Tooted

Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga.

Hoogsalt ja pädevalt fabuleeritud lugu pakub nii põnevat lugemist kui ka süvaanalüüsi gangsterluse olemusest ning maffialike organisatsioonide toimimisest toona ja üldse.

"1993. aasta jaanuaris asusin tööle Eesti Vabariigi Välisministeeriumis. Sealt alates olen elanud suursaadikuna neli aastat Soomes ja neli aastat Itaalias. Eesti suursaadik olen lisaks olnud ka Maltal ja Küprosel. Välislähetuste vahel Tallinnas, välisministeeriumis, olen töötanud protokolliülemana ja peainspektorina. 2004. aasta juulikuus alustasin suursaadikuna, Eesti Vabariigi alalise esindajana ÜRO-s, New Yorgis. See raamat toetub mälule. See on minu isiklik kogemus sellest, kuidas üks inimene hakkab ajalooratta pööramise sunnil üleöö diplomaadiks ja mida ta seejuures tunneb, mõtleb ja näeb." -Jaak Jõerüüt

Kadri Kõusaare esikromaan "Ego" ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad "keeletundjaid" ja "elutundjaid", annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas "Ego" intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale.

Constance Chatterley on õnnetus abielus rikka aristokraadiga, kelle alakeha on sõja järel halvatud ja kes on naise ka emotsionaalselt unarusse jätnud. Üksildane Constance leiab igatsetud kire metsavaht Mellorsi käte vahel, kuid kas nii erineva ühiskondliku positsiooniga inimeste vahel saab olla tõelist armastust ja võrdsust?

Ekstravagantne raamat salapäraselt noorelt naisterahvalt, mis esmase tunnustuse pälvis 1998. aasta romaanivõistlusel. Kolmanda auhinna nimelt.

Romaan

Olemasolevat romaani peetakse Heinrich Manni teose "Väike linn" kõrval üheks parimaks luuletaja varase perioodi loominguks. See ilmus esmakordselt 1905. aastal ja kirjeldab õudset lugu professori keskkooliõpilasest, kodanlikust eksistentsist, mis langeb hiljem väikelinna kurtisaani kirele ning inspireeritud Emil Janningsi ja Marlene Dietrichi pealkirjast "Sinine ingel" kuni ühe Saksa filmi üks tõelisi õnnestumisi maailmas Heinrich Mann lõi meisterliku karikatuuri Wilhelmini perioodist.

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt Pilter on eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub Kaunitari ja Koletise muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Teemaks armastuse olemus ja selle kadumine, armastatu muutumine, ükskõiksus, saatus ja inimese ülesanded elus.

Neli pikemat reisikirja, mis on sündinud erinevates maades asuvate kirjanike loomemajade külastamise viljana.

Žanriliselt kirev raamat ühendab endas reisipäevikut, ühiskonna- ja kultuurikriitikat, esseistikat ja belletristikat, mitmes laadis vaateid elule ja inimesele.

Autor kutsub lugeja endaga pihtimuslikule teekonnale, milles erinevates häälestustes ja motiivides kordub raamatu põhiteema, universaalse armastuse otsing.

Omalaadsed rännakud ajas ja ruumis kulmineeruvad raamatu poeetilises nimiloos.

Luuletusi 1989–1999

Elo Viidingu uus proosaraamat "Teised" sisaldab kuus novelli ja ka siin raamatus on Elo Viidingu iga sõna täpne ja kirjutatud lood on väikesed täiuslikud tervikud. Samas, võrreldes "Püha Maamaga" ei ole sarkasm nii lõikav, lood on realistlikumad, mõtlikumad, leebemad ja tegelasi mõistvad. "Teised" räägib inimestest, kes elus on mingil põhjusel teised, mitte esimesed. "Teisteks" ongi neid muutnud võimetus konkureerida "esimestega" ja äärmuslik kohanematusetunne. Aga samas, kui poleks "teisi", poleks ka "esimesed" esimesed.

Võrreldes autori eelnevate romaanidega – "Puudutus" (2007) ja "September" (2009) – on "Varastatud aja lõpus" üllatavalt emotsionaalne teos. Lugu, mida romaanis jutustatakse, on lihtne, aga igavikuline – ühe armastussuhte areng – ja see on kirjeldatud tundlikus romantilises stiilis.

Novellikogu "Vere jooks" koondab novelle aastatest 1999-2005, teiste hulgas tuntud jutte: "Koer ja viiul", "Nuga", "Pätt ja pihiisa", "Naise lõhn, raha lõhn" ja "Kuidas tülitada tütarlapsi". Peeter Sauter on end eesti kirjandusse kinnistanud eriomase "sauterliku" stiiliga, kui 1990. aastate alguses oli ta nn "luuserproosa" esindaja, siis nendest novellidest on mitmed tugeva sotsiaalse alatooniga.