Tooted

George F. Babbitt, ameeriklane, ametilt kinnisvaramaakler, elab Kesk-Lääne suurlinnas Zenithis. Babittil on perekond, õitsev äri, palju sõpru, kuid kõige selle juures on ta ometi rahuldamatu: naise ja lastega pole tal mingisugust seesmist kokkukõla, ärielus on ta sunnitud päevast päeva toimetama väiksemaid või suuremaid pettusi, sõpradega seovad teda vaid kutsehuvid ja omavahelised olengud. Ometi pesitseb Babbitti sisemuses ebamäärane igatsus millegi parema järele. Tormav elutempo ei anna talle aga mahti endasse süvenemiseks. Lahendamatu hingelise surutise tõttu kaotab Babbitt lõpuks vaimse tasakaalu, võõrdub veel enam perekonnast ja sõpradest, püüdes ühiskondliku korra vastu mässutsemise ning armuseikluste kaudu saavutada seesmist rahu. Ent ühiskonna vastusurve on liiga tugev ja Babbitt peab tagasi pöörduma endisse ellu. Talle jääb vaid lootus, et ta poja elu kujuneb õnnelikumaks ja sisukamaks. Babbitt, hoolimata oma koomilisusest, on sügav-traagiline kuju ja Sinclair Lewisi romaan kujutab fotoaparaadi täpsusega meile sageli eeskujuks seatud ameerika olusid - tehnika võidukäiku, mis paratamatult surmab elava inimhinge.

Sven Elverrson, jõuka inglise perekonna poolt varases nooruses lapsendatud rootslane, võtab osa põhjanaba ekspeditsioonist, mis satub hukkumisohtu. Enamik uurijaid päästetakse ja tuuakse tagasi Inglismaale, kus neid vaimustatult vastu võetakse. Aga õige peatselt muutub ülistus põlguseks: on levinud kuuldused, et ekspeditsiooni liikmed on harrastanud näljahulluses kannibalismi.

Prantsuse rahvuskangelase Jeanne d'Arc'i kuju on õhutanud paljusid kirjanikke käsitlema teda oma teoseis, kuid ükski pole vaadelnud teda nii omapärasest seisukohast kui Bernard Shaw. Nimelt on kõik eelnenud autorid näinud Orleans'i neitsit sangarliku ja üleinimliku olendina. Shaw aga näeb temas vaid inimest. Johanna pole pühak oma üleloomulikkude võimete tõttu, vaid just seepärast, et ta on täiuslikult loomulik. Shaw nimetab Johannat esimeseks protestandiks, sest ta on esimesi individualiste ja patrioote keskajal, mil selline mõtteviis tundus veel ketserlikuna, ning väidab, et Johanna oleks pidanud astuma tuleriidale ka siis, kui ta poleks sattunud vangi inglaste kätte; ka prantslased oleksid viimaks põletanud ta "ketserlike" ideede pärast.

Raamat sisaldab kaks W. B. Yeatsi novellitsüklit: «Punane Hanrahan» ja «Salajane Roos». Autor, kes on iiri kirjandusliku uuestisünni suurimaid kujusid, käsitleb neis peamiselt romantilisi vanakeldi rahvaluule motiive. Üksikud jutustused esimeses tsüklis on põimitud tervikuks peakuju, rändlauliku Owen Hanrahani isiku abil, kuna teises tsüklis on siduvaks elemendiks kandev idee. Sündmustik areneb lihtsa iiri taluelu taustal ja tegelasteks on loomutruult joonistatud maainimesed. Sellesse realistlikku olustikku süstib aga luuletaja suure annuse oma rahva mütoloogiat, pärimusi ja usku üleloomulikesse jõududesse. Yeats´i keel ja stiil, hoolimata näilisest lihtsusest, on sügavalt lüürilised ja imeliselt haaravana mõjub tema jutustamisel see lihtsate, ebausklike, ilumeelsete inimeste meile tundmatu ja isegi võõras maailm.

Romaan algab Pariisi kõrgema seltskonna kujutusega läinud sajandi lõppaastail. Krahvinna Thérèse Martin, kes on tüdinud nii oma armukesest Le Ménil'ist kui ka pealinna kärarikusest, otsustab minna Põhja-Itaaliasse, et veeta seal kevadet. Elades Firenzes luuletaja miss Bell'i ilusas villas, ta kohtab kujur Dechartre'it, keda hakkab kirglikult armastama. Ent endine sõber ilmub, et teda tagasi võita, ning noore naise õnn tumestub võistlevate meeste armukadedusest. Oma abikaasa kutsel, kes peab saama ministriks, krahvinna Thérèse tuleb tagasi Pariisi, kus Le Ménil jätkab tema jälitamist. Uskumata, et Thérèse kuulub vaid temale, Dechartre hülgab ta pärast ägedat stseeni.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on selle praegusaja vaimuelu ühe silmahakkavama esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele. Praegusel kibestunud ja pessimistlikul ajastul, mille kõle vaim inimkonda nii raskelt rõhub, Maeterlincki elujaatav ja julgustav vaim on teenäitajaks parema ja hingestatuma tuleviku poole.

Lodzi linnake kasvab. Üksteise võidu kerkivad linna kohale vabrikukorstnad, rikkudes õhku mustade suitsupilvedega. Vabrikust voolavad reoveed mürgitavad õhku ja maapinda, nii et ümbruses koltuvad puud ja rohi. Ka inimesed, kes voolavad kokku siia "tõotatud maale", kõdunevad füüsiliselt ja moraalselt. Noor, energiline mõisnik Karol Borowiecki on enesele leidnud siin tänuliku tööpõllu. Iga vabrikant võtaks ta meeleldi enese juurde teenistusse. Kuid Borowiecki tahab ise asutada vabrikut, et välja suruda alaväärtuslikku turukaupa, mida produtseerivad Lodzi juudid. Viimased panevad käima kõik rattad, et Borowiecki ei saaks oma kavatsust teostada. Karol otsustab siiski eesmärgile jõuda. Ta mõrsja Anka ohverdab selleks kogu oma varanduse. Karol aga abiellub rikka saksa vabrikandi tütrega, sest Anna varandusest ei piisa sihile jõudmiseks. Ometi ei rahulda Borowieckit ei rikkus ega rahulik perekonnaelu. Juhuslikult kohates oma endist mõrsjat, kes on õnne leidnud ennastsalgavas töös laste-varjupaigas, saab Karol aru, et ta on hoolimatult jalgade alla tallanud oma tõelise õnne...

Lodzi linnake kasvab. Üksteise võidu kerkivad linna kohale vabrikukorstnad, rikkudes õhku mustade suitsupilvedega. Vabrikust voolavad reoveed mürgitavad õhku ja maapinda, nii et ümbruses koltuvad puud ja rohi. Ka inimesed, kes voolavad kokku siia "tõotatud maale", kõdunevad füüsiliselt ja moraalselt. Noor, energiline mõisnik Karol Borowiecki on enesele leidnud siin tänuliku tööpõllu. Iga vabrikant võtaks ta meeleldi enese juurde teenistusse. Kuid Borowiecki tahab ise asutada vabrikut, et välja suruda alaväärtuslikku turukaupa, mida produtseerivad Lodzi juudid. Viimased panevad käima kõik rattad, et Borowiecki ei saaks oma kavatsust teostada. Karol otsustab siiski eesmärgile jõuda. Ta mõrsja Anka ohverdab selleks kogu oma varanduse. Karol aga abiellub rikka saksa vabrikandi tütrega, sest Anna varandusest ei piisa sihile jõudmiseks. Ometi ei rahulda Borowieckit ei rikkus ega rahulik perekonnaelu. Juhuslikult kohates oma endist mõrsjat, kes on õnne leidnud ennastsalgavas töös laste-varjupaigas, saab Karol aru, et ta on hoolimatult jalgade alla tallanud oma tõelise õnne...

Tundlik ja musikaalne tütarlaps Gyp Winton abiellub vastu isa tahtmist rootsi viiulikunstniku Gustav Fiorseniga, võlutuna selle mängust ning jumaldusest. Kuid Gyp avastab varsti, et ta ei armasta Fiorsenit, ja mehe nõrk iseloom ning ohjeldamatud eluviisid muudavad kooselu masendavaks. Uhkusest katsub Gyp taluda kõik vaikides, aga kui Fiorsen muutub lausa väljakannatamtuks, läheb ta ühes lapsega tagasi isa juurde. Varsti tutvub Gyp lähemalt seni ainult juhuslikult kohatud noore õigusteadlase Bryan Summerhayga, ja mõlemad armuvad kirglikult. Et Gyp uhkuse tõttu keeldub nõudmast abielulahutust, alustavad nad legaliseerimata kooselu, mis, olgugi väljaspool seltskonda, võimaldab neile täiuslikku õnne. Kuid mõne aasta pärast tekivad Gypil kahtlused Bryani ustavuses. Järgneb konflikt, ja erutuse tõttu ettevaatamatult ratsutades saab noormees õnnetult surma. Takistatud enesetapmiskatses, haigustub Gyp raskesti, peale paranemist aga otsustab pühenduda heategevusele.

Romaanis "Uputus" kujutatakse sõda rootslastega, kes okupeerivad Suur-Poola ja Varssavi. Leedu hetman vürst Janusz Radziwill alistub vaenlasele ning tema teenistusest lahkub rida poola patrioote, nende seas ka Skrzetuski, Wolodyjowski ja vana vahva pan Zagloba. Teose peategelaseks on noor aadlik Andrzej Kmicic, kelle hetman saadab tähtsate ülesannetega vürst Boguslaw Radziwilli juurde. Pärast kohtumist Boguslawiga veendub pan Kmicic samuti Radziwillide reetlikkuses, katkestab kõik sidemed nendega ja teeninb oma isamaad Babiniczi varjunime all, sooritades mitmesuguseid kangelastegusid, sellal kui ta mõrsja Olenka Billewicz jääb kauemaks ajaks Radziwillide kätte vangi. Vahepeal tekib Poolas täielik anarhia. Nii rootslased kui ka venelased laastavad maad. Ainult üksikud patrioodid esinevad põgenenud kuninga pooldajaina. Kmicic-Babinicz etendab tähtsat osa Jasna Gora kloostri kaitsmisel rootslaste vastu, kes on sunnitud lõppeks taanduma. Pärast Jasna Gora Kloostri päästmist siirdub pan Kmicie Sileesiasse: siin astub ta kuningas Jan Kazimierzi teenistusse ning pöördub varsti tema saatjaskonnaga isamaale tagasi. Poola rahvas koondub viimaks oma õnnetu kuninga ümber, kes on saabunud Lwowi, ja nüüd algab otsustav võitlus vaenlastega. Kmicic võtab innukalt osa Varssavi piiramisest, kuhu on asunud oma väega Rootsi marssal Wittemberg. Pealinn vallutatakse ühendatud Poola vägede poolt ning siis läheb Kmicic tugeva ratsasalga eesotsas Žmudzimaale, kus viibib tema pruut vürst Radziwilli võimuses.