Tooted

novellid

Autori teine novellikogu, 7 novelli

"Ebanormaalne" on raamat ambitsioonika noormehe armastuse- ja eneseotsingutest, miljööks peamiselt New York ja Bangkok, mille meeleolusid kirjeldatakse lausa kombatava sugestiivsusega. Romaan liigub vähehaaval, kuid kindlalt läbi deliirsete painete kirgastumise ja vabanemise poole, nii et tõenäoliselt leiab lugejagi end romaani lõpetades hoopis teistsugusest maalmast, kui raamatut kätte võttes.

"Ebanormaalne" on raamat ambitsioonika noormehe armastuse- ja eneseotsingutest, miljööks peamiselt New York ja Bangkok, mille meeleolusid kirjeldatakse lausa kombatava sugestiivsusega. Romaan liigub vähehaaval, kuid kindlalt läbi deliirsete painete kirgastumise ja vabanemise poole, nii et tõenäoliselt leiab lugejagi end romaani lõpetades hoopis teistsugusest maalmast, kui raamatut kätte võttes.

Omalaadne kokkuvõte tervest Eesti spordi esimesest, 20. sajandist. Teatmeteos hõlmab 36 olümpiaala ja 4 tehnilist spordiala, millel on Eestis olnud kõige suurem populaarsus ja paremad tulemused. Raamatus on alade kaupa kronoloogilises järjekorras esitatud aasta, sportlase ees- ja perekonnanimi, ühinguline, seltsiline või klubiline kuuluvus, tulemusaladel ka resultaat, lõpus on isikunimede register.

Lühidalt kokku võetud kõik see, millega eesti keele kirjutajail võib raskusi olla. Õppuritele ja õpetajatele, sekretäridele ja toimetajatele, kõigile, kel on tarvis eesti keelt õigesti kirjutada. Sisaldab oma- ja võõrsõnade õigekirja, suure algustähe kasutamist, kokku- ja lahkukirjutamise reegleid jms.

Oma- ja võõrsõnade õigekiri. Suure algustähe kasutamine. Kokku- ja lahkukirjutamine. Lühendamine. Numbrite kirjutamine. Kirjavahemärgid. Kõik see, millega eesti keele kirjutajail võib raskusi olla. Õppuritele ja õpetajatele, sekretäridele ja toimetajatele, kõigile, kel on tarvis eesti keelt õigesti kirjutada. Neljas trükk.

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971–-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. Eluvõla kandmise raske kohus kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud Lüürilist ja proosalist (1980).

Euroopa südameks on nimetatud kolmnurka, mille moodustavad Praha, Viin ja Budapest. Käesolevas raamatus talletatu leiab aset põhjapoolses südamesopis, esitades muu seas ka ühe tahu ajaloos Tšehhi põrgu nime all tuntud sündmustest. Minategelane on 19-20-aastane eesti poiss ja tema isiklik lugu on ka killuke Euroopa ajaloost. Mälestuspiltide vahele on autor pikkinud arutlusi memuaaride kirjutamise problemaatika ja mälu kohta ning poleemilisi mõtteid mitmelt elualalt.

57 teksti aastatest 1986-2005: arvustused, artiklid, esseed, jutustused, luuletused, novellid.

Raamat kõneleb ülikoolilinna noorte eneseotsingutest. Vaimsed ja eksistentsiaalsed mõtterännakud on moes – teose tegelased otsivadki ihaldatud Tõde eri radadelt, kuid see ei sega neid üksteisega lävimast. Raamatu peategelane, teoloogiatudeng Hanna on kiindunud Lähis-Ida loosse: olles veendunud kristlane, on ta samas aktiivse eluhoiaku ja sügava kultuurihuviga neiu. Ootamatu kohtumine baltimaadest kirjutava jaapani ajakirjanikuga toob ta ellu esimese tõelise armastuse. Lugeja ette keritakse aeglaselt, n-ö zeniliku kulgemisega kahe kultuuri – eesti ja jaapani – kohtumine, nii rõõmsaid teineteisemõistmisi kui ka saatuslike kokkupõrkeid...

2002. aasta romaanivõistlusel III koha saavutanud romaan

Kogumik sisaldab 13 juttu. Kolmas trükk.

"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega". Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

Mälestusteraamat 1. osa, teine trükk.

Mälestusteraamat kus meenutatakse perioodi 1960.aastatest kuni vabariigi taastamiseni 1992.aastal.

Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainul oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist. Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav -- hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Kes on tänapäeval Eesti kõige tuntum noor luuletaja? Sellele küsimusele ei saa niisama lihtsalt vastata. Tõenäoliselt pakutaks välja kolm-neli erinevat nime, ja needki oleneksid vastaja kalduvustest. Ühtainust kõige tuntumat lihtsalt ei ole, nagu ei ole ka ühtainust stiili, mille kõik eksimatult ära tunneksid ja ühe nimega seostaksid.

Sisukord: ¤ Sa ei leia sõnumiks sõnu ¤ Sa ei usu, et kõik on nägemus ¤ Käod kukuvad hommikuti, kui kukuvad ¤ Lilledelt väljal ja taeva lindudelt ¤ Kärbsepaber, mille külge kinni jääda ¤ Puges oma südamesse peitu ¤ Siis mõtted lööksid lahku ¤ Ei osanudki muud targemat ette võtta ¤ Pildid virvendavas vees ¤ Üks tool kahe peale ¤ Silmad suleti ja kõrvad topiti kinni ¤ Alati üks ja seesama, ei muud kui sina ise ¤ Söögem ja joogem, saagu hiljem, mis saab ¤ Pimedad silmad ja selged silmad ¤ Uppuja põgeneb kõrgele mäele

Mati Undi (1944–2005) omalaadne kaubamärk on hämarus. Seda esineb palju tema loomingus, kus alatihti on pime, on käimas null- või vaimude tund. Unt on kahtlemata eesti kirjanduse isepärane trikster, kes on rikkunud häid kombeid ja vembutanud, aga samal ajal loonud uusi maailmu ja tähendusi. See raamat räägib Mati Undist ja tema loomingust.

Kogumikus on avaldatud kõik auhinnatud esseed ning valik huvitavamatest töödest, mis said žüriiliikmetelt palju punkte. Osa autoreid on oma essee pealkirjana kasutanud esseevõistluse nime, teised on leidnud oma kirjatööle mingi uue pealkirja. Valiku tegemisel lähtusid koostajad soovist anda võimalikult mitmekesine ülevaade selle kohta, kuidas nähakse iseenda ja Eesti Vabariigi suhet ning kuidas kirjutajad kavatsevad osaleda sellise Eesti rajamises, kus nad tahaksid elada. Võistlusele laekus 326 esseed kõikidest Eesti maakondadest. Kirjutajate seas oli väga erinevate elukutsete esindajaid; autorite vanus jäi 7 ja 94 eluaasta vahele. Käsitlemist leidsid nii keskkonna, hariduse, poliitika, alkoholismi, emigratsiooni küsimused kui ka võrdsete võimaluste ja rahvusliku identiteedi temaatika.

Argisest läbi ja kaugemale nägeva kunstnikupilguga tõlgendatud ELU: aeg, mitmeplaanilised inimsuhted, haigus, meid ümbritsevad asjad... Raudam kirjutab taas OMA LUGU, mis mõeldud neile, kes tahavad näha tekstist sügavamale; kes otsivad kirjanduses kunsti ja sõnas mõtteid kandvat väge. Mingist ajast peale hakkasin tundma, et olen loodud ainult selle mängu jaoks. Et Nips on samavõrd Minu kui mina Nipsu. Sellega koos muutusid ka nupud Minu Mina pikenduseks: nad olid organid, millega ma hingasin, sõin, jõin, mõtlesin ja rääkisin. Minu sõnadevool sõltus mängust. See kahanes kaotades ja paisus võites. Ning vastupidi. Muud kanalid töötasid normaalselt ning kui mõned unetud ööd (mida oli varemgi ette tulnud) maha arvata, olin täiesti terve – täiesti terve ja (nagu oluline lisada) normaalne laps.

Väikene valik 17. sajandi Tartu juhuluulet. Sisaldab muuhulgas kommentaare ning isikute ja mütoloogiliste tegelaste registrit.

Raamat maadlejast Martin Kleinist

Kogumik jutte.

Toetudes kirjandusteadlaste Arvo Mägi ja Janika Kronbergi positiivsetele arvustustele, mis minu "Paguluse sirvilaudu 1950-1980“ ilmumisel raamatule omistas paguluse kultuuriloo maine, jätkan märkmete avaldamist alates aastaga 1981 ja lõpetan 1992-ga, mil taasiseseisvumine oli juba toimunud ja pagulus seega sisuliselt lõppenud. -Helmi Rajamaa

Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel. "Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha," ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. "Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?" "Teeme nii, kuidas parem on." "Kellele parem?" küsib Lindner. "Orkestrile." "Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis," ütleb Lindner. "Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad." "Muidugi luban." Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. "See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole." "Kes siis nootidega tegeleb?" Lindner vaikib.

Mardi Valgemäe kriitikakogumik käsitleb kirjandust ( Ristikivi, Unt, mesilased eesti luules), teatrit (Unt, Undusk, Kivirähk, Kivastik, "Kalevipoeg", "Kuningas Ubu"), tantsu (Murdmaa, Von Krahli "Luikede järv"), filosoofiat (Kõiv, Emerson, eksistentsialism) ning ooperit ja arhitektuuri. Raamat sisaldab ka lühiartikleid pseudo-Shakespeare'ist, Eugene O'Neill'ist, Poola teatrist ja Mozartist.

Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Kuid kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui tume pool? Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis on sulle püha ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata. "Vale mitu olekut".

Raamatusse on kogutud kirjutised Scandinavica ja Estica vallast, mis on sündinud eeskätt tõlkimis- ja toimetamistöö kõrvalt, järelsõnadena ja kommentaaridena, Eesti ja Skandinaaviamaade traditsioonilise kultuurisuhtluse edendamise ja infovahenduse eesmärgil. Ühel hetkel hakkas kirjutajale tunduma, et laialipillatud kirjatükkides on mitmesugust teavet sugenenud nii palju, et selle võiks koguda ühiste kaante vahele. Lootuses, et nii võiks tekkida omalaadne teatmeteos. Mitte küll entsüklopeediline ega süstemaatiline, aga siiski selline, mis sisaldab olulisi nimesid ja märksõnu Eesti ja Skandinaavia kirjanduslikust läbikäimisest paari viimase aastakümne jooksul.

Kakskümmend viis valitud novelli läbi aastakümnete, uues põhjalikus autoriredaktsioonis. Raamatu eessõnas "Millal on raamat valmis?2 on avatud tekstide redigeerimise põhimõtteid. Üheksa novelli, nende hulgas Tuglase novelliauhinnaga tunnustatud "Mr Diksit" ning "Mr Warma ja täiskuu valgus" ilmuvad originaalkujul.

Sõnastik seletab lahti 496 propagandavaldkonna mõistet. Tegu on nii märksõnakoostiselt kui ka määratlustelt algupärase tarkvaraga, mis otseselt ei tugine mitte ühegi varasema teatmiku paradigmale, käsitades propagandat ühena neljast reklaami põhiliigist.

XX saj. algul läks ka Eestis moodi suvitamine. Oskar Kruus on kirjandusloolistele andmetele tuginedes kujutlenud, kuidas kirjanike suvitamine võis toimuda.

Fr. R. Kreutzwald saatis 1869. aastal "Hommiku- ja õhtuohvrite" esimese jao läbivaatamiseks Tallinna Konsistooriumile. Vaimulik tsensuur leidis, et raamat ei ole kooskõlas pühakirja ja kiriku sümboolsete (usutunnistuslike) raamatute õpetusega ning ei andnud luba selle avaldamiseks. Kreutzwald asendas vaimuliku kõlaga tiitli "Hommiku- ja õhtuohvrid" neutraalsema pealkirjaga "Rahunurme lilled" ning loovutas käsikirja ilmalikule tsensuurile. "Hommiku- ja õhtuohvrite" sügavalt religioosne sisu on peidetud profaanse vaimustuse varju -- "Rahunurme lillede" (1871) kaanel on värvikirevalt kujutatud linnukesi ja lillekesi.

Esimene väljaanne Eestis, kuhu on koondatud info Eesti Vabariigis tegutsevate rahvusvähemuste kultuuriseltside ja ühenduste kohta.

"Ja Romeo kargas taastärganud rõõmupuhangus jälle jalgele ning lõi valjusti huilates tantsu lahti, samal ajal kui metskits oja äärde kõndis, et ennast värske veega kosutada. Ta ojal jõi, oli muretu ta meel, ja ta ei aimanudki, et on lõpp ta eluteel. Sest kütikuul ta tappis sama tund ja elu oli läinud, nagu näinuks ta vaid und."

Jaan Krossi uus romaan on jõudnud lähiajalukku, "Tahtamaa" tegevustik algab aastast 1993 ning sündmuste keskmeks on maa tagastamine endisele omanikule.

See on uus ja põhjalik sõnaraamat, mille koostamisel on lähtutud tänapäevastest vajadustest ning eesti ja inglise keele arengust. Raamat hõlmab eesti keele põhisõnavara, antud on ka palju väljendeid, pärisnimesid ja slängi. Lisaks sellele sisaldab sõnastik rohkesti teavet inglise vastete kasutuse ja grammatika kohta. "Tänapäeva eesti-inglise sõnaraamat" on mõeldud kõigile inglise keele kasutajatele. Märksõnade hulgas on nii üldkeelesõnu kui ka erialatermineid väga paljudest valdkondadest, et sõnastiku abil saaks lisaks igapäevastele tekstidele tõlkida ka keerukamaid erialaseid töid. Märksõnade arvust tähtsamaks on siiski peetud vastete esitamise süsteemsust ja kvaliteeti. Oma töös on koostaja toetunud usaldusväärsetele inglise seletussõnastikele ja paljuski ka enda tõlkekogemustele, mis on aidanud vasteid esitada selliselt, nagu neid inglise keeles tegelikult kasutatakse.

2009. aastal lahkus meie seast üks omapärasemaid eesti luuletajaid, tunnustatud kirjandusteadlane ja kriitik, Tallinna ülikooli kauaaegne ja armastatud õppejõud professor Toomas Liiv. Kogumikku "Tekst teeb oma töö" on koondatud tema kirjatöid aastaist 1976–2009. Lugeja leiab siit hulga filigraanseid luulearvustusi, säravaid esseid ja uurimuslikke artikleid. Toomas Liivi huvi oli laialdane: ühtviisi köitvalt kirjutas ta nii Kreutzwaldi, Koidula ja Juhan Liivi loomingust kui ka tänapäeva klassikute Jaan Krossi, Hando Runneli ja Madis Kõivu teostest. T. Liivi väljaastumised – nii suulised kui kirjalikud – olid julged ja läbinägevad, tihti ka iroonilised, vahel väljakutsuvalt arrogantsedki.