Tooted

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Mereröövlid ehk piraadid on andnud ohtralt ainet paljudele kirjanikele ja filmitegijatele. Kas te aga teate, et eestlastelgi on oma mererööviminevik? Tõsi, mitte just avamerel, pigem rannarööviga seoses. Rannaõigus ehk karile või madalikule jooksnud laevade rüüstamine oli randlaste elatusallikaks palju aastasadu. See raamat räägibki nii rand- kui ka mereröövlitest – kõik seotud Eesti ja Läänemerega. Ajaloolistele faktidele lisavad värvi erinevad mereröövlitega seotud pärimused ja legendid eesti rahvaluulest.

Raamatus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal.

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Rahvusvahelise menuki "Kus laulavad langustid" autori Delia Owensi ja tema toonase abikaasa Mark Owensi haarav mälestusteraamat, mis kirjeldab nende elu Kalahari kõrbes sealse eluslooduse uurimisel. Seitse aastat elasid nad Aafrikas läbiuurimata piirkonnas ilma teede, inimeste ja ainsagi veeallikata. Sellel ääretul tühermaal kohtasid nad loomi, kes polnud kunagi inimest näinud. Lõvid magasid nende kõrval, leopardid, kaelkirjakud ja pruun-vööthüäänid olid laagri alalised külalised. Kalahari kõrb pole aga mingi Eedeni aed ning Owensid sattusid alatasa ohtu – küll kimbutasid neid põuad, tulekahjud ja tormid ning isegi loomad, keda nad armastasid. "Kalahari karje" on võitnud John Burroughsi medali aasta parima loodusteemalise raamatu eest.

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.

Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019 "Palk" on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

 

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

 

Päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja muidugi ka autori enda viljaka loomingu põhjal valminud raamat tutvustab Raimond Kaugveri sündmusterohket elukäiku, vaadeldes tema kujunemist armastatud rahvakirjanikuks. Tegu on esimese tervikliku Raimond Kaugveri elulooga. Sirly Hiiemäe (1976) on Eesti kirjandusteadlane, pedagoog ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud romaanid „Elu hinnakiri“ (2012), „Bucket list“ (2018), „Jalgadega ajamullas“ (2019), „Kõrkjaarm“ (2022) ja monograafiad „Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu“ (2019) ning „Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman“ (2021).

Rowan Atkinson on üks meie ajastu säravamaid koomikuid, kelle talent ja sarm on võitnud miljonite südamed. Eesti telepublik tunneb teda eelkõige Mr Beani rollis, lisaks on ta vaatajaid naerutanud ajaloolise komöödiasarjaga "Blackadder" ja James Bondi parodeeriva filmisarjaga "Johnny English". Kuid kas teadsite, et oma pika karjääri jooksul on ta avaldanud muusikat, näidelnud teatrilavadel ning mänginud ka surmtõsist detektiivi? Raamat vaatleb Atkinsoni eluteed tema loomingu kaudu. Siin on lennukat vallatust, teravmeelset huumorit ja tabavaid rollide kirjeldusi. Algselt 1998. aastal ilmunud teos on läbinud põhjaliku uuenduskuuri. Autor on spetsiaalselt eesti lugeja jaoks juurde kirjutanud kolm uut peatükki ning teksti oluliselt kohendanud ja ajakohastanud.

Telesaate „Selgeltnägijate tuleproov 2017“ võitja Alisa Verde kirjutab selles raamatus oma hullumajas veedetud päevadest ning inimestest, keda seal kohtas. Mis toimub, mida mõeldakse ja tehakse nende seinte taga? Miks on üks või teine sinna jõudnud? Sellest kõigest ja palju enamastki räägib Alisa kohati jõhkralt avameelne raamat „Sinuga ühes palatis“. „Lõppude lõpuks, ainus, millel on tähtsust, on see, kui ilus on sinu viimane tegu. Iga päev.“

Käesolev vestmik on mõeldud eeskätt ukrainakeelsetele inimestele: nii neile, kes juba eesti keelt veidi oskavad, aga ka neile, kes sel teekonnal alles esimesi samme teevad. Samahästi sobib vestmik kasutamiseks eestlastele, kellel huvi ukraina keele vastu, kes soovivad suhelda oma ukrainlastest töökaaslaste või tuttavatega ukraina keeles või kel plaanis ühel päeval Ukrainasse reisida. Raamatust leiab igapäevaseid sõnu, väljendeid, küsimusi ja vastuseid, mille abil saate suhelda erinevates kohtades ja olukordades. Vestmikku saab kasutada ka kui temaatilist sõnastikku.

 

Цей розмовник – справжня знахідка не тiльки для тих, хто вже трохи розмовляє естонською, але й для тих, хто тільки на початку шляху. Pозмовник також може бути цікавий естонцям, які мають українських співробітників або знайомих, планують подорожувати Україною або просто цікавляться українською мовою. У розмовнику ви знайдете простi слова, вирази, запитання та вiдповiді, які можна використовувати для спілкування в різних місцях і ситуаціях. Цей розмовник можна використовувати як тематичний словник.

Mena Suvari mälestusteraamat

Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."

Viiruste uurimise ja vaktsineerimise ajalugu on kirju nagu põnevusfilm, milles leidub kangelasi ja ohvreid, skandaale ja triumfe. See raamat aitab lugejal mõista viiruste ja vaktsiinide olemust ning saada osa teadusloo valust ja võlust. Bioloogiadoktor Ülar Allas on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Ta on avaldanud raamatuid ja kirjutanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

Ameerika kirjanik Ray Bradbury (1920–2012) on eesti lugejale tuntud peamiselt kui romaanide „451° Fahrenheiti“ ja „Marsi kroonikad“ autor. Käesolev teos erineb kirjaniku muust loomingust, kuivõrd tegu on realistliku ja lüürilise koega lapsepõlveromaaniga. Ent rääkides kaheteistaastase Douglas Spauldingi suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis, loob autor justkui terve inimelu mudeli ja pöördub seeläbi ikkagi täiskasvanud lugeja poole. Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol.

Ukraina populaarseim komöödianäitleja oli presidendiks ootamatu valik. Aga nüüd on Volodõmõr Zelenskõist veelgi ootamatumalt saanud üks austatumaid riigijuhte kogu maailmas. Kes ta on? Kuidas temast sai meie aja rahvusvaheline kangelane? "Zelenskõi. Ootamatu kangelane Ukrainast, kes astus Putinile vastu ja ühendas maailma" on kaasahaarav lugu selle huvitava ja omapärase riigijuhi elust. Kirjeldades Zelenskõi lapsepõlve, perekondlikku tausta ja hämmastavat elukäiku, mille kestel telekoomikust sai Ukraina esimene juudi soost president, kõneleb see raamat sulle kõigest, mida on vaja teada uuest staarist maailmalaval. Zelenskõi on suutnud innustada ja ühte koondada nii oma kaasmaalasi kui kogu maailma ning vaevalt on keegi sellest üllatunum kui just Vladimir Putin, kes lootis nõrgema naabri Ukraina ühe pärastlõunaga ära võtta. Nüüdseks üle kavaldatud ja isoleeritud Putin pole aga esimene, kes on seda terasest selgrooga endist koomikut alahinnanud.