Tooted

Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.

Ärevus ja paanika on viimasel ajal jõudsalt kasvanud probleem seoses maailmas toimuvate muutustega. Mure ja teadmatus tuleviku pärast, töökaotus, pingestunud suhted kodus või oskamatus üksi olla on soodne pinnas selle teema kerkimiseks. Praeguse aja võtmeküsimuseks ongi, kuidas muutustega toime tulla sel äreval ajal. Kuidas ennast aidata ja milliseid praktilisi nippe ärevuse või paanikahoogude ajal ise või kogenud terapeudi abiga rakendada, seda kõike pakub see raamat kuhjaga. 101 erinevat meetodit ärevusega tegelemiseks. Kuidas vabaneda ülemõtlemisest ja muretsemisest? Kuidas aidata ennast öiste ärevushoogude korral? Kuidas ärevusega toime tulla tööl või koolis? Kuidas vabaneda ärevusest oma lähedastes suhetes? Olgu ajad millised tahes, sul on võimalik lõpetada ärevusega maadlemine ja võtta ette tulemuslikke samme sellest vabanemiseks.

Rocca al mare kooli juubeliraamat.

Kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020) kirjutatud monograafia "Ado Vabbe. Wunderbar" annab põhjaliku ülevaate Vabbe loomingulisest tegevusest ja eluloost, mis ulatus ühest sajandist teise – kunstnik oli tunnistajaks kahele maailmasõjale ja ühiskondlike olude drastilisele muutusele. Lisaks rikkalikult illustreeritud artiklile sisaldab raamat mahukat reproduktsioonide plokki ja teoste kataloogi, biograafiat ja mitu lisa. Paljud Vabbe teosed on reprodutseeritud esmakordselt.

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. "Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Unikaalne kingitus kõigile muusika- ja raamatusõpradele! Eesti inimesed on hääletanud Urmas Alenderi oma läbi aegade lemmikumaks meeslauljaks. Tema hääle kõla tunneme tõesti hästi, ent kuidas on tema loominguga ja kes ta üldse inimesena oli? UA – nagu ta ise sageli kirjutades ennast tituleeris – kirjutas 504 luuletust ja 303 laulu. Ja seda juba alates 15. eluaastast, vahel mitu tükki päevas. Luuletused on kaustades koondatud temaatiliste kavade kaupa, juures UA enda illustratsioonid. Tema loominguks on ka Ruja lugu, kohati tunnise täpsusega üles tähendatud “Ruja story 1971-1988”. Lisaks fotoalbumid ja isiklikud kalendermärkmikud. ühelt suvila pööningult ilmusid välja ka UA diapositiivid, samuti pedantselt sorteeritud, kuupäevade ja asjaosaliste nimedega varustatud. Kõik selleks, et see raamat saaks sündida, oli ette valmistatud. Juba ammu. Eluaastaid kogunes tal lõpuks 40, täpselt nagu tema eeskujul John Lennonil. “Mina olen neid asju näinud ju ammu, olen nendega koos kasvanud. Ometi tekkis alles siis, kui sain isast vanemaks, see vajalik distants, mis lasi mul näha tervikut – elu kui loomingut. Nüüd saab sõna Urmas Alender,” ütleb raamatu koostaja, Urmase tütar Yoko Alender. *** “Urmas Alender oli Eesti esimene ja eredaima leegiga põlenud rokkstaar. Tema elus ei olnud peaaegu miski kunagi pooltoonides. Ta oli äge mees. Oli sageli elupõletaja, kelle välise värvikuse taga valutas samas haavatud hing. Ta oli nii superman kui traagiline kangelane, kes sündis valesse aega. Teame peast paljusid ta laule, teame fakte ta elust, aga kas ka teda ennast kogu välise butafooria taga? Urmas Alender palub võimalust oma lugu lõpuks ise täielikult ära rääkida. Brutaalses aususes on lugeja ees ta päevaraamatud, kus iga elatud päev kellaajalise täpsusega kirjas. Kõik ta laulutekstid ja luuletused. Ning ta elutöö, ansambli Ruja päevik – legendiks saanud grupi esimesest päevast kuni tuhmi lõppvaatuseni Pamiiri eelmäestikus veoauto kastil. Lisaks kümned ja kümned seni koduarhiivides olnud fotod, mida keegi peale lähedaste ei ole seni näinud. Raamat “Alender” on suurelt elatud elu suur testament. Oma mastaapsuses väärikas monument Eesti rokkstaarile number 1.” Neeme Raud *** Raamatu pani kokku Yoko Alender Urmase koostatud laulikute, luulekaustade, Ruja päeviku ehk nn “Ruja story 1971-1988” ja Ruja fotoalbumi põhjal. Lisaks on kasutatud arhiivimaterjale Eesti Ajaloomuuseumi, Teatri- ja muusikamuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Raadio ning ERR-i arhiividest ja erakogudest. Neeme Raud aitas raamatu jaoks koguda sõprade, kaasaegsete ja austajate meenutusi.

“Dr Talib kirjutab ladusalt ja lihtsalt teemadest, mis meid kõiki ühel või teisel eluhetkel puudutavad: unehäired, seedehäired, kuiv-tundlik-ärritunud nahk, liiga varajased vananemisnähud ja liigne kehakaal. See raamat õpetab iseennast jälgima ja mõistma, mis teeb meile head ja mis pigem halba. Anti-ageing algab seestpoolt, mitte kosmeetikast või ilukirurgiast – ja see raamat annab selleks hulga praktilisi nõuandeid.” – Evelin Ilves, töötervishoiu arst-resident “Tervis ja ilu käivad ilmselgelt käsikäes. Selle raamatu autor Nigma Talib on paljude Hollywoodi staaride nahaarst, kes oskab võidelda kortsude ja stressi vastu õige nahahoolduse ja toitumisega. Sain siit raamatust kinnitust oma oletustele ja hulgi väärtuslikke nõuandeid, mida klientidele jagada. Silmi avav teos sobiks käsiraamatuks nii ilutegijatele kui ka naha- ja perearstidele.” – Reet Härmat, jumestuskunstnik ja öli nahahooldussarja looja “See raamat annab väga lihtsa ülevaate, kuidas ja miks meie keha toimib ja vananeb ning kuidas seda vältimatut protsessi võimalikult terve ja ilusana läbida. Minu jaoks süstematiseeris see raamat kõik mu keha tunded, mida olin terve elu aimanud ja tunnetanud, ja muutis minu elu palju tervislikumaks ja nauditavamaks. Soovitan soojalt, huvitav ja vajalik lugemine kõigile täiskasvanutele, nii naistele kui ka meestele.” – Olga Makina, fotograaf

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda. "Ardennid 1944" on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

"Armastusega loodusest" koondab bioloogi ja loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste looduslugusid, mis olid eetris Vikerraadios ning on nüüd, raamatukaante vahel illustreeritud enam kui saja kauni ja informatiivse värvifotoga. Vestelised lood tutvustavad taimi, linde, loomi ja putukaid, kes on Eestis kõige levinumad ja eestlastele kõige armsamad, aga kellest tänapäeval, kui inimeste kokkupuude loodusega pole enam nii sügav, ometi kuigi palju ei teata.

New York Timesi bestseller. Majandusteadlase ja Nobeli preemia laureaadi Robert J. Shilleri oluliselt täiendatud trükk "Arutu õhin" pakub hämmastavalt selgeid ja loogilisi vastuseid küsimusele, miks ei ole investorite arutu õhin peale viimast kriisi kuhugi kadunud. Võiks arvata, et elame pärast viimast kriisi sootuks teistsuguses, mullijärgses maailmas. Võiks arvata, et oleme õppust võtnud ega torma taas uisapäisa laienevatele turgudele. Kuid märgid mullidest on tagasi. Turud võivad muutuda ülikiiresti ja praegune hinnatase ei pruugi pikalt püsida. "Arutu õhina" põhiosa algab kolme sissejuhatava peatükiga, mis paigutavad kolme tähtsama investeerimisturu – aktsiaturu, võlakirjaturu ja kinnisvaraturu – tõusud ja mõõnad ajaloolisse konteksti. Selle teine peatükk on täiesti uus ning on lisatud vastuseks süvenevale murele võlakirjaturu võimaliku mulli pärast. Kui raamatu esimene osa käsitleb struktuurseid tegureid, mis viivad turumullide tekkeni, keskendub järgnev osa kultuurilistele teguritele, mis kindlustavad spekulatiivse mulli struktuuri veelgi. Kolmas osa uurib turukäitumist tingivaid psühholoogilisi tegureid ning neljas akadeemikute ja populaarteadlaste katseid turumulle ratsionaliseerida. Viienda osa 13. peatükk vaatleb aga spekulatiivsete mullide mõju üksikinvestoritele, institutsioonidele ja riikidele. Shiller pakub mitmeid praktilisi retsepte, kuidas vähendada investori riski ühel hetkel "lõhkenud" mulliga silmitsi seista. Juttu tuleb ka sellest, mida poliitikas muuta. Raamatu lisas on redigeeritud versioon autori Nobeli preemia loengust, mis seab mitmed tema väited laiemasse konteksti. Raamatu väljaandmist on toetanud LHV.

Vaba Akadeemia raamatusarja esimese raamatu aluseks on Vabas Akadeemias peetud astronoomialoengud. „Tänapäeval ei piisa taevakehade kirjeldamiseks enam sellest, kui astronoom istub teleskoobi kõrval, vaatab palja silmaga okulaari ja kirjutab või joonistab üles, mida ta teleskoobis näeb. Taevakehade vaatlemiseks tuleb kasutusele võtta väga keeruline tehnika, kuid ka sellest jääb väheks, sest vaatlusest saame vaid arvude rea. Selleks et aru saada, mida need arvud tähendavad, tuleb sageli appi võtta teoreetiline füüsika. Ja kui tahame teada saada taevakehade või isegi kogu Universumi minevikku või tulevikku, tuleb meil tegelda uuritavate objektide matemaatilise ja füüsikalise modelleerimisega, sest inimese eluiga on kaugelt liiga lühike, et näiteks tähtede evolutsiooni vaatlustega kindlaks teha. Samas võib evolutsioon teinekord liigagi tormiline olla, näiteks supernoovades. Kõik see teeb mitteastronoomile tänapäeva astronoomiast arusaamise keeruliseks. Raamat ongi kirjutatud eesmärgiga, et taevastest protsessidest oleks lihtsam aru saada.“

New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller. Valitud korduvalt aasta parimaks raamatuks, muu hulgas Science Friday, Timesi, Popular Mechanicsi ning Science Newsi poolt. Dinosaurused olid suured, rumalad ja jõhkrad elukad, evolutsiooni tõelised läbikukkujad. Just sedavõrd primitiivselt käsitleti neid müstilisi olendeid ajal, mil paleontoloogiamaailma ühe säravaima tegija Steve Brusatte’i püksid veel koolipinki nühkisid. Raamatu "Dinosauruste tõus ja langus" autor on veendunud, et need stereotüübid on absurdselt valed. Seda kinnitavad ka üha uued avastused – keskmiselt kord nädalas leitakse uus dinosauruseliik – ning täiustunud uurimismeetodid. Arenevad tehnoloogiad aitavad paleontoloogidel mõista dinosauruste bioloogiat ja evolutsiooni moel, mis oli veel hiljuti kujuteldamatu. Nende aju ja meelte uurimiseks kasutatakse kompuutertomograafe, arvutimudelid näitavad dinosauruste liikumist ning võimsad mikroskoobid paljastavad, mis värvi nad olla võisid. Raamat annab võrratu ülevaate sellest, kust dinosaurused pärinesid, kuidas nad domineerima hakkasid, kuidas mõni neist hiigelsuureks muutus, samal ajal kui teistel suled ja tiivad arenesid ning neist aegamööda linnud said. Brusatte kirjeldab elavalt, kuidas dinosaurused arenesid koos muutuva maailmaga, mis oli hiigelsuurte vulkaanipursete ja asteroidilöökide sihtmärgiks, mille mandrid liikusid ringi, meretase kõikus pidevalt ning temperatuur kerkis ja langes kapriisselt. Nad küll kohastusid keskkonnaga, kuid viimaks enamik neist suri, suutmata ootamatu kriisiga toime tulla. Meil oleks nende teekonnast paljugi õppida.

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele. „Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele. „Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Eesti Vabariigi preemiad 2020" koondab lood meie riigi väärikaimate tunnustuste – teaduspreemiate, F. J. Wiedemanni keeleauhinna ning spordi-, kultuuri- ja hariduspreemiate – laureaatidest, nende tööst ja säravatest ning erakordsetest saavutustest.

Matti Nykänen (1963–2019) võitis suusahüpetes neli olümpiakulda ning tuli kuuekordseks maailmameistriks. Ta oli 1980ndatel ühe spordiala tuntuim nägu, kuid ühtlasi sai temast oma aja üks tuntumaid soomlasi. Peale spordi sai Matti kiirelt tuntuks ka hoopis muudel põhjustel – tema suust tuli hulk äraspidiseid mõttevälgatusi, mis muutusid üldrahvalikeks ütlusteks ning pidevalt viskas ta suuremaid ja väiksemaid vempe. Ühel hetkel väljus asi kontrolli alt, pisikestest vempudest ja ülemeelikutest pidudest kasvas välja tõsine alkoholism, sekeldused muutusid kriminaalseks ning kunagine iidol saatus korduvalt kohtupinki ja isegi vanglasse. "Elu oli laif" sisaldab suure hulka värvikaid ning tragikoomilisi lugusid, kuidas üsna tavaline soome poiss sai ühel hetkel meedia lemmikuks ja lüpsilehmast, kuidas olümpiavõitjast sai eluga puntras laulja, kes esines pidevalt mööda erinevaid kõrtse. Raamatul on nii dokumentaalne, naljakas kui tõsine külg – siin on kõik need pöörased lood Matti tegudest ja ütlemistest, kuid ühtlasi küsitakse – kas keegi oleks võinud midagi teha teisiti, et lool poleks olnud selline lõpp?

Elu presidendi kõrval on kõike muud kui tavaline. Selle raamatu on oma mälestuste põhjal kirja pannud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini abikaasa Naina Jeltsina. Siiras ja vahetu lugu kirjeldab kolkaküla tüdruku teekonda maailma ladviku hulka – saatuse tahtel sai Naina Jeltsina elust murrangulisel ajajärgul osa suure riigi ajaloost. Presidendi abikaasana nägi ta väga lähedalt erakordseid ajaloolisi sündmusi – Venemaa esimesed üldrahvalikud presidendivalimised, 1991. aasta augustiputš, NSV Liidu kokkuvarisemine, 1993. aasta poliitiline kriis, 1998. aasta finantskriis ja paljud teised. Esialgu lastele ja lapselastele jäädvustatud memuaaridest on suur osa seotud Boriss Jeltsiniga, kellega Naina elas koos üle viiekümne aasta. Saame teada, kuidas nad kohtusid, kuidas arenesid nende suhted, kuidas kasvas nende pere. Mälestused hõlmavad pika ajavahemiku 1930. aastatest kuni meie päevini, pakkudes ajalooliselt huvipakkuvat ja ehedat pilti elust Venemaal. Raamatut illustreerivad üle 100 mustvalge ja värvifoto autori noorpõlvest, Jeltsinite eraelust ja presidendipaari ametlikest visiitidest. Varem avalikkusele kättesaamatud fotod avaldatakse Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.

Miks pole lepatriinul jalgade asemel hoopis rattad ja miks mutt ei ole kerakujuline? Kuidas valmib sipelgapesa, kui sel puudub arhitekt ja töödejuhataja? Kuidas haned oskavad hanereas lennata? Mil moel teevad koostööd rakud ja kust kulgeb elu taluvuspiir? Kõike seda kirjeldavad elu võrrandid. Füüsikareeglid määravad kindlaks eluvormide külluse mitte ainult Maal, vaid ka teistel planeetidel – juhul kui maaväline elu eksisteerib, paistab see meile tõenäoliselt kummaliselt tuttavlik. "Meie ümber on biosfäär oma piiritutes ja imelistes üksikasjades, kuid selle vormid on ülimalt lihtsad. Me ei näe hirmuäratavat kolme- ja viiejalgsete elukate loomaaeda, groteskseid korrapäratuid vorme, kummastavate ja eemaletõukavate joontega olendite kogumit, piiritut evolutsioonijuhuste ja -katsete tontlikku segaputru. See on biosfäär, kus valitseb sümmeetria, ennustatavad mõõtmed ja silma rõõmustavad suhted, vormi ja kehaehituse mustrid, mis on juurdunud sügavalt kõikjal, biokeemilisest arhitektuurist sipelgate ja lindude sugukondadeni. See on füüsika ja elu vankumatu ning hävimatu abielu." Charles S. Cockell on Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor ja Ühendkuningriigi astrobioloogiakeskuse direktor. Tema akadeemiline huvi keskendub elule äärmuslikes keskkondades, maaväliste keskkondade elamiskõlblikkusele ning kosmose uurimisele ja asustamisele

Kuidas ma siia sattusin? Kasvasin üles Hiinas, traditsioonilises hiina perekonnas. Mu vanemad käisid üheksast viieni tööl riigile kuuluvas ettevõttes, mis tootis ronge. Me sõime iga päev riisi. Elu oli hea ja ma ei mõelnud kordagi kuskil mujal kui Hiinas elamisele. Minu teadmised elust piirdusid koolis hästi õppimisega, endast vanemate inimeste austamisega ning poes sõbrahinna küsimisega. Nii oligi. Mul ei olnud kunagi põhjust Hiinast lahkuda, sest Hiina oli mu kodu. Kuni ma sain kaheksateist ja lõpetasin keskkooli.

Vasakukäelisusest on tänapäevaks kujunenud suhteliselt normaalne nähtus, mida ei saa kahjuks väita möödunud aegade kohta. Oli aegu, kus vasakukäelisus oli midagi väga vääritut, midagi, mis tuli tingimata ,,ära parandada” ehk ümber õpetada. Raamat annab väikese ülevaate olulisematest vasakukäelisust puudutavatest küsimustest. Millal võime öelda, et inimene on vasakukäeline? Kuidas käelisust määrata? Kas vasakukäelise lapse peaks ümber õpetama paremakäeliseks? Vasakukäelise lapse vajadused lasteaias, koolis. Mida võiks teada vasakukäelise lapsega tegelevad õpetajad? Kuidas toetada peres kasvavat vasakukäelist last lapsevanemana? Mida võiks vasakukäeline ise enda kohta teada enne, kui ta paremakäeliste maailmas ,,lõksu” langeb? Kindlasti ei võistle see kirjutis teaduslike teostega, mida, tõsi küll, vasakukäeliste temaatika kohta eesti keeles eriti polegi. Püüan jagada oma tähelepanekuid, olles ise vasakukäeline ja oma pedagoogiameti tõttu saanud suurepärase võimaluse jälgida vasakukäeliste laste toimetamist ja toimetulekut koolis. Raamatu lõpus on ka kokkuvõte vasakukäeliste küsitluse vastustest (tehtud aastatel 2014-2019). Maarika Ruuse on lõpetanud TPedI pedagoogika ja algõpetuse metoodika eriala 1988. aastal. Ta on töötanud klassiõpetajana Luunja Keskkoolis, Melliste Algkool-Lasteaias ja Tartu Waldorfgümnaasiumis. Temalt on varem ilmunud raamatud ,,Aastaring I kooliastme kunstitundides” (2011, Koolibri) ja ,,Teeme ise kaardid tähtpäevadeks” (2015, Pegasus).

Aina suuremaks paisuvat ettevõtet kipub ühel hetkel organisatsiooniline jäikus tabama ja nii jääbki algusaegade innovaatilisest särast vaid kahvatu vari järele: uuendused loovad soodsa pinnase kasvuks, mis definitsiooni järgi tähendab suurenemist, muutes uuendamise nõnda veelgi raskemaks. Paradoksaalsel kombel paisub koos kasvuga ka vajadus uuendada, sest konkurents surub armutult peale: nad kas püüavad sind kopeerida või millegi veelgi võimsamaga pikali joosta. See on nagu koormustest, kus meedikud lisavad jooksulindile kiirust juurde nii pea, kui hakkad end piisavalt mugavalt tundma. Firmade tüüpiliseks "surma" põhjuseks on võimetus pidada sammu uuendustega, millele nad ise on oma kõrghetkel hoo sisse lükanud. Saatuslikuks saanud "haigusteks" on inerts ja bürokraatia, riskitaluvuse kadumine, hirm olemasolevate toodete kannibalismi ees, jäigalt juurdunud arendusprotsessid, vanadest ärimudelitest pimesi kinnihoidmine, liigne puudulike finantsmõõdikute usaldamine ja juhtimise lühinägelikkus. Hüpotees, et ka suuremad organisatsioonid võivad uuenduslikud olla, on pakkunud Gary P. Pisanole pikki aastaid rohkelt tegevust. Nii tema kui ka teiste teadlaste tööd on viinud järeldusele, et eduka uuendamise aluseks on strateegia, korralduslike süsteemide ja kultuuri kombinatsioon, mille loob õige juhtimine. "Ettevõtte loov arendamine" uurib, kuidas organisatsioone teisiti kujundada ja juhtida, et nende uuenduste elluviimise võimekus ei väsiks.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tekkis sadakond aastat tagasi koos iseseisva Eestiga, kuid selle eellugu on palju pikem. Tänapäeval kipume juba unustama, milline oli usu ja kiriku roll rahva elus ja kultuuriloos saja või kahesaja aasta eest, ning et eesti koguduste ja eesti soost pastorite püüdlused ja võitlus endi ja oma tõenägemuse koha eest päikese all moodustasid väga olulise osa eestlaste rahvuslikust liikumisest, enda kehtestamisest oma kodumaal. See raamat käsitleb eesti rahvusest pastorkonna kujunemist ja meie luteri kiriku arengut sakste kontrolli all olnud härraskirikust vabaks rahvakirikuks. Teos on oluline panus Eesti kirikuajaloo uurimisse ning aitab ühtlasi paremini mõista tsaariaja lõpukümnendite olusid ja vaimset atmosfääri. Teoloogiadoktor Riho Saard (1961) on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo professor ning Helsingi ülikooli ja Ida-Soome ülikooli kirikuajaloo dotsent, mitme Euroopa, Eesti ja globaalkristluse ajaloost kõneleva monograafia autor.

Selles erilises jutukogus väändub igapäevaelu Roald Dahli sule all sugestiivseteks ja teinekord lausa hirmuäratavateks fantaasiateks. Jahmatagu teid poiss, kes kõneleb loomadega, jõukas päevavaras, kes omandab uue rabava võime, või mees, kes suudab näha kinnisilmi. Kogumiku seitse suurepärast lühijuttu on täis Roald Dahlile ainuomast võlu, salapära ja ootusärevust.

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud "maagilist siseringi", kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks? Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: "Ma olen selles ringis üles kasvanud." Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest. Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale? Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri "Hitleri õukond", mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.

Adolf Hitleri tapmisest unistasid miljonid, kuid ainult vähestel jätkus selle üritamiseks oskusi, sihikindlust ja võimalusi. Hitleri kui Kolmanda riigi messia karjääri jooksul on dokumenteeritud vähemalt 30 tema tapmiskatset. Mõni vandeseltslane püüdis Hitlerile lähedale jõuda ja ta maha lasta, teised snaipripüssiga kõrvaldada. Hitleri elukorraldusega kursis olnud kavatsesid hukata ta pommi või mürgiga. Raamatu tegelaste hulgas on kommunistidest ja sotsialistidest vastupanuvõitlejaid, usutegelastest oponente, Saksamaa vana kooli sõjaväelise eliidi liikmeid ning isegi dissidentidest natse, kellel oli oma juhist villand. Samuti kirjeldatakse mitmesuguseid turvatasemeid, mis füürerit vaenlaste eest kaitsesid, ja metsikuid karistusi, millega nurjunud vandeseltslasi nuheldi. Ent eelkõige süvendas puhas õnn, mõnikord lausa farsina tunduv vedamine Hitleris usku, et tema on kõikide kallaletungide eest kaitstud.

Keskmiselt tuleb ühe meeskonna kohta vaid üks inimene, kes on oma tööst tõeliselt haaratud: maksimaalselt energiline, pühendunud ning keskendunud. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Viib ju kasin haaratus tööjõu massilise voolavuse, popitamise ja läbipõlemiseni, andes tootlikkusele ning kasumlikkusele valusa põntsu. Raamat "Hoogu tööle!" selgitab, kuidas muuta inimeste töö taas haaravaks. Kui tihti oled sa oma tööga tõeliselt hoos, sellele täielikult keskendunud? Sa ei taha mingit suitsupausi ega kohvinurga klatši. Sul ei tule mõttessegi korraks sotsiaalmeediat näppida. Isegi ärritud kergelt, kui kolleeg sind lõunale kutsub. Selline käesolevas hetkes olemine on hooseisund, dünaamiline mehhanism, mis koondab tähelepanu ja tekitab indu, toob parima esile. Paraku kogeme seda imelist hoogu oluliselt vähem kui võiks. Põhjus peitub selles, kuidas me tööst mõtleme – see on midagi, mida teha raha, mitte lõbu pärast. Et sellist "kokku jooksnud" töötajat kuidagigi tooli küljes kinni hoida, asub meeleheitlik tööandja valimatult lahmima. Boonused, optsioonid, liisinguautod, liumäed kontoris. Tasuta sportimine, puuviljad köögis, suvepäevad Barcelonas ja Ibizal. Kõik selleks, et juhtida tähelepanu eemale tööst, mis ei motiveeri. Märksa odavam ja tulemuslikum oleks keskenduda hoopis sellele, kuidas tööga seotud kogemust paremaks muuta. Tööelamuse disainimine selle keskkonna, töökorralduse, ülesannete ja meelelaadi lõikes suurendavad pühendumust, entusiasmi ning keskendumist. Seeläbi kasvab sisemine motivatsiooni, mis on oluliselt kestvam kui mistahes kompensatsioonipakett, selgitab raamatu autor, rahvusvaheline konsultant ja töödisaini labori VIVIC asutaja Klaas-Jan Reincke.

Raamat Hukatuselind räägib elust, mida me kõik oleme sunnitud praegu elama! Ja võib-olla isegi lähitulevikus, kui me ise ei suuda oma elu paremaks muuta?

Hundu ootab õhinal endale sõpru külla, et nende seltsis terve öö veeta. Lusti on laialt, kuni tuli äkki kustub ja Hundu salajane pimedusehirm ilmsiks tuleb. Sõbrad naeravad ta hirmu üle, aga kuulevad siis Hundu seletust Varjukollist, kes end neilegi ilmutab! Ämblik aga näitab Hundule erilist võlutrikki, millega kõik hirmutav eemale peletada. Võlutrikk on niivõrd tõhus, et kõik Hundu sõbrad tahavad samuti seda trikki hirmsate asjade peal katsetada. Elus võib vahel ette tulla üpris hirmutavaid asju, aga olemas on nii mõnigi hea nipp, millega nende asjade mõju vähendada. Selliste nippidega võib isegi omajagu nalja saada! Kuidas toetada oma last, kui sõbrad ei võta teda mängu või tal on pimedusega seotud hirmud? See raamat jutustab südamliku loo hundipojast, kes pistab rinda samasuguste eluliste teemadega. Raamatut on soovitatud lastepsühholoogide poolt.

Naised, armastage ja väärtustage ennast nii nagu teid loodud on! Kaks maailma: üks glamuurselt särav – Eurovisiooni laululava rambivalguses publiku imetleva tähelepanu keskpunktis; teine – alateadlikud enesehävituslikud käitumismustrid ja hingeline ebakindlus, mis kaitsvate koduseinte vahel varjus. Kaks naist, Kaire ja Dagmar – üle Eesti kuulsad särtsakad bäkilauljad, volüümikate kehadega hellahingelised naised ja andunud emad, kes on oma naiseliku olemuse ja kaaluka keha aktsepteerimise teekonnal omandanud meedia abil omamoodi ikooni tähenduse. See on avameelne lugu kahe silmapaistvalt andeka suure tüdruku eneseotsingutest muusikas ja igapäevaelus. Rollid elus: särav artist, sensuaalne ja seksikas naine, hea ema, tänulik tütar, ustav sõber, toetav kolleeg. Kuidas selle kõigega väärikalt toime tulla? See on suurte tüdrukute väljakutse enese väärtustamise teekonnal läbi varju – läbi purunenud suhete, söömissõltuvuse, depressiooni, paastu ja eneseteraapia. Kaire: “Minu kehakaal väljendab minu vaimset seisundit. Minu eesmärk on julgus olla mina ise.” Dagmar: “Ma teadvustan endale, et minu keha paisub aeg-ajalt minu laiskuse ja mugavuse tõttu. Aga olen teinud endaga rahu. Minu kehakaal on olnud siiski teiste, mitte minu probleem.” Ivo Linna: “Mina armastan neid väga! Nad on ürgsed naised. Nendes on palju naiselikku headust, jõudu, emalikkust – kõike seda, mida naine võib pakkuda. Laval on nad müür, millele toetuda. Nad ei virise ja see on kõige tähtsam!” Raamatu koostaja Anneli Urge.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul on Jason Calacanis teeninud korraliku varanduse, paigutades ingelinvestorina oma raha mitmetesse pööraselt edukaks osutunud idufirmadesse. Ja seda sugugi mitte kehvasti – tema üsna uhke villa parklas laiutab rivi Tesladest ning kontojääk manab näole vaid naeratusi. Sajandi investeerimispiibliks tituleeritud raamatus demonstreerib kümneid miljoneid teeninud mees kuulikindlaid meetodeid, mille abil idufirmadega massiivset rikkust kokku ajada. Idufirmades saab raha teha kahel viisil – sa kas lood midagi või investeerid nendesse, kes seda sinu eest teevad. Calacanis räägib lihtsalt ja haaravalt, kuidas ta tõelise autsaiderina jala ukse vahele sai. Tõsi, algas see kõik küll üsna dramaatiliselt. Täpsemalt sellest, et haiglaõe ja kõrtsmiku pojana nägi Calacanis pealt, kuidas ta pere kõigest ilma jäi, kui mundris föderaalagendid pumppüssidega justkui märulifilmis tuppa tormasid ja tema isa baari konfiskeerisid. Täis tahtmist midagi tõestada, võttis Calacanis nõuks üle silla Manhattanile jalutada ning sealt edasi juba Ameerika Ühendriikide lääneranniku vallutada. Calacanis on veendunud, et rikkus ei sõltu sinu taustast, s.t vanemate rahakotist, kooli renomeest ega ka õpiedukusest. Ta väidab, et kogu trikk taandub võimekusele mõista, kuidas üks edukas ingelinvestor mõtleb. Nii ta selgitabki, kuidas rahamehed uusi ettevõtmisi hindavad, riske ja kasusid kalkuleerivad ning fenomenaalsete kasumimarginaalidega otsuseid langetavad. Paljud tema eelkäiad räägivad oma raamatutes sellest, kuidas nad teenisid oma esimese miljoni või paar. Calacanis irdub sellest koorist – ta mitte ei vaata minevikku, vaid tulevikku. Ja tulevikul on meile varuks täiuslik torm ühes kurikuulsate mustade luikedega. Calacanis selgitab lugejale mitte ainult seda, kuidas eesootavat kaost väärikalt üle elada, vaid ka seda, kuidas selle turjal kuni võiduka lõpuni purjetada.

Eliitkoolis õppiv 18-aastane Jonathan elab unistusteelu. End sõprade, kooli ja tähtsaima hobi vahel jagava noore kunstnikuhinge suurimaks kutsumuseks on saanud just fotograafia, millega ta äsja valmis saanud stuudios praktiliselt igal õhtul kätt harjutab. 38-aastane programmeerija on jõudnud eneseteostuseni, millest enamik unistab. Pikki aastaid krüptovaluutat kaevandades on ta viimaks jõudnud ära oodata ka oma tähetunni. Küberraha kuningas bitcoin, millesse ta sihikindlalt uskus ja kogu maise vara investeeris, kasvatas mõne kuuga kõigile ootamatult kümneid kordi väärtust ning tegi temast loetud päevadega jõuka mehe. Äsja talendikonkursi võitnud ülbe staarihakatis veab lootustandvat fotograafi ootamatult alt ja sessiooni tellijale antud lubaduse pidamiseks tuleb tal endal kaamera tagant modellina objektiivi ette astuda. Friigistunud arvutisõltlase aastaid kestnud enesehävituslik eluviis maksab talle viimaks valusalt kätte. Veel enne, kui mees hinnalise bitcoin’i rahaks tegemise hüvesid nautida jõuab, tabab ta keha kaelast saadik halvav ränk haigus.

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut. Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri. „iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Tuhat aastat tagasi valitses maailma islami tsivilisatsioon. Paljud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia linnad olid nii arhitektuurilised, intellektuaalsed kui ka majanduslikud ilmaimed. Neis sulasid ühte sõjaline jõud, kunstiline suursugusus, äriline vägevus ning vaimne pühadus. "Islami impeeriumid" vaatleb viieteistkümne islami linna kuldaega. Alustades oma teekonda seitsmenda sajandi Mekast ja lõpetades 21. sajandi Dohaga, keskendub ajaloolane Justin Marozzi ühele linnale igal sajandil. Erakordsed arhiivimaterjalid, reisikirjad, kaardid, fotod ning meenutused nendest linnadest pakuvad uusi vaatenurki teemadele, mis sellest regioonist siiani vastu kajavad. Need materjalid räägivad loo, mis erineb märkimisväärselt tänapäeva arusaamast islami maailma kohta. Ennekõike jutustavad need tolerantsuse, pluralismi ning kosmopoliitsuse vaimust, mis valitses kunagi islami tsivilisatsiooni – ja mida paljud loodavad taas ellu äratada.

"Tugeva lennukipõrina kostudes põrkume tagasi vaguniustelt … silmipimestav valgus! Kindlasti on see vaenlase lennuk, mis viskas valgustuspomme. Hoiame hinge kinni, kartes iga hetk kärgatavat pommiplahvatust. Lennuk ületab madalas kaares rongi ja valguspommide kustudes heidab silmapilkselt uued. Nii vaheldub kolm korda. Ähvardav siluett tiirleb lõpmatuseni rongi kohal, hoides meid pideva hirmu all." Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab. Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meie ette maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma. Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.

Kes oli Jeesus? Kahe tuhande aasta vältel on sellele küsimusele antud erinevaid vastuseid. Erinevad ajastud ja mõtteloolised koolkonnad on katnud Jeesuse algse kuju omapoolsete selgituste, täienduste ja parandustega ning ajaloolise Jeesuse isik on jäänud selle kõige varju. Populaarne kristlik kirjanik Philip Yancey püüab raamatus "Jeesus, keda ma ei tundnud" vabastada Jeesuse hilisematest moonutustest ning klišeedest. Autor vaatleb mässulise juudalasest puusepa maist teekonda, õpetust, imetegusid, surma ja ülestõusmist ning küsib seejuures, kas me võtame Jeesust tänapäeval ikka piisavalt tõsiselt. Yancey julgeb küsida ja vastata ning lugeja õpib tundma Jeesust, kes muudab Temasse uskujate elu. Evangelist Billy Graham hindas raamatut väga kõrgelt, märkides: "Ma ei imetle ja hinda ühtki evangeelset autorit rohkem." Teos pälvis kohe peale ilmumist erakordselt sooja vastuvõtu nii lugejate kui kriitikute hulgas ning seda on tunnustatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.

Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus "Juhi mõtteviis", sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. "Juhi mõtteviis" selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.

Wall Street Journal bestseller. "Meie tiim kasvab, selgitas ülemus. Me vajame veel üht juhti ja sina saad kõigiga läbi. Mis sa arvad?" Nõnda kõlas Julie Zhuo ülemuse põhjendus, miks just temast peaks saama kujundusmeeskonna juht Harvardi nohikute poolt käima lükatud idufirmas, mille suvepäevad mahtunuks siis veel kenasti tagaaeda ära. Kuigi Julie toonased teadmised juhtimisest piirdusid kahe sõnaga – koosolekud ja ametikõrgendus –, võttis ta selle väljakutse ilma pikema jututa vastu. Alles hiljem hakkas ta öeldu üle järele mõtlema. Ma saan kõigiga läbi. Juhtimine tähendab ju kindlasti enamat kui ainult seda!? Kuid mida? Facebookis praktikandina alustanud Julie Zhuo on nüüdseks Sillicon Valley üks tunnustatumaid tippjuhte. Ta tunnistab, et kõige kirkamad õppetunnid on tulnud läbi tehtud vigade ja neid on jagunud ohtralt. Kuid elu käibki nii – sa saad oma valusad vitsad kätte, et järgmine kord teisiti, kui veab, paremini teha. Mida ja kuidas, just sellest raamat "Juhiks saamine" räägibki. Zhuo on nüüdseks veendunud, et heaks juhiks mitte ei sünnita, vaid kasvatakse. Tema raamat kirjeldab teekonda, kuidas lõputute hirmude ning kahtluste kiuste enesekindlaks juhiks saada. Kui Zhuo käest oleks enne tema juhiks saamist küsitud, mida see töö endast kujutab, vastanuks ta: JUHI TÖÖ ON ... -kohtuda alluvatega, et aidata neil probleeme lahendada -anda tagasisidet, mis on hästi ja mis mitte -selgitada välja, keda tuleks edutada ja keda vallandada Zhuo tänane, parandatud versioon ütleb aga, et: JUHI TÖÖ ON ... -luua hästitoimiv meeskond -toetada alluvaid nende karjäärieesmärkide saavutamisel -luua protsessid, et töö sujuks ja oleks tõhus Haaravalt kirjutatud "Juhiks saamine" on õpetlik teejuht sellest, kuidas tippjuhiks kujuneda.

Business Weeki, New York Times Businessi ja USA Today bestseller. Riskijuhtimise võimekus ning koos sellega kasvav isu võtta üha uusi riske ja teha tulevikku vaatavaid valikuid on majandussüsteemi lahutamatuks osaks. Kuid mitte ainult – riskijuhtimine saadab meid ka paljude teiste otsuste langetamisel alates rahvatervise kaitsest ja perekonna planeerimisest kuni kindlustusmaksete tasumise ning turvavöö kinnitamiseni. "Jumalatega võidu" selgitab, kuidas tulevik oleviku teenistusse panna, kuidas riski mõista, seda mõõta ja selle tagajärgi kaaluda. Risk kätkeb endas psühholoogia, matemaatika, statistika ja ajaloo kõige sügavamaid tahke. Bernstein püstitab raamatus mitmeid igavikulisi küsimusi: näiteks mil määral peaksime lootma, et minevikumustrid meile räägivad, mida tulevik toob? Mis loeb rohkem: kas faktid või subjektiivne usk? Üks asi on koostada matemaatiline mudel, mis näib selgitavat kõike. Seistes aga silmitsi igapäevaelu katsumustega, võib faktide mitmetähenduslikkus või südametukse jõud selle mudeli lihtsalt minema pühkida. Sõna "risk" tuleb itaaliakeelsest sõnast risicare ehk "julgema", viidates sellele, et risk on pigem valikuvõimalus, mitte saatus. Arvude keeles rääkivad täringud ning ruletiratas, aktsia- ja võlakirjaturg on ideaalseks laboriks, kus riski olemust lähemalt uurida.