Tooted

Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.

Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile

Island on võlusaar! Seal on liustikud ja tulemäed, vett purskavad geisrid ja kuumaveeallikad, trolli- ja haldja- ja võlurilood. Ka jõule tähistatakse Islandil omamoodi. See siin on lugu trolliemand Grýlast ja tema kolmeteistkümnest pojast, kes jõulude eel inimesi kimbutamas ja tempe tegemas käivad. Nende seas on Lusikanoolija ja Potikraapija, Vorstipätsaja ja Ukseprõmmija ja terve rida teisi paharette. Kas nad tulevad ja toovad sussi sisse midagi head või on karta tohletanud kartulit? Ja mis tegelane see jõulukass veel on?

Jõulumehikesed ja trolliemand Grýla on Islandi rahvaluules tuntud tegelased juba 17. sajandist peale. Islandi eri piirkondades on jõulumehikeste arv ja nende nimed erinevad, nii et kokku on neid loetud üle seitsmekümne. Need kolmteist jõulumehikest said paika Jóhannes úr Kötlumi 1932. aastal ilmunud luuletuses “Jólasveinarnir”.

Päiv Dengo luule on laululine, kehaline, keelemänguline ja puudutav. Selles on nii süngust kui helgust ning oskust kehastuda ajas ja ruumis hoopis kellekski teiseks. Sõber tuli põleb pliidi all, nälja korral saab söönuks ka veest ja riisiteradest, kurvastus ja rõõm käivad käsikäes sama päikese all. Päiv Dengo luule on elav tõestus sellest, kuivõrd rikkad on keele ja luule väljendusvahendid ning kuivõrd elav võib inimese kujutlusvõime olla ka siis, kui ta „ei ole sünnist saati vihkugi valgust näinud“.

Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.

Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.

On 1980ndate keskpaik ja nelja teismelist tüdrukut – mustad juuksed, must meik, mustad tüllseelikud, kassettmakis Joy Division ja The Cure – vaevab igavus. Nende kodupaik Ateena äärelinnas, mida nad poolnaljaga põrgu eeskojaks kutsuvad, on palav ja tüdimuseni tavaline. Siis kuulevad nad Ateena maa-alustest jõgedest ja nende seni argisesse ellu tormab tulvaveena tõotus põrutavast põnevusest.

Paarkümmend aastat hiljem teeb noor antropoloog doktoritööd Ateena linnalegendidest ja tuleb nelja naisega vestlema Erinnyosest, mütoloogilisest jõest, mis põrgu eeskoja all voolavat, ja katastroofist, mis toonaste tüdrukute ellu igaveseks jälje jättis.


Angela Dimitrakaki (s 1968) on kreeka kirjanik, tõlkija, esseist ja akadeemik, kes on seni kirjutanud seitse romaani, ühe novellikogu ning avaldanud novelle paljudes kogumikes ja ajakirjades. Tema ilukirjanduslik looming on mitmele auhinnale kandideerinud ja neid ka võitnud.

Dimitrakaki elab vaheldumisi Kreekas ja Šotimaal, kus ta töötab Edinburgh’ ülikoolis nüüdiskunsti ajaloo ja teooria professorina. Lisaks ilukirjandusele on ta avaldanud terve rea kunstiteoreetilisi raamatuid ja artikleid. Üheksakümnendatel külastas ta Eestit ning on senimaani kursis sellega, mis toimub Eesti kunstis.