Tooted

Elu presidendi kõrval on kõike muud kui tavaline. Selle raamatu on oma mälestuste põhjal kirja pannud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini abikaasa Naina Jeltsina. Siiras ja vahetu lugu kirjeldab kolkaküla tüdruku teekonda maailma ladviku hulka – saatuse tahtel sai Naina Jeltsina elust murrangulisel ajajärgul osa suure riigi ajaloost. Presidendi abikaasana nägi ta väga lähedalt erakordseid ajaloolisi sündmusi – Venemaa esimesed üldrahvalikud presidendivalimised, 1991. aasta augustiputš, NSV Liidu kokkuvarisemine, 1993. aasta poliitiline kriis, 1998. aasta finantskriis ja paljud teised. Esialgu lastele ja lapselastele jäädvustatud memuaaridest on suur osa seotud Boriss Jeltsiniga, kellega Naina elas koos üle viiekümne aasta. Saame teada, kuidas nad kohtusid, kuidas arenesid nende suhted, kuidas kasvas nende pere. Mälestused hõlmavad pika ajavahemiku 1930. aastatest kuni meie päevini, pakkudes ajalooliselt huvipakkuvat ja ehedat pilti elust Venemaal. Raamatut illustreerivad üle 100 mustvalge ja värvifoto autori noorpõlvest, Jeltsinite eraelust ja presidendipaari ametlikest visiitidest. Varem avalikkusele kättesaamatud fotod avaldatakse Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.

Augustikuisel pärastlõunal kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt 8-aastane Sofja ja 11-aastane Aljona. Nädalate ja kuude möödudes jookseb politseiuurimine ummikusse. Tekkinud tühimikust vastu kajav kaotusvalu ja hirm rõhuvad eriti rängalt väikese aga sidusa kogukonna naisi. «Kadunud maa» viib lugeja Venemaa kirdeossa, kus kaunis keskkond – tihe mets, avar tundramaastik, kõrgustesse pürgivad vulkaanid ja Jaapanit Alaskast lahutav klaasjas ookean – on justkui raamiks pikalt käärinud ühiskondlikele ja etnilistele pingetele. Autorist: Julia Phillips on sündinud 1989. aastal Ameerika Ühendriikides. Barnardi Kolledžis inglise filoloogia bakalaureusekraadi omandades sai vene keelt ja kirjandust imetlenud neiu võimaluse veeta välisüliõpilasena ühe semestri Moskvas. Seal tegutses ta muu hulgas vabatahtlikuna keskuses, kus tegeleti kuriteoohvrite abistamisega. Pärast kolledži lõpetamist sai Julia Phillipsist Fulbrighti stipendiaat. Ta naasis Venemaale, et viia läbi uurimistöö välisinvesteeringute ja turismi mõjust Kamtšatka poolsaarel, keskendudes naistevastasele argivägivallale. See viis debüütromaani «Kadunud maa» kirjutamiseni. Phillipsi tekste on avaldatud New York Timesis, Atlanticus, Moscow Timesis ja Paris Review's. Praegu õpetab ta Randolphi Kolledžis loovkirjutamist ja elab New Yorgis Brooklynis.

Maalikunstnik Elaine Risley naaseb pärast neljakümneaastast eemalolekut kodulinna Torontosse. Teda kummitavad mälestused lapsepõlves läbielatud julmusest ja reetmisest. Minevikuvarjudest põimitud troonil istub Cordelia – kunagine parim sõbranna ja suurim kiusaja. «Kassisilm» on romaan, kus lapsed mängivad oskuslikult õelaid mänge, jättes seeläbi üksteisesse igikestvad hingehaavad. Autorist: Margaret Atwood sündis 1939. aastal Kanadas Ottawa linnas. Lapsena maalikunstnikuks saamisest unistanud Atwood hakkas 5-6-aastaselt kirjutama näidendeid ja luuletusi. Tulevane kirjanik läks kooli alles 12-aastasena. Ta omandas inglise keeles bakalaureusekraadi Toronto Ülikooli Victoria kolledžist ning magistrikraadi Harvardi Ülikooli Radcliffe'i kolležist. Kuigi kriitikud on teda sageli feministlikuks autoriks nimetanud, ei meeldi Atwoodile ennast nõnda sildistada. Aktiivse keskkonnakaitsjana on ta oma uuemates romaanides puudutanud ka näiteks loodushoiu teemat. Kahekordne Bookeri kirjandusauhinna võitja on kirjutanud üle 50 raamatu, mida on avaldatud rohkem kui 45 riigis.

Hinnatud teadlase ja kunagise USA senaatori S. I. Hayakawa (1906–1992) populaarteaduslike teoste klassikasse kuuluv "Keel mõttes ja teos" on kaasahaarav käsitlus keele olemusest ja viisidest, kuidas keel meie mõtlemist ja maailmast arusaamist kujundab. Tegu on tervikliku sissejuhatusega keelesemantikasse, mis pakub põhjaliku ülevaate keele funktsioonidest. Me saame sõnade abil nii teisi veenda ja mõjutada kui ka objektiivset infot edasi anda, nii eelarvamusi ja viha õhutada kui ka koostööd ja teineteisemõistmist luua. Mõistes, kuidas keel toimib, milliseid ohte ja võimalusi see endas peidab, õpime tundma inimese toimimise üht olulisemat külge. See, esmakordselt 1949. aastal ilmunud raamat on palju aastaid hiljem sama aktuaalne, pakkudes ka tänapäeva lugejale vajalikke teadmisi meid ümbritsevate sõnumite mõistmiseks. Eestikeelse tõlke aluseks on teose viies, 1991. aastal ilmunud täiendatud väljaanne, mida on kaasajastanud Hayakawa poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa.

31aastane Casey Peabody ei tea, kuidas eluga edasi minna. Hiljaaegu lõppenud armusuhe ja ema ootamatu surm on tema hinge jätnud tuikava tühimiku. Kunagise golfitalendi postkasti saabuvad nüüd peamiselt võlateated – üks ähvardavam kui teine. Casey tuleb ettekandjatööga hädavaevu ots otsaga välja ja üürib kitsukest hallituslõhnalist garaažituba. Seal ootab teda aga viimane allesjäänud pidepunkt ja trööst: kuue aasta eest alustatud romaan, mille kallal kirjanduslike ambitsioonidega naine unetundide arvel töötab. Ja siis leiab Casey end ühtäkki veel armukolmnurgast, mis ähvardab ta lõplikult tasakaalust välja viia. Lily Kingi „Kirjanikud ja armastajad“ on südamlik, intelligentne, humoorikas ja unustamatu lugu armastusest, loovusest, eneseleidmisest ning sellest hirmuäratavast, ent võimalusterohkest hetkest elus, kui üks ajajärk on lõppemas ja teine algamas.

2019. aastal valla pääsenud koroonaviirus levis kiiresti üle maailma, külvates oma teel paanikat, segadust ja surma ning sundides riike astuma erakorralisi samme. Kuidas suutis üks pisike viirus terve maailma põlvili suruda? Raamat heidab valgust sellele, mismoodi maailm niisugusesse olukorda jõudis, millised looduslikud, poliitilised ja ühiskondlikud tegurid sellele kaasa aitasid, mida on minevikus valesti tehtud ja mida meil sellest õppida on. Mineviku vaatlemise ja oleviku kriitilise hindamise kõrval tutvustab autor ka võimalikke tulevikusuundumusi. Autorist Fareed Zakaria on India päritolu USA ajakirjanik, CNNi poliitikasaate "Fareed Zakaria GPS" juht ja tunnustatud välispoliitika-analüütik. Ajakiri Foreign Policy nimetas ta 2019. aastal viimase kümnendi kümne kõige mõjukama globaalse mõtleja hulka. Poliitilistelt vaadetelt määratleb ta ise end tsentristina, ent teda on kirjeldatud ka liberaali, konservatiivi, mõõduka ja radikaalse tsentristina. Zakaria on kirjutanud mitu menukaks saanud raamatut, nende seas "The Future of Freedom" ja "The Post-American World", milles ta käsitleb demokraatia olemust ja probleeme.

"Lugulaul" on eksperimentaalne romaan, mida on peetud eestimaise postmodernistliku kirjanduse üheks kõige stiilipuhtaimaks näiteks.

Meie esiemade elu oli tulvil rituaale. Need olid kombed, mida pärandati põlvest põlve ja mida leidus pea igas eluvaldkonnas, ning need olid tihedalt seotud naise rolliga peres ja ühiskonnas. Folkloristid Reet Hiiemäe ja Mare Kõiva tutvustavad erinevaid naise eluga seotud rituaale: olulisemate eluetappide juurde kuuluvad kombed, aastaringiga seotud tavad, tervise-, kaitse- ja ilurituaalid. Eraldi peatükid räägivad ravitsejatest ja nõiaprotsessidest. Eelkõige tulevad raamatus jutuks siinmail naiste elu saatnud pärimuslikud kombed, kuid autorid heidavad pilgu ka nüüdisaja naiste rituaalimaailma. Naiste kogemusi aitab raamatus nähtavaks muuta rikkalik valik allikaid alates vanimatest kättesaadavatest dokumentidest, 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole käsikirjadest kuni lähiminevikus talletatud kogemuslugudeni. Mõlemad autorid on viljakad teadlased. Reet Hiiemäe lemmikvaldkonnaks on pärimuslikud kaitseviisid ja vastavad kogemuslood, ta on avaldanud neil teemadel mitmeid raamatuid. Mare Kõiva on enam keskendunud loitsude ja rahvaarstide uurimisele.

Inimesed ei ole sugugi ainus liik, kellel on võime armastada, vihata ja karta, tunda häbi, süütunnet ja jälestust või olla kaastundlik. Frans de Waal alustab oma lugu šimpansimatriarh Mama ja bioloog Jan van Hooffi sõprusest ja tõestab seejärel värvikate näidetega, kui sarnased on inimeste ja loomade emotsioonid. Haarav jutustus puudutab nii südant kui ka mõistust ja avab silmad, kuidas peaks teisi elusolendeid paremini kohtlema. Aleksei Turovski ütleb raamatu tagakaanel: "Mulle on saanud osaks au vestelda Inglise kuninganna Elizabeth II-ga. Jutt oli koertest, hobustest ja ahvidest. Hüvastijätuks tõdes kuninganna, et päeva lõpus ei olegi me nii väga erinevad. Käesolev raamat tõestab nende sõnade õigsust teravmeelsel, teaduslikult pädeval ja meeli ning mõistust avardaval viisil. Nautige, kõrgemad primaadid!" Frans de Waal on on üks maailma tuntumaid biolooge. Ta sai kuulsaks raamatuga "Chimpanzee Politics" ("Šimpansipoliitika", 1982), kus ta võrdles võimu üle võitlevate šimpanside intriige inimpoliitikute tegutsemisega. Hollandi-USA etoloog ja zooloog tõmbab oma raamatutes ja teadusartiklites paralleele primaatide ja inimeste käitumise vahele. Viimasel ajal on tema huvi keskendunud loomade koostööle, empaatia päritolule ja inimese moraalsuse evolutsioonile. Teos on rikkalikult illustreeritud autori joonistuste ja fotodega ning ilmub sarjas "Postimehe raamat".

Miks on inimesed valmis oma maa eest surma minema? Kas religioon tekitab vägivalda? Kas meid ajavad üksteise vastu sõtta uhkus, viha ja kättemaksuiha? Kas ideoloogia võib ärgitada inimest end vabatahtlikult õhku laskma? "Miks me sõdime" räägib sellest, kuidas inimene on kümneid tuhandeid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel arenenud võitlema – ja ka võitlemist vältima. Autor näitab, kuidas meie käitumine on kogu inimkonna ajaloo vältel viinud meid ikka ja jälle konfliktidesse – kuigi see on järjest ebamõistlikum. Sellest hoolimata jõuab ta lootusrikkale järeldusele, et kunagi tulevikus võivad sõjad maailmast siiski täielikult kaduda. Mitmetahulisemat teemat kui sõja põhjused on raske lahti mõtestada. Seda ei saa teha ainult kõrvalise uurijana ega ainult osalisena, teema avamiseks on vaja mõlemat poolt. Mike Martin seob teaduse ning isikliku kogemuse, et defineerida sõda. Seda tuleb mõista, sest sõda pole kuskile kadunud, ometi tundub see lääne inimeste jaoks kauge abstraktsioonina – isegi kui sõda toimub Euroopa külje all. Kohustuslik lugemine nii ajaloo- kui ka tänapäeva sündmuste mõistmiseks. – Riho Terras, erukindral

Viimast 300 aastat nimetatakse kokkuvõtvalt antropotseeniks, mil inimtegevusest on saanud Maad kõigiti muutev jõud. Ent nüüd on elu pööranud ette uue lehekülje: alanud on novatseen, ütleb James Lovelock. Uuel ajastul sünnib tehisintellektist tehislik eluvorm – küborgid. Mis neile korda läheb? Mis saab nende arengu käigus inimkonnast ja emakesest Maast? James Lovelock on maailmakuulus inglise atmosfäärikeemik, mitmekülgne teadlane ja leiutaja. Oma paljudes keskkonnaalastes aimeraamatutes on ta tutvustanud ja selgitanud nn Gaia hüpoteesi: elu ja Maa on vastastiktoimes tervik ning planeeti võib vaadelda üheainsa organismina.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»

Painajapoe tegelastel jooksevad üle selja külmavärinad, ent üldse mitte jubedusest. Poes möllab kohutav lumetorm! Sarja kolmandas lustakas raamatus püüavad Ninni, Pets ja Härra Iseära poodi päästa uue jääaja küüsist. See oleks lihtsam, kui neile ei jääks kõikjal ette üks pirakas pugelik. Mida ta küll poes teeb? Kuhu viivad lumised jäljed? Mida hakata pihta purikaks külmunud Süldi Seepiaga? See on üks hirmus lumine lugu – loe ja värise! Lastele esimeseks iseseisvaks lugemiseks mõeldud raamat on kaasahaarava sisuga ja kirjutatud lihtsas keeles, teksti toetavad värvikad ja detailsed illustratsioonid. Soomes sündinud raamatusarja on tõlgitud üle maailma 22 keelde.

Kuidas oleme jõudnud olukorrani, kus teadmiste asemel kuulutatakse õhust võetud alternatiivfakte, võltsuudised levivad epideemiana ja tunnetel on rohkem kaalu kui tõendusmaterjalil? Tõejärgsus on üks meie aja muret tekitavamaid fenomene, ütleb Lee McIntyre. Mis kõige hullem, seda kujundatakse ja kasutatakse sihilikult poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Et tõde jalule aidata, selgitab ta oma raamatus üleilmseks kujunenud nähtuse päritolu ja tagamaid.

Inimesed vajavad hõimkondlikku grupikuuluvust. Mitmel pool üle maailma on kõige olulisem grupiidentiteet, mis pole üldse seotud riigiga, vaid põhineb rahvusel, piirkonnal, religioonil, kildkonnal või klannil. Amy Chua selgitab Ameerika Ühendriikide välis- ja sisepoliitiliste näidete varal, kui oluline on teadvustada ja mõista, kuidas hõimuinstinkt inimeste valikuid ja otsuseid mõjutab.

Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel.

Walt Whitman (1819–1892) oli Ameerika mõjukaim luuletaja ja esseist ning üks esimesi ilmakuulsaid vabavärsi meistreid. Oma aja kohta erakordselt liberaalsete vaadetega poeedi esmakordselt 1855. aastal ilmunud "Rohulehed" peegeldas toona anonüümseks jäänud autori veendumusi mõjudes oma sensuaalsuses paljudele šokeerivalt. Whitman jätkas kogumiku täiendamist elu lõpuni. Viimane, 1892. aastal avaldatud versioon – tuntud ka kui surivoodi väljaanne – sisaldas peaaegu 400 luuletust ning oli tõeline ood vabadusele ja individualismile. Poeet, kelle elutöö sai oma lõpliku vormi autori eluõhtul, jättis surres maha teose, mida peetakse õigustatult Ameerika rahvuseeposeks.

Kuidas elada tähendusrikast elu, seistes silmitsi tundmatuga, küsib raamatus "Tähtsaimad küsimused" tuntud briti filosoof Bryan Magee (1930–2019). Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Mõistus aitab sellele üksjagu kaasa, aga salapära jääb. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. Magee kutsub lugejat üles kaardistama, kust jookseb mõistetavuse piir. Arutlustes toetub ta oma peamiste filosoofiliste õpetajate nagu Locke'i, Hume'i, Kanti ja Schopenhaueri töödele. 1970.–1980. aastatel nii teles kui ka raadios aktiivselt filosoofilist mõtlemist populariseerinud Magee eelviimaseks raamatuks jäänud "Tähtsaimad küsimused" on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu (ja surma) tähenduse üle.

Christopher R. Browningi tuntuim, klassikaliseks teoseks kujunenud "Tavalised mehed" (1992, täiendatud 1998), on uurimus ühe reservpolitseipataljoni osalemisest Poola juutide hävitamises. Pataljoni liikmed ei olnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised keskealised mehed. Kuidas võisid neist siiski saada massimõrvade kuulekad täideviijad? 1960. aastail kirja pandud tunnistuste põhjal rekonstrueerib autor nende igapäevaelu ja kujunemise kalestunud mõrvariteks. Mõtlemisainet pakkuv lugemine, eriti kuna kõik need psühholoogilised tegurid, mis võivad viia sellise inimese kujunemiseni, toimivad ka nüüdismaailmas. Christopher R. Browning (1944) on pikaaegne Vaikse Ookeani Luterliku Ülikooli ajaloo professor ja Chapel Hilli Põhja-Carolina Ülikooli emeriitprofessor. Ta on pälvinud arvukalt tunnustusi oma mõjukate uurimuste eest, sealhulgas kolmel korral Ameerika riikliku juudiraamatu auhinna holokausti kategoorias.

Praegu on Euroopa proovilepaneku aeg, ütleb George Friedman sarjas "Postimehe raamat" ilmuva teose eessõnas. Millised on kaasaja Euroopa poliitilised, kultuurilised ja geograafilised tulipunktid ja kus on nende juured? Autor vaatleb piirkonniti maailmajao ajalugu ning kunagiste impeeriumide ‒ Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa ja Venemaa ‒ sajandeid kestnud võimuvõitlusi ning territoriaalküsimusi. Nende tuha all hõõguvates minevikukonfliktides peituvad mitmedki tänaste kriiside põhjused, mis mõjutavad Euroopa kodanike igapäevaelu ja tulevikku. Maailmas tunnustatud mõtleja värske ülevaade ajaloo ja tänapäeva seostest aitab paremini hinnata rahu haprust ja mõista selle väärtust.

Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.

See 2021. aasta reisikiri on omalaadne meditatsioon teemal, mida tähendab olla vaba. Kahe Afganistani lahinguveterani, fotoajakirjaniku ja sõjareporteri ning Daisy-nimelise musta koera 400 miili pikkusel teekonnal, mis kulgeb mööda Pennsylvania lõuna- ja keskosa raudteid, mõtiskleb Junger tänapäeva tsivilisatsioonist. See ei ole suurendanud inimeste turvatunnet ega rahulolu, väidab Junger. Hoopis inimestevaheliste sidemete nõrgenemine on põhjus, miks jõukaimates ühiskondades kasvab ärevuse ja depressiooni ning enesetappude arv.

On 1950. aastate New York. West Side'i linnaosa elanikud püüdlevad Ameerika unistuse poole, ent vaesuse ja vägivalla nõiaringist on raske välja murda, kui elu mürgitavad klassi- ja rassivaen. Noorte halastamatu jõugusõja taustal puhkeb õide erakordne armastuslugu. Puerto Rico immigrant Maria ja poolakast Tony ei tohiks teineteisega mingit tegemist teha, ent saatus sellest ei küsi. Mis on tal lootusrikastele noortele varuks? 1957. aastal Broadway lavale sündinud "West Side'i lugu" on William Shakespeare'i surematu "Romeo ja Julia" Ameerika versioon, mis pälvis paugupealt tunnustust ühe 20. sajandi suurima muusikalina. Selle edu kinolinal oli samavõrd silmapaistev – samanimeline film pälvis 1962. aastal 10 Oscarit. 10. detsembril 2021. a linastub kinodes kultusmuusikalil põhinev uus filmiversioon, mille lavastaja on maailmakuulus Steven Spielberg. Irving Shulmani raamat "West Side'i lugu" järgib originaali süžeed, ent võimaldab igaühel leida selle eheda ja traagilise armastusloo juurde oma tee. Raamatus on tegelasi täiendatud ning ajastu tausta avatud põhjalikumalt ja nüansirikkamalt kui seda võimaldab etendus või film.