Tooted

Romaani peategelasteks on sõjaväkke võetud vastsed nekrutid. Sõdurikastike käe otsas, astus Hugo hommikul kogunemiskoha poole. Seal oli hulk samaseid sõdurikastikestega noormehi

Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel. Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971."Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis.

Gustav Suitsu, meie moodsa luule looja ja kirjandusteadusele põhjapanija sünnist möödus 1963. aastal 80 aastat. Noore Suitsu huvitavast ning käänakulisest eluteest pole üldsusel seni kuigi palju andmeid. Käesolevas teoses annab omaaegne Tartu ülikooli soome keele lektor proua Aino Suits uutest andmetest tulvil ülevaate noorest Suitsust mälestuste, päevikumärkmete ja paljude kirjade järgi. Luuletaja seesmise arengu ja ta kujunemise jälgimine ulatub meile võtme mitte ainult Suitsu hilisema kuju ja ta luule, vaid ka kogu ajajärgu mõistmiseks.

Aino Kallase päevikulehekülgede varjamatu tõeesitus on kujunenud üheks huvitavamaks inimlikuks ja kirjanduslikuks dokumendiks. Käesolevasse köitesse on mahutatud dramaatilisim osa autori elust. Ajaliselt on taustaks sõja- ja revolutsiooniaastad ning Soome ja Eesti iseseisvuse sünd. Sisemiselt on aga põletispunktiks kirjaneitsi kiindumus soome luulegeeniusesse Eino Leinosse. Välised sündmused aga summutavad ohtliku tule ning järele on jäänud vaid suletud päevik, mis alles nüüd on leidnud avamist.

Järg romaanidele "Oma veri", "Võõras veri", "Keerdsõlmed" ja "Teised tuuled". Terves reas romaanides, alates "Oma verega" on Helmi Mäelo andnud laiahaardelise ülevaate inimeste kujunemisest maamiljöös. Käesoleva romaaniga jõuab see sari lõpule, ring on täis saanud. Tegevus toimub "Homses päevas" kahel pinnal - Siberis ja okupeeritud kodumaal. Peategelaste ümber koondub rida endisi, aga ka palju uusi tegelasi. Siberist kodumaale pääsemiseks ollakse valmis mõnekski sammuks, mida ei oota, "otstarve pühendab abinõu". Siber ja kodumaa - need kaks vastakat mõistet saavad romaanis nii realistliku kui ka sümboolse valgustuse.

Sisu: Sissetungijad Lumesadu Küpsenud mari La-Ho, kivikastja Miluu Puuris Rongis Niina ja kunstnik Kammernõunik Wenzel Siga Soe vorst Tõde solgitünnis Nuga Pirnipuu Viiuldaja Mägedesse Lilled pööningul Peetruse tagasitulek Edasilükatud matused Litsid Loogika Assessor Birnbaum Vaba kunst Hull-August Ohver Postkast BA 45768 Nailonsärk Printsess Ann Malviire Viiskümmend ööri Kingad Homme Päranduse loetelu Pajupuu Kroon Uus ja vana Ohvrid, Sammud esikus Vastassuunas José, kätelkäija Raamatukogus Ptiitsa Koosoleku juhataja Küsimus Janu Pierre Esitlemata Jupiter Teel paradiisi Mario Sõnade lõpp

Sisukord:

• Illusionist
• Keegi helistab
• Nõid
• Poeet, su käed
• Oleneb südamest
• Saapad
• Süüdi
• Pronkssõrmed
• Kell kaheksa
• Välismaalane
• Mitte raha eest
• Vihm
• Iga kord kui käisin keldris
• Paradiisis
• Aeg on hiline
• Kildudes
• CC
• Laul
• Osutiteta kell
• Et kõikidel majadel on aknad

"Laul kõrgel kaldal" on autori nn. Kaldametsa-triloogia teine raamat. Selle romaani peategelane on mõisaaednik Martin Vennarti vanem poeg Oskar. Koolitee ja kunstiõpingud viivad ta Kaldametsalt linna. Kangust ja hakkamist täis noormehe tavalisedki ettevõtmised muutuvad huvitavaiks ja põnevaiks, mässuaastal 1905 aga lausa ohtlikeks.

Kogumik esitab sündmusi, situatsioone ja tähelepanekuid tänapäevast ja minevikust. Peamiseks tegevuspaigaks on Stockholm, aga ka autori noorpõlve vana Võrumaa. Raamatus on 58 lugu ja 161 illustratsiooni, mis algselt avaldatud ajalehes "Teataja" aastatel 1981-87.

Juttudekogu pealkiri viitab asjaolule, et juttude tegevus toimub Liivimaal selle sõna mitmes tähenduses. Ajaline haare on lai: esimene jutt kirjeldab sündmusi 14. sajandil, viimane peaaegu tänapäeval. Igas palas tuleb esile rahvuslik, poliitiline või isamaaline-liivimaaline motiiv. Linna värava taha jäänud nunnahakatis, usuliselt ärganud käsitöösell, väejooksik Poola sõjaväest, "metsavend" pärast Põhjasõda, mõisajääger, kimbatusse sattunud sakste toapoiss, Liivimaale pagenud "dekabrist", terava keelega kõrtsilaulik, salapärane "keisri vend", ärkamisaegne pasunapuhuja, murelik linnanoorik, jalutu matemaatik sõjajalus, noor pagulastudeng... - kõik satuvad mingil viisil vastamisi rahvuslik-poliitilise probleemiga. Juttude ülesehituses kasutatakse mitmeid erinevaid võtteid.

Viirlaiu uus romaan on faktidele rajatud pildistik ühe grupi inimeste saatusest Soomes 1947. a. lõpukuudel. Seda aega - Riigipolitsei jahiga vennasrahva maale jäänud eesti vabatahtlikele, viimaste vangistamise ja deporteerimisega N. Liitu - võiks nimetada nõukogude hirmuvalitsuseks vabas Soomes. Teose peategelasteks on praegu Torontos elunev tuntud eesti kunstnik ja tema soomlannast abikaasa. Mobiliseerituna varem Venemaal viibinud Eigo Arget teab, mis teda väljaandmisel ees ootaks. Ainsa pääsnuna ei tea ta aga ette oma vabaduse kallist hinda...

Silmapaistva proosakirjaniku Valev Uibopuu (1913–1997) romaani peategelane Markus on erandlik kuju: teisi aidates unustab ta enda ja oma armastatu Eeva, kes nõuab, et mees ennast muudaks. Kuna Markus on peavarju andnud kodutule mehele ja Eeva elab ühes korteris oma sõjas kaduma läinud mehe õe Iirisega, peavad Markus ja Eeva leppima teineteise külastamisega, mis pingestab nende vahekorda. Sündmuste areng viib lõpuks selleni, et Markusel tuleb otsustada kahe naise – Eeva ja Iirise vahel.

"Öö astmes x" on teiseks osaks Joonatani-triloogias, mille esimene köide oli "Joonatan, kadunud veli" ning kolmas osa "Puu saarel on alles". Triloogia peateemaks on demokraatlikul maal elanud inimese külastusreis pärast pikemat vaheaega oma vanale kodumaale, mis on anastatud võõra diktatuurvõimu poolt. Triloogia peategelaseks on nimeliselt mees, keda koolivennad kutsuvad Joonataniks, aga sisuliselt üks kooliklass vaadelduna pärast kolme kümnendi möödumist. Kuigi ajaliselt kokku surutud - tegevus toimub üheainsa öö jooksul - avaneb peagi hoopis laiem ajaline ja psühholoogiline perspektiiv. Vaadatuna läbi iga tegelase erineva silma ja temperamendi koondub kõik ühtseks pildiks elust okupeeritud maal. Öö edenemisega rulluvad valla uued sündmused ja tekivad ootamatud olukorrad, mis kedagi puudutamata ei jäta.

1927 jaanuar: 2. päev, Haag, Hotel Witteburg Tulime eile õhtul. Olen voodis. Kaks nädalat olin influentsas ja lõpuks sain igemepõletiku. Üks põsk on kahtlaselt paistes ja suu viltu, kuigi otsene valu nüüd on kadunud. Kuidas homme saan minna hoovivastuvõtule, seda ei tea! Muidu naudin. Naudin kahekesi-olekut Oskariga, ta mehisust ja õrnust, hoolitsemist. Tuhandel viisil osutab ta mulle tähelepanu. - Naudin mugavat hotellituba vanniga, siidtekkidega, täielist rahu. Eelmine aasta on niisiis möödas - ühes oma suurte elamustega. 3. päev Jäin koju, see tähendab - hotelli sängi, kuna Oskar läks kuninganna vastuvõtule. Loen Marcus Aureliuse "To Himself" - Enesele - mille sain jõuluks Mrs. Hancock'ilt. Loen, lehitsen siit-sealt. Tunnen, et olen leidnud sõbra, nõuandja ja lohutaja, vist kuni surmavoodini. See raamat saab mind kaastama. Ja siiski - kas see lohutaks neid, kelledel pole elus midagi olnud? Marcus Aurelius on kõike kogenud, võimu ja voli ja kuulsust, ja läbi selle näinud tühisuse nägu, ta elu on olnud rikas, täis võimu joovastust ja talle pole jäänud enam muud kogeda kui surm. ..."

Juba mõnda aega on läänes eksisteerinud nn. dokumentromaan. Salme Ekbaumi uus teos on esimene läbinisti selles tehnikas töö eesti kirjanduses. Selle ideestik pärineb tegeliku elu sündmustest tõsieluliste tegelastega ja tõeliselt toimunud konfliktide ümber. Siin saab oma kirjandusliku läbivalgustuse Kanada eestlaskonda vapustanud konflikt kodumaaga suhtlemise probleemi taustal. Kuna vaatluste keskpunktis on autori mina-isik, annab see teosele subjektiivse värvingu, kuid loob samas psühholoogiliselt sügavasti läbituntud atmosfääri. Samas see püüab vaateviisi kõrgemale tõsta mustvalgest äärmusmentaliteedist.

Päevikulehti aastaist 1922-1926. 1922. a. sai Oskar Kallas Eesti Vabariigi suursaadikuks Inglismaal ning Aino ja Oskar Kallas asusid Londonisse. Intelligentne ja šarmantne Aino Kallas oli väärikas suursaadikuproua, oma mehe saatja vastuvõttudel, mida ta päevikus ka kirjeldab. Hetkekski ei unustanud Kallas loomingulist tegevust, neil aastail valmisid "Barbara von Tisenhusen" (1923) ja "Reigi õpetaja" (1926), mis märgivad kirjanduslikku teisenemist ja uut kvaliteeti. Rabava löögina tuli Aino Kallasele 1926. a. algul Eino Leino surmateade.

Bernard Kangro Tartu-ainelise kaksiktriloogia kolmas osa keskendub romaani tegelastest üliõpilaste elule 1938. aastal, puudutab pisut II maailasõja sündmusi ja raamatu lõpuosaks on ühe peategelase, Benno Marani ühepäevane unenäoline retk 1958. aasta Tartusse, kus ta kohtub ka oma kunagiste sõprade tudengitest lastega. Varasematest osadest modernistlikumas võtmes romaanis on ajarände, kujutletavaid tegelasi ja olukordi jm, miski , mis sünnib ei olegi nii väga kindel ...

Psühholoogiline romaan peategelase - tütarlastegümnaasiumi direktori - eneseotsingutest ning keskeakriisist.

Romaani sündmustiku keskmes on tütarlastegümnaasiumi direktor Hugo Teis, positsiooniga ja avalikkuses lugupeetud mees. Püüdes selgitada ühe oma õpilase kunstnikumodelliks olemise kõlbelisi tagamaid, satub ta ise moraalsete süüdistuste alla...

Selg vastu kollast piimanõu, põlved ruumikitsuse pärast püsti, sõidab Martin Vennart ollendri vankripäras istudes Kaldmetsa mõisa oma uuele töökohale. Otsapidi püsti on ta kuivetanud käte vahel ka tuliuus nikerdatud konksuga jalutuskepp... Kuidas see tuli, et aiaäri omanik Gottlieb Schnell just mind von Wittmarkile soovitas, kui see ta juures väljaõppinud aednikku otsimas käis, küsib ta endamisi. Küsib, kuigi teab. Eks võitnud ta Schnelli poolehoiu ainuüksi juba seega, et armastas kaugelt enne tööaja algust tõusta. Koidukukk loomu poolest, oli ta ka hoolas ja püüdlik. Ja siis meeldis talle aia varahommikuses üksinduses viibida seepärastki, et seal ei olnud veel peremehe varju. Aga just see nagu eemalehoidumine tõi ta Schnelli südamele lähedale.

"Tuuleviiuli" novellid on tervenisti keskendatud romantilisele teemale -- armastusele --, milline aine on ahvatlenud kirjanikku kasutama märksa lüürisemat, impressionnistlikku stiili, pealegi kui taustaks on kevad, kuu, meri, luigelaul, konnakrooksumine ja unistused... Rumori armastusnovellid ei ole kirjutatud puritaanliku sulega, pigem julge ja realistliku visualiteediga, tilgutades sarkasmi ja kriitilist muiet erootilise unustuse järel, kui kaine mõistus maalib õnnetust armastajast pajatsi.

Sõda on hirmus asi eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka "Verimusta" autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti "Verimustas", mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919-1920 aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.