Tooted

Charlotte Löwensköldis kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.

Norra kirjanikul Björnstjerne Björnsonil (1832-1910) on Henrik Ibseni kõrval tähtis koht nii Norras kui ka väljaspool, kuuludes tähtsamate maailmakirjanduse meistrite hulka realistlik-naturalistliku ajajärgu ühe juhtivama kujuna. Autor pühendab palju tähelepanu positiivse, loodusteadustega leppinud usuelu küsimustele, positivistlikule kasvatusele, abielureformidele, naisliikumisele ja üldse ühiskonnaelu tervendamisele. Neid sihte taotleb kujukalt ka romaan "Jumala teedel" (1889), kus autor praktilisi päevaprobleeme käsitleb sellise hooga, et probleemid kujunevad elavaiks inimesiks.

Nooruses. Tormis "Juviklased", see talupojasuguvõsa ajalugu, on täis rikkalikku ja voogavat elu: inimpõlved tõusevad ja hävivad, võitlevad võimu, mõju ja õiguse pärast, võitlevad maa, mere ja loodusjõudude vastu. Ühed võitlevad oma saatuse vastu, teised aga alistuvad sellele alandlikult.Tervikuna on "Juviklaste" romaanitsükkel suurimaid töid norra kirjanduses, üks neid, mis jääb kauaks püsima oma eepilise jõu, inimesekirjelduse sügavuse ja rikka hingelise sisu poolest.

Romaani tegelased on lihtsad, igapäevased inimesed mere äärest, kalurid, popsid, seisuseuhked ligipääsmatud suurtalunikud. Romaani keskseks kujuks on ema Lisbeth, tubli ja töökas inimene, kes on väga jumalakartlik. Ta lasi end rikkal perepojal ära võrgutada ja sai vallasemaks. Nagu enamasti alati, jättis poiss ta maha ja ta võis veel õnnelik olla, kui vaene, tegelikus elus saamatu pops temaga abiellus. Suure oskusega kujutab autor nende inimeste kannatusi ja rõõmusid – ei puudu ju ka rõõmud. Kuigi elu on raske, ei anna need inimesed alla, vaid rabelevad ja rühmavad visalt, et oma elujärge parandada. Kõike seda elu ümbritseb Norra looduse ilu, laulab meri oma igapäevast võimsat ja kütkestavat, vahel meelitavat, vahel hirmutavat laulu, ja pea kohal on põhjamaine taevas, mis ainult lühikest aega aastas on sinine ja selge.

"Selambid" on egoismi-eepos, ühe manduva, vääras suunas elama tõugatud perekonnagrupi arengulugu. Teost läbib sümpaatselt irooniline põhitoon; kujusid vaadeldakse parajalt kauguselt, sümpaatiaavaldused on kahetähenduslikud ja mänglevad. Kõiges märkab hea stilisti oskuslikku kätt. Ei peaks olema põhjendamatu just selle teose tutvustamine eesti publikule rootsi uuema kunstiküpse romaanitoodangu musternäitena.

Ludwig Renn oma romaaniga "Sõda" on saavutanud peaaegu samasuguse kuulsuse kui E. Remarque oma esikteosega "Läänerindel muutuseta". Ludwig Renni kui kirjandusliku pseudonüümi taga peitub Arnold Vieht von Golssenau, kes on sündinud Dresdenis 1889. a. ja võttis ohvitserina osa maailmasõjast, teenis seejärel lühikest aega Saksa politseiväes, kust lahkus majorina. On kirjandusteadlasi, kes Renni asetavad kõrgemale Remarque'ist. Renn üllatas oma "uusasjalikkusega". Ta ei taotle mingit erilist efekti ega taha läbi suruda mingit kindlat ideed, veenet. Ta ainult kirjeldab kainelt tõsiasju, nii nagu ta neid sõjas näinud.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.

Taani kirjaniku J. Anker Larseni romaan "Tarkade kivi" ilmus 1923. a. ning autor sai selle eest suure kirjandusauhinna. Romaan tõi kirjanikule üleöö kuulsuse ja see tõlgiti kohe pärast ilmumist 15 keelde. Knut Hamsun nimetab seda romaani "grandioosseks saavutuseks", Georg Brandes "valguse imeks" ja Heinrich Federer "suureks luuletuseks". Pöörduda ümber, saada nagu lapseks, alata otsast peale, see mõte on "Tarkade kivi" aluseks. Ja igaüks selle tegelasist peab alustama otsast peale, et leida oma õiget teed. Larseni teosed on rikkad kujude ja sündmuste poolest, mis ei anna edasi ainult aja usundlikke ja maailmavaatelisi voole, vaid ka üldinimlikke sündmusi ja elamusi. Õilsalt, südamlikult kõlavas kõnes, kaunites piltides elavad ainult elamusi taotleva ja kõige välise, poliitilise ja sotsiaalse vastu ükskõikseks jääva kirjaniku "avatud", lapselikult usklikud inimesed.

"Teekonna lõpp" on romaaniks ümber töötatud R. C. Sherriffi samanimelise näidendi järgi. See on lihtne ja selgejooneline kaevikuelu-kujutus läänerindel Esimese maailmasõja ajal. Lihtne ja võltsimatu, kuid seda haaravam. Näidendi autor R. C. Sherriff võttis maailmasõjast osa jalaväe ohvitserina ning nägi oma silmaga selle koledust ja julmust, elas isiklikult läbi kohutavaid lahinguid ning sõja raskemaid, tumedamaid ja lootusetumaid hetki. Saanud 1917. a. Ypres'i all haavata, võis ta kogemuste varal kujutada ka neid kannatusi, mis kaasnevad haavadega, kujutada surijaid sidumispunktides pidamas viimast võitlust elu eest. Näidendi on kaemusliku oskusega romaaniks ümber töötanud V. Bartlett, jällegi inglane, kes maailmasõjast samuti isiklikult osa võttis, alguses nooremleitnandina ja lõpuks kompaniiülemana, sai samuti haavata ning pidi selle tagajärjel raskelt haigena veetma aasta kodus. See seik pole jätnud mõju avaldamata V. Bartletti loomingule, kes nii täiuslikult ja leidliku oskuse ja vaistuga suutis näidendist luua romaani, mis köidab meid samavõrd kui näidendi ettekanne teatriski. J. Variste

Romaan "Le Feu" (Tuli) on üks haaravamaid dokumente maailmasõjast vapustatud inimkonna kohta oma eepiliselt suurejoonelise ehituse ja vahetu ning terava tõsielukujutusega. Kirjanik on nimetanud seda romaani ühe pooljao päevikuks, vihjates sellega oma kavatsusele edasi anda absoluutse siiruse ja võimalikult tühjendava täielikkusega kogu olustikku, mille keskel ta elas sõja algusest peale. Nii on see üksikasjalik aruanne ühe rindel asuva pooljao elust kõigis muutlikes ja ometi nii ühetaolistes olukordades alalise kaevikuelu-viletsuse ja surmaähvarduse keskel.

Johan Bojer on uusrealist, üks tuntumaid norra kirjanikke oma psühholoogiliselt väljatöötatud, probleemiderohke loominguga. Nagu Ibsenit ei huvita Bojeritki sedavõrd kirjeldatud inimene, vaid mõte, mida see inimene kehastab. Juba oma esimestes, väga edukates draamades ja romaanides näitab Bojer, kuidas inimesed välise hiilguse saavutamiseks kannavad üle oma elu raskuspunkti välisilma. Meeleldi kõrvutab ta neid siis mõne eeskujuga, selgitades, kuis täiuslikku elu võib elada vaid enda isiksusele tuginedes. See veendumus muutubki aja jooksul ta toodangu põhiteemaks, mis poolenisti vähemalt on puhas ideedeluule: oma teeside tõestamiseks ei pṍrka ta tagasi isegi teatud kunstlikkusest.

Romaanis kujutab autor haruldase fantaasia inimest, kes aetuna oma suurtest meelekujutlusest püüab elus saavutada sama, mis iga teine loov kunstiinimene oma alal, skulptor, skulptuuris, maalija maalis jne., kirjaniku romaanikuju aga näitlejana, kes siiski ei suuda piirduda kitsa teatrilavaga, vaid kelle rahuldamatu seesmine tung sunnib teda väsimatult näitlema elus endas. Ainult selles ta leiab oma õnne. Omapärase ülesehituse kõrval, täis elujõudu ja poeesiat, on see teos Bojeri loomingus huvitavamaid.