Tooted

Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa. Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus. Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!

"Kool ei ajanudki mul eriti südant pahaks, sest tegelikult polnud mul seal otseselt koolis käimise tunnet. Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisuguses lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati. Ma lihtsalt vegeteerisin. Mind üllatas, mismoodi mõned õpilased õpetajatega rääkisid. Ma üritasin mitte silma paista. Ma lugesin päevi." 13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Nii on olemas loomi, kes päästavad inimesi laviinide alt või suudavad ennustada maavärinaid. Teisalt on ka selliseid loomi, kes võtavad osa iluduskonkurssidest või spordivõistlustest. Sellesse raamatusse on aga kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Taolisi loomi on aastasadade jooksul olnud miljoneid, arvatavasti isegi miljardeid. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada erilisematest erilisemaid loomi, kellel on olnud nimi ja kes on mingites situatsioonides olnud asendamatuks sõbraks ja kolleegiks sõjaväelastele ning on kirjutanud end oma kangelastegudega alatiseks sõjaajalukku.

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele – väikelastest eakateni – toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades. "Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja." Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli. Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla

Ajast ja sellega kaasnevatest muutumistest, meheks kasvamisest ning oma kogemustest teekonnal nimega ELU, räägivad siin raamatus 25 erinevas vanuses meest. Kuidas endale antud aega väärikalt ja tähendusrikkalt kasutada, nii et elu mõõdupuuks saaks rõõm ja sügav rahulolu elust endast ning maha jääks jäljed, mille üle uhke olla? Mis on meestele elus tähtis? Mis neid hoiab, mis neid kannab, mis nende hinge puudutab ja mis neid hirmutab? Kuidas olla päris, nii mehena, isana kui vanaisana oma tugevuses kui nõrkuses? Kas mehed tohivad nutta, mida nad naistelt ootavad ja vajavad ning mis on pika ja rahuldustpakkuva suhte toimimise alustalad? Miks mehed ei taha ennast avada ja mida on elukogenumal mehel öelda noorematele, alles oma teed alustavatele mehepoegadele? Nende ja paljude teiste elutähtsate teemade üle mõtiskledes jagasid mehed sügavalt ja siiralt, mis nende hingesoppides on aja jooksul toimunud. Meeste lood on tunnistuseks hingesügavusest, rahu ja sihikindlusega oma raja kõndimisest, märgates teekonda ja kogudes tarkust elu ja armastuse kohta. Eeskujul on alati varem või hiljem elumuutev mõju. Selle raamatu üks suur väärtus on kinnitus, et maailma muutmine algab alati iseendast. Seda raamatut võiks lugeda igas vanuses mehed, et tunda toetust, samastumist ja mõistmist. Ka nooremad mehed, kellel vanemate meeste elutarkusest võiks eluteel ennetavalt abi olla. Kuid kindlasti võiksid seda raamatut lugeda ka kõik naised. See annab võimaluse paremini mõista, millised on need mehed, kes meie kõrval eluteed käivad. Aeg annab ja võtab ning kahtlemata muudab meid, nii mehi kui naisi, kuid inimeseks olemise ja jäämise põhiväärtused ei muutu. Meile kõigile on antud oma aeg, kogemused ning katsumused, kuid me kõik oleme lihtsalt inimesed, kes soovivad olenemata soost sarnaseid asju. Mõistmist, hoolimist ja armastust just sellistena, nagu me päriselt oleme. Raamatu kujundas Kaire Guthan

Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida. HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga. Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.

Sõjakeerises leidis ta armastuse, pilkases pimeduses julguse, tragöödia keskel lootuse. Mida leiad tema loost sina? Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik. Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib. Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse. Aga ka seal on nende tulevik kõike muud kui kindel. Rännates läbi katkise maailma, peavad Afra ja Nuri lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent nende suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde. «Aleppo linna mesinik» on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest. Autor CHRISTY LEFTERI (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes. Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis. Tema debüütteos «Aleppo linna mesinik» sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. a pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

Lewis Carrolli legendaarne lugu "Alice Imedemaal" ilmus esmakordselt aastal 1865. Nüüdseks juba ajatuks klassikaks saanud lasteraamat ei paelu üksnes väikseid lugejad, vaid on oma satiirilise ja vaimuka mõttemaailma ning mänguliste seiklustega ka täiskasvanud lugejate suur lemmik. Raamatu peategelane Alice järgneb küülikule auku ning satub isemoodi fantaasiamaailma, kus teda ootavad kohtumised Irvik Kassi, Hertsoginna, Unihiire, Kübarsepa ja loomulikult Märtsijänesega. Tüdruku seiklused sel imedemaal on väga veidrad, kuid õpetlikud ja põnevad.

“Kui õpime ära kasutama ärevuse tarkust, siis on alateadvuses peituvatel sõnumitel rohkem võimalust meie elu mõtestada ja avardada.” – SHERYL PAUL “Sheryl Pauli vaatenurk ärevuse epideemiale sillutab teed maailma, kus on rohkem meelerahu ja kaastunnet. “ärevuse tarkus” on nagu hästi valgustatud teerada tõe juurde, kes me oleme ja kuidas elada, kui meid vaevab ärevus, depressioon, ülekoormus või lootusetus. See on manifest meie kindlast naasmisest terviklikkuse juurde.” – ALANIS MORRISSETTE laulja ja laulukirjutaja Me kõik kogeme vahel ärevust, aga mõne inimese puhul on see krooniline ja nõrgestav. “ärevuse tarkuses” näitab nõustaja Sheryl Paul, kuidas vaadata oma ärevuse pealispinnast sügavamale ja avastada olulised sõnumid, mis kerkivad su alateadvusest. Sellest raamatust saad sa teada, kuidas pöörduda oma ärevuse poole, mitte sellest eemale, ja kuidas leida oma ebamugavustunde allikas ning saada endaga päriselt tuttavaks. SHERYL PAUL on autor ja nõustaja süvapsühholoogia traditsioonis. Vt ka conscious-transitions.com

"Armando ja Ahjulinnud" on järg raamatule pealkirjaga "Armando". Esimene osa kirjeldas Argentinast Nõmmele kolinud poisi kohanemisraskusi. Sarja teine osa räägib sellest, kui tähtis on viisakas ja lugupidav käitumine spordis. Lugu algab jalkamänguga, kus vastasmeeskonna treener ütleb oma mängijale halvasti. Armando võistkonna poisid kuulevad seda ja arvavad, et see on naljakas. Nad hakkavad ka ise kasutama sõnu, mis vales kohas öelduna ei ole mitte mingil juhul viisakad ega hea käitumise kohased. See ei meeldi poiste treenerile. Armando isa ja treener Timo nuputavad koos, kuidas poistele kombeid õpetada. Ühel hommikul sõidabki Armando jalkatiim linnast välja treeningmängule, kus neid ootab suur üllatus.

Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing. Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht. Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides. "Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki." Andrei Hvostov

Eakate inimeste kortermajas toitlustaja ametit pidav Connie on internetikohtingutega kaasas käivatest jamadest surmani tüdinud. Minevikusuhetes haiget saanud naine, kes peab arvestama ka pojaga, suhtub nüüd kõigesse suhetega kaasnevasse teatud kahtlustega. Siis korraldab üks hooldekodu asukatest talle kohtingu kaunil jõuluturul Saksamaal – tingimusel, et sinna võetakse kaasa ka väikebussitäis vanureid ... Connie suundub vana turuplatsi täitvate vilkuvate jõulutulede all soojas piparkoogilõhnapilves oma võimaliku kaaslasega kokku saama, kaasas nimekiri tingimustest, millele mees vastama peaks. Pagar Heinrich justkui sobiks igas punktis, aga Heinrichi rivaali Williamiga kohtudes hakkab Connie endalt küsima, kas nimekirja ristikeste tegemine ikka annab õige tulemuse. Võtke kröömike üksindust ja näpuotsatäis nukrust. Segage läbi jõuluturumaagiaga ja lisage pihutäis magusalt lõhnavaid piparkooke ja sortsuke hõõgveini. Tulemuseks on soe armastuslugu, mis leiab aset talve võlumaal. Elus ei piisa nimekirja ristikeste tegemisest, elu armastab meid üllatada ootamatute sündmustega, milleks me pole vähimalgi määral ette valmistatud, ja see muudab meie teekonna veegi vahvamaks ja väärtuslikumaks.

meie kehad pole enam need või pigem pole need kehad enam meie või pigem pole need meie enam meie alati on meie alati on need kehad ilusad siledad nõtked kerged liikuvad muretud ja alati on meie aga need pole need pole need

See luulekogu on minu rännak läbi Assisi paikade, kus elu ja surm saavad üheks – olen ju minagi üks rändur teiste seas, kes on olnud vabamate jälgede otsingul kogu oma eluaja.

Millal sa viimati võtsid hetke, et lihtsalt olla ja küsida endalt, kuidas läheb? Kuidas päriselt läheb? Kipume sageli tormama läbi elu, nii et ei märkagi seda möödumas. Oleme mattunud töösse, laste kasvatamisse, kõiksugu muredesse ja vahel ka rõõmudesse. Kohtume iga päev uute inimestega, elame kaasa nende elukäigule, vajadusel rõõmustades ja kurvastades koos nendega. Kõige selle juures unustame ära selle ainsa inimese, kes on meiega igal hetkel, 24/7, sõltumata kas seda tahame või mitte. See on meie MINA. Kui hästi me tegelikult tunneme oma MINA? Mida me teame sellest, mis teda õnnelikuks või kurvaks teeb? Mida me teeme, et oma MINA eest hoolitseda, teda hoida? Kas me oleme oma MINA jaoks olemas, võimestame teda, nii nagu tema meid? Oskame me päriselt kuulata, mida meie MINA meile räägib? Mida meile räägib meie kõige lähedasem kaasaelaja? Millise MINA me maailmale anname? See siin on autori väljatöötatud arengutreeningu meetodi alusel kirjutatud lihtne ja konkreetne käsiraamat praktiliste harjutuste ja sisekaemustega, mille abil leida oma MINA, teda toetada, kuulata ja olla talle parim sõber. Vaid enda eest hoolt kandes saame maailmale anda oma parima MINA. – Patrick Pihelgas

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Käesolev raamat on ajaprintsiibist lähtuv ülevaade kogu teadaolevast Eesti ajaloost, mis ulatub umbes aastast 14 000 eKr kuni kaasajani. Allikate arvukusest tulenevalt on eri perioodide kohta materjali erineval hulgal, esikohal on poliitiline ajalugu, kuid peale selle on käsitletud ka kultuurisündmusi jms. Kui varasema ajaloo sündmuste puhul on sündmusi kohati õige mitme aastase vahega, siis uuema aja puhul edenetakse kuupäevaliselt. Raamatu on koostanud seitse Tartu Ülikooli õppejõudu (Sulev Vahtre, Ain Mäesalu, Mati Laur, Tiit Rosenberg, Allan Liim, Ago Pajur ja Tõnu Tannberg) ning viimase seitsme aasta sündmused lisanud Tauno Vahter. Tegu on 2007. ja 2015. aastal ilmunud kronoloogiaraamatute parandatud ja täiendatud väljaandega.

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona. Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona.Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

"Eesti rahva kannatuste aasta" on 1943. aastal Saksa okupatsiooni ajal välja antud koguteos Nõukogude okupatsiooni kohta Eestis aastatel 1940–1941. Kaheosalisena anti see välja Eesti Omavalitsuste toetusel, rõhutades eeskätt esimesel punasel aastal toimunut. Sõja ajal kirjutatud tekstid ilmusid ilma autorite nimedeta ja seda õigustatult, sest teadaolevalt langes ka toonase väljaande korrektor Rein Nurkse hiljem nõukogude repressioonide ohvriks. Pärast Teist maailmasõda suleti koguteos keelatud raamatuna raamatukogude erifondidesse, kuid see jäi alles nii mõnessegi koju kui ka rahva mällu. Just viimase õhutusel ja samas ka selle alalhoidmiseks avaldame uuesti "Eesti rahva kannatuste aasta" tekstid kahes osas värskendatud kujunduses, kuid tolleaegset keelt säilitades. I osa: Stalin asub ründamisele ENSV loomise komöödia Eesti sõjavägi bolševistliku hävitusaasta keerises NKVD mõrvarikäed eesti rahva kallal Küüditamine Eestlaste osavõtt Eesti vabastamisest Saksa sõjaväe poolt 1941. aastal

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Euroopa Liidul on juba pikemat aega ambitsioon etendada maailmas võtmerolli, mis oleks proportsionaalne ELi majandusliku võimsuse ja mõjuga. Selles raamatus ütleb Eesti pikaaegne välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Renew Europe), et on veel päris palju minna, enne kui Euroopa Liit suudab ennast rahvusvahelisel areenil tõeliselt maksma panna, ning seda eelkõige ebaefektiivse otsustusprotsessi tõttu, mis aeglustab ja takistab ELi ajamast tõhusat välispoliitikat. Hoolimata lõpututest avaldustest ja deklaratsioonidest pole EL veel oma potentsiaalile vastav tegija suurte globaalsete jõudude keskel. Paet kutsub Euroopat üles võtma minevikust õppust, töötama välja toimiva kava oma välispoliitilise rolli tugevdamiseks ning tegema ka vajalikke muudatusi. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad suutma seada prioriteete, mõtlema strateegiliselt, rääkima ühel häälel ning omama ühiseid eesmärke – seda kõike realistlikult ja järjepidevalt. Ainult nii on Euroopa riikide huvid kõige paremini kaitstud.

Kuidas kujuneb kunstiteose hind? Kui kunstnike teosed arvatakse olevat nende kingitused inimkonnale, siis miks makstakse mõne teose eest uskumatult suuri summasid? Miks omandab mingi töö äkitselt kirjeldamatu väärtuse? Miks käiakse näiteks Leonardo da Vinci, Vincent van Goghi, Gustav Klimti, Jackson Pollocki või mõne teise suurnime tööde eest tänapäeval välja muinasjutuline hulk raha, samal ajal kui suurem osa kunstnikke täiesti tähelepanuta jääb? Kas needsamad kunstnikud pälvisid samasugust tähelepanu ka eluajal? Raamatus "Haip! Kunst ja raha" tutvustatakse kunstiturul toimuva tagamaid, liikumapanevaid jõude ja tähtsamaid tegijaid. Ajalooliste arengute illustreerimiseks tuuakse näiteid kunstiajaloost ja kaardistatakse seeläbi maastikku, millel on koha sisse võtnud nii kultuurilised ootused, majanduslikud huvid kui ka sotsiaalsed tavad. Just nende tegurite koosmõjul kujunebki kunstiteose hind. "See raamat siin on ilmekas ja intellektuaalselt nauditav näidete kogum dialoogist kunsti ning teda juhtida ja kujundada püüdva maailma vahel, pakkudes võimalust kunsti ja tema saatjaskonnaga korraks kaasa kõndida sel ühteaegu nii määrataval kui ka määramatul teekonnal." Piia Ausman

Lase Jim Kayl viia end maagilisele reisile… J.K. Rowlingu armastatud Harry Potteri romaanide väljaanded Jim Kay illustratsioonidega on võlunud tervet põlvkonda. See suurepärane pilgeni maagiat täis köide ühendab valiku tema ikoonilistest illustratsioonidest – sealhulgas ka ettevalmistavad visandid ja joonistused, mida pole varem nähtud – 366 unustamatu tsitaadiga raamatusarjast. Jälgi, kuidas vahetuvad aastaajad, tähista aastapäevi ja saa taas kokku lemmiktegelastega, kui Jim Kay võrratu võlukunst manab värvi, pliiatsi ja pikslitega esile maagilise aasta Sigatüükas. Naudi killukest Harry Potteri maagiat aasta igal päeval.

Me pingutame ja tegutseme, kuna soovime edu saavutada, kuid oleme haruharva õnnelikud. Kui ihkame iga hinna eest võita ja teeme kolleegide ja pere ees head nägu ka siis, kui meil on raske, siis võime kergesti enda tõelise olemusega vastuollu minna. Isegi sihtideni jõudmine ei pruugi meile siis rahuldust tuua. Selles on süüdi hirm. Hirmu tõttu oleme ärevil, tunneme häbi ja püüame kõiki asju perfektselt teha. Teeskleme end olevat keegi teine, jahtides staatusesümboleid, mis tegelikult meile kunagi tõelist rahuldust ei too. Kuid võiksime elada ka teisiti. Võime leida oma tõelise hääle ja elada nii, nagu me tahame ning siis pakuvad ka väiksemadki võidud tõelist rahuldust. Sellist avatumat mõttelaadi aitab meil leida doktor Pippa Grange – ta on psühholoog, kes töötas Inglismaa jalgpallikoondise juures, kui see 2018. aasta jalgpalli MM-il poolfinaali jõudis. Grange näitab oma raamatus meile, kuidas hirmuvabamalt elades leiame üles oma tõelised kired ja avastame, mis meile päriselt rahuldust pakub. Tema lihtsad seletused ja juhtnöörid aitavad meil stressist vabaneda ja julgust leida ning teiste inimestega palju ehtsamat sidet saavutada. Selline edu ei seisne auhindades ega teiste alistamises, vaid tõelises võitmises, millesse on kaasa haaratud kogu meie olemus. Meil on aeg oma hirmud tuvastada, nende põhjustest aru saada ja tänu sellele nendest tasapisi vabanema hakata. Elades ilma igapäevaste hirmudeta oleme palju õnnelikumad.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi 3. korruse püsinäitusega "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945". Näitusejuht aitab mõista Eesti mitmerahvuselist ajalugu, kus põimuvad baltisaksa, vene ja eesti traditsioonid. Uuritakse, kuidas sünnivad ja arenevad mitmesugused identiteeti loovad sümbolid, mida on kasutatud nii Vene keisririigi ja baltisaksa kui ka Eesti Vabariigi ja nõukogude kunstis. Raamat juhib lugejat mööda püsinäituse teemasid, tutvustades rohkem kui 40 märgilist teost Eesti vanemast kunstiklassikast. Raamat on ilmunud ka inglise keeles.

Augustikuisel pärastlõunal kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt 8-aastane Sofja ja 11-aastane Aljona. Nädalate ja kuude möödudes jookseb politseiuurimine ummikusse. Tekkinud tühimikust vastu kajav kaotusvalu ja hirm rõhuvad eriti rängalt väikese aga sidusa kogukonna naisi. «Kadunud maa» viib lugeja Venemaa kirdeossa, kus kaunis keskkond – tihe mets, avar tundramaastik, kõrgustesse pürgivad vulkaanid ja Jaapanit Alaskast lahutav klaasjas ookean – on justkui raamiks pikalt käärinud ühiskondlikele ja etnilistele pingetele. Autorist: Julia Phillips on sündinud 1989. aastal Ameerika Ühendriikides. Barnardi Kolledžis inglise filoloogia bakalaureusekraadi omandades sai vene keelt ja kirjandust imetlenud neiu võimaluse veeta välisüliõpilasena ühe semestri Moskvas. Seal tegutses ta muu hulgas vabatahtlikuna keskuses, kus tegeleti kuriteoohvrite abistamisega. Pärast kolledži lõpetamist sai Julia Phillipsist Fulbrighti stipendiaat. Ta naasis Venemaale, et viia läbi uurimistöö välisinvesteeringute ja turismi mõjust Kamtšatka poolsaarel, keskendudes naistevastasele argivägivallale. See viis debüütromaani «Kadunud maa» kirjutamiseni. Phillipsi tekste on avaldatud New York Timesis, Atlanticus, Moscow Timesis ja Paris Review's. Praegu õpetab ta Randolphi Kolledžis loovkirjutamist ja elab New Yorgis Brooklynis.

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud. Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata. See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest. See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel! Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla. Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde. Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim? Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga. Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid. Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.

Eesti Pereteraapia ühing soovitab See raamat on kauaoodatud praktiline teejuht peredele, kus vanemate paarisuhe on lõppenud, kuid endiseid armastajaid ja tänaseid ekspartnereid seovad ühised lapsed. • Kui oled alustamas uut suhet ja tahad oma eelmisest suhtest pärit last uude perekonda integreerida nii, et see lapsele võimalikult valutult kulgeks … • Kui oled lapsevanem ja vajad teejuhti, et ehitada oma ekspartneriga üles toimiv koostöösuhe teie lapse õnneliku tuleviku nimel … • Kui oled uueks partneriks inimesele, kel on eelmisest suhtest laps … … siis see raamat on Sulle. Põhjalik, inspireeriv ja hästi struktureeritud käsiraamat, mille väärtust tõstavad Eesti inimeste lood, kes on läinud uuele suhteringile või kes on oma nahal kogenud oma vanemate lahutust ja uue suhte moodustamist. – Monika Koppel, pereterapeut Katrin Saali Saul on sõnastanud lihtsalt ja vahedalt, mida tähendab vanemate lahkuminek lapsele, ja andnud sooje nõuandeid, kuidas kärgpere keerulised suhted toimima saada. Mahlakat raamatut läbiv mõistev hoiak ja humoorikas toon soodustavad kärgpere liikmete eneseanalüüsi. Autoril on suurepärane oskus vaadelda probleeme igaühe mätta otsast ja südamlikult näidata, kuidas vihast ja vimmast ülesaamine oleks kasulik kõigile osapooltele. Autor on kokku võtnud mitte ainult maailma asjatundjate kogemuse, vaid loonud Eesti ja eesti keele jaoks täiesti uue semantika, kaasaega sobiva mõtteviisi. See on selge ja usku sisendav lähenemine erakordselt tundlikule teemale, mille käsitlemisel on reeglina kaasnenud (liiga) palju tugevaid tundeid ja subjektiivsust. Sellise süstemaatilise professionaalse käsitluse järele on ammugi olnud suur vajadus – nii kärgpere liikmete kui ka neid aitavate professionaalide jaoks. – Ene Talvist, pereterapeut Järgmise ringi ja kärgpere teema on mulle tuttav nii pereterapeudi kui inimesena. Ka mu enda elu kulgeb kärgperes, kus on “minu, sinu ja meie” lapsed. Olen kogenud, mida tähendab olla lahutuse järel üksi jäänud naine, kelle laps sai kärgpere liikmeks. Olen seejärel olnud ise kärgpere looja, siirdudes suhtesse inimesega, kel endal last polnud. Praegu elan õnnelikult mehega, kel on “esimeselt ringilt” kaks tütart, mina olen omalt poolt panustanud kärgperre kahe poja näol ning “meie” lapsena kasvab peres nüüd juba kooliealine tüdruk. – Katrin Saali Saul

Tädi Tiia aias elavad koos lillkapsad, redised, herned, porgandid ja paljud teised köögiviljad – kes põllul, kes kasvuhoones, kes kompostihunnikul. Nagu ikka ühes korralikus aias, ei puudu sealt ka kartul, kes oma tarkuse ja tasakaaluka olekuga on justkui loodud valitsema. Köögiviljad erinevad üksteisest nii välimuse kui ka iseloomu poolest, nad tülitsevad ja lepivad, igatsevad ja pettuvad. Jah, elu kartuli kuningriigis pole alati lihtne, aga kõiki neid värvikaid tegelasi ühendab suur unistus saada kord söödud! "Kartuli kuningriik" sisaldab humoorikaid ja fantaasiaküllaseid lugusid aedviljadest ning on tore lugemisvara koolieelikutele ja vanematelegi lastele, lapsevanematest rääkimata. Kõik lood on välja mõeldud ja teksti kirjutamise käigus ei kurvastatud ühtegi köögivilja. Helena Koch (1989) töötab Eesti Lastekirjanduse Keskuses ning on õppinud kirjandusteadust Eestis ja Saksamaal. Varem on ta avaldanud lasteraamatud "Loomaaed lasteaias" (Päike ja Pilv, 2019) ja "Kõhu mäss" (Tammerraamat, 2020) ning jutte ajakirjades Täheke ja Hea Laps.

Maalikunstnik Elaine Risley naaseb pärast neljakümneaastast eemalolekut kodulinna Torontosse. Teda kummitavad mälestused lapsepõlves läbielatud julmusest ja reetmisest. Minevikuvarjudest põimitud troonil istub Cordelia – kunagine parim sõbranna ja suurim kiusaja. «Kassisilm» on romaan, kus lapsed mängivad oskuslikult õelaid mänge, jättes seeläbi üksteisesse igikestvad hingehaavad. Autorist: Margaret Atwood sündis 1939. aastal Kanadas Ottawa linnas. Lapsena maalikunstnikuks saamisest unistanud Atwood hakkas 5-6-aastaselt kirjutama näidendeid ja luuletusi. Tulevane kirjanik läks kooli alles 12-aastasena. Ta omandas inglise keeles bakalaureusekraadi Toronto Ülikooli Victoria kolledžist ning magistrikraadi Harvardi Ülikooli Radcliffe'i kolležist. Kuigi kriitikud on teda sageli feministlikuks autoriks nimetanud, ei meeldi Atwoodile ennast nõnda sildistada. Aktiivse keskkonnakaitsjana on ta oma uuemates romaanides puudutanud ka näiteks loodushoiu teemat. Kahekordne Bookeri kirjandusauhinna võitja on kirjutanud üle 50 raamatu, mida on avaldatud rohkem kui 45 riigis.

Ma hakkasin kirjutama seda lugu sellepärast, et need, kelle jäljetutel haudadel praegu kasvab kastehein või ürgmets, tulevad peaaegu igal ööl oma haudadest minu juurde ja tuletavad end meelde. ... On möödunud pool sajandit sellest, kui olin nendega koos. Olen enamuses unustanud nende nimed, nemad aga tulevad ikka ja jälle. Elmar Valpi (1913 – 1995) Kogumik „Katki“ toob kokku pildid nende inimeste eludest, kelle nõukogude võim Teise maailmasõja eel, ajal ja järel küüditatute ja arreteeritutena Venemaale saatis. Koostaja Vahur Laiapea kogus katkendeid paljudest varem ilmunud väljaannetest ja jagas need kolme ossa: Ema, Laps ja Isa. Siinsete kaante vahel on ligemale 80 inimese mälestused, murdosa kannatusest, mis inimesed katki tegi. „Kui midagi nii kohutavat sünnib, siis inimene küsib: miks just mina? Ja midagi pole teha – me ei leia vastust sellele küsimusele,” kirjutab raamatu eessõnas vaimulik Toomas Paul. Kuidas toime tulla kõikjale kanduva vägivalla ja selle jälgedega? Meelde tuletades. Meeles hoides. Mäletades.

Raamatus “Kerge-raske-kivi” saad koos reisijuhtide Kertu ja Riho-Brunoga käia kolmel reisil: Amazonase auravas vihmametsas Surinames, mägismaahõimu juures Sulawesi saarel Indoneesias ja Vaikse ookeani troopilises paradiisis Prantsuse-Polüneesias ning Lihavõttesaarel. See on isiklik, soe ja lustakas lugu esmakohtumistest tundmatute paikade, inimeste, looduse ja kommetega. Sellised kohtumised panevad meeled toimima kõrgendatud valvsusega ning äkitselt märkame kõiksugu ettearvamatuid asju: moaide kummituslikke silmaauke, pühvlisarvede ja mürginoolekonnade mustrit, möiraahvide häälevarjundeid, värskete riisivõrsete ja iidsete vaimajade lõhna… Reisimisel juhtub tihti, et teele veereb kergemaid ja raskemaid kive. Paradiis, mis tundub kerge nagu pühapäeva hommik, võib moonduda põrguks, kui ootamatult roomab põõsast välja džungli peremees. Pea ees haiparve sisse sukeldumine võib tunduda pöörane ettevõtmine, ent vahest see polegi nii, nagu esmapilgul näib. See, mis enne võis tunduda raske, on korraga kerge ja vastupidi.

See raamat ei ole leinast, surmast ega suremisest. See on raamat elu ja armastuse sügavusest, mis jääb sünni ning surma vahele. Kui inimene siia ilma sünnib, valatakse ta üle rõõmu ja armastusega. Elu jooksul muutub armastus liiga enesestmõistetavaks ja unustatakse. Oma lähedase elust lahkumise ajal leitakse unustatud armastus enda südamest jälle üles, kuid sellele langeb juba ees ootava leina vari. Mida vähemaks jääb elupäevi, seda ahnemalt püütakse ajast kinni hoida ning seda avatumaks ja avaramaks muutuvad hinged. Raamatu autor Inna Narro on kliiniline psühholoog, kelle igapäevane töö on seotud surma, leina ning erinevate haigustega, millest valdava osa moodustavad pahaloomulised kasvajad. Hiiul töötatud aastad on aidanud tal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks just sellised vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik selleks, et seda lugejatega jagada.

„Klaasimeistrid“ annab ülevaate Eesti vanimast ja kindlasti ühest võluvaimast tööstusharust – klaasitootmisest. Käsitlemist leiavad kõik olulisemad klaasitööstused, aga ka nende omanikud, tööliskond ja kunstnikud. Rikkaliku fotodega illustreeritud raamat sisaldab Eestis valmistatud klaasesemete paremaks äratundmiseks ka kataloogi, kus esemed on liigitatud lähtuvalt materjalist, otstarbest ja vanusest. Samuti on lisatud väljavõtteid vabrikute originaalkataloogidest. „Klaasimeistrid“ on pühendatud klaasitööstuse suurnime Johannes Lorupi 120. sünniaastapäevale.

Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis” annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks. Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. KONSTANTIN PÄTS (1874–1956) tundis Eesti sõjaeelse vabariigi juhtivatest riigimeestest kõige rohkem huvi Soome vastu. Ta oli mitmekordne peaminister ja riigivanem ning lõpuks Eesti Vabariigi president aastatel 1938–1940. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani. Seppo Zetterberg (sünd. 1945) on olnud Jyväskylä ülikooli ajaloo professor ja ajakirja Kanava peatoimetaja. Ta on Tartu ülikooli audoktor ja Soome Teaduste Akadeemia liige ning olnud Soome Instituudi juhataja Eestis. Varrakult on varem ilmunud tema raamatud "Maailma ajalugu" ja "Rändajad Soome sillal".

Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas • kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks • luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust • muuta oma negatiivseid käitumismustreid • töötada kaootiliste olukordadega • õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust Otse meie käeulatuses on sügava õnne võimalus. Ometi laseme selle tavaliselt endast mööda – iroonilisel kombel just valu ja kannatuste eest pageda üritades. Pema Chödrön jagab meile traditsioonilisel budistlikul tarkusel tuginevaid julgeid ja osavõtlikke nõuandeid rasketel aegadel tegutsemiseks. Nõuandeid, mis on vastuolus meie tavaharjumuste ja -ootustega. Tema õpetuste kohaselt tõuseb kestev kasu vaid ühest kannatusele lähenemise viisist – me võime sõbralikult ja uudishimu ilmutades valulike olukordade poole liikuda, võime selles olemuslikult pidetus olukorras lõdvestuda. Just seal, keset kaost, on peidus hävimatu tõde ja armastus. PEMA CHöDRöN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey’s (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt “The Wisdom of No Escape” ja “Start Where You Are”). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos “Rahu sõja ajal”, mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.

Tartu ülikoolis arstiks õppinud Matti J. Peura tahtis saada professionaalseks muusikuks. Tegelikult sai temast siiski arst ja arstina töötab ta ka praegu. Aga mitte enam kirurgina. “Ma olin alati kannatanud tohutu ebakindluse all. Ma ei usaldanud ennast ega oma võimeid. Tundsin, et ma ei ole õieti milleski tugev ega piisav. Seda ekslikku mõttemudelit suutsin ma parandada alles aastaid hiljem teraapias, kuhu läbipõlemine ja depressioonihood mind lõpuks viisid. Ma ei suutnud olla enda vastu aus ja vaatasin ennast läbi moonutavate prillide ning kui ma kirurgiks õppisin, maksis see mulle karmilt kätte. Minu ebakindlus viis selleni, et pidin hiljem kirurgikarjäärist loobuma. Operatsioonihirm ja ebakindlus koos madala enesehinnanguga on arstitöös väga halb kombinatsioon. Räägin oma lugu põhjusel, et teistel oleks minu loost abi. Kuna arstil on vaimse tervise hoidmisest rohkem teadmisi kui tavakodanikul, siis oskasin ennast depressiooniprotsessis rohkem ka jälgida ning aidata.” Lugeja käes olevas raamatus tutvustab dr Peura enda depressioonist jagusaamise meetodit, mille abil suudab igaüks ise oma nõrgad kohad ära tunda, hirmudest võitu saada ja tervise poole suunduda. Muide, dr Peura unistus saada muusikuks täitus samuti. Koos eestlastest sõpradega möllas ansambel Popidiot lavadel ning noppis 2010. aasta muusikaauhindade galal neli võitu.