Tooted

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

"Lugu liigub küünilise ja otsesõnu kriminaalse piirimail. Siit leiab vastuse küsimusele, kuidas tekkis Eestis rikkus. Samamoodi sellele, milline on must stsenaarium. See, mis ees oodata võib ja mille puhul lõpuks me maksame kõik. Täpsemalt, peaaegu kõik. Jutustus algab 90ndate alguses. Ajal, mil kauka täitmiseks olid kõik vahendid head. Järgneval sajandil astub mängu poliitika. Koostöö erakondadega avab uued perspektiivid. Ja mida aeg edasi, seda olulisemaks saavad intriigid võimukoridorides ja nende lähedal. Loomulikult ei puudu teosest personaalsed liinid ja suhterägastikud. Armastus, petmine ja ärakasutamine."

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Autor on koondanud poeetilisse valimikku seni trükis avaldamata luuletusi, laulusõnu ansambli "Mahavok" muusikutele, luuletusi näidenditest "Hiiglane ja printsess" ning "Viie peaga lohe", laulusõnu muusikalist "Tähtede poole" (muusika Urmas Lattikas), rock-ooperi "Hing ja Iha" (muusika Heini Vaikmaa) ning monolooge näidendist "Kloun", lisaks kolm lühijuttu.

Kiirest ajagraafikust ja pikkadest tööpäevadest tingituna võib armastuse väljendamine teisejärguliseks muutuda. Me unustame öelda komplimente, teha kingitusi või lihtsalt emmata. Tundub, et asju, mis väljendavad armastust, ei tehta või ei jõua need pärale. See on raamat armastuserääkimisest ja selle kuulmisest. Ei mingit trikitamist. Ei mingit psühhoanalüüsi. Ainult sellest, kuidas väljendada armastust oma kaasa armastuskeeles. Raamatut „Armastuse viis keelt“ on müüdud rohkem kui 10 miljonit eksemplari ja see on kujundanud ümber lugematul arvul suhteid. Ideed on lihtsad ja selged ning huumoriga vürtsitatud, tehes selle raamatu ühtaegu nii praktiliseks kui ka isiklikuks. Lugejat inspireerivad elust võetud lood ja julgustab arukas lähenemine. Seda raamatut lugedes tunneme, justkui oleksime jalutuskäigul oma elutarga sõbraga. See muudab alatiseks meie suhteid juba hetkest, mil raamatut lugema hakkame.

See raamat on ühe suurte teadmistega autisti “laiendatud” autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: “Ma tahaksin olla autist!” – Valdur Mikita kirjanik ja semiootik 

Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida. – Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja

Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu. 

Õhk on nähtamatu. Õhk on kõikjal. Õhus hõljuvad uskumatud ja võimsad lood. Püüdke paari sekundi jooksul teraselt jälgida oma kopsudest väljuvat õhku, nagu oleks see teie viimane hingetõmme. Mida te selle õhu kohta tegelikult teate? Õhk ühendab meid minevikuga. Paar teie järgmises hingetõmbes sisalduvat molekuli võisid osaleda Esimeses maailmasõjas, näha pealt 11. septembri sündmusi või Berliini müüri langemist, aga ehk olid need ka Julius Caesari huku tunnistajaks. Jalutuskäik läbi ajaloo toob ilmsiks, kuidas õhk on kujundanud Maa väljanägemist ja inimkonna arengut ning käivitanud revolutsioone ja kuidas see mõjutab endiselt kõike, mida me oma maises elus ette võtame. Keerulisi keemilisi valemeid asendavad selles raamatus uudishimulikud teadlased, radioaktiivsed sead, Moulin Rouge'i kõhutuulekunstnik, keevitaja-murdvaras, õhupallilendurid, Roswelli UFO-legendi loojad ning hulk teisi värvikaid (ja aroomiküllaseid) tegelasi.

Jaak Urmet (snd 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

"Doktor Živago" on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi "Sõja ja rahuga". Pasternak ise pidas "Doktor Živagot" täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte. Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

Jõhker tapatöö Veneetsia tänavail. Hindamatu kunstitöö võimatuna näiv rööv. Sünge minevik, mida maha ei raputa. Alistamatu vastane, kes võitlust ei jäta. Ta on tagasi. Paremana kui enne. Judith Rashleigh on viimaks tipus. Ta elab imelises Veneetsias just niisugust luksuslikku elu, mille nimel ta on tapnud. Kuid keegi teab tema tegudest. Ainus pääsetee on leida üles hindamatu maal, ent õnnetuseks on Judith veendunud, et see maal on kindlasti võltsing. Lisaks pole ta sugugi ainus, kes seda otsib. Seekord on olukord Judithi kontrolli alt väljas. Tema vastane on julmem ja mõjuvõimsam, nutikam ja kiirem, kui ta ette kujutada oskas. Ja kaotuse hind on surm.

Sergei Dovlatov on öelnud, et tema elus on olnud kolm olulist linna: Peterburi, Tallinn ja New York. Peterburis on praegu ausammas Sergei Dovlatovile, Tallinnas on see kavas avada 2021. aastal, klassiku 80. sünniaastapäevaks, New Yorgis on temanimeline tänav. Aga selle raamatu kolm autorit tundsid, hindasid ja armastasid Sergei Dovlatovit siis, kui ta polnud veel kuulsaks saanud, kui teda vaenati nii Leningradis kui ka Tallinnas, kui ta alles hakkas New Yorgis tunnustust koguma. Siis, kui mõtted tema suurusest pärast surma ja maailmakuulsusest ei tulnud pähe Dovlatovile endale ega ta sõpradele.

«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

Looduskaitse on väga inimlik ja isiklik valdkond. Selle on kutsunud esile inimtegevus ning looduskaitset teostavad sageli silmapaistvad üksikisikud. Inimestel on looduskaitset vaja omavaheliste suhete korraldamiseks, loodus ise tuleks ilma inimeseta suurepäraselt toime. Juhani Püttsepp kirjeldab läbi inimliku ja üksikisiku vaatenurga Eesti looduskaitse 100-aastast lugu. Lugejal on võimalus paigutada end minevikus sündinu, tänapäeva arengusuundade ja tulevikuideede võrgustikku.

Mereröövlid ehk piraadid on andnud ohtralt ainet paljudele kirjanikele ja filmitegijatele. Kas te aga teate, et eestlastelgi on oma mererööviminevik? Tõsi, mitte just avamerel, pigem rannarööviga seoses. Rannaõigus ehk karile või madalikule jooksnud laevade rüüstamine oli randlaste elatusallikaks palju aastasadu. See raamat räägibki nii rand- kui ka mereröövlitest – kõik seotud Eesti ja Läänemerega. Ajaloolistele faktidele lisavad värvi erinevad mereröövlitega seotud pärimused ja legendid eesti rahvaluulest.

Eesti Novell 2018 on esimene raamat uuest sarjast, kuhu neli kirjandust tundvat ja armastavat inimest on valinud huvitavamad palad eelmisel aastal ilmunud novellide hulgast. Otse loomulikult on sees Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lood, aga häid novelle kirjutatakse igal aastal kaugelt rohkem kui kaks. Lühiproosa on täis krutskeid ja üllatusi, sageli künnab ta uudismaal, kus keegi pole veel käinud. See teeb novellist põneva ning novaatorliku žanri, mis sobib eriti hästi neile lugejatele, kes tahaksid lugeda midagi tviidist pikemat, ent romaanist lühemat. Aga et ajalugu oleks võrdluseks silma ees, on kogus uute juttude kõrval ka üks sajanditagune üllitis, seekord maestro Friedebert Tuglase enda sulest. Edaspidi hakkab novellikogumik lettidele jõudma iga aasta kevadsuvel, tuues lugejani värskeid tuuli. Kokkuleppe kohaselt järgmised sada aastat. Vähemalt.

Raamat „Eesti postmarkide 100 aastat” tutvustab eelkõige Eesti riigi omi väljaandeid aastatel 1918–1940 ja alates 1991. aastast. Postmarkide kogumine ehk filateelia jõudis Eestisse enne oma riigi postmarkide väljaandmist. Erinevalt markide väljaandmisest on filateeliaga Eestis tegeletud järjepidevalt. Vaid võimalused on eri aegadel erinevad olnud. Kohalike filatelistide tegemiste kõrval saab lugeda ka Eestiga seotud filatelistidest mujal maailmas. Tänapäeval, kui margi roll postimaksevahendina väheneb, muutub järjest tähtsamaks mark kogumisobjekti ja oma riigi tutvustajana. Rikkalikult illustreeritud ülevaade võimaldab lugejatel hinnata, millise pildi senised väljaanded Eestist annavad.

Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.

Kutsume lugejat ringkäigule eesti teatriloos. Juttu tuleb baltisaksa juurtest ja rahvusliku teatri sünnist, professionaalse teatri loomisest ja nõukogude perioodist ning taasiseseisva Eesti teatrite teekonnast rahvusvahelisele areenile. Raamatus on ülevaade teatrielu olulisematest sündmustest, südamesse läinud näitlejate ja lavastajate loomingust. Teater sünnib alati oma ajas, seetõttu peegeldub lugudes tihti riigi ja inimeste saatus. 80% Eesti elanikest peab teatrit üheks olulisemaks osaks eesti kultuurist ning tõenäoliselt on eestlaste käes ka teatrikülastuste maailmarekord – aastas käib teatris üle miljoni inimese. Ehk pakub raamat ka vastuseid, miks just Eesti on üks maailma teatrilembesemaid maid.

Veiko Märka (snd 1964) raamat käsitleb tema kokkupuuteid eesti kirjanikega alates 1971. aastast. Esimesed kohtumised sündisid raamatute kaudu, hilisemad on isiklikud. Üldistavad vahelugemised puudutavad kirjanike ja elunähtuste vahekordi: kirjanikud ja ajakirjandus, kirjanikud ja kõnekunst, kirjanikud ja alkohol, kirjanikud ja vägivald, kirjanikud ja huumor jne. Humoristliku lähenemisega kirjutatud teosest ei ole välja jäänud ka tõsisemat laadi ja isegi traagilised mälestused. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta. Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng. Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Finantstontide peletaja igale ettevõtjale. Ühe ettevõtjaga vesteldes tuli jutuks ka see, mis takistab tema ettevõtte arengut. Minu suureks üllatuseks ütles ta, et tunneb puudust heast raamatupidajast. Heast just selles mõttes, et ta mõistaks ettevõtte olemust ja oskaks ettevõtja otsuseid ja arengut oma finantsteadmistega proaktiivselt toetada. On ju sageli nii, et ettevõtlusega alustaja ei saa õieti arugi, mida raamatupidaja räägib. Ettevõtluses tippu jõudnutest ei saa aga enam raamatupidajad aru. Ja kuigi üha rohkem räägitakse sellest, et ettevõtjajuht ja raamatupidajafinantsist peaksid rohkem koostööd tegema ja üksteise vaatepunkte mõistma, on tegelik side lünklik. See on ka üks põhjuseid, miks paljud lennukad äriideed jäävad teostamata ja paljulubavad ettevõtted arengus kängu. Selle lünga täidab aga novembris ilmuv "Ettevõtte eduraamat. Finantsmaailma teejuht nii Unistajale kui Tegijale." Raamatu autor on ettevõtja ja finantsist Krista Teearu, kellele meeldib tõlkida finants- ja raamatupidamisinfo lihtsaks, selgeks ja arusaadavaks. Krista sõnutsi on inimestel liiga palju müüte ja hirme, mis muudavad rahaasjad ettevõtlust takistavaks tondiks. Millega neid tonte raamatus peletatakse? Krista võtab ettevõtja käevangu ja jalutab koos temaga läbi viie olulisema arenguetapi ja selle prioriteetide ja infovajaduse – erinevad ju ettevõtlusest alles unistava inimese vajadused suuresti sellest, mida tipptegija vajab. Unistaja alles kirjutab äriplaani ja kontrollib äririske. Alustaja keskendub turunduse ja müügi õppimisele ja oma toote väljaarendamisele. Edeneja hakkab end finantsteemadega kurssi viima ja õpib, kuidas lugeda oma peamisi finantsaruandeid, kuidas raha planeerida ning millised on ettevõtja maksudega seotud kohustused ja millised õigused. Ettevõtja keskendub ettevõtte struktuuri arendamisele, harib end finantseerimisvõimaluste vallas ja hakkab kasutama lihtsaid juhtimisaruandeid ja prognoose. Tegija loob süsteeme ja arendab kontrolle ning õpib ettevõtet juhtima aruandluse kaudu. Iga arenguetapi juures vaadeldakse lähemalt viit olulisemat kategooriat: prioriteedid, struktuur, planeerimine, aruandlus, vajalikud teadmised finantsvaldkonnast. Lihtsad ja humoorikad selgitused ning lisalugemise soovitused muudavad raamatu praktiliseks töövahendiks, mis aitab olulist ebaolulisest eristada ja finantsides orienteerudes edasi liikuda nii algajal kui tegijal. Lisaboonus on muidugi see, et nende teadmistega varustatult paistab ettevõtja oma (tulevase) raamatupidaja silmis väga arukas ja tõsiseltvõetav.

Demokraatia ja fašismi kokkupõrge kahekümnendal sajandil seadis kahtluse alla vabaduse võimalikkuse ja viis hauda miljonid inimesed. Võiks eeldada, et tänapäeval ei ole Hitleri ja Mussolini vaimsetele järglastele kohta – kuid maailmas toimuv näitab vastupidist. Fašism pole vaid mälestus Teisest maailmasõjast, vaid igapäevane oht rahule nüüdsel rahvusvahelisel poliitikamaastikul, hoiatab Madeleine Albright, Ameerika Ühendriikide 64. riigisekretär. Tema täheldused puudutavad riike, kus autoritaarsus demokraatiaga vägikaigast veab, olgu tegu näiteks Putini Venemaa, Erdoğani Türgi või Trumpi Ameerikaga. 1937. aastal Tšehhoslovakkias sündinud silmapaistva ühiskonnategelase sõnad põhinevad nii lapsepõlvekogemustel sõjajärgses Euroopas kui ka erakordsel diplomaadikarjääril. Neid ajendab mure, kuidas mitte korrata mineviku traagilisi vigu.

Raamat kaasneb Adamson-Ericu muuseumi näitusega "Lõunaristi all. Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias” (15.06.–28.10.2018). Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik. Gunnar Neeme lahkus sõjapõgenikuna Eestist oma õpinguteaja keskel, tema kunstnikuks kujunemine ja kunstnikukarjäär sai teoks Austraalias. Kuna ta töötas kogu elu graafilise disainerina, on tema vabalooming äärmiselt mahukas ja mitmekülgne: ta väljendus erinevates tehnikates ja erinevates laadides realismist abstraktse loominguni. Austraalia maastik, värvid, valgus, mütoloogia – kõik see vormis Gunnar Neeme kunsti. Oma loominguga sulandus ta nii Melbourne’i kui ka Sydney kunstiellu ning tajus end selle osana. 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, möödub ka Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. Eesti riigist vaid paar kuud noorema Gunnar Neeme elusaatuses ja keerukates valikutes peegeldub ilmekalt Teise maailmasõjaga vallandunud turbulentsi paisatud väikerahva lugu. Koostööpartner: Eesti Kirjandusmuuseum Toetaja: Haridus- ja Teadusministeerium, Rahvuskaaslaste programm

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Eelkõige on selle raamatukese mõte Haapsalu näitel inimestele meelde tuletada meie kohvikukultuuri endist hiilgust ja sära. Et tekiks jälle soov kohvikute ja neis pakutavate kiluvõileibade ja eklääride järele. See ei ole teaduslik uurimustöö daatumite ja kuivade kirjeldustega, vaid pigem üks mõnus lugemine kohvitassi kõrvale, mis tekitaks isu ning annaks ühtlasi ettekujutuse meie vanavanemate-aegsetest kohvikutest ja nende ümber toimunud melust Haapsalus. Ajaloolist tausta uuris ja koostas selle raamatu tarbeks Peeter Vihma. Mina panin kokku väikese popurrii retseptidest roogadele, mida unistan kohvikutes nautida ja mida kujutasin ette sobivat ka eelmise sajandi kohvikute lettidele.

"Heiteareenide sangarid" purustab müüte ja kergitab saladuseloore Kogu maailmas on üsna vähe võistlussarju, mida korraldatakse vähemalt poolsada aastat. Muutuv aeg ja uued tavad kipuvad spordiüritustele saatuslikuks saama. Kuid Heitjate seeriavõistlus särab endiselt kroonijuveelina ja jõuab esimese tõsise juubelini – kevadel 2019 algab maineka jõuproovi 50. hooaeg! Selle mõõduvõtmise tähtsust Eesti spordis on keeruline üle hinnata. Kuulsa treeneri Aleksander Lohu ning tema mõttekaaslaste-ametivendade Raul Uulmani, Vladimir Žulini ja Uno Trei eestvedamisel käivitunud Heitjate seeriavõistlusel on osalenud sajad sportlased. Nende hulgast on välja kasvanud säravaid tippe, kelle kordaminekud on vaimustanud tuhandeid kaasmaalasi ja pakkunud kõneainet ka laias maailmas. Heitjad-tõukajad püsivad koos mitmevõistlejatega meie kergejõustiku autahvlil. Poole sajandi jooksul Eestile kuulsust toonud sportlased on innustanud oma eeskujuga noori uuele tasemele pürgima. Raamatus "Heiteareenide sangarid" astub lugejate ette nimetatud valdkonna raskekahurvägi: tiitlivõistlustelt koguni 11 medalit noppinud Gerd Kanter, kahekordne olümpiapronks ja MM-hõbe Jüri Tamm, olümpia- ja EM-pronks Aleksander Tammert, maailmameister Andrus Värnik, EM-i pronksmedali omanik Magnus Kirt ja paljud teised ala suurkuj

Douglas Findhorn Elder on kehvas seisus. Ta sai just viiekümneaastaseks, läks lahku oma sõbratarist ja lasi ennast minema nügida töökohalt vinduva üleriigilise ajalehe toimetuses. Oma sünnipäeva õhtul leiab ta ootamatu uue sõbra: rääkiva kärnkonna. Nii algab pöörane jaht virvatulukestele, mis viib Douglase tema hubasest majast Edinburghis riigi teise otsa – terve tee kaugel Šoti mägismaa lääneosas asuva Glentaragar House’ini.

Holger Kaintsi "Jõululaupäev" on täpne ja detailitruu kirjeldus 13-aastase poisi jõululaupäevast 1970. aastal Nõmmel. Tundlikus stiilis lühiromaan kirjeldab hellalt ja liigutavalt ühe pere kolme eri põlvkonna esindaja jõulukombeid ajal, mil kiriklike pühade perekeskiski tähistamine ebameeldivat tähelepanu võis tõmmata. Riided, jõuluroad, toidunõud, ühistransport, ravimid – kogu olustik on Kaintsil viimsete üksikasjadeni üle kontrollitud ja paigas. Lugu läbib jõulupäevale omane pidulikkuse, ootuse, erakordsuse õhkkond keset ametlikku argipäeva, porist ilma ja vaimselt pigem muserdavat ajastut. Väljapeetud stiiliga lühiromaanist ei puudu ka õrn, pisut mõistatuslik intriig.

Maailmas pole ühtegi inimest, kes poleks ühel või teisel ajal kokku puutunud meditsiiniga. Ja pole ka ühtegi sellist inimest, kes poleks oma elu jooksul ühel või teisel ajal tajunud Jumalat – sõltumata sellest, kas inimene seda endale teadvustab või seda Jumalaks nimetab. Jumala ja meditsiini kohtumine on seega tänapäevase elu vaata et tähtsaim ristumispunkt. Käesolevas raamatus ühendamegi need kaks mõistet, nii et see võib mõnesid lugejaid üllatada ja mõnesid ehk ka vihastada, aga aitab terveneda kõigil.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester" (14.09.2018–23.02.2019). Näitus Kumu kunstimuuseumis on seni suurim retrospektiiv eesti ühe mitmekülgsema ja mängulisema kunstniku Kaarel Kurismaa (1939) loomingust. Kaarel Kurismaa on Eesti kunstimaastikul erakordselt mitmepalgeline loovisiksus. Tema loomingu väljundites põimuvad eri kombinatsioonides heli, muusika, skulptuur, maalikunst, kirjandus, lavakunst, monumentaalkunst, disain. Eesti kunstilukku on Kurismaa läinud aga eelkõige kineetilisele kunstile alusepanija ning selle järjepidevuse ainsa hoidjana. Hoolimata märgilisest rollist Eesti kunstiskeenel – seda nii 1970. aastate avangardismi ja popkunstiga seoses kui ka 1990. aastatel, mil heli- ja kineetilisele kunstile sai osaks teatav eneseavastuslik tõusulaine –, pole Kurismaa loomingust seni põhjalikumat ülevaadet ka raamatuna ilmunud.

"Kalendritüdruku" neljandas raamatus saadetakse eskorttüdruk Mia Saunders esmalt eksootilisse Miamisse, kus teda ootab maailmakuulus hiphopartist Anton Santiago – mees, kes on sama kuum nagu ta nimigi. Anton on läbinisti võrgutaja, harjunud saama iga naise, kelle ta sihikule võtab. Ta on mänguline, julge ja seksikas ega tee saladust sellest, et näeks Mias heameelega oma järgmist vallutust. Kas pärast juunikuist traagilist üleelamist Washingtonis võib Anton Mia jaoks olla just see, mis vaja, et edasi liikuda? Jätnud Miami ja hiphopirütmid seljataha, ootab Miat nüüd augustikuine Dallas, kus kohalik naftaärimees Maxwell Cunningham on palganud neiu kehastama tema õde eesmärgiga petta ära terve plejaad ahneid investoreid. Mia ja Maxwell klapivad esimesest päevast alates ning Mia koduneb mehe perekonnas erakordselt kiiresti. Maxi õe teesklemine – käkitegu! Ent mida rohkem Mia oma rolli sisse elab, seda rohkem hakkab talle tunduma, et midagi ei ole päris paigas. Mis saladust Maxwell varjab ja mis motiiviga ta tegelikult Mia välja valis? Seekordne on Ameerika kirjaniku Audrey Carlani ülemaailmse menusarja "Kalendritüdruk" neljas raamat.

"Kalendritüdruku" kolmandas raamatus jätkab Mia Saunders eskorttüdruku tasuvat ja meeliköitvat tööd, et vabastada võlgadest oma isa. Maikuu viib isepäise eskorttüdruku Mia Saundersi tema unistuse paika, Hawaii saarestikku, kus ta tööülesanne on olla ujumisriiete modell. Kuu aega eksootilisel Oahu saarel, kuhu seekord saab Mia kaasa võtta ka oma parima sõbranna ja õe. Kas saaks minna veel paremaks? Selsamal hetkel, kui Mia kohtab oma kaasmodelli, Tai-nimelist samoalast, taipab ta, et saab küll – kohe palju, palju paremaks. Tai Nikol on olemas kõik ja veel enamgi. Ta on pikk, laiaõlgne, lihastes ja mis kõige seksikam: üle tema päevitunud keha vonklevad keerukad tribal-tätoveeringud, mis Mia põlvist nõrgaks võtavad. Tulvil meelierutavaid Hawaii-mälestusi on Mia kindel, et suudab vastu astuda ka järgmisele kuule, seekord kesk Washingtoni betoonehitisi ning igavaid kohtumisi tipp-poliitikute ja ärimeestega. Mia rolliks saab olla kuu aega riigi ühe rikkaima mehe, kuuekümnendates eluaastates Warren Shipley käevangus, et kindlustada tollele elu olulisim äritehing. Mia ootused juunikuule saavad aga hoopis teiseks, kui selgub, et Shipley poeg ei ole keegi muu kui osariigi senaator, nägus Aaron Shipley – oma vanuse kohta läbi aegade edukaim (ja kuumim) poliitik. Poliitika ja igav? Võib-olla siiski mitte…

Raamat võtab kokku ja asetab üldisemale taustale kõik, mida me seni teame Pirita kloostri kohta – alates püha Birgittaga seotud imeteost Põhja-Eesti rannavetes, mis ilmselt saigi kloostri siiakanti rajamise ajendiks. Põhjalikult on juttu kloostri asutamise tagamaadest, kloostrikompleksi ehitusest, kirikuteenistustest, pea lõppematust laulust, mis birgitiinide kloostreis kõlas ning palju koolitatud nais- ja meeshääli nõudis, konventide igapäevaelust, maavaldustest ja majandustegevusest, tülidest naabritega – sealhulgas Tallinna raega, kellele ei meeldinud sugugi kloostri juures peetavad laadad ja tegus sadam Pirita jõe suudmes –, palverännakutest, suhetest paavstide, siinsete piiskoppide ja oma orduga, reformatsiooni mõjudest ja tagajärgedest. Pirita klooster ei hävinud Liivi sõja päevil, nagu üldiselt arvatakse, vaid tegutses jõudumööda edasi ka pärast rüüstamisi, viimases faasis eelkõige tütarlastekooli ja varjupaigana, ning kustus alles kolmkümmend aastat hiljem, kui Rootsi võimud edasise eksistentsi majanduslikult võimatuks muutsid. Nii pikalt suutis see katoliikliku vaimsusega institutsioon vastu pidada vaid tänu tarmukatele abtissidele ja kloostriõdedele, kellest paljud olid kohalike aadlisuguvõsade liikmed. Ruth Rajamaa (1939) on väliseesti psühholoog, kes kaitses oma doktoritöö keskaegse Vadstena birgitiinikloostri nunnade teemal ja on seejärel hulk aastaid uurinud Pirita kloostriga seonduvat.

Sinu käes on üks kergelt loetav raamat koos lõbusate karikatuuridega – ebaharilik formaat juhtimisraamatule. Kas käid tööl või hoopis teed tööd? Kas oled tööga rahul või tahad enamat? Kas juhid ettevõtet või juhivad sind töötajad? See raamat aitab igal töötajal, alustaval ettevõtjal ja isegi kogenud juhil leida oma õige koha seal, kus inimene suurema osa oma elust veedab – tööl. Raamatu autor on 25-aastase juhtimiskogemusega ingelinvestor Ivo Remmelg. Raamatut toimetanud Mihkel Raud on raamatus toodud mõtetele leidnud juba ohtralt kasutust ka oma avalikes esinemistes ja koolitustel. Raamatu autor avaldab raamatus oma saladused, mille abil on ta suutnud teenida Äripäeva Rikaste TOPi järgi 12,8 miljoni euro suuruse varanduse, kuuludes seega 300 rikkama inimese hulka. Juhtimisraamatutega tuttavaid lugejaid üllatab raamat hoopis teistsuguse vaatenurga ning teemakäsitluseks valitud stiili poolest. Mahlakalt ja kergelt loetavat tekst täiendavad ligi poolsada autori joonistatud karikatuuri, mis pilkavad nii tuntud poliitikuid ja riigijuhte kui ka tänases ärimaailmas mitmeid kindlaks kujunenud tõekspidamisi.

Khaba ja Nebra pole tavalised lapsed. Nad on kaks muumiapoissi, kelle koduks on muuseum Tartu Ülikooli peahoones. Raamatu tegevus algab sellest, kui Khaba eksib Zeusi reeglite vastu ja ta ei tohi osaleda aulamängudel enne, kui teeb ühe heateo oma südamest. Aga see polegi nii kerge...

Kes saata täide viima keerulist missiooni? Kes astuks võitlusse pahategijate vastu? Kes peataks ilgeimad kurikaelad? Ikka nemad kaks!Üks neist on Klaara ja teine on Ville, õigemini ... Välgu-Ville! Alatud pahalased, röövlid ja muud jõletised hoidku oma nahk, sest Klaara ja Välgu-Ville seavad õigluse jalule! Vähemalt loodame, et see neil koos õnnestub ... Kas meie kangelastel läheb korda paljastada alatu mänguasjavaras, kes ümbruskonna lastes hirmu ja segadust külvab? Loe ja saa teada!

Kirjanik Miina Hint on käsitlenud oma uues luulekogus "Köielkõndija" tänapäeva Eesti ja maailma kõige teravamaid probleeme. Samuti ka inimesest üleüldse ja tema elu mõttest.

Indrek Hargla uus raamat "Kolmevaimukivi" koondab tema päris uusi tekste, mis on kirjutatud just selle kogumiku jaoks, ning viimase aja jutuloomingu paremikku, millest näiteks "Tammõküla viljakuivati" on võitnud Eesti ulmeauhinna ja põnevusjutt "Suvitusromaan" on ilmunud ajakirjas "Looming". See on mitmekesine kogumik, milles leidub nii fantasy-seiklust (lühiromaan "Mirabilia saladus"), etnoainelisi õudusjutte ("Kolmevaimukivi" ja "Jõulujõud"), klassikaline krimilugu kosmoselaevas ("Per homicidium ad astra"), üllatavaid vaatlusi Eesti ajaloost ("Clemens Fellinus, Rex Estonicum") ja tulevikust ("Osariigi Presidendi kohtumine"). Lugeja kohtub siin mitmete tuntud ajalooliste tegelastega, nagu näiteks Lehola Lembitu, Harald Keres, Albert Einstein, Antoine de Saint-Exupéry, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Läti Hendrik ning üle tosina aasta astub üles ka Hargla üks kõige kuulsamaid kangelasi pan Grpowski.

Koloneliproua» on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust. See on lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas. Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant. Raamatu tõlkeõigused on müüdud rohkem kui kahekümnesse riiki.

Raamat kirjeldab läbi erinevate planeetide liikumise kirjelduste, kuidas inimesel on võimalik oma elu palju lihtsamalt ja mugavamalt elada, sobitades ennast elama universumi rütmide järgi. Raamatust leiab infot, millal on mõistlik puhata, töötada, erinevate projektidega alustada, autot osta või müüa ning milliste olukordadega elus tuleb lihtsalt leppida. Kogu raamat põhineb autori isiklikul kogemusel, kes läbi teadliku enesearengu ja astroloogiliste teadmiste tegi avastuse, et kui inimene saab teadlikuks universumis toimuvast, saab ta oma elu täielikult muuta. Raamat õpetab ka seda, kuidas igaühel on vähese vaevaga võimalik taevakehade liikumist jälgida ning see enda kasuks tööle panna.