Tooted

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

Peeter Tooming on pildistanud aastakümneid hiljem täpselt samu paiku, mis Carl Sarap aastail 1934-40.

Kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020) kirjutatud monograafia "Ado Vabbe. Wunderbar" annab põhjaliku ülevaate Vabbe loomingulisest tegevusest ja eluloost, mis ulatus ühest sajandist teise – kunstnik oli tunnistajaks kahele maailmasõjale ja ühiskondlike olude drastilisele muutusele. Lisaks rikkalikult illustreeritud artiklile sisaldab raamat mahukat reproduktsioonide plokki ja teoste kataloogi, biograafiat ja mitu lisa. Paljud Vabbe teosed on reprodutseeritud esmakordselt.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Rohkete piltidega album Tallinna sadama ajaloost. Rööptekst inglise keeles.

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast. Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd. Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

182-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat (eesti, inglise ja saksa keeles)

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

Mis on saanud armastusest? Kas ka armastus on muutunud puhtaks äriobjektiks, mida oksjonil maha müüakse või on siiski veel midagi püha alles!?

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Kataloog kaasneb Kadrioru kunstimuuseumi näitusega " Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst " (15.06.–13.10.2019). 15. juunil 2019 tähistatakse Eesti ja Taani jaoks olulist ajaloosündmust – Lindanise lahingut, mis Eestile tähendab Tallinna esmakordset kindlat mainimist kirjalikes allikates ja Taanile on see rahvuslipu Dannebrogi sündimise legendaarne hetk. Kadrioru kunstimuuseumi näitus avab Dannebrogi 800. aastapäeva piduliku sündmusteprogrammi. Näitus toimub koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumiga. Tegemist on Eestis esmakordse taani kuldaja kunsti nii ulatusliku väljapanekuga, mis sisaldab mitmeid Taanis väga tuntud ja enamasti Taani Riikliku Kunstimuuseumi püsiväljapanekus asuvaid teoseid. Traditsiooniliselt kutsutakse taani kunsti kuldajaks perioodi 19. sajandi algusest kuni keskpaigani, mis riigile tervikuna oli üks rängemaid – sõdade käigus kaotati asumaad ja territooriumid Norras, Põhja-Saksamaal jm. Samal ajal aga toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, kus kunst mängis äärmiselt olulist rolli. Taani kuldaja meistrite maalid määratlesid rahva jaoks kõige olulisemad pidepunktid – loodus, inimene ning Taani ajaloo hiilgeaegadega seotud lossid, kindlused jt mälestised. Ja kõige tähtsamaks muutus kunstnike jaoks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav valgus. Taani Riiklik Kunstimuuseum on üks mõjukamatest muuseumidest Taanis ning kuulub Euroopa olulisemate kunstimuuseumide hulka. Muuseumi kollektsiooni aluseks on Taani kuninglik kunstikogu, mida on alates muuseumi asutamisest 1896. aastal pidevalt täiendatud.

Raamat kaasneb samanimelise näitusega Kadrioru kunstimuuseumis (24.10.2015–13.03.2016) ja käsitleb baltisaksa kunstielu ühte kõige inspireerivamat ja rahvusvahelisemat hetke, kui Eestimaale jõudsid silmapaistvad meistrid ja valgustusideed. Eesti mõtteloos tähendab 18. ja 19. sajandi vahetus kohalike publitsistide ühiskonnakriitilisi sõnavõtte ja estofiilia algust, arhitektuuris klassitsistlike mõisahäärberite ja inglise maastikuparkide rajamist. Siinses kujutavas kunstis on seda aega aga põhjust nimetada vendade Kügelgenide ajastuks. Saksa, Vene ja Balti kultuurimälus on von Kügelgenid tuntud ja teenekas sugupuu, kust pärineb mitmeid olulisi kunstnikke, kirjanikke ja haritlasi. Sellele loomingulisele dünastiale panid aluse vennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand (1772–1832) von Kügelgen. Vendade kunstnikukarjäär algas Saksamaal Koblenzis ja Bonnis, sai täiendust kunstimetropolis Roomas ning puhkes õide Euroopa idaäärel – Riias, Tallinnas ja Peterburis. Käesolev näitus ja raamat keskenduvad vendade Kügelgenide sidemetele Eestiga, näidates neid pöördelise tähtsusega meistritena Balti kunstiloos. Vennad Kügelgenid tõid Eesti- ja Liivimaa portreekunsti ja maastikumaali valgustusaja väärtused ning uue kunstilise taseme, kuid tõstsid siinmail ka kunstnikuameti staatust tervikuna.

Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Filmidest pärist kaadritega illustreeritud ülevaade antud ajajärgul valminud eesti dokumentaalfilmidest. Raamat on inglise keeles.

Filmidest pärist kaadritega illustreeritud ülevaade antud ajajärgul valminud eesti filmidest. Raamat on inglise keeles.

Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi koostööna valminud mahukas raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ajal Eestist põgenikena lahkunud ja võõrsil oma tööd jätkanud eesti kunstnikest. Raamat võtab kokku kunstiajaloolaste pikaajalise ja põhjaliku uurimistöö tulemused, mille eesmärk oli koguda ja kaardistada väliseesti kunstnike loomingut. Uurimisprojekti raames toimusid aastatel 2010–2011 ka suured samanimelised ülevaatenäitused Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis.

Raamatus leiavad kajastamist Mall Orru juhtimisel läbiviidud turbauuringud (Eesti soode revisjon, turba balneoloogilised uuringud, doktoritöös esitatud põhiseisukohad ning õppetöö dotsendina TTÜ Mäeinstituudis).

Sõnastiku 3. muutmata trükk.

Raamat kaasneb näitusega "Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma" Kumu kunstimuuseumis (22.03.–08.09.2024). Eestis sündinud, ent suure osa oma elust Itaalias ja Šveitsis elanud baltisakslane Elisàr von Kupffer (1872–1942) ehk Elisarion oli visionäär, värvikas isiksus ja mitmekülgne looja. Oma maalidel lavastas ta ennast sageli autoaktina, provotseeris alastusega ja hägustas teadlikult sugude piire. Raamat võtab kokku Elisàr von Kupfferi elu ja kunstiloomingu, pakkudes sissevaadet 20. sajandi alguse ühiskondlikesse kataklüsmidesse ja religioossetesse utoopiatesse, kunstniku lapsepõlve Eestimaal ja homoerootilisse omailma. Raamat sisaldab ka Elisàr von Kupfferi novelli "Tema armastuse mõistatus" ("Sein Rätsel der Liebe", 1901), mis on Baltimaade kirjanduses üks esimesi ilukirjanduslikke tekste, kus käsitletakse homoseksuaalsust tänapäevases eneseavastusliku "väljatulekuloo" võtmes.

Raamat kaasneb näitusega "España blanca y negra. Hispaania maastikud Fortunyist Picassoni" Kadrioru kunstimuuseumis (13.04.–25.08.2024). Hispaania maastike näitus ja käesolev raamat toovad kokku meeliülendavad romantilised Hispaania vaated ja modernismi suurmeistrite tähtteosed. Elurõõmus ja päikeseline või sünge ja traagiline – Hispaania olemuse valge ja must pale avanevad läbi hiilgavate kunstiteoste. Maastikumaal omandas Hispaanias erilise tähenduse alles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Selle kaudu said kunstnikud tuua esile nii filosoofilisi elumõtte otsinguid, üksikisiku ja ühiskonna antagonisme, patriootilist oma maa imetlemist ja poetiseerimist kui ka inimese ja looduse läheduse igatsust industrialiseeruvas ning masinlikult umbisikuliseks muutuvas maailmas. Maastiku kaudu rõhutasid kunstnikud ka oma kuuluvust teatud traditsiooni, otsisid juuri ja oma maa olemust, mis annaks tõeväärtust ja sügavust ka nende loomingule.

Raamat kaasneb Adamson-Ericu muuseumi näitusega "Lõunaristi all. Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias” (15.06.–28.10.2018). Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik. Gunnar Neeme lahkus sõjapõgenikuna Eestist oma õpinguteaja keskel, tema kunstnikuks kujunemine ja kunstnikukarjäär sai teoks Austraalias. Kuna ta töötas kogu elu graafilise disainerina, on tema vabalooming äärmiselt mahukas ja mitmekülgne: ta väljendus erinevates tehnikates ja erinevates laadides realismist abstraktse loominguni. Austraalia maastik, värvid, valgus, mütoloogia – kõik see vormis Gunnar Neeme kunsti. Oma loominguga sulandus ta nii Melbourne’i kui ka Sydney kunstiellu ning tajus end selle osana. 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, möödub ka Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. Eesti riigist vaid paar kuud noorema Gunnar Neeme elusaatuses ja keerukates valikutes peegeldub ilmekalt Teise maailmasõjaga vallandunud turbulentsi paisatud väikerahva lugu. Koostööpartner: Eesti Kirjandusmuuseum Toetaja: Haridus- ja Teadusministeerium, Rahvuskaaslaste programm

Eelkõige on selle raamatukese mõte Haapsalu näitel inimestele meelde tuletada meie kohvikukultuuri endist hiilgust ja sära. Et tekiks jälle soov kohvikute ja neis pakutavate kiluvõileibade ja eklääride järele. See ei ole teaduslik uurimustöö daatumite ja kuivade kirjeldustega, vaid pigem üks mõnus lugemine kohvitassi kõrvale, mis tekitaks isu ning annaks ühtlasi ettekujutuse meie vanavanemate-aegsetest kohvikutest ja nende ümber toimunud melust Haapsalus. Ajaloolist tausta uuris ja koostas selle raamatu tarbeks Peeter Vihma. Mina panin kokku väikese popurrii retseptidest roogadele, mida unistan kohvikutes nautida ja mida kujutasin ette sobivat ka eelmise sajandi kohvikute lettidele.

Raamat Hukatuselind räägib elust, mida me kõik oleme sunnitud praegu elama! Ja võib-olla isegi lähitulevikus, kui me ise ei suuda oma elu paremaks muuta?

Eesti muuseumiühingu ja kultuuriministeeriumi tunnustusauhinna Muuseumirott 2008 peapreemia võitnud näitusega "Iluraam – raami ilu” (Adamson-Ericu muuseum, 08.03.–08.06.2008) kaasnev kataloog, mis tutvustab raame ja nende tähendust läbi ajaloo. Teemat on põhjalikult lahanud Eesti Kunstimuuseumi spetsialistid, aidates paremini mõista tööde ja raamide nõuetekohase säilivuse, vormistamise tehniliste võtete ja hooldusega seotud probleeme ning hinnata kunstiteoste lahutamatuteks kaaslasteks olevaid iluraame.

Esmakordselt Eestis ilmub TEA Kirjastuselt Inglise-eesti sünonüümide ja antonüümide sõnaraamat koos eesti-inglise sõnastikuga. Inglise-eesti sünonüümide ja antonüümide sõnaraamatusse on koondatud ligi kuus tuhat kõige enam kasutatavat ingliskeelset sõna ja väljendit ning see on asendamatu abivahend kõigile, kellel on vaja rikastada oma inglise keele sõnavara ja keelekasutust. Inglise-eesti sünonüümide ja antonüümide sõnaraamat peab silmas spetsiaalselt eesti kasutaja kasutaja vajadusi.

Rahvusvaheliselt tuntud eesti kaasaegse kunstniku mahukas kataloog annab ülevaate Toomiku loomingust 1980. aastate lõpust tänaseni. Sissejuhatuses tutvustatakse Kumu kunstimuuseumis toimunud näitust (08.03.–20.05.2007); seejärel käsitletakse Toomiku varasemaid teoseid – videosid, performance’eid, installatsioone ja maaliloomingut. Lisaks tekstidele Viktor Misianolt, Thomas McEvilley’lt ja Hanno Soansilt sisaldab kataloog Heie Treieri põhjalikku intervjuud kunstnikuga ning hulgaliselt reproduktsioone.

Eesti ühe olulisema kunstikoguja Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni kataloog toob lugejateni muuseumikuraatorite valiku kogu pärlitest, tutvustades selle väärtuslikemaid, Euroopa kunstiloos kaasa rääkivaid teoseid. Samuti käsitleb raamat mitmeid küsitava autori ja valmimisdaatumiga šedöövreid, siit võib leida koopiaid, kordusi ja alles avastamist vajavaid töid, mis omal parimal moel iseloomustavad kunstiajaloo mitmekihilist loomust ning Johannes Mikkeli kui kollektsionääri lootusi, ootusi ja suurt kunstiarmastust. Johannes Mikkeli kunstikogule pühendatud muuseum avati 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina Kadrioru lossi endises köögimajas.

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail ja röövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele ja iseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnud neelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester" (14.09.2018–23.02.2019). Näitus Kumu kunstimuuseumis on seni suurim retrospektiiv eesti ühe mitmekülgsema ja mängulisema kunstniku Kaarel Kurismaa (1939) loomingust. Kaarel Kurismaa on Eesti kunstimaastikul erakordselt mitmepalgeline loovisiksus. Tema loomingu väljundites põimuvad eri kombinatsioonides heli, muusika, skulptuur, maalikunst, kirjandus, lavakunst, monumentaalkunst, disain. Eesti kunstilukku on Kurismaa läinud aga eelkõige kineetilisele kunstile alusepanija ning selle järjepidevuse ainsa hoidjana. Hoolimata märgilisest rollist Eesti kunstiskeenel – seda nii 1970. aastate avangardismi ja popkunstiga seoses kui ka 1990. aastatel, mil heli- ja kineetilisele kunstile sai osaks teatav eneseavastuslik tõusulaine –, pole Kurismaa loomingust seni põhjalikumat ülevaadet ka raamatuna ilmunud.

Põhjalik uurimus Kadrioru lossi ajaloost alates Peeter I ajast kuni tänapäevani. Raamat pöörab pilgu traditsioonilise vormikeskse arhitektuuriajaloo juurest lossi poliitilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Lossilt kui ehitiselt, füüsiliselt objektilt, on rõhk nihkunud tema kasutamisele ja sellele, kuidas erinevate valdajate ajal on palees lavastatud riiklikke representatsioone ja rahvuslikke identiteete. Raamat pakub värskeid vaatenurki ja uusi fakte Kadrioru kaugemast ja lähemast minevikust ning sisaldab rikkalikult pildimaterjali Eesti, Venemaa ja Itaalia kunsti- ja fotokogudest, millest suur osa avaldatakse esmakordselt.

"Kahekõne Saatanaga" räägib väga ohtlikust olukorrast, mis maailmas on välja kujunenud. Ning kuidas seda parandada.

"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."

Niguliste muuseumis toimunud näituse "Kirikukellad Eestis” (26.05.2007–31.05.2008) kataloog tutvustab vanimaid ja väärtuslikemaid Eestis säilinud kirikukelli ning nende ajalugu, samuti kelladega seotud esemeid, lisatud on ka illustreerivad fotod, joonised ja skeemid. Kellad pärinevad Eesti muuseumide ja koguduste kogudest ning erakollektsioonidest.

Raamat sisaldab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juhi Anders Härmi kolme loeng-performance'i teksti aastatest 2002–2012: "Ole purjus, ole väga, väga purjus…", "Kokkamine ja sittumine", "Päästes Sofi Oksaneni".

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kadrioru kunstimuuseumis toimuv näitus "Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest” (21.01.–14.05.2017) toob publikuni vaikelužanri kunsti 17. sajandist tänapäevani. Näitusega kaasneb rahvusvahelise autoriteringi analüütilisi artikleid sisaldav rikkalikult illustreeritud raamat. Vaikelužanri piirkondlikke eripärasid, teemasid ja ikonograafilisi tähendusi käsitlevad raamatus Euroopa tunnustatud natüürmordiuurijad. Fred Meijer (RKD-Nederlands Instituut voor Kunstgeschiedenis) annab ülevaate žanri üldistest ajaloolistest, temaatilistest ja maalitehnilistest arengutest. Ühtaegu loodusteadlusliku ja kunstiloolise vaatenurga nii elavaid kui ka surnud linde kujutavatele kompositsioonidele pakub Matthias Depoorter (De Vlaamse Kunstcollectie). Hollandi päritolu Edwaert Collier’ loomingut vanitas-kunstnikuna käsitleb Minna Tuominen (Soome Rahvusgalerii, Sinebrychoffi kunstimuuseum). Viktoria Markova (A. Puškini nimeline riiklik kunstimuuseum) kaardistab žanri arengut Caravaggio uuenduslikust, manerismi liialduste asemel renessansilikku plastilisust taotlevast laadist barokse ruumi- ja vormidünaamikani. Kunstnik ja maalikunsti õppejõud Jaan Elken (Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia) võtab vaatluse alla Eesti nüüdiskunstnike loomingu, käsitledes natüürmordi erinevate aspektide tõlgendus- ja edasiarendusvõimalusi ning vaikelužanrit kui nüüdiskunsti eksperimentide katselava.