Tooted

Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus "Juhi mõtteviis", sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. "Juhi mõtteviis" selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.

Kas õnnelik olemine on midagi, mille valime ise või otsustab seda meie eest keegi teine? Raamat "Julgus mitte meeldida" aitab elu keerdkäikudes tekkinud sõlmi mõista ning neid lahti harutada. Raamat võtab kokku Austria psühhiaater Alfred Adleri – psühholoogiamaailma ühe suurkuju Sigmund Freudi ja Carl Jungi kõrval – filosoofilised ning psühholoogilised mõtted ja õpetused. Adler oli Freudi juhitud Viini psühhoanalüütilise seltsi esimeste oluliste liikmete seas. Kui tema seisukohad läksid Freudi omadega vastuollu, lõi ta rühmast lahku ning tuli XX sajandi alguses välja oma originaalsetel teooriatel põhineva individuaalpsühholoogiaga, mida tuntakse adleriaanliku psühholoogiana. Raamat on üles ehitatud dialoogile elukogenud filosoofi ning trotsliku noormehe vahel, kes kahtleb võimalikkuses end muuta ning õnnelik olla. Nende kahe vestlusest välja kooruv tõde aitab lahti mõtestada enesele andestamise, iseendast hoolimise ja meele puhtana hoidmise kunsti, et oma eluteed minevikutraumadest, ohvri mentaliteedi painavast ikkest ning teiste ootustest vabastada. Muretsemise asemel asjade pärast, mida me nagunii ei saa muuta, õpetab raamat keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline, kujundades seeläbi suhet nii iseenda kui ka teistega. Muutes pelgalt oma suhtumist, muutub ka elutee. Tõeliselt vabastav mõtteviis, mis annab jõudu murda piiranguid, mida endile ise seame.

Investori peamiseks probleemiks, ja paljuski tema suurimaks vaenlaseks, on ei keegi muu kui tema ise. Selle ebamugava tõeni on jõudnud terve armaada jagu tarku mehi, teiste seas James Montier. Piisab vaid pilgust investorite tegelikku kasumit kirjeldavale Dalbari uuringule, et selles isegi veenduda. Viimase 20 aasta jooksul on S & P 500 tootlus olnud igal aastal veidi üle 8%. Aktiivsed haldajad võtavad sellest 1–2% ja nii võibki jääda mulje, et investeerimisfondi üksikinvestorid teenivad 6–7%. Tegelikkuses on aga investorite tootlus vähenenud napi 1,9%ni aastas. Seda suuresti põhjusel, et enamasti on ostu- ja müügitehinguid kõige halvemal võimalikul ajahetkel tehtud. Ent pilt ei pea sugugi nii trööstitu olema, leiab Montier. Seda küll üksnes juhul, kui õppida ära nõks või paar, kuidas paremaid otsuseid langetada. Sestap viibki ta lugeja ringkäigule kõige levinumate käitumuslike väljakutsete ja mõtteeksimuste rägastikku, pakkudes välja strateegiaid, mille abil kaasasündinud kalduvusi lõplikult murda. Lisaks destruktiivsetele käitumisviisidele ja levinud mõttevigadele, mida Montier on oma muljetavaldava karjääri jooksul professionaalide juures korduvalt märganud, analüüsib ta psühholoogilisi tegureid, mis sedalaadi vigu põhjustavad. Ta jagab praktilist nõu, kuidas neid enda juures märgata ning seeläbi oma portfelli ja kasumit kaitsta. Sõna saavad ka investeerimismaailma tuntud näod, kes on püüdnud juurutada investeerimisprotsesse, mille abil käitumuslikke eksimusi minimeerida. Raamatu väljaandmist toetas LHV.

Stress on küll loomulik ja vajalik, motiveerides meid tegutsema ning tuletades meelde, kui on taas aeg akusid laadida, kuid sel mündil on ka teine pool. Nimelt peab meie aju stressiks kõike, mis viib keha tasakaalust välja. Olgu tegu füüsilise, psühholoogilise, emotsionaalse, tõelise või väljamõeldud ohuga, tulemus on ikka sama – käivitub tugev füsioloogiline stressireaktsioon, mille eesmärgiks on probleem lahendada, kohaneda ja ellu jääda. Stressist tingitud negatiivsed emotsioonid tekitavad meie ajus justkui lühise – kõrgemad intellektuaalsed mõttekäigud taanduvad ning maad võtab käitumine, mis on kaugel konstruktiivsusest. See võib avalduda näiteks arutu muretsemise, madala enesehinnangu või vigase immuunsüsteemina, mis ei suuda piisavalt antikehi toota. Kuid see ei pea sugugi nii olema, kui vaid õppida ära stressi teisiti suhtuma. Nimelt on meditsiinidoktor Selhub veendunud, et inimene saab ise valida, kas ta laseb end stressil kontrollida ja nõrgestada. Ta pakub välja konkreetseid tööriistu, mis aitavad ärrituse põhjustele jälile jõuda ning neist vabaneda. Selhub selgitab, kuidas isiklik tugiraamistik luua, sisemine tasakaal ja rõõm taastada ning seeläbi end tugevamana tunda. Ta aitab mõista stressireakstooni ja negatiivsete emotsioonide tausta ning leida üles neid sütitavad sisemised päästikud. Selhub näitab veenvalt, et ka kõige pimedamast kuristikust on võimalik taas end välja aidata.

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut "Wall Streeti pokker" nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist. Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund! Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: "Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid." Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. "Ei, John," ütles ta. "Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid." See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab "Wall Streeti pokkeri" autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.