Tooted

Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. Oskad armsa koera soove silmist lugeda. Karvad turris ja kõrvad ligipead olekul on oma tähendus. Tunned muret kadunud lamba pärast ja tunned suurt rõõmu ta leidmisest. Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad.

––Anu Raud

Anu Raua 2022. ja 2023. aastal kirjutatud juttude raamatu pealkiri sobib nõnda hästi just tema endaga. Uuest kogust leiab lugeja kolmkümmend lugu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, ka tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. See on soe ja huumoririkas jutukogu.

Tõesti on nii, et õnne peab elus olema.

Mind hoiab elus, kui ma saan laval mängida.

Kõik räägivad, aga keegi ei kuula.

–HELGI SALLO

Raamat annab teile võimaluse rännata koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta oli 1964. aastal tulnud, et jääda. Lavale ja meie ellu.

Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb ja mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka meie aeg.

Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse „väiksed nipid, väiksed trikid”, kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses „Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika (Vana Baskini Teatri suvelavastuses „Metsas ei kuule su karjumist keegi”)?

Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis „Õnne 13”. – „Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on kõik hästi.” (tsitaat raamatust).

Poisid ja tüdrukud hüüavad näitleja Sallot tänaval kohates „Alma! Alma!” ja küsivad käe peale autogrammi.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
 rängast rõõmust samuti kui
 rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
 paistab mitme inimpõlve taha
 igast talust.

Luuletusest „Rängast rõõmust”

⃰ ⃰ ⃰

Oli küll mul tõesti oma kelk.
Oli koer ja koera nimi Tommi.
Tookord oli meil see nudi lehm.
See sõi silku, paberit ja kommi.

Luuletusest „Elukäik”

 

„Raamat, mis inimest liigutab, on inimkonna julgeoleku tagatis,” ütles Viivi Luik kõnes Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva tähistamisel 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Ta enda värskelt ilmunud luule valikkogu „Jõhker tähistaevas” on üks selle tõestusi. Raamatust leiate Viivi Luige luulet varasemast üheksast luulekogust, raamatu lõpuosas on üksikkogudes seni ilmumata värsse. Tema luule sõnum, kogu õhustik on intensiivselt jõuline, samas seletamatult õrn ja justkui lohutav.

Raamat hõlmab aega alates aastatest, mil autor oli Treffneri koolipoiss 1950ndatel kuni ta tõusuni tänase maailma kosmoseteaduse püramiidi tippu. Treffneri poiste hilisemat saatust kirjeldab autor värvikalt. Nõmmik ise lõpetas Moskva Ülikooli ja töötas hiljem ülikooli kuulsas tuumafüüsika instituudis. Kosmosefüüsikuna pühendus ta kosmilise keskkonna ja planeetidevaheliste radiatsiooniväljade uurimisele. Tema nime kannab kosmose radiatsioonimudel „R. Nymmik, ISO Standard No. 15390”.

Riho Nõmmik (1936), selge pilgu ja terava sulega kosmoseteadlane (PhD 1998) vaatleb kosmost, maailma ja tänast Eestit realistliku vaatenurga alt. Ta kirjeldab raamatus ilmaruumi ilu ja täiuslikkust, ent põhjendab, miks on kosmos inimvaenulik keskkond ja unistus inimese elust Marsil kuulub täna veel ulme valdkonda. Nõmmiku stiil on sarmikas ja originaalne: otsekohest ütlemist ja ägedat sõnakust mahendab nukker huumor (kohati must huumor). Kuid raamatust õhkub ka soojust ja armastust, kui ta räägib oma emast ja sõpradest-füüsikutest.

Autorile meeldib diskuteerida. Ta soovib ka lugejaga alustada väitlust:
– Inimkonna unistusest „vallutadaˮ Marss – mida ütleb selle kohta loodus?
– Mis on tänapäeva ühiskonna kolm ulmet?
– Miks Maa magnetväli meenutab kangesti neid konnapoegi, keda Miku ja Manni kunagi sauna taga tiigi ääres püüdsid?
– Kas olla globaalne eestlane või jääda rahvuskaaslaseks? Jne.

Riho Nõmmiku teose teine peategelane on tema ema, omaaegne Tartu ülikooli geograafiadoktor Salme Nõmmik (1910–1988), kellele on raamatus pühendatud omaette peatükk. Kirjeldatakse, kuidas prof. Salme Nõmmiku käsitluses sai algelisest nõukogulikust majandusgeograafiast tuleviku teadus – inimgeograafia.

Sissejuhatuses selgitus raamatu pealkirja kohta:
Kaks teed teaduses.
Üks tee Maal. Teine tee Kosmoses.
Üks tee – geograafias. Teine tee – kosmoseteaduses.
Esimene tee – ema, Salme Nõmmiku tee.
Teine tee – poja, Riho Nõmmiku tee.
Mõlemad olid teerajajad. Mõlemad raiusid teadusetihnikus oma iseseisvat rada.

 

Raamatusse on lisatud ajakirjas Akadeemia 2020. aastal ilmunud Riho Nõmmiku artiklid „Teadusega Maalt Marsile” ja „Koloniseerime kosmose. Laipadega?”, mis ilmuvad ajakirja toimetuse nõusolekul.

Siin majas on muidu ilus valgus,
aga langeb kuidagi valesti.
(näidendist „Valguse põik”)

Äsja ilmus kirjastuselt SE&JS Paul-Eerik Rummo draamatekstide valikkogu „Kogutud mänge”. Töökeeli öelduna: sajandi suurkogu. Seda avades me justkui kuuleksime klassiku häält. 624-leheküljelisest raamatust leiate enamiku P.-E. Rummo näidendeid, kuuldemängu ja filmistsenaariumi. Raamatut „Kogutud mänge” võib võtta kui järge või teist köidet Paul-Eerik Rummo luuleraamatule „Kogutud luule” (kirjastus SE&JS, 2005). „Minu dramaturgiliste mängude tekkeimpulsid on olnud needsamad, mis luuletustelgi,” kirjutab P.-E.R. saatesõnas.

„„Tuhkatriinumänguga” alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on „Saatja aadress”. Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline, kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas „Saatja aadress” või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale”, kas „Valguse põik” või „L-hunt”.” – – Viivi Luik raamatu järelsõnas.

Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist

 

Mällu on kinnistunud üks ilus päev, bussisõit ja peatus Ridala kiriku juures, kus toimetas noor Toomas Paul. Seal maakohal olid ka ta naine ja kaks tütart ning koerust täis koerakutsikas. Toomas kõplas oma aiamaal ja kui meie imestasime, et nii puhas, umbrohtu ei olegi, siis Toomas naeris ja ütles, et tema aias ei kasvagi umbrohi.

Jutust „Jumal padja all”.

„Ma kirjutan toonastest inimestest ja sündmustest, nagu neid täna mäletan. Loodan, et minu eakaaslased leiavad mu raamatust mõndagi tuttavat ja noortele tuleb see oma silmaga mittenähtud aeg ehedalt silma ette, ütleb Anu Raud. Oma uues juturaamatus „Päevalill ja torupill” vaatab Anu värske pilguga tagasi vanadele asjadele. Kunstnikuna on tal oskus kirjutada ka sõnades otsekui värviliselt – värvides ja mustrites.

Sündmustest ja inimestest, kelle saatus oli elada Vene võimu all, kirjutab Anu stiilis, et elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas miskitmoodi ka koomiline. Heaks näiteks on kas või lood „Au lehmale”, „Loomaloendajad” ja „Miilitsamehe pärand”. Leiate raamatust ka hoopis teistlaadi jutte, nagu lugu Estonia teatri laulja Tiit Kuusiku koerast („Iseäralik varguselugu”), meenutus oma armsast vennast vannilinal, kellest kasvas vigurvänt („Vennake”) või kohtumine Hugo Lepnurmega („Jumal padja all”).

Raamatu lõpus on Lastenurk kahe seikluslooga. „Mõnel lapsevanemal või vanavanemal on nüüd võimalus ettelugemist lunivale lapsele just lastejutu leheküljed mu raamatus lahti keerata,” naerab Anu.

Teel kompass mõõdab mitmeid ilmakaari,
meid õõtsutavad ookeani veed.
Ja võõraid sadamaid ja võõraid saari
me näeme pikal, pikal mereteel.
Juhan Smuul

Eestlased on aegade vältel olnud mererahvas. See raamat räägib Tapal sündinud eesti poisist Paulist, kes noormeheks sirgudes õppis Tallinna Merekoolis meremeheks ja hiljem laevakapteniks tõusis. Paul Rohtlaane (1930–2020) mälestustes avaneb maailmamerd sõitnud meremehe põnev ja seiklusrikas, tihti väga karm elu. Taustaks maailmas toimunu ja Eesti elu möödunud sajandi teisel poolel. Laevakapten Rohtlaan kirjeldab põnevalt ka aastaid, mis järgnesid pärast riigi iseseisvuse taastamist.

Eesti armastatud helilooja mõtted loomingust ja loomisest, muusikast meie ümber, õpetamisest, armastusest ja õnnelik olemisest

Minu missiooniks on kübeke ilu luua.
Kõik õnnelikud tunded ladestuvad meis ning millal ja mis kujul nad väljenduvad, seda ei tea kunagi.
Dialoogid õpilase ja õpetaja vahel võivad mõlemale osapoolele väga väärtuslikud olla.
Raamatutel on oma elud ja inimesel oma suhted igaühega neist.
Iga inimene ise on justkui mõistatus.
Imelik küll – ma võin tunda õnne, kui vaatan silma oma koerale. Ta vaatab mind pikalt ja ma olen kindel, et ta tahab midagi öelda.
Eino Tamberg

Raamat koondab helilooja Eino Tambergi (1930–2010) mõtteid elust, muusikast, raamatutest, inimestest, armastusest, õnnest. Tervikuna on avaldatud abikaasa Mairele pühendatud laulutsükkel „Peeglitrikid. Op. 137. Kolm laulu Margaret Atwoodi, Viivi Luige ja Doris Kareva sõnadele / Mezzosopranile, flöödile, vibrafonile ja tšellole” (2010). Juures ka noodigraafika. Esmakordselt ilmus raamatus Eino Tambergi noorpõlveluule.
Kui tuleb sügis, meelitab mind kevad
Ja kevadel mind paelub hilissuvi.
Ma käratsen, kui soovitakse rahu,
Kuid vaikselt istun lärmajate seas.

Raamatu lõpus loetelud E. Tambergi teoste maailmaesiettekannetest väljaspool Eestit ja helilooja enda hinnangul olulisemad teosed loomeperioodide järgi.

See on õnnelik juhus, et olen saanud kirjutada mõned raamatud. Olen püüdnud lisada loetavale ka iseennast, jätta endast mingi jälg, enne kui aeg nagu sügisene karge meri selle, mis olnud, olematuks uhub.
Mind on alati huvitanud isiksused ja nende võlu, mis on jäävad väärtused ja „mille sära aeg ei vii”, kui tsiteerida Blokki.
Kergeid intervjuusid tuleb üliharva ette. Millegipärast on alati raske.
Kas armastusest on üldse midagi suuremat? Võib-olla ainult elu ja surm?
Kuulsus on meeldiv, kui sa ise ei pea selle all kannatama.

Kogumik „Puudutused ja jäljed” sisaldab valiku mõtteid karismaatilise telereporteri Urmas Oti (23. aprill 1955–17. oktoober 2008) raamatutest, mis on aastatel 1994–2012 ilmunud kirjastuselt SE&JS. Valik on tehtud raamatutest „Playback” (1994), „Carte blanche” (1995), portreeraamat Erika Salumäest „Surprise” (2002), „Asmerid. Topeltpeeglis” (2007) jt. Kasutatud on fragmente Urmas Oti intervjuudest Käbi Lareteiga raamatus „Eksiil” (1997) ja Karin Saarseniga raamatus „Grand Hotel, Stockholm. Poola suvi” (2006).

Raadiod kogelevad,
televiisor maigutab suud.
Ehk ei tulegi kevad,
vaid midagi hoopis muud.

Viivi Luik „Rängast rõõmust” (1982).

Teose „Selle kevade tervitus” saatesõnas tuletab VIIVI LUIK meelde oma eelmist esseedekogu „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017): „„Pildi ilu...” eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: „Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.” Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: „Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.”

Raamatu pealkiri „Selle kevade tervitus” ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud ühes väga ammuses luuletuses kogus „Rängast rõõmust...”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.

Raamat sisaldab Viivi Luige viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Siin on seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised, kuuldemäng „Koera süda” ja ooperilibreto „Pilli hääl”. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest.

Lugedes leiate end ajarändurina, kes elab ühekorraga nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka on nii, nagu ta kirjutas kunagi isikuromaanis „Seitsmes rahukevad” (1985): Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, aeg ja mõtteviis muutus.

Ühiskonnateadlase, filosoofi ja õpetaja Ülo Vooglaidi teine raamat “SÕNA on JÕUD” sisaldab kaheksat tema poolt Raadio Ööülikoolis peetud loengut aastatel 2001–2017. Loetleme need: Milleks teooria, metodoloogia, metoodika; Laps ja maailm; Vanaisa ja õnn; Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis?; Väikese inimese suur rõõm; Mis on demokraatia?; Ööülikooli rännakud Loonel; Pealisülesanne. Ülo Vooglaidi räägitud õpetusest Ööülikooli loengutes leiab igaüks endale elu tähtsaima iva: tarkus ja armastus on omavahel tihedasti läbi põimunud. Selles raamatus on palju tarkust ja armastust. Unistusi ja rikastavaid teadmisi. Kuid ka valusaid elukogemusi. Vooglaid paneb halastamatult paika poliitikuid, naeruvääristab demagoogiat selle kõikides avaldumisvormides, lõhub pettekujutelmi.

Sada aastat tagasi pakuti meie inimeste edasikestmiseks välja puu, kivi ja järv. Selle kõrvale sobisid ka maalähedane kell, piibel ja Jumal.

Südamearst asetab südame sees kõik paika, puhastab veresooned, sätib kambrid korda, korrastab klapid, vaatab, et lihas töötaks – aga väline karp? See on sauruste aegadest saadik sama. Keegi pole proovinudki seda disainida.

Tundke ära kannatlikud inimesed! Üha suurem defitsiit, aga meditsiinis on nad hindamatud.
Mis on siin maapealses üürikeses elus kõige tähtsam? Lähedase inimese olemasolu,
hoolivus ja headus.

Kes võiksid pretendeerida tiitlile „Eesti süda 100”? Dr. Rein Vahisalu eelistus: Jaan Poska, Paul Keres, Jaan Saul, Kihnu Virve.
Rein Vahisalu

Südamearst Rein Vahisalu kirjutab oma raamatus „Südamelt ära” arstikunstist ja arsti ning patsiendi omavahelise suhtlemise tähtsusest. Lugeja leiab siit häid nõuandeid, kuidas oma südant kõige paremini „ära tunda”, kuidas südant igapäevaselt heas toonuses hoida ning mis on eeldused selleks, et elada kõrge eani.
Dr. Rein Vahisalul (1946) on aukartust äratav ametistaaž, ta on pikki aastaid töötanud kardioloogina Ida-Tallinna Keskhaiglas ja võtab ka täna seal patsiente vastu. Aastatel 1995–1996 oli ta laevaarstina Livonial ja Regina Baltical, mil sai rikkalikke ravitsemise kogemusi polaarreisidelt Kanada Kõrg-Arktikas ja Antarktikas.

Valikkogu
„Väikesed pildid Eestist” (jutustused)
Luulet ja mõtteid

 

„Eest ära, eluvanker veereb!
Eest ära – muidu alla jääd!
Või tule kaasa! tõmba! lükka! –
Või juhi, kui sul võimsad käed!
Eest ära!” hüüab elu.

 

Anna Haava

 

Ehisköites raamat Anna Haava 160. sünniaastapäeva tähistamiseks, mis on 15. oktoobril 2024. Uues raamatus ilmub Anna Haava noorpõlve jutustuste ja luule kõrval ka valik tema mõtteid, mis on ammustel aegadel kirja pandud, ent tarvilik elutarkus tänagi.

 

Anna Haava noorpõlvejuttudest saate lugeda, kuidas inimesed vanasti elasid ja kuidas sirgus väike Anna, kellel seisis alati meeles, kuidas ülemkooliõpetaja Tann ükskord geograafiatunnis kord eestlastest rääkinud ja ütelnud: „Lätlased on vast anderikkamad, nad on elavamad, aga eestlastel on igatahes rohkem iseloomu.”

 

Anna Haava luuletusi on viisistatud üle paarisaja, paljud neist on tänaseks muutunud peaaegu rahvalauludeks. Just laulude kaudu on Anna Haava luule jõudnud rahva südamesse.

 

Teda tuntakse luuletajana, kellel on palju õrnahingelisi, nukraid luuletusi („Kui sa tuled, too mull’ lilli”, „Ei saa mitte vaiki olla”), tunderikast armastusluulet („Oh ma isegi ei tea”, „Lenda, lepatriinuke”, „Nii ta on”), uhkust sünnimaa Eesti üle („Elumere mühinasse”).

 

Miskipärast pole sugugi räägitud aga sellest, et Anna Haava on kirjutanud ka palju rõõmsatujulisi, uljaid, humoorikaid värsse. Uues kogus on avaldatud mõnigi neist („Eest ära!”, „Uudis”, „Mis Mats mõtleb”, „Vai sedasi suad mehele”, „Ilmar ise” jt.). Leiate need, nagu mõnedki ta sooja huumoriga vürtsitatud jutud raamatust.

 

Anna Haava sünniaastapäev on Eesti kultuuri suurpäev. Sõpradega kokkusaamise rõõmus päev. Nagu Anna Haava ise on kirjutanud oma luuletuses „Meie”:

 

Meie silmades säravad sädemed,
Meie põues lainetab julgus ja jõud,
Hoovab elu!

Kaks kunstnikku tegid meisterdamisraamatu, milles on rõõmu ja väljakutset väikestele ja suurtele.
Siin on õpetusi, kuidas teha tegelasi munakarpidest, tüüpe, keda paneb liikuma nukkvõll ja olendeid, kes peituvad üksikuks jäänud kindas. Kasutatud on argiseid materjale ja lihtsaid töövahendeid. Paarkümmend originaalset projekti on tähistatud raskusastme järgi märksõnadega: täitsa lihtne, nõuab keskendumist ja väljakutse.
Raamat on varustatud tegemisjuhiste ja joonistega. Teemakohased pildid, mille autor on Marilyn Piirsalu, kutsuvad meisterdajaid kaasa mänguilmadesse, kus tegutsevad Tegelased ja Tüübid.

Meisterdamine arendab käteosavust ja fantaasiat ning toetab leidlikku hakkamasaamise vaimu.

Me peame alati vaatama, kuhu me tahame teel olla ja vastavalt sellele tegutsema. Selle, kuhu maailm läheb, jätame Jumala hooleks, tema on maailma loonud ja mingid eesmärgid on tal selle loomisega olnud.

Küsimusi esitades või hinnangut andes peame meeles pidama, et vastused, mida saame, võivad olla väga erinevad, olenedes sellest, kellelt ja mida me küsime.

Tänane inimene ei ole üldsegi originaalne. Tal pole vaja usku, sest tema elu probleemid lahendab tehnika ja mäng.

Haljand Udam

Kui otsite vastuseid oma elu paljudele küsimustele, on teile suureks abiks, isegi sõbraks õpetlase, esseisti ja Idamaade tarkuse asjatundja Haljand Udami (1936–2005) uus raamat „Traditsiooni jõud”. Siit leiate valiku Udami enamikus seni avaldamata suulisest ja kirjalikust mõtteloost.

Teosest võib leida kinnituse, et teaduslikud tõed, majandussuhted ja poliitiline kord ei oma inimühiskonna üle nii suurt võimu, nagu on arvatud, ega ka mõjuta inimesi sel viisil, nagu seda teevad kultuur, traditsioonide jõud, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised.

Tunne Kelami portree-raamat, kus pikk kogu tema elu lahkav intervjuu Urmas Otile, katkendid päevaraamatust ja mitmed sõnavõtud. Palju fotosid. Miguel Angel Martinez, Euroopa Nõukogu president 1993-1996, aastast 1997 Parlamentidevahelise Liidu president, Hispaania parlamendi liige: Olen olnud Tunne Kelamiga tihedas koostöös viimased kümme aastat ja meie minevikus leidub ühiseid jooni. Me mõlemad oleme kogenud, mida tähendab olla diktatuuri all dissident. Veelgi enam: me mõlemad oleme mõistnud, et mitte igaüks, kes oli võimeline totalitaarsele režiimile vastu hakkama, ei suuda kasvada ümber demokraatlikus süsteemis tegutsevaks konservatiivseks poliitikuks. Tunne Kelam on vaieldamatult üks neist, kes sellise metamorfoosi edukalt läbi on teinud. Olles ise ammune sotsiaaldemokraat, olen olnud temaga kui veendunud konservatiiviga eriarvamusel paljudes konkreetsetes küsimustes. Oma parlamendigrupi liikmena on Tunne Kelam tugev väitleja vastaspoole argumentide kummutamisel. Sõbrana on ta usaldusväärne ja siiras inimene. Nõnda siis eelistangi temaga vestelda pigem vabadusest, inimõigustest ja muusikast kui majandus- ja sotsiaalküsimustest.

Valik lavastaja, õppejõu ja eestlaste elulugude koguja ning talletaja Merle Karusoo (1944) mõtetest, esseedest ja kõnedest aastatel 1985–2019.
Kaks mõtet Merle Karusoolt:

„Ega ju midagi rohkemat siin ilmas ei olegi, kui kokkulepped inimeste vahel ja neist hoolimine, nendega arvestamine.”

„Üks õige asi, mida mina tean [28 aasta taguse] Põhiseaduse Assamblee tööst nimetada, oligi see hetk, kui Hando Runnel püsti tõusis ja ütles, et põhiseaduses peaks see kirjas olema, et töö on kõige väärikam eneseteostuse viis.”

 

Koostaja Ebe-Ruuta Eelmäe, järelsõna Elo Lindsalu

Marilyn Piirsalu graafilised lehed

Tasa-tasa,
vaikselt-vaikselt
asub teele
inglikaitse
[---]
Lendab kaitsma
Looja loodut,
õnne habrast
iseloomu.

Kes meist poleks lugenud Heljo Männi luuletusi nii lastele kui ka suurtele. 320-leheküljeline kogu „Üheks maa ja taevagaˮ sisaldab Heljo Männi luulet täiskasvanutele. Luulekogu koostaja Heljo tütar Ebe-Ruuta Eelmäe on noppinud sellesse raamatusse luuletusi kolmekümnest erinevast raamatust või käsikirjast. „Põhiliselt olen siiski siia valinud veel avaldamata luuletusi, mida mu ema Heljo on kirjutanud oma elu viimase kümne aasta jooksul. Võiks öelda, et see luuleraamat toob nähtavale ühe hinge eluloo.ˮ Esmakordselt ilmuvad luuletused hõlmavad raamatu mahust kaks kolmandikku.

„Kõik me oleme linnud teel kevade poole.ˮ Heljo Männi luulet sedavõrd hästi kokkuvõtva luulereaga on pealkirjastanud oma järelsõna kirjandusdoktor Elo Lindsalu. „Linnud sümboliseerivad vabadust, aga ka lootust ja igatsust parema järele. Värsid „Kõik me oleme linnud teel / kevade poole” iseloomustavad tabavalt inimolemist – pidevat teelolekut, vabaduseiha, kõrgemale püüdu ja igavest kevadeootust; „kevad” võib olla mis tahes positiivselt laetud eesmärk,ˮ kirjutab Lindsalu. „Olgugi Heljo Mänd laialt tuntud eesti lastekirjanduse klassikuna, oli ta enda meelisžanriks hoopis täiskasvanuteluule.ˮ

Päevaraamat. Kirjad. Tõlked

Raamatus “Üks elu” avaneb Eesti ühe väljapaistvama tõlkija Valda Raua (1920–2013) päevikute, kirjade ja märkmete kaudu nii ta enda ja tema perekonna käekäik kui ka aeg ja inimesed, kultuurisündmused ja seltsielu läbi aastakümnete. Ta oli poole sajandi vältel eestlaste paljude lemmikraamatute (nt. Salingeri „Kuristik rukkis”) armastatumaid tõlkijaid, inglise ja ameerika kirjanduse eesti keelde vahendajana kõrgelt hinnatud. Valda Raua tõlked haaravad oma keelelise ilu ja mõistete küllusega. „Ta oli tõeline väärtkirjanduse maiasmokk,” meenutab tütar Anu Raud. „Emal aitas püsivalt maale elama asumisel kergemalt kohaneda just see haridus ja eluhoiak, mille ta oma koolidest kaasa sai. Igal juhul tundis ta suurt rõõmu loodusest, aiatööst, eriti lillepeenarde sättimisest. Tal oli jaksu ja jõudu ka rasketel aegadel hakkama saada.”

Valda Raud oli ka särav seltskonnainimene, kelles oli sarmi ja kombekust, mida rikastas peen briti huumor, mida ta täiuslikult valdas. Tema kodu oli kohtumispaik, kuhu külalised olid tihti kutsutud ja alati oodatud. Sellest kõigest ja paljust muust see raamat räägibki.

Vapralt kihutasid tormiratsud,
püherdades suurtes hangedes.
Siis nad väsisid ja pehmed matsud
kostsid metsast lume langedes.

Aga öö tõi selgust sula-summe,
külma tõi, et kõrva naksata.
Jänes jälgegi ei jäta lumme,
kuigi jookseb, nagu jaksab ta.

Kõrge kuuse kõrval vari nagu
vaenlane on maha heidetud.
Igas talvepäevas omajagu
kevadet on ära peidetud.

 

Mart Raud. Heitlikud ilmad.

Raamatust leiate kirjanik Mart Raua (1903–1980) loodusluulet, kirjutatud aastatel 1919–1979. Tema inspireerijaks on olnud Viljandimaa imeline loodus ja kodukoha Heimtali metsad, heinamaad, teed, jõgi, linnud, inimesed. Ning kodupaiga talved, suved, sügised ja kevaded.

Kui Anu Raud korraldab küllatulijaile oma Kääriku talus õpikäike, loeb ta külalistele tihti ette oma isa Mart Raua luuletusi, mis seostuvad koduse maastikuga Heimtalis.