Tooted

Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Mahukas käsikiri sisaldab jüriparijõelikku muhedat lühiproosat, aineks lähimineviku olud-inimsaatused; jutustuse "Päeva variserid" imelikust, sisyphoslikust teadlasest ja näidendi "Koduvõõrad", alapealkirjaga "Ohudraama Virumaa põuest", mis lavateosena nägi lavavalgust Rakvere Teatris nn fosforiidisõja haripunktis 1987. aasta sügisel. See on üle paljude aastate esimene teos kunagiselt poleemiliselt ja produktiivselt autorilt ehk Saaber nagu Saaber ikka - eluline, huvitav.

Dalia oli noor ilus araabia muslimineiu, kes elas koos perega Jordaania pealinnas Ammanis. Kahekümne viie aastasena armus ta ootamatult katoliku usku kuningliku armee majorisse Michaelisse. Muhamedlannal on keelatud katoliiklasest mehega suhelda, Dalia teadis, et keelust üleastumine maksab talle elu. Dalia ja tema sõbratar Norma, kes pidasid koos juuksurisalongi, sepitsesid salaplaane, kuidas armastajad saaksid kohtuda. Dalia ja Michael jäid ainult paaril korral kahekesi, nende vahekord oli täiesti puhas ja siivus. Ehkki nad segasid hoolega jälgi, hakkas Dalia vend midagi kahtlustama ja Daliat haaras hirm saatuse ees, mis võis neile kõigile osaks saada.

Kate Rashid, maailma üks rikkamaid ja ohtlikumaid naisi, on olnud tunnistajaks, kuidas tema vennad üksteise järel tapeti, ja nüüd on ta vandunud kättemaksu. Mis sellest, et nad üritasid mõrvata Ameerika Ühendriikide presidenti või et nende soontes voolas sulaselge nurjatus. Nad olid tema vennad ja vaenlastel tuleb selle tapatöö eest maksta. Sean Dillon, Valge Maja operatiivtöötaja Blake Johnson, Ameerika president... nende aeg tuleb varsti ja üksnes Rashid teab, millal ja kuidas.

Idülliline lapsepõlv Lausitzil Esimese maailmasõja eelõhtul, Berliin «kuldsetel kahekümnendatel», suur armastus – nii võiks kõlada õnn, mõtleb Helene. Neiu usub, et maailm on ta ees valla, järgib oma unelmaid ja tundeid, hoolimata üha halastamatumaks muutuva aja kommetest. Siis tuleb teine suur sõda. 1945.aastal põgeneb Helene Stettenist lääne poole. Koos seitsmeaastase pojaga on ta rasked sõja-aastad üle elanud ning nüüd, kui kõik on möödas, kui kõik näib võimalik, jätab ta lapse üksi perroonile ega tule enam tagasi...

Norra silmapaistvamaid kirjanikke Knut Hamsun (1859–1952) kasvas üles kehvades oludes Kesk- ja Põhja-Norras. Nälga ja külma trotsides teostas ta oma unistuse, kirjutas enda maailmakirjanduse parnassile. Ta mõjutas mitut põlvkonda Euroopa ja Ameerika kirjanikke. Teda lummas mõte kirjutada nii, nagu seda keegi veel teinud ei olnud, ja temast saigi sõnaseadja, kes lõi uue moodsa romaani – ning juht, kes reetis oma rahva. Hamsuni ellu mahtus kõik, millest romaanikirjanik unistada võib: pinget täis abieludraama, suuri mõõtmeid võtnud poliitiline draama, kirjandusgeeniuse traagiline elulõpp kodumaal. Sammhaaval avaneb kirjaniku elulooraamatus tõde Hamsuni teest natsismini. Norra kõige hinnatumast, kõige loetumast kirjanikust saab vihatud ja äratõugatud vaimusuurus oma sünnimaal.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier´d topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier´ oma seal üldse ei esinegi.Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt´i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Olev Remsu on sünnilt rännumees. Kas pole Remsu üks veider mees? Selle asemel, et rahulikult kodus istuda, laseb tema mööda maamuna ringi. Ehk saab nähtud paiku hinnata selle järgi, kuhu hing kõige rohkem tagasi igatseb. Remsu mõtleb pisut ja vastab: Jeruusalemm, Tahiti, Marrakech ja...

Raamat alga visiooniga, et 1992. aasta valimised Suurbritannias võidavad vabariiklased ja monarhia kaotatakse. Kuningliku perekonna kogu varandus konfiskeeritakse ja neist saavad päevapealt tavakodanikud ühes Londoni vastelinnajaos. Lugejal on võimalus kaasa elada kuninganna igapäevamuredele, kes tulutult püüab oma majapidamist joones hoida sotsiaalabi toetusega. Tema tütar printsess Anne hakkab semmima paksu ja lodeva vaibakaupmehega ja prints Charles pistetakse tänava-kakluse algatamise eest soolaputkasse... „Erakordselt nauditav rojalistlik jant," hinda, teost inglise ajakirjandus. „Ei suuda kujutleda ühtki teist autorit, kes oskaks hävitada institutsiooni nii teravmeelselt ning siiski jätta seejuures puutumata perekonna inimliku väärikuse, nagu sellega on hakkama saanud Sue Townsend."

Hiljaaegu lahkunud viljaka romaani- ja jutukirjaniku Einar Maasiku (1929–2009) postuumselt avaldatav jutustus on vana maamehe, kuldsete kätega töömehe ja "liiga hea inimese" Kunnese tagasivaade oma eluteele. Kunnes on imepärase inimese imepärane koondkuju, kes igas olukorras, ka läbi vaeva ja valu, on osanud leida tee elu päikesepoolele.

On aasta 1912. Noor inglanna Elsa reisib koos antropoloogist mehe ning oma noorema õe Alice'iga, kes vajab igapidist hoolitsust, kaugele Lihavõttesaarele ekspeditsioonile. On aasta 1973. Üks teine noor naisteadlane, biogeograaf Greer saabub Lihavõttesaarele, et tegelda saare loodusliku vaesumise probleemiga. Ta kohtab saarel huvitavaid inimesi. Kaht naist, Elsat ja Greeri, justkui lahutaks kuuekümne aasta laiune ja näiliselt ületamatu ajakuristik, kuid ometi üllatab autor meid suurepärase puändiga… Jennifer Vanderbes on sündinud 1974. aastal USAs New Yorgis. 2003. aastal ilmunud "Lihavõttesaar" on tema esimene ilukirjanduslik teos, millele on osaks langenud tähelepanuväärne edu, sest romaani on tõlgitud ligi paarikümnesse keelde. Kuigi teos sisaldab rohkelt teabelist selle kuulsa saare, Vaikse ookeani üksiklase kohta, on tegu esmajoones romaaniga. Vastukajades on öeldud, et see romaan sulatab endasse reisiraamatu, kohati teadusliku traktaadi ja haarava armastusloo elemendid, et see pakub ühtaegu nii lugeja mõistusele, südamele kui ka hingele.

Antud raamat anti välja Tallinna Teadlaste Maja 55. aastapäevaga seoses.

See lummav raamat pakub avarapilgulise sissevaate eksootiliste loomade ja neist hoolivate arstide maailma. Staažikad zooveterinaarid jutustavad tegelikult juhtunud lugusid julgetest meditsiinilistest protseduuridest, mida nad on sooritanud erinevate loomadega - alates tonne kaaluva jõehobu hambajuurekanali täitmisest kuni mõnekümnegrammise akvaariumikala opereerimiseni. Sellest, kuidas kaelkirjaku pikk murtud jalg õnnestus lahastada või võidusõiduhobustele kavandatud kaitserauad said alla pandud laastava jalahaigusega ninasarvikule, millest tuleneb ka raamatu pealkiri. Lood, igaüks hämmastavalt erinev, on jutustatud kaasatundvalt ja sooja huumoriga, mõnikord on need kurvad, kuid sellest hoolimata alati köitvad. See on raamat, millega võite minna reisima või mida saate lugeda õhtul enne uinumist.

Annerose elab tõelist kaksikelu, põgenedes koduperenaise hallist eksistentsist barokiajastu sümbolitest rikaste vaikelude juurde: imekaunid lillekimbud, hõrgud road ja mõistatuslikud esemed möödunud sajanditest otsekui vabastavad ta argipäevast. Ja kui ta ise väikeseid idülle maalib, ununeb ümbritsev maailm. Kuid oht luurab ringi.

Seersant Hans Keerastik heidetakse külma sõja kõrghetkel koos kaaslasega langevarjuga Nõukogude Eestisse, meestel on kaasas portatiivne raadiojaam ja käsirelvad, eesmärgiks Eestis ning kaugemalgi asuvate sõjaliste objektide luure ja teave edastamine. Sisseimbumine Eesti ellu läheb üle kivide-kändude, luuretulemused on kaunis nadid. Rumal juhus lahutab Moskvas kaks kamraadi, kuid miilitsaorganite eest põgenedes oskab Keerastik olla õigel ajal õiges kohas. Aja jooksul hägustub saadud ülesanne, ununevad spioonikohustused ja -harjumused. Lõpuks õnnestub mehel legaliseeruda ning alustada Kiievis uut elu. Ajaliselt mahuvad hoogsad sündmused aastatesse 1954–1956, see on periood, mil impeerium intensiivistub, NSV Liit asub vallutama kosmost ning Eesti elus, eriti maaelus, toimuvad suured muutused, mille üle Eestimaal sündinud ja kasvanud peategelane rõõmustab siiralt nagu laps. Raamatus leidub palju Nõukogude elu muhedat absurdi, ühtlasi on tegemist esimese postmodernse metsavennaromaaniga.

Karin Vagiste on Kanadas tegutsev psühholoog, kellele on omistatud akadeemilised kraadid Toronto ülikoolis (haridusteaduses), Yorki ülikoolis (suhtekorralduses) ja Windsori ülikoolis (õigusteaduses). Ta on silmapaistev vahendaja ja kõneleja. Raamatu läbivaks teemaks on lihtne, kuid jõuline meetod, mis lubab jõuda rahuldavate lahendusteni väga mitmesuguste konfliktide puhul. Raamat on välja kasvanud autori arusaamisest, et vaidluste lahendamise alternatiivne meetod on siinilma kõige paremini varjatud saladus. Vagiste soovitab rakendada vahendamisstrateegiat nii koolis, kodus kui ka töökohas aset leidvate lahkhelide selgitamiseks.

1960-1970ndate aastate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – N. Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.

Elmar Õun (1906–1977) on lugejale tuttav ehk eelkõige oma Hiiumaa-romaanidega "Unustatud naised" ning "Meri ja maa". 1936. aastal ilmunud "Soomusrongil" on lugu vabatahtlikest, kes astusid Vabadussõtta soomusrongivõitlejatena. Õun kirjeldab nende igapäevaelu, lahinguid, dessandiskäimist, seiklusi naistega, sekeldusi supirongiga. Soomusrongist sai neile meestele kodu.

Austria klassiku Heimito von Dodereri 1951.a. ilmunud romaan on rabavalt küllusliku keele ja meelega panoraamromaan Viinist, ühendades aastaid 1911 ja 1925 ning manades meie silme ette aukartustäratava galerii Viini inimtüüpe ja saatusi, kes kõik kuidagi rühmituvad reaalse ja väga kauni Strudlhofi trepi ümber, mille ehitajale teos on pühendatud. Romaan on ülistuslaul Viinile ja tema ümbrusele ning osaliselt mälestusmärk Austria-Ungari kadunud monarhiale. Inimese motiivid millegi tegemiseks või tegematajätmiseks, millest kasvab välja ta saatus, on leidnud harukordselt peenekoelise analüüsi..

Revolutsiooniaegses Mehhikos tutvub hiljuti lesestunud iirlanna Kate Leslie indiaanlasest kindrali don Cipriano ning tema sõbra, ajaloolase ja arheoloogi don Ramóniga, kes püüavad taaselustada asteekide iidset Quetzalcoatli kultust. Võlutuna süngest ja kirglikust indiaani müstikast ning paganlikest rituaalidest, allub naine, algul tõrksalt, lõpuks jäägitult paaniliku ja vastuolulise Cipriano lummusele. Varjundirikast teost läbib põlisrahva looduslähedaste ürgsete tungide vastandamine valgete inimeste hingetule tsivilisatsioonile.

Sebastien Jungeri (s 1962) dokumentalistikakogumik "Tulipunkt" (2001) on harvakohatav kollaaž meie maailma viimaste aastate tulipunktidest, kus autoril on ajakirjanikuna, tihti oma elu kaalule pannes, tulnud ära käia. Nii osaleme hiiglasliku metsatulekahju kustutamisel USAs ühes Idaho järsuseinalises kanjonis, põgeneme koos ameeriklasest turisti John Childsiga Kašmiirist pantvangist, viibime Kosovos ühes surmaorus ja ka mujal endises Jogoslaavias julma sõja jälgedel, külastame kaheks lõhestatud Küprose mõlemaid osapooli, satume sõna tõsises mõttes Sierra Leone teemandisõja mõrvarlike toimejõudude keerisesse ja lõpuks oleme legendaarse Afganistani geriljapealiku Ahmed Shah Massudi staabis, vaevalt mõni kuu enne tema hukkumist. Sõnaga, see kogumik viib meid paikadesse, kuhu ei satuta isegi oma unenäos.

Romaanis arenevad kolmekümneaastaste mehe ja naise tavalised töösuhted sügavaks kõikehaaravaks kiindumusekd. Toimub see aga tänu riskirohketele seikadele ja mitmetele katsumustele, millest nimikangelased tänu heale õnnele ja enda nutikusele võluva paarina välja tulevad. Lugejat paelub raamatus tänapäeva Eesti selgesti äratuntav eluolu -- värvikad killud küll Tartust ja Tallinnast, küll Soomest, -- probleemid, eksimused ja võidud, Ning veidike päikest külmas ja soolases merevees.

Kirjanik on oma ilukirjanduslikus proosas teematruu; tema huvi keskmes on Eesti Vabariigi lugu – selle algusaastad, areng, iseseisvuse kaotus, samuti need inimesed ja jõud, kes võitlesid selle vabariigi eest või ka selle vastu. Romaan on ajastutruu, haaravate sündmuste, huvitavate üksikepisoodide ning värvikate kõrvaltegelastega.

Kirjanik on oma ilukirjanduslikus proosas teematruu; tema huvi keskmes on Eesti Vabariigi lugu – selle algusaastad, areng, iseseisvuse kaotus, samuti need inimesed ja jõud, kes võitlesid selle vabariigi eest või ka selle vastu. Romaan on ajastutruu, haaravate sündmuste, huvitavate üksikepisoodide ning värvikate kõrvaltegelastega.