Tooted

Tuntud jaapani kirjaniku Shusako Endo (s. 1923) romaan (1974) põlvkondadevahelisest konfliktis. Raamatu peategelasteks on inimlikult mõtlev hella hingega isa ja tema arstist poeg, kes püüab vahendeid valimata, intrigeerides ja naistutvusi ära kasutades edasi jõuda.

Ivan Bunini nimi peaks eesti lugejatele juba tuttav olema, peaaegu kogu tema ilukirjanduslik looming on eesti keelde tõlgitud. Oma raamatutes kirjeldas ta vene külaelu ja vene aadli allakäiku. Tema romaanide klassikaline stiil seob teda pigem 19. sajandi vene suurte kirjanike – Turgenevi, Tolstoi ja Tšehhoviga – kui ta oma kaasaegsete modernistidega. Lisaks romaanidele ja lühijuttudele kirjutas Bunin ka luulet ja oli hinnatud tõlkijana. Pärast Vene revolutsiooni Bunin emigreerus, kuid kirjutas ka paguluses üksnes Venemaast.

Käesoleva raamatu kaante vahelt leiab lugeja neli romaani: "Küla", "Suhhodol", "Mitja armastus" ja "Arsenjevi elu".

Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on toodud tähelepanu keskpunkti meie koolielu aktuaalseid, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel – oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajast.

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Ameerika kirjanik Theodore Dreiser (1871-1945) annab oma romaanis "Finantsist" (1912) värvika pildi Ameerika 19. sajandi teise poole ärimaailma telgitagustest, kirjeldades andeka pankuri ja maakleri Frank Cowperwoodi tõusu, langust ja uut tõusu, mille põhiliseks on selle võimeka finantsisti ja ühe tema lepitamatu vaenlase kauni tütre suur armastus. Romaan "Finantsist" (1912) kuulub Theodore Dreiseri monumentaalsesse "Ihade triloogiasse", mille järgnevad osad on "Titaan" (1914) ja postuumselt ilmunud "Stoik" (1947).

Götz von Berlichingen. Raudkäega rüütel.” (näidend) – Draama toimub Saksamaal kuueteistkümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel, kui riik oli killustatud paljudeks iseseisvateks feodaalseteks vürstiriikideks, mis kõik kuuluvad Püha Rooma impeeriumi võimu alla. Julge sõltumatu rüütel Getz von Berlichingen võitleb sakslaste iseseisvuse eest.

Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

1954. a. sooritas inglise loomapüüdja Gerald Durrell matka Lõuna-Ameerikasse. Elavalt ja köitvalt jutustab ta raamatus "Joobnud mets" oma seiklustest Argentiina pampas ja Paraguais Chaco väheuuritud piirkondades, jutustab nende paikade loodusest, Lõuna-Ameerika kontinendi loomade ja lindude elust, kirjeldades neid mitte ainult teadusliku täpsusega, vaid ka laitmatu kunstimeisterlikkusega. Jätkates haruldaste loomade otsimist, suundub Durrell Patagooniasse ja seejärel Andide eelmäestikku. Oma teises raamatus "Sahisev maa" kirjeldabki autor sellel reisil läbielatud seiklusi.

Raamat sisaldab tervikuna suure tšehhi kirjaniku Karel Čapeki (1890-1938) kaks kõige tuntumat jutustustekogu. Harilikult kriminaalsele süžeele või mingile paradoksaalsele situatsioonile toetudes näitab autor üsnagi ootamatust vaatenurgast inimese mõttemaailma ja käitumise iseärasusi.

Sisukord: Tüdruk, kes armast ööd Külmataadi kingitus Vallapääsenud vesi Talvine hämarik Talvemuinasjutt Relvameistri tütar Lugu Šio-taadist ja tema eeslist Lugu kolmeteistkümneaastasest poisist Puid toomas Pidu pööningul Pärast vihma paistab jälle päike Meie hõbepuu Vikerkaar Klaasikild Punane vahtraleht Kus elab muinasjutuvestja?

Arhipelaag Kuutse Talvepäeva poeem Leinapoeem AUTOBIOGRAAFIA Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järel. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige.

Maigret' esimene juurdlus Maigret ja hulgus Maigret´ piip Seitse ristikest politseiniku märkmikus

Mida kujutab endast inimese "mina"? Kuidas kujuneb ja muutub individuaalse eneseteadvuse struktuur ja sisu kultuuriajaloos ning isiksuse arenguprotsessis?

Pensionieelikust kirjandusprofessori Nina Wisløffi elus on murranguline aeg. Töö ülikoolis huvitab teda üha vähem ja tema ilus kodu läheb lammutamisele. Tema mees on väga hõivatud tervishoiunõunik ja läbisaamine küünilise arstist tütrega ei ole kõige parem. Ninale ja tema abikaasale kuulub ka osa paarismajast, mida nad välja üürivad. Nende üürnik Mari kaob jäljetult päev pärast seda, kui Nina ja tema tütar tal külas käivad. Politsei ei leia midagi kahtlast ja juhtumi uurimine lõpetatakse. Aga Nina ei saa rahu. Mis üürnikuga juhtus ja miks ta jättis maha oma poja? Ta asub juhtunut analüüsima nagu kirjandusteost. Niidipuntra lahtiharutamisel on aga tõsised tagajärjed. "Seitse ust" on norra kirjaniku Agnes Ravatni (snd 1983), "Linnukohtu" autori teine psühholoogiline põnevik, huumoriga vürtsitatud romaan uudishimu ohtlikkusest. "Linnukohus" ilmus eesti keeles 2018. aastal.

Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama palju varem. Miks ma seda ei teinud? Miks asun ma nonde sündmuste kallale alles nüüd, mil kõigest on möödas juba kaheksa aastat? Mulle tundub, et ma sarnanesin tollal mehega, kes on kuskil meres laevalt vette kukkunud, endalegi teadmata kuidas pärast tundidepikkust olemisse jäämise ja olemisest lahkumise vahel pendeldamist kaldale jõudnud ja nüüd kohkvelsilmi vaatab tagasi kohale, kus õnnetus juhtus. Ta püüab seostada paika, kus ta viibib, paigaga, kus ta oli enne neid tunde, ning aimab, et see kipub tal üle jõu käima.

Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.

Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon -- selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku. Ameerika menukirjaniku Pullitzeri preemia võitnud bestseller on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga. Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.