Tooted

Andres Dido (Tiido) (1855–1921) sündis Viljandimaal, õppis Tartus, elas väljasaadetuna Kaasanis, pääses Šveitsi ja lõpuks elas pagulasena Prantsusmaal. Ta õppis ülikoolis sotsioloogiat ning on meie esimesi rahvusvaheliste, riigipoliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste. Dido kõneles esimesena unistavalt Eestist kui vabariigist. Vabariigi mõiste, vabastatud inimese toimimine, võimu kasutamine õigluse huvides oli ta ilmavaate tuum. See oli edumeelsus, mis põlgas arengut takistavat tagurlust. Käesolev, Eesti Mõtteloo sarja 70. raamat näitab piltlikult, kuidas kapitalism toimis Prantsuse Vabariigis saja aasta eest just samuti nagu Eestis nüüd, 21. sajandi algul. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium.

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?

Seitsmest osast koosneva luulekogu "Annapurna" keskmes on samanimeline tsükkel luuletusi, mis on kirjutatud 2009. aasta kevadel Nepaalis ümber Annapurna mäestiku matkates. Lisaks tsüklid "Unest ja varjudest" (luuletusi aastatest 2001-2009), "Sisselõiked", "Varesele valu", "Mantrad", "Veest ja värvidest" (sisaldavad kahe viimase aasta loomingut) ja "Vanast märkmikust" (luulet aastatest 1979-1988). Domineerib vabavärsiline mõttelüürika, sekka ka riimilist luulet, teemadeks inimeseks olemise valud ja rõõmud. Käesolev on autori kolmas luulekogu. Varem on ilmunud "Asuja" (1985) ning "Sõnaristi" (2000).

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Tiit Kärner (s. 1942), Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur, on olnud aktiivne ühiskonnaelu jälgija ja kommenteerija. Käesoleva raamatu kaante vahele on ta kogunud oma olulisemad arvamuslood ja kommentaarid aastatest 1985–2014. Osa neist on ajakirjanduses ilmunud, osa ilmub esmakordselt. Autori huvi on pälvinud haridus, päevapoliitika, valimised, demograafia, rahvusküsimus ja paljud teised Eesti igapäevaelus ettetulevad teemad.

Muusikaajakirjaniku Ivalo Randalu kirjatööde kogumik

Akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk (s. 1958) on raamatusse koondanud maailmavaatelisi portreid Eesti alal üht- või teistviisi ringi toimetanud kirjanikest. Kõik nad polegi olnud eestlased või esmajärjekorras eestikeelsed, ja mõned neist on viibinud rohkem mujal kui Eestis. Ühetagi neist poleks aga ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldavad.Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma sellise isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti – maailmavaadet. Jaan Undusk

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Käesolev teos koosneb kahest osast, teoreetilisest ja ajaloolisest – kahest iseseisvast raamatust, mis teineteist vastastikku täiendavad. Teoreetilise osa tuumiku moodustab käsitlus pealkirjaga “Esteetika kui väljendusteaduse ja üldlingvistika põhiteesid”, ette kantud Napoli Pontanianuse Akadeemia istungitel 18. veebruaril, 18. märtsil ja 6. mail 1900. aastal, hiljem avaldatud akadeemia toimetiste XXX köites. Ettekannet ümber töötades on autor selle põhiseisukohti muutnud õige vähe, kuigi materjali tublisti täiendanud ja arendanud, küll aga on lihtsuse ja selguse huvides muudetud teemade järjestust. – Mis puutub esteetika ajaloo käsitlusse, siis on ainult selle esimesed viis peatükki varem trükivalgust näinud: Napoli ajakirjas Flegrea (aprillis 1901) pealkirjas all “Giambattista Vico – esteetikateaduse esmaavastaja”; ka neid on autor laiendanud ja teose teiste osadega kooskõlastanud.

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Raamat sisaldab kirjandusteadlase ja tõlkija Ants Orase (1900-1982) perioodikas ja tõlkeraamatutes ilmunud saatesõnu/autoritutvustusi Lääne-Euroopa, ameerika ja vene kirjandusest (valdavalt luulest), alates William Shakespeare'ist ning lõpetades XX sajandi klassikutega (Lord Byron, John Masefield, Walt Whitman, Swinburne, Verhaeren, John Donne, Otto Manninen, Koskenniemi, Heine, Puškin, Fröding jpt.). Kokku 30 pisikest peatükki. Orase eruditsioon jõuab neis peatükkides meieni targa tagasihoidliku kergusega. Vaatlusel rakendab Ants Oras oma kindlapiirilist esteetilist printsiipi, mis ei ole iialgi sõnastatud dogmaatiliselt, ent püsib loova arhitektoonilise jõuna igas tekstis. Ants Oras ülistab julgelt suure luule igavest ilu ja haljust.

"Imeline koda" on folkloristi, luuletaja ja rännumehe Aado Lintropi omalaadne reisi- ja mõttepäevik. Autor veetis 2012. aasta märtsikuu Itaalias, Rooma lähedal väikeses linnakeses nimega Mazzano Romano. Kohaliku looduse ja elupiltide kirjelduste kõrval leiab raamatust mõtisklusi eesti kultuuri, keele ja meele üle.

Jutud

Rein Taagepera kirjutised "Akadeemias" 1996–2019 Politoloog ja poliitik, valimissüsteemide loodusseaduste tunnustatud uurija Rein Taagepera (sünd. 1933) on käesolevasse köitesse valinud ajakirjas "Akadeemia" 24 aasta jooksul avaldatud teaduslikku laadi tööd. Nelja ossa – "Olevik", "Lähiminevik", "Kaugminevik ja -tulevik" ja "Valimissüsteemid" – jaotatud raamatus leidub üksjagu graafe, valemeid ja tabeleid, mis mõndagi selgitavad. Autori sõnul on aga peamine julgus olla nõrk: "Suuta end avada ja sellega hinge kuhjuvast pääseda." Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Raamat käsitleb Henrik Visnapuu viimaseid eluaastaid alates kodumaalt lahkumisest kuni ta ootamatu surmani New Yorgi lähedal. Kord lähemalt, kord kaugemalt Visnapuud vaadeldes annab Krusten meile meie kadunud luuletajast inimliku ning haarava pildi. See on omapärasemaid mälestusteoseid, mis meil ilmunud - ta kaardistab niihästi objektiivselt Visnapuu elukäigu kui ka viskab individuaalse pilgu oma kaaslasele. Teos on varustatud paljude originaalfotodega.

Tegemist on Hando Runneli lasteluule raamatuga. Viimati ilmus lasteluulest tema seni ilmunud lasteluule koondkogu "Suureks saamine" aastal 2004. Käesolevasse raamatusse ongi võetud peamiselt pärast seda lastele või lapsemeelselt kirjutatud luuletused, mis on seni raamatus ilmumata.

Tunnustatud kunstiajaloolase, prof. Kaalu Kirme mälestusteraamat on kokkuvõte enese ja oma põlvkonna elukogemusest. See pole vaid jutustus juhtunust, vaid mõtisklus inimeseks olemisest siin- ja võimalikus sealpoolsuses, "kolmandas paradiisis". Raamat on avameelne ja ühtlasi diskreetne, omajagu iroonilinegi. Kaalu Kirme on kirjutanud ka palju muud – biograafiad A. Roosilehest, J. Koortist ning Adamson-Ericust, tunnustatud monograafiad "Eesti sõled" ja "Eesti hõbe", artiklid, värsid ja humoreskid.

Ivar Grünthali "Laulu võim" on suur luulesüsteem, arhitektooniliselt komponeeritud raamat. Värssromaan, mis ilmus peatükkidena ajakirjas "Mana" aastatel 1976–1986, on nüüd esmakordselt ühtseks raamatuks saanud. See jälgib peategelase, laulja Ants Luubergi eluteed 1940-ndatest kuni vihjamisi 1960-ndateni. Jutustaja esitab arvukalt vaateid Eestile olulistele ajaloolistele sündmustele ja tegelastele, mille tulemusena moodustub mosaiik eestlaste okupatsiooniajast ja pagulustundest.

Ustav-Esko Mikelsaare romaanide tugev külg on detailirikas olustiku ja ajaloolise tagamaa tundmine. Seetõttu kuulub tema looming realistliku kirjanduse poolele. "Lennuvaade kääpale" on hea ja puhas perekonnaromaan, intensiivse romantilise motiiviga realistlik olustikumaaling: iseseisvunud noor mees hakkab igatsema ja otsima elukaaslast, kes asendaks endist kodusoojust, ta leiabki hingesugulase, kuid kahjuks teise mehe naise. Taustaks hingeelulistele voogamistele on peategelase asjaliku töömehepõlve kirjeldamine. Sõnastus on energiline, asjalik, ent ka poeetiline.

"Luuleseletamine" on esinduslik kogumik Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli kauaaegse juhataja Karl Muru (s. 8. jaanuar 1927) uurimustest, artiklitest ja arvustustest, mis ilmub autori 75. sünnipäevaks. Karl Muru huvikeskmes on olnud eeskätt arbujate looming, rõhuasetusega Betti Alverile, kuid samavõrd on ta tähelepanu pööranud ka 1960.-1970-ndate aastate eesti tippluuletajatele (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel jt.). Nii üksikautorite käsitlused kui ka üldistavamad kirjutised osutavad eesti luulemaastiku igakülgsele tundmisele -- siinkohal võiks lisada, et Karl Muru on ühtlasi mahukaima eesti luuleantoloogia "Sõnarine" kokkupanija. Luulet seletab Karl Muru valdavalt tekstide endi kaudu, suhtudes pieteeditundlikult nende loojatesse. Ehk nagu ütleb raamatu koostaja Peeter Olesk: "See on niisiis klassikaks saamise ja luuleks jäämise aeg nähtuna inimese poolt, kes kuulub selle luulega kokku."

"Leida Tarandi mälestused" viivad lugeja tagasi Eesti lähiajalukku, tuues meieni ajalooõpetaja Leida Tarandi, kes jagab oma erakordseid mälestusi ja kogemusi. Raamat on avakroonika Leida Tarandi elust, tema perekonnast, õpetamisest ja keerulistest aegadest, milles ta elas. Need mälestused annavad meile väärtusliku ülevaate Eesti ajaloost ja sellest, kuidas tavainimesed kogesid keerulisi aegu.

"Mare ja mina. Mälestusi 1960–1970" on Rein Taagepera mälestusteseeria teine raamat. Esimene osa "Määravad hetked" (Ilmamaa, 2012) kirjeldas autori elu sünnist 27. eluaastani. Selles raamatus loovad Mare ja Rein Taagepera perekonna, Õpingud asenduvad mõlemal tööga. Igapäevast elu saadab soov mitte jääda vaikivaks kõrvaltvaatajaks Põhja-Ameerika pagulasühiskonnas. Eesti pagulaskonna poolt vaadatuna oli see aastakümme autori arvates murranguline. Kodumaa ja asukohamaa kuvandi kõrvale ilmus uue ja vana kodumaa kuvand. Raamatus leiab muuhulgas käsitlemist teema, milline oli tollal pagulaste suhtumine okupeeritud Eesti Vabariiki. Osa pagulastest arvas, et peab säilima mineviku-Eesti ja kuna sellist Eestit enam ei ole, ei tohi pagulane Eestit NSV-d külastada. Teine pool, kelle hulka kuulub ka selle raamatu autor, pidas õigemaks tollases situatsioonis proovida midagi Eesti heaks ära teha. Sellest soovist sündiski satelliitsusmemorandum (nimetatud ka Ungari teeks), katse Eestit Nõkogude Liidust välja nihutada vähemalt Ungari-laadsesse olukorda. Kahjuks ei täitnud algatus oma eesmärki ja oli paljuski valesti mõistetud ning viis lausa Rein Taagepera väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist.

Raamat on emotsionaalne kirjeldus Džohhar Dudajevi elust ning tema tegevusest Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimese presidendina. Koos perega saadeti Džohhar päris pisikesena asumisele Kasahstani. Läbi ränkade katsumuste saab Džohharist esimene tšetšeeni rahvusest Nõukogude Liidu õhujõudude eliitvägede kindral. Tšetšeenidele kui Nõukogude Liidus põlatud rahvusele seatud tõkked õnnestus tal ületada ainuüksi tänu lakkamatule ja pingelisele tööle ning tohututele tahtepingutustele.

Kes oli Märt Laarman? Kunstikriitik, luuletaja, esseist ja tõlkija, raamatutegija, nende väljaandja, graafik ja maalija. Märt Laarmani kui kunstikriitiku mõjusaim periood oli ajavahemik 1929–1935 ja tema 20ndate aastate kirjutistes tuleb esmakordselt Eestis ilmsiks selgelt sõnastatud suhe modernismi moodsasse kunsti. Kõige muu kõrval töötas ta ligi 30 aastat pedagoogina, sellest poolteist kunstiõpetajana, ülejäänud aja aga eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Autodidakt kunstnikuna, autodidakt eesti keele õpetajana, on ta saavutanud ometi väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi. Käesolev raamat koondabki peaasjalikult Laarmani kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kunstialaseid tekste ja arvustusi.

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Vabaduse tee Mitte mingist hoost või rahust seotud saada, olles hull või hardushelge kirjut, käratsevat rõõmu hiiglalaada tundes või siis templi kolmetahust vaikset ilu. Mitte mingit ööd või lõõmu. Olgu mõte külm, pilk selge, veri vilu. See, võibolla see on vabaduse tee.

Ilmar Tammelo puhul on vaieldamatult tegemist suurkujuga, kes suutis luua teaduskoolkonna õigusfilosoofias ning keda mitte ainult ei mäletata, vaid aktsepteeritakse jätkuvalt tänapäeva teadusmaailmas. Ilmar Tammelo on sõnastanud mõtteid õiglusest, mis võiksid olla lääne demokraatia ja ka poliitilise elu alusteks. Käesoleva teos on kordustrükk, esimene trükk ilmus 2002. aastal.

Mihkel Martna (1860–1934) oli poliitiku ja ajakirjanikuna iseõppija, kelle ametlik haridustee piirdus 5-klassilise külakooliga. Martna näol on tegemist Eesti sotsiaaldemokraatia ühe loojaga, tihti on teda nimetatud ka selle isaks. Martna "sotsialistlikus salongis" käisid õpilased ja üliõpilased, literaadid ja töölised. Oma elu jooksul puutus Martna isiklikult kokku nii tolleaegse Euroopa juhtivate sotsialistide kui ka Vene revolutsioonilise liikumise tegelastega. Riigikogu liikmena on Martnat huvitanud eelkõige tööpuuduse küsimus ja tööliste korteriolud. Selles raamatus on Eesti ühiskonna probleeme käsitlevate artiklite kõrval, mis pärinevad aastatest 1902–1932, koht ka kaasaja Lääne-Euroopa olusid kajastavatel kirjatükkidel aastatest 1906–1917, mil Martna viibis poliitilises paguluses põhiliselt Šveitsis, Saksamaal ja Soomes.

"Aivar Kull on üks järjekindlamaid Lutsu-uurijaid püüdes uurida ja lahti mõtestada tema mõistatuslikku väge. Raamat on põhjalik ning viiterikas ülevaade kõigest, mis Luts eales kirjutanud. Autor jälgib hoolega kõigi Lutsu arvustanute töid ning avab kirjaniku jutustamise haaravat, peaaegu maagilist pajatajafenomeni. Raamat on varustatud rikkalike registritega."

PIHLAKAMARJA RIST Ema viis hälli kartulipõllule. Isa oli vaid surelik vari, tuulega ühte värvi. Oktoobrikuu seitsmendal päeval Issand raputas puudelt lapikud, lapsikud lehed ja sulges päikese akna. Aknaruudul oli pihlakamarja must rist.

Teenekas kultuuritegelane on sündinud 4. detsembril 1923. aastal Ahjal Tuglase-mail ja veetnud lapsepõlve Missos. Ta on õppinud Pugola (nüüd Misso) algkoolis, Võru reaalkoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis. Pärast Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse eriala lõpetamist on olnud pikka aega õppejõuks Viljandi Kultuurikolledžis, lugenud seal muuhulgas vene kirjandust, teatriajalugu ning eesti kultuurilugu. Alates 1989. aastast "Memento" Viljandi ühenduse esimees. Avaldanud tõlkeid vene kirjandusest ning kirjandus- ja teatriarvustusi. Selles mälestusteraamatus on kirja pandud noore mehe lugu, kelle elukäik sarnaneb nii paljude tema kaasaegsete omadega. Salum räägib meile ühe isiksuse kujunemisest läbi lapsepõlve, nooruse – mis langes suures osas sõja-aastatele –, ja ka Komi vangilaagrikogemuse. Autor jutustab siiralt oma maailmapildi ja -vaate kujunemisest, püüdlustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest, kusjuures talle on olnud alati väga omane püüe mõista muutuvaid olusid ja nendega kohaneda.

Saaremaa oli Gustav Ränga noorusmaa sealsete inimeste, elutavade ja loodusega. Nagu ta ise lausub oma memuaarteose avasõnas, on see "nähtud lapsesilmadega, kuid vanamehe prilliklaaside läbi". Autor, üks meie silmapaistvaid humanitaarteadlasi, kes oma laia teadusliku toodanguga on saavutanud teadusmaailmas tuntud nime ja hinnatud positsiooni Euroopa rahvateaduses, sai 18.02. 1977 seitsekümmend viis aastat vanaks.

Praeguse Peterburi konservatooriumi muusikateaduse professori ja helilooja, ühe vähestest doktorikraadiga eesti rahvusest muusikateadlase Rein Laulu muusikateaduslikud tekstid sünnivad väljaspool eesti keele piire, sest nad ilmuvad reeglina esmalt vene keeles. Siin-seal on professor Laulu artikleid eesti keelde tõlgituna ilmunud varemgi. See raamat on esimene eestikeelne üksikväljaanne Rein Laulu sulest. Selle raamatuga teeb ''Ilmamaa'' kirjastus katse muusikateaduse ja üldhumanitaarse diskursuse vahelist lõhet tasandada või vähemalt ilmestada.

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis.
Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Arnold Karu ümberkirjutuse järgi aastast 1950. Elutee ei pöördu iial endist rada… kui teekond on jõudnud lõpule, siis pole võimalust seda parandada, muuta ega uuesti alustada… seda teevad juba uued põlvkonnad… Oskar Lutsu "Talve" paneb punkti Paunvere-saagale. "Kevadest" tuntuks saanud armastatud tegelased on saanud vanaks ja aeg on anda teatepulk üle uuele põlvkonnale.

Karl Menning (1874–1941) rammis oma nime kui mitte mujale, siis vähemalt "Vanemuise" teatri ajalukku. Nõnda heljub ta nimi ikka elavana meie minevikumüüdis. Tema tegelikke kirjatöid ja kontseptsioone tuntakse vähem. Menningu avalikkusele suunatud tutvustused, arvustused, kirjutised ja uurimused mahuvad enamasti kahte aastakümnesse (1897–1917). 1918 pöörab Menning teatrile jäädavalt selja. Ta kuulus meie esimese väikesearvulise välisdelegatsiooni koosseisu, kellel õnnestus saavutada küll juba väljakuulutatud, ent veel sündimata vabariigile rahvusvaheline tunnustus. Eks olnud seegi omamoodi teatritegu. Pärast tunnustuse saavutamist on Menning Eesti saadik, algul Skandinaavias ning 1921–1933 Berliinis. Hitleri võimuletulekul siirdub Riia Eesti konsulaati, kus töötab 1937. aastani. Vanaduspäevad mööduvad armsakssaanud "Vanemuise"-linnas. Raamat "Teatritegu" annab läbilõike eesti teadlikult kunstipärase teatri sünniaegadest ning Karl Menningu esteetilistest põhimõtetest teatrikunsti sihipärasel kultiveerimisel sealjuures.Raamatus on nii Menningu teatrialased kirjutised kui ka (tema kui diplomaadi) kirjavahetus Aleksander Hellatiga.

"Sündisin aastal, mil suur sõda Eestimaale jõudis. Lapsepõlv möödus Venemaal, keskkooli lõpetasin juba Tallinnas, kuid venekeelses koolis. Peale kooli töötasin sekretärina, samal ajal oli mul õnne pääseda õppima näitestuudiosse "Tallinfilmi" juures. Kuuekümnendatel algas minu Pärnu periood, mis kestis üle 30 aasta. Mängisin "Endlas" sadakond rolli... Ajast, mil mu Pärnu periood ootamatult katkes, olen liikunud muude asjade poole, mis justkui ootasid mind. Milles on samuti looming. Olen palju iseseisvalt juurde õppinud, tegelenud kirjutamise, koolituse, naisliikumisega... Kõige suurem üllatus minu jaoks on ehk see, et elus kõik kordub. Uskumatu, aga nii see on." Tiia Kriisa Mälestusteraamat hõlmab autori varaseid mälestusi oma lapsepõlvest Eestis, sõda ning elu Siberis küüditatuna.

"Üksi ja ühes" on bioloogiadoktor akadeemik Hans-Voldemar Trassi (sünd. 1928) mälestusteraamat, milles autori pika ja viljaka teadlasetegevuse kõrval on pikemalt kõneldud nõukogudeaegse Tartu ülikooli vaimsest ja poliitilisest kliimast ning "laulva revolutsiooni" sündmustest. Mitmekülgse isiksusena võib Hans Trass meenutada koguni ülesastumisi "Vanemuise" teatrilaval ning raamatu lõppu on lisatud aastate jooksul sahtlisse kogunenud luuletusi, mida autor ise nimetab tagasihoidlikult "värsikatseteks". Värvikat vahelugemist pakuvad väljavõtted Hans Trassi Kamtshatka-, Siberi- ja Kanada-reisikirjadest.