Tooted

Kuna ta sõitis nagu aegluubis, liikusid mootoriga ühendatud klaasipuhastajad nagu limased teod millimeetriste jõnksude haaval, kiilusid pausi pidades kinni ning siis tuli rusikaga klaasile põrutada, et nad alustaksid uuesti oma pikaldast poolringis edasi-tagasi kulgemist. Nad maalisid tuuleklaasile määrdunud lehvikuid, saavutades nõnda oodatule hoopis vastupidise tulemuse. Pahasena, et mitte keegi peale tema ei taju ohu suurust, hakkas vanaema rahutu käega tuuleklaasi seestpoolt nühkima, alustades silmade kõrguselt ning tehes aina laiemaid ja lapikumaid ringe, vargsi isegi juhi poolele tikkudes, et mees märkaks vahet - ja läbi higikelmesse tekkinud laigu tuuleklaasi seisukorda vaadates sai vältimatult selgeks, et näha ei ole mitte kui midagi.

«Põhja-Hiina armuke» räägib 14-aastase prantsuse koolitüdruku ja temast peaaegu poole vanema hiinlase armusuhtest troopilises Indohiinas. Prantsuse kirjanik Marguerite Duras (1914-1996) on sellest jutustanud varemgi, muuhulgas 1984. a Goncourt´i preemiaga pärjatud ja talle ülemaailmse tuntuse toonud «Armukeses». Selle erakordse armuloo eri versioonidest ning autobiograafilisest tagapõhjast on juttu romaani järelsõnas. 1991. a kirjutatud «Põhja-Hiina armuke» on selle loo viimane, kõige küpsem esitus. Olles varasematest ausam ja vähem ilustatud ning seeläbi ilusamgi, räägib see harukordse lakoonilisusega eheda kire raugematust võlust ja valust.

Splendid Hotellis sõltub kõik minust. Ma ei tohi mitte vähimatki asja unarusse jätta. Splendidi eest hoolitsemine hõivab mu täielikult. Vanaemal oli õigus. Vähehaaval ununesid tal koguni filmid. Lõpuks ei lehitsenud ta isegi oma ajakirju. Midagi muud peale Splendidi ei olnud tema jaoks enam olemas. Ta tuli oma eluga hästi toime. Mul on palju raskem kui temal, sest hotell on vana ja lagunenud. Vanaemal oli kõik olemas, et hakkama saada. Tema kõige suuremaks teeneks oli ehitada Splendid sinna, kuhu keegi ei oleks seda ehitanud.

«Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?» «Jah, sest ma ei andnud talle osa.» «Oi. Vaeseke...» «Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?» «Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud.» «Ah soo... siis muidugi.» «Ja see teine?» «Milline?» «See, kes just väljus.» «Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?» «Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja.» «Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras.» «Ahah.» «Aga kes see üldse otsustab, kas teie?» «Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks...» «Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema.»

Oleksin paberitükke seganud nagu kaarte ning nad lauale laiali ladunud. Kas see oligi siis kogu mu praegune elu? Kas sel hetkel piirduski minu jaoks kõik paarikümne seosetu nime ja aadressiga, mille ainsaks ühenduslüliks olin ma ise? Ja miks just need ja mitte mõned teised? Mis oli minul nende nimede ja kohtadega ühist? Ma viibisin nagu unenäos, kus on teada, et sellest võib iga hetk üles ärgata, kui ohud ähvardama hakkavad. Kui ma seda vaid tahaksin, lahkuksin ma siit lauast ja kõik haihtuks ning kaoks olematusse. Järele jääks vaid üks plekk-kohver ja mõni paberilipik, millele kritseldatud nimedel ja kohtadel ei oleks kellegi jaoks enam vähimatki tähendust.