Tooted

Raamat käsitleb 1941. aasta augusti mobiliseeritute elukäiku, kes viidi Hango poolsaarele Nõukogude Liidu baasi, mille viimane sai Soomelt Talvesõjal järgnenud rahulepingu põhjal. Autor kirjutas raamatu oma taskuraamatu ja Hangost naasmise järel tehtud üleskirjutiste põhjal. Nimed raamatus on asendatud väljamõeldutega, välja arvatud Palusalu nimi.

See raamat kõneleb 1944. aasta lahingutest Eestis ning on pühendatud neile, kes andsid sel aastal Eesti eest kõige kallima -- oma elu. Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei saavuta seda kunagi. Rahvas, kes unustab võitluse vabaduse eest, sattub ohtu see kaotada. Seetõttu pole meil õigust unustada ka 1944. aasta lahinguid. Mart Laar

Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Raamat on kronoloogiliseks jätkuks 1973. a. ilmunud "Mälestustele". Käesolev jutustus katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri poolt ühiselt ettevõetud riigipööre. Jutustus lõpeb 22. septembriga 1944, mil autor saabus põgenikuna Eestist Saksamaale. Selle lühikese aja vältel toimus Euroopa riikide elus olulisi muudatusi ja 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. See kõik ei jätnud riivamata Eesti riigi, rahva ja ka autori isiklikku elu. Vastavalt sellele on mälestused jagatud nelja ossa: Vaikiv ajastu, Nõukogude esimene okupatsioon, põgenikuna Saksamaal ja saksa mundris ning Eesti Omavalitsuse aeg.