Tooted

"Mujal kodus" odüsseia jätkub Kanadas Muskoka metsade keskel, kuhu kord Eestist ja siis veel ka Euroopast põgenenud inimesed rajasid oma pisikese riigi, mida nad kutsuvad Kotkajärveks. See pidi neil aitama meenutada kadunud kodu, aga sai lõpuks ise koduks – koduks mujal, koduks eksiilis, uueks kodumaaks. Sest seda vana, kust kord mindi, pole õieti ju enam kuskil: minevikku tagasi ei pääse. Ja kas tasub tahtagi?

See raamat on koostatud teadmises, et keel on meie kõigi asi, ja veendumuses, et eesti keelt, meie emakeelt ja selle kujunemislugu on prestiižikas tunda. Lugejani on toodud meie keele ajaloo märgilise tähendusega sündmused ja saavutused. Raamatusse on valitud eesti keelt enim mõjutanud uurimuste, teoste ja ettevõtmiste kõrval ka kultuuriloolise tähendusega ühistegemisi, tutvustatud meie keeleelu korraldavaid institutsioone ja otsuseid, mis ühel või teisel moel on kaasa aidanud eesti keele käekäigule, eestluse kujunemisele, eesti keele väärtustamisele ja kaitsele.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik "Kolõma jutud" avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? Mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle "meie" alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.

2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.

3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.

4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.

5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.

6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.

Anni Arro andis oma esimese kokaraamatu „Salatid, pirukad ja suupisted” välja aastal 2004 olles ise 21aastane. Sealt alates on ta välja andnud 9 kokaraamatut, juhtinud kokasaateid ja pidanud kohvikuid. Oma suurimaks saavutuseks peab ta siiski unustuse hõlma jäänud toitude taas popiks muutmise eestlaste söögilaual. Näiteks nagu peet, kõrvits, kiluvõileib, roosamannavaht… „Mulle meeldib oma raamatute kaudu jõuda lugejate kodudesse, nende kööki ja toidulauale. Hea toit ühendab inimesi, teeb rõõmsaks ja ilusaks.”

„Läbi lillede” on aga inspireeritud Anni vanaema Helgast, kes oli suurepärane kodukokk. „Isegi sügaval nõukaajal, kui poest ei olnud mitte midagi saada, suutis ta jahust ja piimast välja võluda imemaitsvad road. Helgal oli köögis riiulis mummuline vihik, mida ta aegajalt lehitses. Seal olid sees tema lemmikretseptid.” Nüüd on see aare Anni riiulil ja innustab teda. Antud raamatust leiategi Anni valiku Helga vihikust ning lisaks palju uusi retsepte tema enda köögist.

„Lilled vaasi … ja pada muhisema!”

Nobeli 1999. aasta kirjandusauhinna laureaat Günter Grass (1927–2015) jutustab selles teoses kirkalt ja detailselt endast, oma ajast ja jõudmisest oma maailmakuulsa romaani "Plekktrumm" (1959) sünnini. Oma lapsepõlve lõpust kadunud vabalinnas Danzigis seoses Teise maailmasõja puhkemisega. Mundripoisist, kes tahab väga pääseda allveelaevale, ent leiab end pärast sõja lõppu hoopis nälgimas sõjavangilaagris. Noormehest, kes pühendub ühtviisi jõulise kirega nii kujutavatele kunstidele ja kirjandusele kui ka naistele. "Mälusibula" paljude kihtide vahel on peidus lugematu arv kogemusi ja inimesi, portreesid oma perekonnast, sõpradest, õpetajatest ja sõjakaaslastest. Kõigest läbielatust sündis "Plekktrummi" kummaline peategelane Oskar Matzerath, kuid see andis inspiratsiooni ka Grassi muudele teostele. Oluline osa on teoses söömisel ja toiduvalmistamisel. Sõja-aastate nälja ja viletsuse kujutamisel ning uhketel pidusöökidel, mida Grass annab nii tõelistele kui ka ajaloost ja kirjandusest küllakutsututele. Sibula koorimine on kujund mälu ekslikkuse ja puudulikkuse kohta. Alati jääb mäletajal kestma kahtlus, kas tema elus ja ajaloos võis olla ka teisi detaile ja variante kui need, mida mälusibul välja annab.

Raamatu teeb eriliseks koolon. Õnnelik ilma koolonita on midagi muud kui kooloniga. Koolon nämmutab ja näeb, isegi kuuleb ja haistab. Seesinane asjaolu võimaldab lugejal kohtuda kobrutisega, mille vahutaval pinnal hõljuvad arutud arutlused fotograafiast ja günekoloogiast, tõetruud jalutuskäigud surnud emaga autori sünnilinnas, siirad soovitused Putini surmaks, kujutised-kujutelmad surmatoovatest jaanimardikatest, Päikesest, kes ei taha olla särav kera ja kelle parim sõber on Vihm. Ja veel paljust muustki, lõputult, koloniaalselt:

See raamat sisaldab mälukilde aastakümnete tagant, möödunud sajandist. Tallinna vanalinna salakohtade avastamine oli siis lapsele erakodselt huvitav. Siis pääses veel kõikidesse hoovidesse ja ka paljud linnamüüri tornid olid avatud. Saaremaale lubati ainult miilitsa propuskiga. Seda kontrollis Kuivastus Vene piirivalvur. Aga koolis ja ülikoolis õpetasid meid veel üsna paljud Eesti-aegsed õpetajad. Ja lähedaste hulgas oli põnevaid tsaariaegseid inimesi. Neist on juttu ka selles raamatus.

"Kas tema tahab, et maa peal poleks muud kui see ring ja selle ringi sees tema isa oma vana palituga? Mille eest Mark siis isa karistada tahab? Selle eest, et ta tema isa on? Ega Mark tegelikult karistada ei tahagi, ta tahab isa ringi sisse panna, et teised temale ligi ei pääseks. Mark teab, et ei pääse. [—] Kui ta nüüd tõesti sirkli kätte võtaks ja kõigi inimeste ümber ringe hakkaks joonistama, nagu ta oma isa ümber tahtis joonistada, siis ei saaks ta suurt muud midagi teada kui seda, et must ring, mis silmas on, ühendab Margi isa ja teisi inimesi tihasega. Seda ei taha Mark teada. Seda ta juba teab."

Stripparid ja hambaarstid. Printsessid ja asotsiaalid. Jahtunud südamega poisid ja koledad tüdrukud. Võlukeppe ostvad vanaprouad ja veremürgitusega luuletajad. "Strippari pisarad" on pühendus inimestele meie ümber, kes lummavad oma imetlusväärses mitmekesisuses.

Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest. Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest. William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene". Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga

Raamatut läbivaks teemaks on olemise üleminek, mida inimesed kardavad, millest nad ei taha rääkida, pigem vananedes omaette mõelda. Ent kui sa kord juba siia maailma sündisid, siis ole kes tahes – surmast pole sul pääsu. "Surmajuttudes" kujutatakse ühe Saaremaa suguvõsa meeste traagilist elukäiku XX sajandi pöördelistel aastatel 1905, 1919 ja 1941 ning nende vereliini järglaste sehkendusi juba XXI sajandi NATO ja Euroopa Liidu ajastul nii Eestis kui laias ilmas. Autor käsitleb ökoloogilist, spirituaalset, meditsiinilist, loomingulist, finantsinstrumentaalset, nägemuslikku, debiilset ja seksuaalset ainest, millest ikka kipub viirastuma surm. Vahest aitab tervemõistuslik naer vikatimeest eemal hoida, inimese elutarkus oma saatust sättida, aga hauast pole kellelgi pääsu. Seniks aga tuleb elada, sellest rõõmu tunda ja teha pulli, nii nagu kaasa antud.

Raamat sisaldab tõlgituna Jaan Kaplinski kolm viimast venekeelset luulekogu „Kolmas raamat värsse” (2018), „Tiivulise sõrme jälg” ja „Teiste jõgede taga” (2021).

Vahel on pimedus hääli täis, vana maja, tuul puhub öö hääli läbi pragude. Siis on jälle mõni õhtu nii vaikne, nagu hoiaks kogu ilm hinge kinni. Endalgi on siis tunne, et oleks parem olla mõne aja ilma hingamata. Lihtsalt istud vaikuses, Aleksander, püüad vaikuse rütmi tabada ja oma hingamist selle järgi seada, ükski hääl ei pääse enam vaikuse ringist sisse. On aasta 2066.

Haapsalu oli baltisaksa kirjaniku Fred von Hoerschelmanni (1901–1976) kodulinn, kus ta elas kuni 1939. aastani. Tema isa oli tuntud kuurordiarst Martin von Hoerschelmann, Martini isa, vanaisa ja vanavanaisa olid kõik Haapsalu lossikiriku ja Jaani kiriku pastorid. Siinse kogumiku jutustused on kirjutatud 1930. aastatel ja 1940. aastate lõpus, kuid avaldati Lääne-Saksamaal alles 1950. aastal. Kaheksakümmend aastat hiljem ilmuvad need esmakordselt eesti keeles. "Tondilinna" lugudes avaldub Fred von Hoerschelmanni tihe side Haapsalu ja Läänemaa looduse ning inimestega. Neis jutustustes väljendub sügav igatsus ja melanhoolia.

Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

"Mil iganes me räägime religioossest ainesest, räägime piltidest, mis osutavad millelegi sõnades väljendamatule... Hakates nüüd järgnevalt tegelema "metafüüsiliste" objektidega, olen ma täiesti teadlik, et liigun piltide maailmas ja mitte ükski mu arutluskäik ei puuduta mõistusele kättesaamatut... Kui aga keegi mu lugejatest peaks tundma kiusatust lisada vaadeldavate jumalapiltide ette sõna "kõigest", satuks ta sedamaid vastuollu kogemusega, mis demonstreerib vähimagi kahtluse varjuta nende piltide erakordset numinoossust. Nende piltide erakordne vägi ei tekita meis mitte üksnes tunnet, et nad tähistavad ens realissimus't (reaalseimat olevat), vaid veenab meid ka selles, et nad tõepoolest väljendavad ja n-ö manifesteerivad teda. See muudab meie arutelu ebatavaliselt keeruliseks, kui mitte võimatuks," ütleb C. G. Jung. Ja ometi on ta selle teekonna ette võtnud, lootes olla hääleks paljudele, kellega on juhtunud sama, mis temaga.