Tooted

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?

Seitsmest osast koosneva luulekogu "Annapurna" keskmes on samanimeline tsükkel luuletusi, mis on kirjutatud 2009. aasta kevadel Nepaalis ümber Annapurna mäestiku matkates. Lisaks tsüklid "Unest ja varjudest" (luuletusi aastatest 2001-2009), "Sisselõiked", "Varesele valu", "Mantrad", "Veest ja värvidest" (sisaldavad kahe viimase aasta loomingut) ja "Vanast märkmikust" (luulet aastatest 1979-1988). Domineerib vabavärsiline mõttelüürika, sekka ka riimilist luulet, teemadeks inimeseks olemise valud ja rõõmud. Käesolev on autori kolmas luulekogu. Varem on ilmunud "Asuja" (1985) ning "Sõnaristi" (2000).

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Inglise filoloog, tõlkija Anne Lange on kirjutanud raamatu Ants Orase elust ja loomingust. Ants Oras oli inglise orientatsiooni tooja eesti kirjandusellu 30-ndail aastail, uue luuletajatepõlvkonna ("Arbujad") koondaja Tartus, esteetiliselt nõudliku normi kehtestanud kirjanduskriitik, üliõpilasseltsi "Veljesto" ja Eesti PEN-klubi üks algatajaid. Enne sõda Tartu ja Helsingi, pärast põgenemist Läände Florida ülikooli professor. Ta on tõlkinud inglise ja mitmest muustki keelest eesti keelde peamiselt luulet, kuid ka Shakespeare'i näidendeid, Goethe "Fausti" ja Vergiliuse "Aeneise". Olles ebasoovitav isik nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonivõimude silmis, põgenes Oras koos oma lähedastega 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ja lõpuks USA-sse. Tema memuaarteos "Baltic Eclipse" (1948) kuulutas maailmale Nõukogude ja Saksa ülekohtust Balti riikides aastail 1939-44.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Tiit Kärner (s. 1942), Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur, on olnud aktiivne ühiskonnaelu jälgija ja kommenteerija. Käesoleva raamatu kaante vahele on ta kogunud oma olulisemad arvamuslood ja kommentaarid aastatest 1985–2014. Osa neist on ajakirjanduses ilmunud, osa ilmub esmakordselt. Autori huvi on pälvinud haridus, päevapoliitika, valimised, demograafia, rahvusküsimus ja paljud teised Eesti igapäevaelus ettetulevad teemad.

Uurimus budismist. Raamat sisaldab ka: Paali- ja sanskritikeelsete terminite ja nimede lugemisest / M.Läänemets

Muusikaajakirjaniku Ivalo Randalu kirjatööde kogumik

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Paljud Ilmar Tõnissoni 60 aastat tagasi kirja pandud mõtted rahvusküsimuses, Eesti eliidi, Eesti sise- ja välispoliitika jne. kohta sobivad hästi ka kaasaegsetesse samateemalistesse diskussioonidesse.

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Kui esimene köide Juhan Luigalt "Eesti mõtteloo" sarjas – "Mäss ja meelehaigus" – koondas ta kirjatöid aastaist 1900–1918/1919, kuid peamiselt siiski Esimese maailmasõja alguseni, siis paari erandiga on käesolevasse kogutu pärit juba Eesti iseseisvuse ajast, hõlmates vahemikku Eesti Vabariigi rajamisest alates autori ülekohtuselt varase surmani aastal 1927. Me kogeme lugedes, kuidas Juhan Luiga haruldase intensiteediga pidevalt Eesti, Euroopa ja maailma jooksvaid asju jälgib, et neisse seejärel sekkuda teravaks ihutud sõnaga. Vahel iseloomustab teda peaaegu et prohvetlik läbinägemine, seismograafi tundlikkusega ilmutab ta ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge, nagu ütelnud Eduard Laaman. Nii subtiilset ajalootunnetust ühenduses hea hingeharidusega tuleb tänapäeval harva ette. Köide, mis vahendab lugejale üle sajakonna artikli ja muu kirjatöö, jaguneb tsükleiks "Nõrk võidab", "Kohanemine ja kriis", "Loomise joovastus" ja "Pas de deux". Koos mainitud esimese köitega asendavad ja täiendavad nad tublisti nüüd haruldaseks muutunud "Päevamuresid" I—II (1934) ja "Poliitilisi päevamuresid" I–II (J935).

Raamat sisaldab kirjandusteadlase ja tõlkija Ants Orase (1900-1982) perioodikas ja tõlkeraamatutes ilmunud saatesõnu/autoritutvustusi Lääne-Euroopa, ameerika ja vene kirjandusest (valdavalt luulest), alates William Shakespeare'ist ning lõpetades XX sajandi klassikutega (Lord Byron, John Masefield, Walt Whitman, Swinburne, Verhaeren, John Donne, Otto Manninen, Koskenniemi, Heine, Puškin, Fröding jpt.). Kokku 30 pisikest peatükki. Orase eruditsioon jõuab neis peatükkides meieni targa tagasihoidliku kergusega. Vaatlusel rakendab Ants Oras oma kindlapiirilist esteetilist printsiipi, mis ei ole iialgi sõnastatud dogmaatiliselt, ent püsib loova arhitektoonilise jõuna igas tekstis. Ants Oras ülistab julgelt suure luule igavest ilu ja haljust.

"Imeline koda" on folkloristi, luuletaja ja rännumehe Aado Lintropi omalaadne reisi- ja mõttepäevik. Autor veetis 2012. aasta märtsikuu Itaalias, Rooma lähedal väikeses linnakeses nimega Mazzano Romano. Kohaliku looduse ja elupiltide kirjelduste kõrval leiab raamatust mõtisklusi eesti kultuuri, keele ja meele üle.

Jutud

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Ealeski pole nii paljusid fakte olnud võimalik seletada nii väheste eelduste abil. Lisaks külluslikule selgitavale jõule on Darwini teoorial ka sitket elegantsi ja poeetilist ilu, mis jätab kaugele maha ka kõige imelisemad maailmaloomise müüdid. Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus. Autori eessõnast

Rein Taagepera kirjutised "Akadeemias" 1996–2019 Politoloog ja poliitik, valimissüsteemide loodusseaduste tunnustatud uurija Rein Taagepera (sünd. 1933) on käesolevasse köitesse valinud ajakirjas "Akadeemia" 24 aasta jooksul avaldatud teaduslikku laadi tööd. Nelja ossa – "Olevik", "Lähiminevik", "Kaugminevik ja -tulevik" ja "Valimissüsteemid" – jaotatud raamatus leidub üksjagu graafe, valemeid ja tabeleid, mis mõndagi selgitavad. Autori sõnul on aga peamine julgus olla nõrk: "Suuta end avada ja sellega hinge kuhjuvast pääseda." Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Raamat käsitleb Henrik Visnapuu viimaseid eluaastaid alates kodumaalt lahkumisest kuni ta ootamatu surmani New Yorgi lähedal. Kord lähemalt, kord kaugemalt Visnapuud vaadeldes annab Krusten meile meie kadunud luuletajast inimliku ning haarava pildi. See on omapärasemaid mälestusteoseid, mis meil ilmunud - ta kaardistab niihästi objektiivselt Visnapuu elukäigu kui ka viskab individuaalse pilgu oma kaaslasele. Teos on varustatud paljude originaalfotodega.

Tunnustatud kunstiajaloolase, prof. Kaalu Kirme mälestusteraamat on kokkuvõte enese ja oma põlvkonna elukogemusest. See pole vaid jutustus juhtunust, vaid mõtisklus inimeseks olemisest siin- ja võimalikus sealpoolsuses, "kolmandas paradiisis". Raamat on avameelne ja ühtlasi diskreetne, omajagu iroonilinegi. Kaalu Kirme on kirjutanud ka palju muud – biograafiad A. Roosilehest, J. Koortist ning Adamson-Ericust, tunnustatud monograafiad "Eesti sõled" ja "Eesti hõbe", artiklid, värsid ja humoreskid.

Ivar Grünthali "Laulu võim" on suur luulesüsteem, arhitektooniliselt komponeeritud raamat. Värssromaan, mis ilmus peatükkidena ajakirjas "Mana" aastatel 1976–1986, on nüüd esmakordselt ühtseks raamatuks saanud. See jälgib peategelase, laulja Ants Luubergi eluteed 1940-ndatest kuni vihjamisi 1960-ndateni. Jutustaja esitab arvukalt vaateid Eestile olulistele ajaloolistele sündmustele ja tegelastele, mille tulemusena moodustub mosaiik eestlaste okupatsiooniajast ja pagulustundest.

Ustav-Esko Mikelsaare romaanide tugev külg on detailirikas olustiku ja ajaloolise tagamaa tundmine. Seetõttu kuulub tema looming realistliku kirjanduse poolele. "Lennuvaade kääpale" on hea ja puhas perekonnaromaan, intensiivse romantilise motiiviga realistlik olustikumaaling: iseseisvunud noor mees hakkab igatsema ja otsima elukaaslast, kes asendaks endist kodusoojust, ta leiabki hingesugulase, kuid kahjuks teise mehe naise. Taustaks hingeelulistele voogamistele on peategelase asjaliku töömehepõlve kirjeldamine. Sõnastus on energiline, asjalik, ent ka poeetiline.

"Luuleseletamine" on esinduslik kogumik Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli kauaaegse juhataja Karl Muru (s. 8. jaanuar 1927) uurimustest, artiklitest ja arvustustest, mis ilmub autori 75. sünnipäevaks. Karl Muru huvikeskmes on olnud eeskätt arbujate looming, rõhuasetusega Betti Alverile, kuid samavõrd on ta tähelepanu pööranud ka 1960.-1970-ndate aastate eesti tippluuletajatele (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel jt.). Nii üksikautorite käsitlused kui ka üldistavamad kirjutised osutavad eesti luulemaastiku igakülgsele tundmisele -- siinkohal võiks lisada, et Karl Muru on ühtlasi mahukaima eesti luuleantoloogia "Sõnarine" kokkupanija. Luulet seletab Karl Muru valdavalt tekstide endi kaudu, suhtudes pieteeditundlikult nende loojatesse. Ehk nagu ütleb raamatu koostaja Peeter Olesk: "See on niisiis klassikaks saamise ja luuleks jäämise aeg nähtuna inimese poolt, kes kuulub selle luulega kokku."

Mitmekülgse isiksuse Hanno Kompuse avaldatud artikleid, mis on siin raamatus komponeeritud dünaamilisest staatilisema poole: alates tantsust ning matkadest, üle ooperi, maalikunsti ja plastika - staatilise ehituskunsti ja staatilisest staatilisema ruumikujundi - riigi - suunas.

See raamat on ühe kirjaniku, Hugo Raudsepa esseistlik monograafialaadne uurimus teise kirjaniku, Mait Metsanurga elust ja loomingust. Käsitletud on Raudsepa arvates olulisemaid novelle, jutustusi, romaane ja näidendeid (“Isamaa õilmed”, “Vahesaare Villem”, “Orjad”, “Taavet Soovere”, “Jäljetu haud” jt.). Raudsepp on ise andunud lugejale selge juhise: see raamat on pigem juturaamat, on “ühe vaimsuse kroonika”. Teosesse on põimitud rohkelt autori isiklikke mälestusi – olid nad ju mõlemad ajakirjanikud ning puutusid sageli kokku nii ajakirjaniku ja teatrikriitiku tööd tehes kui ilukirjandusringkondades. Raamatule on järelsõna kirjutanud Hando Runnel. Ilmumist on toetanud Kultuuriministeeriumi eesti kirjanduse programm

"Leida Tarandi mälestused" viivad lugeja tagasi Eesti lähiajalukku, tuues meieni ajalooõpetaja Leida Tarandi, kes jagab oma erakordseid mälestusi ja kogemusi. Raamat on avakroonika Leida Tarandi elust, tema perekonnast, õpetamisest ja keerulistest aegadest, milles ta elas. Need mälestused annavad meile väärtusliku ülevaate Eesti ajaloost ja sellest, kuidas tavainimesed kogesid keerulisi aegu.

"Mare ja mina. Mälestusi 1960–1970" on Rein Taagepera mälestusteseeria teine raamat. Esimene osa "Määravad hetked" (Ilmamaa, 2012) kirjeldas autori elu sünnist 27. eluaastani. Selles raamatus loovad Mare ja Rein Taagepera perekonna, Õpingud asenduvad mõlemal tööga. Igapäevast elu saadab soov mitte jääda vaikivaks kõrvaltvaatajaks Põhja-Ameerika pagulasühiskonnas. Eesti pagulaskonna poolt vaadatuna oli see aastakümme autori arvates murranguline. Kodumaa ja asukohamaa kuvandi kõrvale ilmus uue ja vana kodumaa kuvand. Raamatus leiab muuhulgas käsitlemist teema, milline oli tollal pagulaste suhtumine okupeeritud Eesti Vabariiki. Osa pagulastest arvas, et peab säilima mineviku-Eesti ja kuna sellist Eestit enam ei ole, ei tohi pagulane Eestit NSV-d külastada. Teine pool, kelle hulka kuulub ka selle raamatu autor, pidas õigemaks tollases situatsioonis proovida midagi Eesti heaks ära teha. Sellest soovist sündiski satelliitsusmemorandum (nimetatud ka Ungari teeks), katse Eestit Nõkogude Liidust välja nihutada vähemalt Ungari-laadsesse olukorda. Kahjuks ei täitnud algatus oma eesmärki ja oli paljuski valesti mõistetud ning viis lausa Rein Taagepera väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist.

Ehkki Juhan Luigast (1873–1927) veel kümmekond aastat tagasi õieti midagi teada ei tohtinud ega eriti teatudki, ei tarvitse see nimi täna enam tutvustamist. Küsides, kes oli Juhan Luiga, ütleb Hando Runnel seda eesti vaimumaailma töökat ja mõtlevat hiiglast "piiritleda" püüdes: "Ta oli närviarst, poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloouurija, kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet." Esimene Juhan Luiga artiklite kahest köitest, mis jaguneb tsükleiks "Mäss ja meelehaigus", "Põhjavaim", "Ilmutus ilus ja rõõmus" ja "Igatsus surra ja elada", koondab kirjatöid alates aastast 1900 Eesti Vabariigi rajamiseni välja.

Kes oli Märt Laarman? Kunstikriitik, luuletaja, esseist ja tõlkija, raamatutegija, nende väljaandja, graafik ja maalija. Märt Laarmani kui kunstikriitiku mõjusaim periood oli ajavahemik 1929–1935 ja tema 20ndate aastate kirjutistes tuleb esmakordselt Eestis ilmsiks selgelt sõnastatud suhe modernismi moodsasse kunsti. Kõige muu kõrval töötas ta ligi 30 aastat pedagoogina, sellest poolteist kunstiõpetajana, ülejäänud aja aga eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Autodidakt kunstnikuna, autodidakt eesti keele õpetajana, on ta saavutanud ometi väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi. Käesolev raamat koondabki peaasjalikult Laarmani kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kunstialaseid tekste ja arvustusi.

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Seneca moraalifilosoofiline teos kirjades ilmub Ilmamaalt teise trükina. Tõlkija Ilmar Vene on teinud hulgaliselt parandusi põhiteksti ning kirjutanud uue järelsõna.


Õhtumaise mõtteloo raames märgib stoitsism esimest suurejoonelist katset luua monistlik filosoofia. Monistlik tähendab, et ainet ja vaimu võetakse lahutamatult ühtseina. Õpetuse tuum on lihtne: kogu maailma nähakse suure ja igavese elustervikuna. Seneca väited ja mõistekasutus peegeldavad tema kaasaja elutunnetust ja maailmanägemust, ometi tunduvad need nüüdisaegsetena. Võib öelda, et niivõrd on meie olevik mõjutatud antiikse mõtleja pärandist.

Ilmar Tammelo puhul on vaieldamatult tegemist suurkujuga, kes suutis luua teaduskoolkonna õigusfilosoofias ning keda mitte ainult ei mäletata, vaid aktsepteeritakse jätkuvalt tänapäeva teadusmaailmas. Ilmar Tammelo on sõnastanud mõtteid õiglusest, mis võiksid olla lääne demokraatia ja ka poliitilise elu alusteks. Käesoleva teos on kordustrükk, esimene trükk ilmus 2002. aastal.

Mihkel Martna (1860–1934) oli poliitiku ja ajakirjanikuna iseõppija, kelle ametlik haridustee piirdus 5-klassilise külakooliga. Martna näol on tegemist Eesti sotsiaaldemokraatia ühe loojaga, tihti on teda nimetatud ka selle isaks. Martna "sotsialistlikus salongis" käisid õpilased ja üliõpilased, literaadid ja töölised. Oma elu jooksul puutus Martna isiklikult kokku nii tolleaegse Euroopa juhtivate sotsialistide kui ka Vene revolutsioonilise liikumise tegelastega. Riigikogu liikmena on Martnat huvitanud eelkõige tööpuuduse küsimus ja tööliste korteriolud. Selles raamatus on Eesti ühiskonna probleeme käsitlevate artiklite kõrval, mis pärinevad aastatest 1902–1932, koht ka kaasaja Lääne-Euroopa olusid kajastavatel kirjatükkidel aastatest 1906–1917, mil Martna viibis poliitilises paguluses põhiliselt Šveitsis, Saksamaal ja Soomes.

Daniel Palgi kirjutas oma heast tuttavast ja sõbrast Peet Vallakust: "Peet Vallaku elu arenes paralleelselt kahe suure pöörangujärguga – Esimene maailmasõda, Eesti iseseisvumine, Vabadussõda ja Eesti bolševiseerumine ja Teine maailmasõda. Peet Vallak ei läinud kummalgi korral hoogsalt kaasa, tema ei juhtinud oma elupaati tuultesse ja lainetesse, vaid otsis varjulist sadamasoppi." Oma käsikirja lõpetades tõdes ta: "Autor on tundnud seda kirjutades rõõmu, kuid lõpus on ta kurb. Töö jääb lamama. Ja kas teda keegi loeb või kasutab ja kas temast keegi midagi saab, jääb arvatavasti minu poolt nägemata. 13. märtsil 1965." Eesti kirjanikest pajatavas sarjas toob Ilmamaa tänapäevalgi hästi loetava, aegumatu käsikirja lugejateni (taas)tutvustamaks Peet Vallakut, kunstnikuhingega kirjanikku.

Sisukord:

• Pessimismi põhjendus
• Armastusest
• Kompromissidest
• Palimplastid

PIHLAKAMARJA RIST Ema viis hälli kartulipõllule. Isa oli vaid surelik vari, tuulega ühte värvi. Oktoobrikuu seitsmendal päeval Issand raputas puudelt lapikud, lapsikud lehed ja sulges päikese akna. Aknaruudul oli pihlakamarja must rist.

Jutud lastele. Sisu: Raks Reem teotseb; Värvimeistrid; Nõiarohi; Neli matsi; Trebongi surm; Kurr-Kiiss; Saarmas Rik-Räk; Rootsi rants Seki.

Teenekas kultuuritegelane on sündinud 4. detsembril 1923. aastal Ahjal Tuglase-mail ja veetnud lapsepõlve Missos. Ta on õppinud Pugola (nüüd Misso) algkoolis, Võru reaalkoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis. Pärast Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse eriala lõpetamist on olnud pikka aega õppejõuks Viljandi Kultuurikolledžis, lugenud seal muuhulgas vene kirjandust, teatriajalugu ning eesti kultuurilugu. Alates 1989. aastast "Memento" Viljandi ühenduse esimees. Avaldanud tõlkeid vene kirjandusest ning kirjandus- ja teatriarvustusi. Selles mälestusteraamatus on kirja pandud noore mehe lugu, kelle elukäik sarnaneb nii paljude tema kaasaegsete omadega. Salum räägib meile ühe isiksuse kujunemisest läbi lapsepõlve, nooruse – mis langes suures osas sõja-aastatele –, ja ka Komi vangilaagrikogemuse. Autor jutustab siiralt oma maailmapildi ja -vaate kujunemisest, püüdlustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest, kusjuures talle on olnud alati väga omane püüe mõista muutuvaid olusid ja nendega kohaneda.

Praeguse Peterburi konservatooriumi muusikateaduse professori ja helilooja, ühe vähestest doktorikraadiga eesti rahvusest muusikateadlase Rein Laulu muusikateaduslikud tekstid sünnivad väljaspool eesti keele piire, sest nad ilmuvad reeglina esmalt vene keeles. Siin-seal on professor Laulu artikleid eesti keelde tõlgituna ilmunud varemgi. See raamat on esimene eestikeelne üksikväljaanne Rein Laulu sulest. Selle raamatuga teeb ''Ilmamaa'' kirjastus katse muusikateaduse ja üldhumanitaarse diskursuse vahelist lõhet tasandada või vähemalt ilmestada.