Tooted

Prantsuse kirjaniku Andre Maurois' (1885-1967) romaan on omapärane mõtisklus armastusest ja selle keerdkäikudest. Teose 1. osas pihib romaani kangelane Philippe noorele Isabelle'ile oma suurest kiindumusest ja abielust kauni Odile'iga, kelle ta nüüd on kaotanud. 2. osas meenutab Isabelle, kellest vahepeal on saanud Philippe'i teine naine ja seejärel lesk, oma kooseluaastaid mehega, kes nii ei suutnudki vabaneda oma esimese suure kire lummusest.

Kiiraurik "Roland" on teel Breemenist New Yorki, suure mitmekesise seltskonnaga pardal. Reisijate keskel viibib saksa arst Friedrich Kammacher; ta on maha jätnud oma perekonna ning loobunud kõigest Euroopas, et järgneda noorele tantsijatarile Ingigerd Hahlströmile, kes sõidab sama aurikuga. Ent "Roland" hukkub ookeanil ning ainult väike osa reisijaid päästetakse, nende hulgas romaani peakangelased. Hirmsa katastroofi elamused tekitavad Friedrich Kammacheris raske hingelise kriisi, mis laheneb alles Ameerikas, kus ta satub kunstnikkude miljöösse. Uute muljete mõjul Kammacher vabaneb aegamööda oma haiglasest armastusest dekadentse tantsijatari vastu ning ühes kujur Eva Burnsiga, kes saab tema muutunud elu kaaslaseks, pöördub tagasi kodumaale.

Romaan ühe suure talu - Ilmapõllu - noortest ja vanadest. Tegevus toimub Eesti Vabariigi lõpuaastatel ja Teise maailmasõja ajal, mis ei möödu jälgi jätmata ka Ilmapõllu perest. Ilmapõllu pere saatuse vaatlemine jätkub romaanides "Lindprii talu" ja "Külaliseks on ootus".

Nicholas Monsarrat teenis sõja ajal inglise mereväes, peamiselt eskortlaevadel, kus ta tõusis esiti korveti ja siis fregati komandöriks. Selles teenistuses tegi ta pidevalt ülestähendusi oma päevikusse ja kirjutas kolm lühemat teost meresõja kohta. Nende ülestähenduste põhjal kirjutas autor hiljem oma haruldase menu osaliseks saanud suure meresõjaromaani «Julm meri».

Nicholas Monsarrat teenis sõja ajal inglise mereväes, peamiselt eskortlaevadel, kus ta tõusis esiti korveti ja siis fregati komandöriks. Selles teenistuses tegi ta pidevalt ülestähendusi oma päevikusse ja kirjutas kolm lühemat teost meresõja kohta.Nende ülestähenduste põhjal kirjutas autor hiljem oma haruldase menu osaliseks saanud suure meresõjaromaani «Julm meri».

Kõik peategelased selles romaanis on ajaloolised isikud ja nende saatusi on üldjoontes tõetruult kujutatud.

Romaan. Ü.E.K. ORTO 1950.a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud. “Jõudnud tänavanurgale, kus seisis valge kivimaja, mille seinu mööda ronisid üles rohelised väänkasvud, heitis Juhan Kuremaa pilgu käekellale, ja nähes, et oli saabunud kümme minutit enne töö algust, ei läinud ta väravast sisse, vaid astus edasi mööda laiade paekiviplaatidega sillutatud trotuaari. Oli päikesepaisteline suvehommik, praegu veel meeldivalt soe ja paras, aga tunni või paari pärast ähvardas kuumus muutuda juba roiutavaks. Ühtlaselt palavad ja kuivad ilmad olid püsinud paar nädalat, ja inimesi hakkas juba tüütama ja väsitama keskpäevane leitsak. Ainult hommikud olid ilusad ja värskendavad. …”

Raamatu minategelane Robert on noor pagulane Eestist. Tema senine tööandja – äpardunud reisifirma "Sinine Luik" – läheb pankrotti ja noormees peab uue koha leidma. Ajakirjanikust pansionikaaslase Pauli soovitusel vastab ta saladusliku Videviku maja töökuulutusele, et Paulile andmeid hankida. Romaani teine osa jätkab eesti pagulase elu vaatlemist Inglismaal.

Käesoleva teose esimene köide ilmus 1949. a. pealkirjaga "Igatsetud maa". Romaani tegevus toimub segastel 1905. a. revolutsioonipäevadel Eesti maapiirkondades, hõlmates rahutusi ja mõisate põletamist ning hilisemaid karistusaktsioone.

Ajaloolise triloogia esimene raamat "Mahtra sõda" vaatleb feodaalhärra ja talupoja vahekordi, jäädes tegevustikuga mõisasse ja külla. Romaan keskendub uue talurahvaseaduse vastuvõtmisele ja sellega kaasnenud talurahvarahutustele.

Olgu merel, maal või kaugetel randadel, inimesed rändavad oma eluteel. Rändavad läbi elu rõõmude ja murede, teenivad palgehigis oma igapäevast leiba, kummardavad jumalate ees ja toovad neile ohvreid. Koos inimesega rändab ta neljajalgne abiline. Ta on sageli usaldatavam ja truum kui paljudki inimesed, kes küll vannuvad truudust ja nimetavad endid su sõbraks, ent kes samal ajal võivad olla õelad vaenlased.Sisukord:Laevakoer BobiRalfPeeter ja LiisuKrokodillEeselKilpkonn

Ajaloolises romaanis annab Ameerika kirjanik oma tõlgitsuse Hispaania kuninga Felipe IV (1621–1665) valitsusajale, tema suhetele Maria de Agredaga ja teiste naistega. Raamatu lõppu on lisatud autori põhjalik ülevaade teose saamisloost. Tutvunud Hispaania saadiku soovitusel Felipe Ximenez de Sandovali teosega Maria de Agredast, kirjutab autor: "Selles oli kirja pandud üks suur elu, suur sõprus ja kirjavahetus andeka ja tundelise, kuid üksildase monarhi, kes valitses üle kogu maailma levivat riiki, ja kloostrinunna vahel, kes kunagi lihas – ma kasutan seda mõistet teadlikult – polnud lahkunud külast, kus ta oli sündinud. Need kirjad on kuulutatud "haruldusteks maailma ajaloos" ja selles pole midagi imestada. Need kirjutati rohkem kui kolme sajandi eest ja alati sama mustri kohaselt: kuningas kirjutas lehekülje paremale äärele, jättes vasaku poole nunna vastuse jaoks; ja üle kuuesaja kirja on säilinud tänapäevani, nii et te võite näha nende käekirju kõrvuti: agoonia ja kahetsuse karjatused, abipalved; ja targad nõuanded, vaikne sümpaatia, vastuse armastav headus." "See lugu polnud enam ainult Maria de Agredast, vaid ka Isabelist, Inesest, Margaritast ja Marianast, ja veelgi täpsemalt, lugu kuningast endast nii nagu see väljendus ta suhetes nende naistega. Nii siis näis sobiv, et teos saaks pealkirja tiitlist, mida Felipe IV, nagu kõik Hispaania kuningad, Alfonso XII kaasa arvatud, kasutasid igal ametlikul aktil ja allkirja juures: Mina, Kuningas."

483-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites romaan

Romaani peategelane Agnes on noor naine, kes peab pärast isa surma hakkama talu edasi pidama, selle võlgadest päästma ning oma elujärje korda seadma.

Tiina ärkab. Ta ei mõista esmalt põrmugi, kus viibib. Ümbrust hõlmab sügav pimedus, keegi hingab kuuldavalt. Õhus tundub ebamäärast hõngu – võõrast ja ometi nii ennetuntud, tuttavlikku. Ihu on nõrk, hing pisarateni hell, kuid kõigest hoolimata uhkab kuski südame kaugemast tagasopist esile tunne, mille nimeks rõõm. Liigutades märkab naine oma sidemes ülakeha ja tunneb vasakus rinnapooles teravat torget, millest kogu ihu tükiks ajaks jääb valusalt hõõguma. Samas meenubki kõik: ta viibib põgenikuna Rootsis ja lamab haiglas, üleeile leidis aset lõikus. Ta vasak rind, see ammune valulaps, oli teinud täispöörde halva poole. Vähk, arvasid “asjatundjad” tuttavad. Vähk, ütles läbivaataja arsti kinnine ilme. Vähk, mõtles ta ise. Vähk nagu ristiemal Eedul, kellel arstid vasaku rinna ära lõikasid, kuid kes sellest hoolimata suri, kuna kurja haiguse juured ulatusid palju kaugemale. “Inte farligt,” kinnitas aga sõbralik õde Inga ta meelemärkusele tulles, ja pühkinud ta näolt sinna valgunud pisarad, kordas veel: “Ni förstar, inte farligt” – Teie mõistate, mitte hädaohtlik, mis pidi tähendama, et ta kehast ei leitud seda kardetud ja kardetavat tõbe. …

Romaan Teises maailmasõjas teadmata kadunuks jäänud mehest, keda kõik juba kümme aastat surnuks peavad, kuni ühel päeval helistab ta oma endisele sõbrale.

Sisukord: Taevaskoja asunik Meri Kangelane partneriga Kuristik Ristisõitjad Tema Kuninglik Kõrgus Peetrus Kuppelvaar Põhjaneitsi

Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Mälestused elust Võru linnas aastail 1900-1905.

Romaani tegevus toimub "valges majas" - haiglas - Eesti Vabariigi lõpuaastatel ja taas uue lootuse ajal a. 1941, kui Eesti on venelastest vabastatud.