Tooted

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”

See värske uurimus kommunismi ajaloost käsitleb kommunismiideoloogia lätteid, selle arengut ja kokkuvarisemist erinevates riikides ning tänapäevaseid vorme. Raamat selgitab, kuidas ja mispärast said kommunistid võimule, kuidas neil läks korda eri riikides nii kaua võimul püsida ja mis põhjustas kommunistlike süsteemide kukutamise või kokkuvarisemise. Neljakümne aasta jooksul on selle raamatu autor, ajaloolane ja politoloog, Oxfordi ülikooli emeriitprofessor Archie Brown külastanud paljusid kommunistide võimu all olnud (või olevaid) riike ja kohtunud nende elanikega dissidentidest kuni partei keskkomitee liikmeteni. Enamik kõnealusest 16 riigist (Albaania, Bulgaaria, Hiina, Jugoslaavia, Kambodža, Kuuba, Laos, Mongoolia, Nõukogude Liit, Poola, Põhja-Korea, Rumeenia, Saksa Demokraatlik Vabariik, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Vietnam) pole enam kommunistide võimu all. Seega on palju arhiivimaterjale – sealhulgas poliitbüroo istungite protokollid ja eri kommunistlike riikide juhtide kohtumiste stenogrammid – nüüd kättesaadavad (paari aastakümne eest ei julgenud uurijad sellest unistadagi). Ka on Brown küsitlenud inimesi, kes olid kommunistlikes riikides juhtivad poliitikategelased ja kasutanud arvukaid paljastavaid mälestusi.

Holokaust sai alguse varjatud, kuid ligipääsetavas kohas – Hitleri peas – ning lähtus kinnismõttest, et juutide hävitamine taastab maailma loomuliku tasakaalu ning lubab Saksamaal saada enda valdusesse ressursid, mida sel on hädasti tarvis. Sellist maailmavaadet sai ellu viia üksnes teiste riikide ja nendes elavata juutide hävitamise teel. Oma raamatus "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" esitab Timothy Snyder sellest läinud sajandi koletust tragöödiast põhjaliku, asjatundliku ja sügavalt originaalse käsitluse. 21. sajand on aga hakanud sarnanema 20. sajandi algusega, kus muret toidu ja vee pärast saadavad ideoloogilised väljakutsed globaalsele korrale. Meie maailm on Hitleri omale märksa sarnasem, kui tunnistada tahame. Ida-Euroopa allikmaterjalidel ja ellujäänud juutide unustatud tunnistustel põhinev "Must muld" näitab meile holokausti seega mitte üksnes ajaloona, vaid ka hoiatusena.

Siberis elav vene kirjanik Vadim Makšejev küüditati 1941. aasta juunis koos isa, ema ja väikese õega Eestist, Kiviõlist Siberisse. 1942. aastaks oli kogu perekonnast ellu jäänud ainult tema. Makšejev on uurinud arhiivides tolleaegsete jõustruktuuride ja parteiorganite dokumente, mis käsitlevad väljasaatmisi Narõmi ringkonda ja väljasaadetute elu seal alates 1930. aastate algusest, mil Narõmi kanti asustati sunniviisiliselt ümber kulakuid, ja lõpetades „uue kontingendiga“, kelleks olid 1941. aastal Leedust, Lätist, Eestist ja riigi teistest piirkondadest küüditatud inimesed. Käesolev kogumik sisaldab dokumente, küüditatute ja autori isiklikke mälestusi ning kommentaare nende ränkade repressioonide all kannatanud inimeste elust ja saatusest. Raamatut on täiendatud Vadim Makšejevi isa elukäiku kajastavate dokumentidega Eesti arhiivides.

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Tartu ülikoolis õppides võttis ta ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset, kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi kogu maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning Praha Karli ülikooli soome keele ja kultuuri lektor.

"Vikerkaare värvid" jutustab Eesti presidendi Lennart Meri (1929-2006) erinevatest, kohati dramaatilistest eluperioodidest tema sõprade, töökaaslaste ja lähemate abiliste pilgu läbi. Autor on oma raamatus lühidalt kokku võtnud, kuidas Merist sai Eesti iseseisvusmõtte kandja, uue Eesti oluline poliitiline mõjutaja ning lõpuks president. Lennart Meri tekstides kostab eurooplase hääl: ta on elav näide meie maailmajao kultuuri nurgakivist, euroopalikust mitmekesisusest, mille tähtsust rõhutades kasutas ta sümbolina tihti vikerkaare värve. Sellest sümbolist on ajendatud ka käesoleva raamatu pealkiri.