Tooted

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Seitsmendas raamatus askeldab väsimatu Arve Jomm juba meie lähiminevikus – 80-ndail aastail. Sündmustiku olulisemaks teljeks saab peategelase mure, kuidas toimida oma hõbedapeitvaraga, mis on maetud ühe Süda tänava maja keldrisse.

Kogumikus on lilledega seotud meeleolupildid autori lapsepõlvest ja pagulusaastatest ning erinevate eesti autorite lilledele pühendatud luuletused.

Käesolev romaan tegeleb psühholoogilise probleemiga, millega nii mõnelgi pagulasel on tulnud kokku puutuda. Et tegevus toimub Inglismaal, see ei tähenda, et sama olukord ei võiks kerkida ükskõik kus. Romaani peategelane ei ole rahul oma saatusega, mis ta tekstiilvabrikusse on suunanud. Ta tahaks edasi õppida, tahaks muuta oma saatust. Kodune miljöö viib ta vastuollu ümbritseva keskkonnaga. Ta kannatab lõhestatuse all, ta ei kuulu ühte ega teise maailma. Eks see ole paljude olukord võõrsil!

"Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnudki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas suuremaks igatsus tema sees. Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest tal polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud - ta kandis neid üha endas ja tema kasvamisega need ei muutunud tema sees."