Tooted
Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele.
Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi.
Peeter Helme
Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: "Murtud truudus" (2000) ja "Unikiri" (2002) ning koos pojaga lasteraamatud "Väikeste rüütlite õhtujutt" (2006), "Kõik kanged mehed" (2008) ja "Ajahädaliste jõulud" (2012).
Debüütkogu, kuhu omanäoline autor on kogunud 27 lähiaastatel kirjutatud lühijuttu, mida iseloomustavad vaimukus ja julge sõnastus, impulsiivsus ja ootamatu lõpplahendus. Kandvateks joonteks on satiir kaasaegse ühiskonna nõrkuste ning inimliku labasuse ja naiivsuse üle. Oma sõnul on autor saanud inspiratsiooni nii ümbritsevatelt inimestelt kui ka veidratest olukordadest, keerates neil lihtsalt "vindi üle". Puudutatakse kõiki kaasaegseid teemasid: internetti ja uusrikkust, pornograafiat ja prostitutsiooni, juhtimisprobleeme ja asotsiaalide elu.
Woody Allen on nimi, mis ei vaja Eestis tutvustamist. Ehkki siin tuntud peamiselt filmirežissöörina ja näitlejana (eesti telekanalites on jooksnud tema filmid "Annie Hall", "Manhattan", "Mehed ja naised", "Päikesepoisid", "Kõikvõimas Afrodite" jpt), on Allen leidnud tunnustust ka omalaadse kirjanikuna, avaldades kokku kolm kogumikku lühijutte, aforisme ja näidendeid: "Kõrvalmõjud" (Side Effects), "Sulitult" (Without Feathers) ja "Arveteklaarimine" (Getting Even).
Eesti keeles ilmuvad need ühiste kaante vahel ja pealkirja "Arveteklaarimine" all. Kirjutatud küll juba aastatel 1965-80, on Alleni proosa ometi aegumatu klassika, unikaalne oma küünilisuses ja vaimukuses, samas kergelt nukra ja kohati romantilisegi alatooniga. Alleni jaoks pole miski püha: ta lahkab vaimukalt igipõliseid teemasid, mis on jäänud kõlama ka tema filmidest: surm, jumal (või jumala puudumine), naised (või nende puudumine), intellektuaalsus, kunst, erinevad usundid jne.
Väike valik "allenisme":
· Kaldun arvama, et mu vanemad ei sallinud mind. Nad panid mu hälli elusa karumõmmi.
· Mis siis, kui kõik on vaid illusioon ning tegelikkust ei eksisteeri? (Sel juhul ma igatahes maksin oma vaiba eest liiga palju.)
· Lõvi ja vasikas võivad küll üheskoos magama heita, kuid karta on, et vasikas ei saa sõba silmale.
· Maailm jaguneb headeks ja halbadeks inimesteks. Head magavad paremini, samas kui halvad naudivad ärkveloleku aega märksa enam.
· Mitte ainult et jumalat ei ole olemas, aga proovi sa leida torulukkseppa nädalavahetustel!
· Kui ainult Jumal saadaks mulle selgesti mõistetava signaali! Näiteks kopsakas ülekanne minu nimel Šveitsi panka?
· Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma tulevikuplaanidest.
· Surma ja seksi vahe on selles, et surra saab ka üksi ja mitte keegi ei naera su üle.
· Kahetsen oma elus ainult seda, et ma ei sündinud kellegi teisena.
· Ma ei usu elusse pärast surma. Aga igaks juhuks kannan puhast aluspesukomplekti alati kaasas.
"Eesti käsitöö käsiraamat" annab juhised viie peamise käsitöötehnika ‒ tikkimise, heegeldamise, kudumise, pitsitehnikate ja vööde-paelade tegemiseks. Raamat on inspireeritud käsitööhuviliste seas legendiks saanud ajakirjanumbrist "Käsitööalbum nr 22". Ajatud käsitööteadmised on tänapäevaseks kohendanud ja oma nägemuse lisanud Eesti tuntuimad käsitöömeistrid ja -õpetajad Tiia Artla (silmuskudumine), Ulve Kangro (heegeldamine), Maret Lehis (vööd ja paelad), Silja Nõu (tikkimine) ja Eeva Talts (pitsid). Käsiraamatust leiab juhiseid ka rahvusliku käsitöö tegemiseks. Tööjuhiseid täiendavad põhjalikud ja selged joonised ja fotod. Raamat sobib nii algajatele kui ka edasijõudnud käsitööhuvilisele ja rahvarõivaste tegijale.
Alea on Samildanach, Saîmani viimane laps. See, kes peab Gaelimaa uude ajastusse viima. Sest Gaelimaa on hävimas. Saar on tervenisti sõjapöörises. Inimesed ja hundid hukkuvad tuhandete kaupa. Usumeeste fantaasiad ning valitsejate võimuiha õhutavad vaenu, võlujõud aga hääbub aegamööda. Jah, Gaelimaa on hävimas ning aeg on napp. Alea peab oma ülesande täide viima, enne kui on hilja. Tal tuleb päästa metshaldjad, leida inimeste poolt tagakiusatud valge emahunt, taibata Moira tähendust ning ennekõike – ennekõike – valmistada maailm ette parema homse jaoks. Sest Alea teab, kes temaga kohtumist ootab: Maolmòrdha. Varjuvalla Leegikandja. Seekord tuleb neiul talle üksi vastu astuda. Üks sõda, kaks osapoolt, kolm ettekuulutust. Kas vabaduse nimel võib kõik ohvriks tuua?
Kolmeteistaastase orvuna pärib Alea kummalise ande ning satub seejärel segaste sündmuste keerisesse. Gaeli saarel on hulganisti riigi- ja usutegelasi, kes hakkavad Alea võimeid endale himustama. Palju on neidki, kes väljavalitu haruldase väe ees, mis kogu maailma palet võib muuta, sügavat hirmu tunnevad. Sellal kui saare lõunaosas alustab sõjateed vägi, kes ihkab tagasi vallutada esivanematelt röövitud maa, võtavad Alea sihikule üha uued vaenlased: Leegisoldatid, kes näevad temas ohtu oma religioonile, druiidide nõukogu, kes on kadestab tema võimeid, ja viimaks Maolmòrdha enese kohutavad sõdalased. Kohutava konflikti keskmesse haaratud Alea põgeneb surma eest, mis teda igal sammul armu andmata jälitab. Päev-päevalt kasvab tagaajajate hulk ja läheneb hetk, kui ta peab tegema kannapöörde ja oma saatusega silmitsi seisma. Otsekui peegelpildina elab tüdruku seiklustega hämmastavalt sarnaseid sündmusi läbi üksik emahunt Imala. On nende elud ehk kuidagi seotud? Kummagi tulevik on ähmane, ent viimaks ootab emahunti ja last ühine saatus.
Veneetsia on maskide ja mõistatuste linn, kus kitsad tänavad ja käigud moodustavad gigantse labürindi, mis eksitab asjassepühendamatuid ja sisendab salapära. Niisama kütkestav kui tabamatu, kõigub linn ohtlikult balansseerides kestmajäämise ja lagunemise vahel. Arhitektuuriväärtused murenevad – vundamendid nihkuvad, ornamendid kukuvad küljest –, ehkki pingutused linna säilitamiseks on käimas. Langevate inglite linnas avab John Berendt, raamatu Südaöö hea ja kurja tundmise aias autor, mõistatuslikku Veneetsiat nii nagu ainult tema seda suudab. Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta. Oma uurimise käigus kohtab Berendt tervet galeriid huvitavaid tegelasi, siin on habenoana vahe kohtuuurija, kes punastab, kui teda vihastatakse; prominentne Veneetsia luuletaja, kelle šokeeriv "enesetapp" paneb sõpru omal käel mõrtsukat otsima; Ameerika pagulaste esimene perekond, kel seisab silme ees oma Suure kanali äärsest paleest ilmajäämine; kõrgseltskonda kuuluvate ameeriklaste organisatsioon, kes pidusid korraldades toimekalt kogub raha Veneetsia kunsti ja arhitektuuri säilitamiseks, seejuures omavahel kakeldes, üksteise motiive küsitavaks tehes ning jahmunud veneetslasi kähmlusse kaasates; kaasaegne Veneetsia sürrealistist maalikunstnik, keda koha peal tuntakse kui häbematut vigurivänta ja provokaatorit; kahekümne esimest põlve meisterklaasipuhuja, kelle pojad peavad dünastilist sõda; ja palju teisi – tuvipüüdjad, patuoinad, uneskõndijad, mees, kes usub marslaste olemasolusse, Taimemees, Treviso rotimees ja Henry James. Berendt räägib meile loo, mis on läbi imbunud Veneetsia atmosfäärist ja täis üllatusi; peenelt joonistatud üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline maal. Tulekahju ja selle tagajärjed läbivad leitmotiivina raamatut, kus põnevus aina kasvab, tuues esile Veneetsia kogu ta maagias, salapäras ja dekadentsis. John Berendt on ajakirjanik ja ajakirja New York endine toimetaja. Tema esimene raamat, Midnight in the Garden of Good and Evil (Südaöö hea ja kurja tundmise aias), oli rahvusvaheline bestseller ja 1995. aasta Pulitzeri Preemia dokumentaalkirjanduse finalist. Hetkel pesitseb New Yorgis.