Tooted

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Raamat käsitleb 20. sajandi ajaloolis-poliitilisi sündmusi ja nende telgitaguseid globaalsemalt Euroopa mastaabis. Majandusteadlasena, väliskommentaatorina, poliitikuna ja ajaloohuvilisena otsib autor oma kogemuste ja nägemuste läbi ajaloolist tõde, mille leidmine on tõesti läbi aegade olnud väga keeruline ja suuresti subjektiivne. See on tavaliselt peidetud selle rahva läbielamistesse, ajaloolistesse kogemustesse ja tõekspidamistesse, kelle hulgast üks või teine autor tuleb. Igal rahval on oma faktid ja sündmused, mida ta esile tõstab ning oluliseks peab. Tormiline 20. sajand nõudis eesti rahvalt suuri kaotusi ja tõi kaasa ränki kannatusi. Sellest on nende kaante vahel juttu.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Miks pole lepatriinul jalgade asemel hoopis rattad ja miks mutt ei ole kerakujuline? Kuidas valmib sipelgapesa, kui sel puudub arhitekt ja töödejuhataja? Kuidas haned oskavad hanereas lennata? Mil moel teevad koostööd rakud ja kust kulgeb elu taluvuspiir? Kõike seda kirjeldavad elu võrrandid. Füüsikareeglid määravad kindlaks eluvormide külluse mitte ainult Maal, vaid ka teistel planeetidel – juhul kui maaväline elu eksisteerib, paistab see meile tõenäoliselt kummaliselt tuttavlik. "Meie ümber on biosfäär oma piiritutes ja imelistes üksikasjades, kuid selle vormid on ülimalt lihtsad. Me ei näe hirmuäratavat kolme- ja viiejalgsete elukate loomaaeda, groteskseid korrapäratuid vorme, kummastavate ja eemaletõukavate joontega olendite kogumit, piiritut evolutsioonijuhuste ja -katsete tontlikku segaputru. See on biosfäär, kus valitseb sümmeetria, ennustatavad mõõtmed ja silma rõõmustavad suhted, vormi ja kehaehituse mustrid, mis on juurdunud sügavalt kõikjal, biokeemilisest arhitektuurist sipelgate ja lindude sugukondadeni. See on füüsika ja elu vankumatu ning hävimatu abielu." Charles S. Cockell on Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor ja Ühendkuningriigi astrobioloogiakeskuse direktor. Tema akadeemiline huvi keskendub elule äärmuslikes keskkondades, maaväliste keskkondade elamiskõlblikkusele ning kosmose uurimisele ja asustamisele

Sõjajärgne provintslik väikelinn, kitsad olud, vaimne surutis... Ent viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored - lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952-1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamat on järjeks (või pigem alguseks) autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011), "Kümme aastat Valges majas" (2013) ning "Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi" (2015).

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Raamatust leiab vastused peamistele küsimusele ettevõtluse aluste ning toimimise põhimõtete kohta, näited peamistest ettevõtluse korraldamiseks vajalikest dokumentidest, ülevaate asjust, mida ettevõtjaks soovijal on kasulik teada, näiteks litsentseeritavad tegevusalad ja vastavad õigusaktid, teave erialaliitudest, ettevõtluskeskustest Eestis. Õpikuna aitab see õpetajal ja õpilasel lihtsalt orienteeruda peamises, käsiraamatuna on aga abimeheks igale alustavale ettevõtjale, andes vastused küsimustele: mis on ettevõtlus, kas alustada ettevõtlusega ja kui, siis kuidas seda Eestis teha?

Kas teadsite, et Euroopa ühendamise lugu ei alga mitte lähiminevikust vaid juba lõppeva aastatuhande algusajast? Autor kirjeldab ühtse Euroopa idee arengut selle algusest tänapäevani, Euroopa Liidu ülesehitust ja selle erinevaid poliitilisi suundumusi praegusel ajal. Vajalik raamat neile, kes tahavad endas kujundada Euroliidu kohta objektiivsel ülevaatel põhinevat arvamust.

Raamat annab ülevaate ristiusu ja kristliku kiriku tekkest ja muutumisest Kristuse aegadest tänapäevani. Paralleelselt Euroopa kirikulooga tehakse pikemaid ekskursse Eesti kirikulukku. Raamat on mõeldud nii huviliste laiale ringile kui kõrgkooliõpikuks.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Kuidas kujuneb kunstiteose hind? Kui kunstnike teosed arvatakse olevat nende kingitused inimkonnale, siis miks makstakse mõne teose eest uskumatult suuri summasid? Miks omandab mingi töö äkitselt kirjeldamatu väärtuse? Miks käiakse näiteks Leonardo da Vinci, Vincent van Goghi, Gustav Klimti, Jackson Pollocki või mõne teise suurnime tööde eest tänapäeval välja muinasjutuline hulk raha, samal ajal kui suurem osa kunstnikke täiesti tähelepanuta jääb? Kas needsamad kunstnikud pälvisid samasugust tähelepanu ka eluajal? Raamatus "Haip! Kunst ja raha" tutvustatakse kunstiturul toimuva tagamaid, liikumapanevaid jõude ja tähtsamaid tegijaid. Ajalooliste arengute illustreerimiseks tuuakse näiteid kunstiajaloost ja kaardistatakse seeläbi maastikku, millel on koha sisse võtnud nii kultuurilised ootused, majanduslikud huvid kui ka sotsiaalsed tavad. Just nende tegurite koosmõjul kujunebki kunstiteose hind. "See raamat siin on ilmekas ja intellektuaalselt nauditav näidete kogum dialoogist kunsti ning teda juhtida ja kujundada püüdva maailma vahel, pakkudes võimalust kunsti ja tema saatjaskonnaga korraks kaasa kõndida sel ühteaegu nii määrataval kui ka määramatul teekonnal." Piia Ausman

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

Õpik on mõeldud eelkõige kutsekoolis keskkonnatehnika lukksepa eriala omandajatele, kuid on kasulik õppematerjal ka ehituserialade, samuti mehaanika- ja masinaehitusvaldkonna lukksepa erialadel. Käsitletud on keskkonnatehnika torupaigaldiste, ventilatsioonikanalite ja seadmete kujutamise põhialuseid, aga ka reguleerimis- ja mõõteseadmete kujutamist joonisel. Vaatluse all on ka ehitise elektrivarustuse, hüdraulika ja pneumaatika seadmete kujutamine joonisel. Õpik vastab keskkonnatehnika lukksepa erialase joonestamise õppekava moodulile. Raamat on omal moel järjeks kahele eelnevale joonestamise õpikule: "Tehniline joonestamine" (Argo, 2009) ja "Ehitusjoonestamine" (Argo, 2010).

See on tõeline tuhkatriinulugu, mis jutustab ühest märkimisväärseimast naisest Inglismaa ajaloos, Emma Hamiltonist, kes suutis tänu oma ettevõtlikkusele ja sarmile välja rabelda rusuvast vaesusest ja tõusta ühiskonnaredeli kõrgeimale astmele. Raamat jälgib dokumentide ja seniavaldamata kirjade varal Emma dramaatilist teekonda 18. sajandi Põhja-Inglismaa vaestekvartalist suursaadiku abikaasaks Napoli kuninglikku õukonda ning Napoli kuninganna ja Marie Antoinette'i usaldusaluseks, Londoni bordellidest oma ajastu meediafiguuriks, moeikooniks ja kunstnike lemmikmodelliks ning lõpuks Inglismaa suurima sõjakangelase, admiral Nelsoni armukeseks. Kate Williams on õppinud inglise keelt ja kultuuriajalugu Oxfordi Ülikoolis ja Londoni Ülikoolis. "Inglismaa armuke" on tema debüütraamat, sellele järgnes 2008. aastal kuninganna Victoria noorpõlvest jutustav "Becoming Queen".

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Kadriorg, mis tänapäeval tähistab ühte Tallinna kesklinna asumit, on algselt rajatud Vene tsaari Peeter I suveresidentsiks, mis lisaks lossile ja regulaaraiale hõlmas ka üle 70-hektarilist maa-ala. Raamat annab ülevaate Kadrioru ajaloost, vaatamisväärsustest ning pargi taimestikust ja loomastikust. Taskuteatmikus on arvukalt fotosid, lisaks Kadrioru pargi asendiplaan.

Ootamatu küll, kuid meie džässmuusika on Eesti riigi eakaaslane. See on omal moel kaasa teinud kõik meie riigi saatusepöörangud. Vabale arengule 1918–1940 järgnesid rasked sõja- ja okupatsiooniaastad ning keeruline nõukogulikest ideoloogiareeglitest määratud ellujäämiskursus raudse eesriide taga. See raamat keskendub aastatele 1945–1968, Teise maailmasõja lõppemisest Hruštšovi sulaaja lõpuni ja Tallinna džässifestivali ärakeelamiseni. Kuidas oli üldse võimalik, et tollastes oludes pandi alus Tallinna džässifestivalide traditsioonile ja tekkis eesti rahvuslik džäss? Tollases kaksikmoraali ajastus orienteerub autor tänu sellele, et ta jõudis ise olla selles osaline, samuti tundis ta enamikku toonaseid tippmuusikuid. Ajastut aitavad mõista ja mõtestada rikkalik ja üpris haruldane fotomaterjal ning kaks CD-d lindistustega ERR-i arhiivist ja sõja-aastail emigreerunud muusikutelt. Tiit Lauk on aastaid olnud tegev nii džässmuusikuna kui džässi edendajana, olles muuhulgas üks Tallinna džässifestivalide (nüüd Jazzkaar) traditsiooni taastajatest. Ta on kaitsnud doktoritöö Eesti džässist, esinenud ettekannetega rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, avaldanud õpikuid ja uurimuse "Eesti džäss 1918–1945" (Argo 2010), arvukalt artikleid ajakirjadele ja teatmeteostele kodu- ja välismaal.

Suhtlemine on kõige tähtsam – kui sa ei suhtle, siis ka ei juhtu midagi, ja lood jäävad tulemata. Reisides kogetakse midagi, mida muidu ei tunnetata. Juhuslikult juhtub – selles on enam mõttetera ja õpetlikkust, kui aimata oskame. Aega peab olema. Üha enam valdab mind viimasel ajal tunne, et ajas on kõik kinni, täpsemini selles, kuidas me oma aega kulutame. Kiirus tapab kõik: muudab ümbritseva halliks, inimesed asjadeks, asjad rahaks ja tunded olematuks. Eelkõige kajastavad need lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee. Nende abil võib mõista Venemaa soome-ugri aladel valitsevat õhustikku ja mõtteviise. Hõimurahvaste juurde jõudmiseks pole kunagi hilja.

Raamat võtab kokku ja asetab üldisemale taustale kõik, mida me seni teame Pirita kloostri kohta – alates püha Birgittaga seotud imeteost Põhja-Eesti rannavetes, mis ilmselt saigi kloostri siiakanti rajamise ajendiks. Põhjalikult on juttu kloostri asutamise tagamaadest, kloostrikompleksi ehitusest, kirikuteenistustest, pea lõppematust laulust, mis birgitiinide kloostreis kõlas ning palju koolitatud nais- ja meeshääli nõudis, konventide igapäevaelust, maavaldustest ja majandustegevusest, tülidest naabritega – sealhulgas Tallinna raega, kellele ei meeldinud sugugi kloostri juures peetavad laadad ja tegus sadam Pirita jõe suudmes –, palverännakutest, suhetest paavstide, siinsete piiskoppide ja oma orduga, reformatsiooni mõjudest ja tagajärgedest. Pirita klooster ei hävinud Liivi sõja päevil, nagu üldiselt arvatakse, vaid tegutses jõudumööda edasi ka pärast rüüstamisi, viimases faasis eelkõige tütarlastekooli ja varjupaigana, ning kustus alles kolmkümmend aastat hiljem, kui Rootsi võimud edasise eksistentsi majanduslikult võimatuks muutsid. Nii pikalt suutis see katoliikliku vaimsusega institutsioon vastu pidada vaid tänu tarmukatele abtissidele ja kloostriõdedele, kellest paljud olid kohalike aadlisuguvõsade liikmed. Ruth Rajamaa (1939) on väliseesti psühholoog, kes kaitses oma doktoritöö keskaegse Vadstena birgitiinikloostri nunnade teemal ja on seejärel hulk aastaid uurinud Pirita kloostriga seonduvat.

Väike Keteriin elab koos ema ja isaga pealtnäha toredat, ent siiski pisut igavat elu. Ühel suvepäeval satub Keteriin liblikat taga ajades kodu lähedal asuvasse mahajäetud parki, kus avastab nähtamatu ukse eriskummalisse võluriiki – Salaaeda. See on maailm, kus kõik on sootuks teisiti kui tema kodus ning kogu unenäoline ümbrus peidab endas igal sammul põnevaid avastusi. Keteriin sõbruneb Salaaias suure ja karvase olevuse Kreebuga, kelle seltsis satub uskumatutesse seiklustesse ja leiab endale rohkesti veidraid ja vahvaid sõpru. Ta proovib kammkaru juures võileivapuu vilju, laseb kingsepp nahkrotil endale uued kingad valmistada, saab teada, kuidas lüpstakse nurrulinde, tutvub ämmelgate ja nende iseäraliku andega, lendab tiibkilpkonnade kukil läbi kogu Salaaia ja võtab osa lahke Siilisiirimamma pühapäevapeost. Uute sõprade toel muutub Keteriini igavavõitu elu värviliseks muinasjutuks, kus fantaasia ja reaalsus kipuvad ajuti lausa segunema.

Kehal on emotsioonide väljendamiseks suur hulk viise. Piinlikkus paneb punastama, erutus mõnikord lausa minestama. Käed värisevad, kui haarame sulepea, et anda allkiri abieluregistrisse. Enne esinemist närveerides veereb üle lauba higipisar. Need käivad kokku impulsiga, mis pani koopainimese südame kiiremini lööma, et ta suudaks karvase mammuti eest ära joosta. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid, millel on kindel eesmärk isegi juhul, kui see eesmärk pole alati ilmselge. Kuid mis saab siis, kui sedalaadi normaalne füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti töötamast? "Kõik sünnib su enda peas" kõneleb erilistest haigustest, mis käivad mööda tavalisi inimesi ja nuhtlevad neid pimeduse, halvatuse, krampide, kurnavate valude või tapva tinase väsimusega. Kõigis nende vaevades ei ole süüdi aga keha, vaid hoopis vaim – tegu on psühhosomaatilise haigusega, mis tekib psühholoogilistel põhjustel, kuid alles siis, kui sümptomid ületavad tavapärased piirid, hakkavad takistama inimese funktsioneerimist või ähvardavad tema tervist. Neuroloog Suzanne O'Sullivan kirjeldab oma raamatus äärmuslikke juhtumeid, kus tema juurde halvatuse, krampide või mõne muu esmapilgul neuroloogilise sümptomiga jõudnud patsiendid said diagnoosi, mis pani kahtluse alla kõik nende kannatused. Nende haigusi ei saa ravida operatsiooni ega tablettidega, vaid appi peab tulema psühhiaater. Iga patsiendi loo kõrval jutustab autor nende haiguse uurimise ja ravimise ajalugu, alustades antiikaja käsitlusega hüsteeriast ja lõpetades tänapäeva kõrgtehnoloogiliste diagnostikameetoditega. Wellcome Trusti 2016. aasta raamatuauhindRoyal Society of Biology 2016. aasta raamatuauhind Suzanne O'Sullivan on Iiri neuroloog, kes lõpetas 1991. aastal Trinity kolledži Dublinis ja töötab neuroloogia ja kliinilise neurofüsioloogia valdkonnas arstina alates 2004. aastast. Lisaks kaitses O'Sullivan 2015. aastal Londoni ülikooli Birkbecki kolledžis magistrikraadi loovkirjutamises. Tema sulest on lisaks erialastele publikatsioonidele ilmunud kaks populaarteaduslikku raamatut.

Periood Kastiilia Isabeli trooniletõusust 1474. aastal kuni Prantsusmaal peaaegu sajand hiljem toimunud Pärtliöö veresaunani oli kuningannade ajastu. Sel ajavahemikul toimus naiste valitsuses justkui plahvatus, mis andis silmad ette kahekümnendale sajandilegi. Need aastad olid ka tunnistajaks uue, reformitud religiooni sünnile ja meie tänapäevase maailma koidikule. Ja valdava osa sellest ajast olid Euroopas suured territooriumid kas valitseva kuninganna või naissoost regendi kindlates kätes. Nad moodustasid õeskonna, mis tunnistas nii naiste omavahelist ühtekuuluvust kui ka nende suutlikkust kasutada võimu eripäraselt naiselikul viisil. Selles raamatus jälgitakse võimu üleminekut emalt tütrele, mentorilt protežeele. Kastiilia Isabelilt tema tütrele Aragóni Katherine'ile ja Katherine'ilt omakorda Mary Tudorile. Savoia Louise'ilt ta tütrele, kirjanikule ja usureformijale Navarra Marguerite'ile; Marguerite'ilt mitte ainult lihasele tütrele Jeanne d'Albret'le, aga ka tema imetlejale Anne Boleynile ja viimaks tolle tütrele Elizabeth Tudorile.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Vladimir Uljanov-Lenin ja tema ustav abikaasa Nadeþda Krupskaja asusid 1909. aasta lõpus elama Pariisi. Just siin kohtuski Vene enamlaste juht venestunud prantslanna Inessa Armandiga, kes jättis tema ellu sügava jälje. Krupskaja armastas oma meest, kuid tegi talle ettepaneku abielu lahutada, et mees saaks abielluda Inessaga. Lenin mõtles järele ja vastas: "Ei." Krupskaja jäi siiski oma kahenaisepidajast abikaasa kõrvale ning leidis endas isegi jõudu võistlejannaga sõbrustada. Raamat avab laiemale üldsusele vähetuntud episoode Lenini isiklikust elust. Autor püüab mõista enamlaste juhi iseloomu tema naiste elulugude kaudu, näidata neid kõiki mitte ainult poliitikutena, vaid ennekõike tavaliste inimestena, uurida nende psühholoogiat.

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.

Raamat tutvustab kõrgkoolide majanduserialade üliõpilastele põhilisi majandusteoorias kasutatavaid matemaatilisi meetodeid. Esitatud matemaatilised rakendused kuuluvad peamiselt mikroökonoomika valdkonda; vähemal määral on leidnud käsitlemist ka mõned makroökonoomika probleemid. Õpik on mõeldud majanduserialade bakalaureusekraadi omandajatele, kuid seda võivad kasutada ka magistri- ja doktorikraadi taotlejad ning kõik teised, keda huvitavad matemaatika kasutamisvõimalused majandusprobleemide lahendamisel. Autorid on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud.

„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.

Andrei Krasnoglazovi "Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming" on dokumentaalne biograafia, milles autor keskendub lugeja seisukohast kõige huvitavamatele asjaoludele, mis heidavad valgust Suure Ühekäelise (nii kutsuvad Cervantest hispaanlased ise) ühe või teise teose saamisloole. Autor annab ühtlasi ka ülevaate Cervantese elu ja loomingu uurimisest läbi aegade.

Prantsuse fennougrist Eva Toulouze käis esimest korda Udmurdimaal 1990. aastate alguses, mil arvukate relvatehaste tõttu varem Lääne inimeste jaoks suletud maa pisut avanema hakkas, ja jätkas külaskäike pea kolme aastakümne vältel. Selles raamatus on tegemist mitte maa, vaid pigem maadega, sest lisaks Udmurdi Vabariigile tutvustab autor isiklike mälestuste ja muljete, teadusartiklite ja välitööpäevikute toel ka udmurtide asualasid Baškortostanis ja Tatarstanis – ning sedakaudu meie hõimurahva vaimset ilma. Autori ees avanesid tänu usalduslikele isiklikele suhetele iidsed usutavad ja surmaga seotud rituaalid, mis on eelkõige ida pool tänapäevalgi täiesti elujõulised.

Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.

"Oleviku minevikud" on 2004. aastal ilmunud "Ajaloolase käsiraamatu" edasiarendus. Oleviku uued globaalsed väljakutsed on avaldanud oma mõju ka ajaloomõttele ja minevikukäsitlusele, sest möödanikku mõõdetakse ikka oleviku mõõdupuuga. Iga uus põlvkond toob kaasa uusi metodoloogilisi arusaamu. See omakorda teisendab vahekordi akadeemilistes positsioonides, mida võidakse tõlgendada kriisina ajalooteaduses. Ajaloo ja poliitika seos ei võimalda ajaloolasel sulguda elavandiluust torni. Sageli peab ta võtma seisukoha "konflikteeruvate minevikkude" suhtes, kaitsma akadeemilist vabadust ja humanismi. Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus lähiajalugu Ida-Euroopas väga aktuaalseks, sellel on tugev poliitiline värving ja välispoliitiline dimensioon. Ebareaalsest "ajaloo lõpu" ideest loobumine on tekitanud arutelusid "ajaloo tagasipöördumisest". Kogu maailmas püütakse olevikku seletada politoloogiliselt mõistetud mineviku varal, kõneldakse ajaloo kordumisest ja õppetundisest, mida jagavad ohtralt nii meedia kui ka populistlikud poliitikud ja arvamusliidrid. Ajaloolaste ja mõnede intellektuaalide vastuseis ajaloo varjamatule ärakasutamisele ei muuda asjade seisu.

Kristluse levikut läänemaailmas oleme harjunud pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism: Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette kristluse tormilise algusaja ja sellega kaasnenud hävingu. Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas: 4. ja 5. sajandil purustas ja rikkus kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et kristlased nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega lihtsalt ei küündinud. Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vast 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühte raamatukokku koondada. Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“ Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“

Mis õieti oli see viikingite Rafala, maakeeli Rävala, millest Skandinaavia saagades nii iseenesestmõistetavalt jutustatakse? Maakond, küla või linnus? Iru linnamägi või kaubitsemiskoht hilisema, keskaegse Tallinna kohal? Eks kanna keskused vanades lugudes ju tihtipeale samu nimesid kui piirkonnad nende ümber. Eesti osa muistses idakaubanduses on tihtipeale kujutatud äärmuslikult – kas pea olematuna või üliolulisena ja romantilises võtmes. Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Kas Eestis üldse oli rahvuskommuniste? Muu hulgas sellele küsimusele otsib vastust käesolev raamat, mis tõukunud omaaegse NLKP keskkomitee töötaja, põgusalt koguni NLKP poliitbüroosse kuulunud Enn-Arno Sillari märkmetest. Raamat heidab valgust nii mõnelegi teostunud või ka pelgalt ürituseks jäänud paleepöördele nii meil kui Moskvas, samuti sellele, kuidas Eesti vabanemine ikkagi võimalikuks sai. Kuidas kulgesid avalikkuse pilgu eest varjatud protsessid ja muutusid jõuvahekorrad kulisside taga ning miks oli Eesti valitud tee mõistlikum kui nõndanimetatud Leedu tee? Saame teada, et kuni augustiputšini kuulus tegelik võim Nõukogude Liidus endiselt NLKP keskkomiteele, millised õigupoolest olid Mihhail Gorbatšovi ees seisnud valikud ja võimalused Nõukogude impeeriumi reformimisel, ning miks EKPst välja kasvanud Eesti Demokraatlik Tööpartei läbi kukkus – erinevalt Leedu sõsarparteist.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab ka Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Raamatu autor ei reisi üksnes ruumis, vaid ka ajas. Värvikatele loodusmuljetele ja tähelepanekutele erinevate rahvaste igapäevaelust lisanduvad ajaloolised vahepalad, mis üheskoos annavad hea ülevaate piirkonna kirevast minevikust. Reisikiri on rikkalikult illustreeritud.

Diplomaatilises korpuses töötanud inimesed on oma tööst rääkides reeglina sõnakehvad, tavainimese jaoks katab saatkondades toimuvat aga tihe saladuseloor. Eestis said okupatsiooniaastatel võimaluse töötada Nõukogude saatkondades vaid paarkümmend inimest. Aastatel 1974–1977 Rootsis Nõukogude Liidu suursaatkonna konsulaarosakonnas atašeena töötanud Tiit Made kirjeldab elavalt ja realistlikult saatkonna tööülesandeid, diplomaatide omavahelisi suhteid ja konsulaarosakonna argipäevarutiini. Raamatus rulluvad lahti meenutused elust Nõukogude Liidu suursaatkonnas Stockholmis ajal, mil maailmas peeti veel hasartselt külma sõda ning Rootsis nõudis suur eestlaste kogukond jätkuvalt häälekalt Eesti okupeerimise lõpetamist. Lugeja saab aimu, kuidas nõukogude ühiskonna välissuhtlemine poliitilise ja majandusliku stagnatsiooni tingimustes toimis, samuti pildi tollasest Rootsi ühiskonnast, selle elukorraldusest ja elatustasemest. On lehekülgi eesti pagulaste tegevusest ja autori kohtumistest nendega, aga ka Rootsit tollal külastanud Nõukogude ja Eesti NSV prominentidega. Need on seni ainsad – ja peaaegu ainuvõimalikud – eestlaste poolt kirjutatud mälestused elukorraldusest ühes Nõukogude saatkonnas.

Stonehenge'i laadsed muinasobservatooriumid on Euroopas üsna tavalised, neid on teada omajagu ja need seostuvad megaliitkultuuriga. Eestis ei peeta nende jälgede otsimist aga tõsiseks tegevuseks, ehkki megaliitkultuur ulatus meie lähialadele ja meist möödagi ning jäljed on ka Eesti pinnal olemas. Üheks neist on muinasobservatoorium Põhja-Saaremaal, Meiustes, Kaali järvelt alguse saaval atraktiivsel turismimarsruudil Karja kiriku ja Panga panga vahepeal. See koosneb kuuest kuni kaheksast kiviringist, kümnetest erisuunalistest kiviridadest, moodustades maagilisi kujundeid ja isegi ühe kivilaeva... Väikesel alal on koos erinevas suuruses ja eri värvi kivid, meetrikõrgustest püstkividest kuni teise mehe sauna suuruste mürakateni. Meiuste megaliitstruktuur oli nähtavasti päikese- ja kuuobservatoorium (või vastupidi). Pühapaik hõlmas kivikalendrit, tervistavat allikat, matusekohta ja muinassadamat. See rajati millalgi 5000–2500 aastat tagasi; teise aastatuhande keskpaika eKr jääb viimaseil andmeil ka Kaali meteoriidi langemine. Kuivõrd see kiviaegne ajukeskus paiknes esialgu mere kaldal, mis hiljem muutus karjamaaks, pole maaparandus seda rikkunud, mingil määral vaid põllundus, ehitus ja varanduseotsijad.

Eestlaste suhtumine seentesse on olnud võrdlemisi põlglik – seda näitavad väljendid nagu seenetreial, sõida seenele jne. Kas on see aga alati nii olnud? Huvitavat leidub seente kohta muistendites, naljandites, mõistatustes, fraseoloogias, vanasõnades, ennetes, unenägude seletustes. Kui need killud kokku korjata, avastame ühtäkki fragmente ürgsest sõnumist, mis viitab sellele, et seentel on olnud oluline koht muistse inimese maailmapildis. Käesolevast raamatust saab teada, mida on arvatud seente päritolust, kes on seenealused jne. Paralleelsed uskumused seente taevasest ja maisest päritolust viitavad nende vahendajarollile mitme maailma vahel. Tähtsat rolli on seen mänginud ka hallutsinogeeni ja viljakussümbolina.