Tooted

Flugerlane oli viis meetrit pikk ja nelja paksu jalaga. Keha molekulaarne tihedus muutis selle läbimatuks ning hulk hambaid olid võimelised teemante pulbriks jahvatama. See oli nelisada kilogrammi ägedust, julmust ja vihkamist. Kui flugerlane oli nimekirjavälise kaubana Olümpuse avatud linna saabunud, alustas ta mõrvarlikku mürgeldamist. Keegi ei suutnud teda peatada. Olend seadis kabuhirmus utoopiaühiskonna probleemi ette, kuidas seda vastupandamatut jõudu peatada. Ainus väljapääs näis olevat võõras palgamõrtsukas – väliskosmosest pärit humanoid, kellest Olümpuse kodanikud ei teadnud midagi peale selle, et ta oli elukutseline tapja, kes ei peatunud enne, kui töö tehtud...

"Kus? Ma pole sellest kunagi kuulnud." "Mu vaene ori, mida sa üldse tead maailma maadest? Aga sellest ei võigi sa midagi teada, sest see on hoopis teises maailmas." Dekteon põrnitses Zaisterit, kes tühjendas oma peekri, osutas sellele ja ütles: "Kui sa vaatad peekri siinpoolset külge, siis ei näe sa tema vastaspoolt. Aga sa tead, et see on olemas. Kui sa peekrit keerad, muutub varjatud külg sinule nähtavaks ja kaob see, mida ennist vaatasid. Nüüdki tead sa, et teine pool on olemas. Peekri sisse vaadates ei saa sa teda näha väljastpoolt. Ja vastupidi: peekrit väljastpoolt silmitsedes ei tea sa, mis on tema sees. Saad sa minust aru? Maailm, kus sina elad, on peekri üks pool, samal ajal on minu maailm tema teine pool. Mõlemad on olemas, ainult enamasti on nad teineteise eest varjatud. On palju maailmu ja maid, mis asetsevad kõrvuti, kuid on siiski üksteisest eraldatud ja samal ajal seotud üksteisega nii tihedalt nagu peekri kaks külge. Kus üks lõpeb, seal algab teine. Võlujõu abil on võimalik minna ühest maailmast teise." Ise seda teadmata oli Dekteon sammu tagasi astunud. Ta mõistis ja samas ei mõistnud ka. Mida rohkem ta püüdis sõnadest aru saada, seda vähem see tal õnnestus. Aga sügaval sisemuses taipas Dekteon, mida Zaister öelda tahtis.

... Kuni tänaseni pole meil olnud aega, et sõita Lapimaale. Erich kirjutas oma neljanda raamatu Minu maailm piltides", vaikis selles rohkem kui välja ütles ja kirjutas siis viiendaks "Nägemused". Tihti jääb mulje, et "keegi" või "miski" kihutab teda takka. Kas ta peab kiirustama? Kas tõde meie universumist peab päevavalgele tulema enne, kui jõuab kätte X-generatsiooni päev, inimrassi enesetapu otusustamine? Ma ei tea seda. Seda ei tea keegi. Ka Erich ise ei tea. Ta ütles mulle alles hiljuti: "Ma usun, et minu viies raamat ärritab mõningaid inimesi tugevasti ja võib-olla on mul siis aega..." Aega... milleks? Aega, et võõraid, kui me neid leiame, kohata ja neile oma viimne küsimus esitada? ..."