Tooted

See raamat räägib sellest, kuidas 10–15 aasta eest sama hästi kui nullist alustanud Eesti kommertspangad nii kaugele on jõudnud. Milliseid takistusi on tulnud ületada, millistele karidele on satutud, millistest mööda laveeritud, milliseidvigu on tehtud, mida võib pidadada õnnestumiseks.

"Heitlus Vene hiiglasega on täies hoos. [---] Siin täiendatakse õpilaste roodu, kes esimese tule vastu võtsid Narva piiril, seal vormeeritakse õpetajate pataljoni, siin on Tallinna kodanikud püssi laskeharjutusi tegemas, et pealinna kaitseks valmis olla. [---] 24. veebruari hommikul astub Ajutine Valitsus – selleaegne seaduseandja kui ka täidesaatev võim, Toompeale erakorraliseks koosolekuks kokku, et kinnitada Eesti Panga põhikirja." Nii dramaatiliselt kirjeldas Eesti Panga sündi tollane rahaminister Juhan Kukk. Heitlikes oludes on 2019. aastal 100 aastaseks saanud Eesti Pank ja Eesti inimesed oma ajaloo jooksul pidanud tegutsema korduvalt. Raamat "Eesti Panga lugu" jutustab keskpanganduse – kõige lihtsamalt öeldes raha väärtuse püsimise eest seismise – ajaloo Eestis. Raamatus on juttu Eesti Panga edu- ja eksisammudest, aga see hõlmab ka aegu, kui iseseisvat Eesti riiki polnud ning rahaasju korraldasid siin Rootsi Riigipank, Vene Riigipank või NSV Liidu Riigipank, mis tolle riigi ideoloogiast tulenevalt oli üks hoopis isemoodi pank.

Raha ja inimühiskond on ühevanused. Nad sündisid üheskoos ürgkogukonnas tekkinud esmase tööjaotuse ja omandisuhete kujunemise protsessis. Raha tekkis vajadusest vahetada omavahel saadusi. Inimeste kohastumine looduse ja üksteisega kulges esialgu nähtavasti osapoolte vastastikuse kasulikuse ehk sümbioosi põhimõttel. Raha ajaloo tervikprotsessi on põhjalikult uurinud ja analüüsinud inglise teadlane Glyn Davies. Monograafias "Raha ajalugu iidsetest aegadest tänapäevani" esitatud faktianalüüs, mis lähtub ulatuslikust ajaloolisest, eriti arheloogilisest allikmaterjalist, lubab raha tekkimise kohta järeldada sedasama. Võime tõdeda, et muutused rahaasjade arengus, sealhulgas tõrked, on tulenenud inimeste endi tegevusest või tegematajätmisest.

Käesolev raamat toob teieni eesti rahvapäraste vaipade kireva maailma. Muidugi ei tea me täpselt, millised olid need waipas quam plures, mida Liivimaa Henrik oma kroonikas mainis ja mida eesti maatõugu hobuste kõrval 12.-13. sajandi sõjakäikudel hinnatud saagiks peeti. Kuid üsnagi iidse kultuuri tunnuseid kohtab saanitekkide, sängikatete ja sõbade mustrites kindlasti. Palju on teada ka vaipade tegijate ning vaipade omanike lugusid. Rahvaliku tekstiili näiteid on Eesti Rahva Muuseumi kogudes õnneks säilinud päris hulgaliselt. Eesti professionaalse tekstiilikunsti lugu saab üksikasjalikumalt jälgida aga alles 1940ndate lõpust. Suur osa Teise maailmasõja eelsetest kõrgetasemelistest eesti tekstiilidest hävines sõjakeerises. Säilinud eksemplare võib vaevu kahe käe sõrmedel üles lugeda.