.png)
Tooted
See on üpris isiklik raamat selles mõttes, et ei pretendeeri moodsa ukraina luule täielikule ülevaatele ega kvalifitseeru antoloogiaks, vaid peegeldab minu enda maitset ja valikut. Taolisi tõlkekogusid on Eestis ilmunud varemgi. Lisaks tõlgitud tekstidele on raamatus mu enda luuletused Ukrainast.
Anna Verschik
Raamatus on rööptekst ukraina keeles.
„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.
See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.
Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.
Kujuta ette, et homme ei pea sa enam kooli minema ja võid teha, mida tahad.
Koolimineku asemel sõidad koos klassikaaslastega peaaegu asustamata saarele. Terveks talveks. Ilma täiskasvanuteta.
Oleks see natuke liiga metsiku unistuse täitumine?
Koolipõlgurite moodne eksperiment võtab kiiresti tuurid keset metsikut loodust üles. Mängu tulevad nii matuseauto, aare merepõhjas, saarele eksinud pingviin kui ka linnast põgenenud direktor.
See raamat on kirjutatud kõigile, kes on kannatanud või kannatavad perevägivalla all. Kõigil meil on sama missioon: leida väljapääs, taastuda perevägivalla psühholoogilistest tagajärgedest ja tunda tõelist kaastunnet, armastust ja usaldust iseenda vastu.
On inimlik klammerduda armastuse külge, eirates kõrvaltvaatajale ilmselgena näivaid märke ja trotsides loogikat. Väärkohtlemisest teadlikkuse puudumiseni jõutakse, kui peetakse lähedase valmistatud piina enese süüks või partneri ajutiseks käitumismustriks, mida saab korrigeerida. Nii saavad meist osalised väärkohtlemise lõputus tsüklis. Isegi kui mõni jõuab uksest välja astuda, ei pruugi seesugune ärkamine olla lõplik ja püsiv – nagu näitab statistika, võivad isegi põgenenud suure tõenäosusega tagasi pöörduda või vägivaldse partneri uue samasugusega asendada.
Raamatus kirjeldatakse, missuguseid tundeid armastus tekitada ei tohiks, näitab, kuidas väärkohtlemist ära tunda, ning selgitab, kuidas astuda vastu üha korduvatele raskustele: kuidas jääda eemale, vältida väärkohtlemist ja leida tõelist armastust. Autor toob teieni nii sellel teel vajalikud pikaajalised ja püsivad sammud kui ka juhised, kuidas planeerida lahkumist hädaolukorras.
Raamatu autor, dr Craig Newman, on üle 25 aasta pikkuse kogemuse ja doktorikraadiga kliiniline psühholoog. Tema pakutud lähenemine aitab jõuda tõelise, tähendusliku muutuseni, selle asemel et pelgalt mineviku traumade juurde üha tagasi pöörduda. Asjaolu, et Newman on ka ise lähisuhtevägivallast taastunud, annab tunnistust sellest, et tegemist on kompleksse teemaga, olukorraga, mille eest keegi pole kaitstud.
Kui sina või mõni sinu lähedane vajab abi, külasta veebilehte palunabi.ee või helista ohvriabi ööpäevaringsele kriisiliinile numbril 116 006.
Lähisuhtevägivallast on juba palju räägitud, kuid selle vastuolulise iseloomu tõttu – sest lähedus ja vägivald on vastuolus – vajab teema jätkuvat avalikustamist ja selgitamist. Väärkohtlemise teadvustamine ei ole alati piisav, et olukorrast välja pääseda ja terveneda. Raamatus jagab autor, psühholoog, kellel on endal suhtevägivalla kogemus, niisugusesse suhtesse sattunule tervenemisteekonna jaoks empaatilisi selgitusi, konkreetseid juhiseid ja lihtsaid harjutusi.
See on raamat, mida soovitan psühhoterapeudina lugeda nii lähisuhtevägivalla all kannatajatel kui ka nende lähedastel. Raamat aitab toimuvat ja toimunut mõista, õpetab pärast seda kogemust edasi elama ning saadud traumat läbi töötama. Traumeeriva kogemuse puhul on väga oluline, et inimene ei jääks sellega üksi – abi võib otsida professionaalilt, tugigrupilt või sõbralt. Ühenduse kogemine on tähtis asjaolu, mis saab panna aluse tervenemisele.
Teele Ööbik
psühhoterapeu
Amy Edmondson, Harvard Business Schooli juhtimisprofessor, maailma mõjukaim organisatsioonipsühholoog ja menuki „The Fearless Organization“ autor, käsitleb oma teises psühholoogilise turvalisuse teemalises raamatus ebaõnnestumisi: vigade tegemist, nende märkamist, tunnistamist ja neist õppimist.
Idee sellest, et organisatsioonid ja üksikisikud peaksid oma vigadest õppima, pole midagi uut. Ometi ei suuda enamik meist ebaõnnestumises peituvaid väärtuslikke õppetunde omaks võtta. Kuna vead kipuvad meis piinlikkust tekitama, on läbipõrumist kerge üldse mitte tunnistada või näpuga kellegi teise peale näidata. Mis veelgi hullem, nende harjumuste tõttu hakkame vältima ambitsioonikaid eesmärke või väljakutseid. Selle tulemusel laseme käest lugematuid võimalusi midagi õppida ja uusi oskusi omandada. Inimpsühholoogia, ühiskonna mõju ja institutsionaalsete hüvede koosmõjus sünnib hukutav kombinatsioon, mis muudab eduka põrumise oskuse äraõppimise tükk maad keerulisemaks, kui see olema peaks.
Et olla meisterlik vigadest õppija, tuleb selgeks saada, kuidas läbimõeldult toimetada, ebaõnnestumisi liigitada ja igat sorti nurjumistest väärtuslikke tarkuseteri välja sõeluda. Põrumised, mis on küll soovimatud, ent millest võib teadmisi ammutada, ongi õiget sorti vead. Nendest tuleb kümne küünega kinni hoida, sest just taoline intelligentne ebaõnnestumine toodab avastusi: uute ravimite leiutamine, äärmusliku ärimudeli käivitamine, uuendusliku toote väljatöötamine või klientide reaktsioonide katsetamine täiesti uuel turul.
Edmondson näitab, kuidas viia ebaproduktiivne põrumine miinimumini, et samas väärtustada inimlikku eksimist ja maksimeerida vigadest saadavat kasu. Kui muuta oma suhtumist läbikukkumistesse ja taoline mõtteviis ka organisatsioonikultuuri tasandil omaks võtta, tärkab innovatsioon ja hakkab juhtuma suuri asju.
Financial Times kuulutas Edmondsoni raamatu „Õiget sorti viga“ 2023. aasta parimaks äriraamatuks.
Amy Edmondson, maailmas tunnustatud psühholoogilise turvalisuse ekspert, avab oma viimases raamatus „Õiget sorti viga“ uue viisi, kuidas mõelda ja rääkida vigadest. Ta kutsub meid loobuma äärmustest – kas iga hinna eest ebaõnnestumise vältimisest või põru tihti ja kiiresti mõtteviisist – ning juhib tähelepanu sellele, kuidas targalt läbimõeldud vead võivad olla kasvu ja innovatsiooni aluseks.
Raamatus käsitleb Edmondson, kuidas meeskonna psühholoogiline turvalisus loob keskkonna, kus vigasid ja nendest rääkimist ei peeta häbiväärseks, vaid neid nähakse kui vajalikku osa õppimisest ja edust. Läbi rohkete näidete näitab ta, kuidas intelligentselt juhitud vead aitavad arendada nii isiklikku kui ka kollektiivset tarkust.
Raamat pakub praktilisi tööriistu ja lugusid eri eluvaldkondadest – ärimaailmast, ajaloost ja isiklikust elust – et inspireerida lugejaid asendama häbi ja süüdistamine uudishimu ja isikliku kasvuga. Raamat avab lugejatele võimaluse näha ebaõnnestumist täiesti uue nurga alt – kui võimast õppetundi, mis aitab liikuda innovatsiooni ja tulemusliku organisatsioonikultuuri poole.
Liina Kadari
Coach, organisatsioonipsühholoog
20 aastat finantssektoris on mulle näidanud, et liiga paljud inimesed Eestis ei mõista, kui oluline on endale pensionieaks raha koguda, ega tea, kui kasuliku süsteemi on riik selleks neile II ja III pensionisamba kujul loonud. Eesti on Euroopa Liidu üks kõige kiiremini vananevaid ühiskondi ja meie pensionid suhtena keskmisesse palka on EL-I ühed madalaimad. Pensioniea saabudes ootab meid täna igakuises sissetulekus ees liiga suur langus. Pensioni kogumise eest kannab igaüks isiklikku vastutust ja peab tegema nutikaid finantsotsuseid.
Siinne raamat täidab need pensioniteadmiste lüngad arusaadavalt ja kaasahaaravalt ning seda sõltumata sellest, kas oled täna 17- või 67-aastane. Kogumispensioniga seotud otsuseid on sul vaja teha kohe täiskasvanuikka jõudes, seejärel jooksvalt tööturul panustades ja lõpuks ka pensioniikka jõudes.
Sõltumata vanusest ja elukutsest leiavad siit kõik lugejad endale midagi uut, kasulikku ja Eesti pensionisüsteemi kohta silmaringi avardavat.
Raamatu pensionitarkused on kombineeritud mu kahe aastakümne tegemistega finantssektoris laiemalt ja pensionimaailmas konkreetsemalt ning seotud mu 2024. aasta isiklike reisilugudega Tallinnas, Mallorcal, Valencias, Lissabonis ja Dubais. Ühtegi teist Eesti kogumispensionisüsteemi lihtsas ja arusaadavas keeles lahti seletavat raamatut ei ole – see on esimene.
Kutsun sind selle raamatuga sinu elu pikimale reisile – pensionireisile.
Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:
Ja isegi kui elu lahku meid viis,
nüüd laulude jumala ees seisan siin
ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.
Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.
2021. aastal ilmus Pariisis välja kohver Louis-Ferdinand Céline’ilt II maailmasõja lõpus varastatud käsikirjadega. Teiste hulgas oli ka siinne jutustus.
Tegu on 1932. aastal kirjutatud tekstiga, mis jutustab Ferdinandi – kirjaniku igavese teisiku – I maailmasõjas haavata saamise ja paranemise loo. Siin ei ole aga midagi kangelaslikku, peategelane ärkab tapetud kamraadide keskel kusagil Flandria põllumudas, komberdab hallutsinatsioonidega võideldes mööda sõjast laastatud maad ja lebab siis koos teiste surma, mahalaskmist, rindele tagasi saatmist või kojusõitu ootavate saatusekaaslastega väikelinna sõjaväehaiglas. Ning selle taga kumavad ikka ja jälle igavesed küsimused – mis teeb sõjas inimestest koletised? Miks see kõik ikka ja alati tagasi tuleb? Mis meil ometi viga on?
Sellest jutustusest oli kuni 2021. aastani olemas vaid teoreetiline pealkiri, mida autor möödaminnes mainis 1934. aastal kirjas oma kirjastajale. Ja nüüdki pole meil väga palju rohkem informatsiooni. Me ei saa kunagi päriselt teada, milline saatus täpselt oleks kohvrist leitud käsikirju oodanud ja mida oma teoseid alati kümneid kordi ümber kirjutanud Céline oleks nendega teinud. „Sõjast” on hästi tunda, et see on alles mustand, toorik, kõige esimene eskiis. Selles on tühimikke, puudulikku punktuatsiooni, kordusi, õigekirjavigu, mahatõmbamisi, visandlikkust ja logisevat loogikat. Aga samal ajal on siin juba olemas see jooksu pealt tabatud elus emotsioon, mis on kõige tähtsam – lühidalt see, mis teeb Céline’ist Céline’i.
Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on Marcel Prousti kõrval üks kahest suurimast 20. sajandi prantsuse romaanikirjanikust. Ometi pole selle keerulise elusaatusega erakordse visionääri loomingule osaks saanud vastuvõtt olnud läbinisti positiivne – seda osalt ka tema poliitiliste seisukohtade tõttu. Céline’i looming on võitnud oma värske stiili ja halastamatult läbinägeliku, kuid samas ka koomilise sisu tõttu nii tuliseid austajaid kui ka sama tuliseid vaenlasi. Vaestearstina töötanud autor jõudis oma elu ajal kirjutada kokku kaheksa romaani, mis läksid oma keeleuuendustes – ja teisalt ka halastamatuses, räiguses, groteskis ja julmuses – ennenägematult kaugele. 2021. aastal selgus, et tekste oli veelgi. Neid lugeja nüüd järjest avastab.
„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941-2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.
Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.
„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.
Varem peamiselt näitekirjaniku ja prosaistina tuntud autor sukeldub tundmatusse, otsides häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt. See on tume sisekõne, ometi ei saa seda nimetada negatiivseks, sest kui miski on piisavalt õudne, muutub see jälle iseenda vastandiks – naljakaks ja naeruväärseks, võib-olla koguni armsaks.
Oma tegeliku tõe välja ütlemise eel leiame end ilma hääle ja suuta, kuid see, mida öelda ei tohi, oska ega saa, saab öeldud nii või teisiti. Olgu selle tõestuseks seesama raamat.
Ma ei teagi
Ma ei teagi kas elan selleks
et muuta oma elu tekstiks
või jälitada seda teksti
mille keegi on mu eluks muutnud
või selleks et uurida
mispidi see nüüd õieti käibki
ja kas saatus on olemas
muidugi on
nii nagu on olemas algtekst
millest me kõik endale
vaevaliselt meile mõeldud osa
välja raiume
In these pages, you will find a little bundle of Estonian folk tales. Some are certainly familiar, others you haven’t yet read or heard.
This is a book for all ages. You will find stories for people big and small, moms and dads, grandparents, teachers, and even… Or rather, each story has something for kids and grown-ups, wives and husbands, beggars and kings, and even…
Piret Päär is a professional storyteller and actress. “Every story that speaks to you is a path to yourself. Without fairy tales, I would’ve been lost in life.”
Katrin Erlich is an illustrator and graphic artist. “I almost never retell the text in my illustrations. Rather, I depict what the characters are thinking and feeling.”
Adam Cullen is a poet and translator of Estonian literature into English. To date, he has translated over a dozen novels, countless poetry, children’s books, and twenty plays. “To me, translation is music and balance—following rhythms and staying faithful to the author and the reader simultaneously.”
