Tooted

Teatmikus on värsked andmed maailma 196 riigi kohta. Igal riigil on oma lehekülg, kus on ka selle riigi lipp, vapp ja asendiplaan. Lühikeses ülevaatlikus osas on riigi täielik eesti- ja omakeelne nimetus, piiride pikkus ning riigi kujunemise lugu. Arvandmetest on pindala ning rahvaarvu ja teiste rahvastikuga seotud näitajate kõrval kirjaoskajate osatähtsus ja sisemajanduse kogutoodangu näitaja. Iseenesestki mõista leiab raamatust riigi pealinna ja haldusjaotuse nimetused. Huvipakkuvad on rahvussümbolid ja rahvuspüha. Veel saab raamatust teada kõigi riikide riigipea ja valitsusjuhi nime, riigi korra, -keeled ja -tähised, samuti rahaühiku ja telefonikoodi. Veel mitmeid näitajaid on iga riigi juures ja raamatu lõpus olevates lisades.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

"Eksistentsiaalne Eesti" sisaldab eesti kultuuri ja kirjanduse uurija, Tallinna Ülikooli kultuuriloo professori Rein Veidemanni kõige värskemaid mõtisklusi. Kogumik on sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele. Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb autor eessõnas, on katse mõista üht imet – kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.

Raamat kaasnes samanimelise näitusega Kumu kunstimuuseumis (31.08.2012–06.01.2013) ja annab ülevaate Eesti avangardkunsti esimese ja ühe olulisema rühmituse – Eesti Kunstnikkude Rühma – ajaloost. Raamatus vaadeldakse rühmitusse kuulunud kunstnike loomingut, pakkudes sissevaateid selle olulisemate autorite kujunemisesse. Reprodutseeritud on ligi kolmekümne kunstniku teosed, nende hulgas rühma tugevaima teoreetiku Märt Laarmani ning liikumises olulist rolli mänginud Arnold Akbergi, Jaan Vahtra, Eduard Ole, Henrik Olvi jt tööd, samuti Rühmale ideeliselt lähedaste, Lätis loodud Riia Kunstnike Grupi kunstnike looming. Artiklite autorid kirjeldavad uuendusmeelse kultuuripildi jõudmist Eestisse ja heidavad pilgu ka laiemale Ida-Euroopa kontekstile, analüüsides paljusid teemaga seotud tahke.

Ääretuse äärel on igaüks argiselt ääretust ääreni täis. Ääretuse äärel, trolli pealael, kus ülestõusmispühaeelne lohe küla alla neelas, on heeringat ja vetikat ja trolle, on armastust, mis on niisama mõistetamatu ja möödapääsmatu kui ookean, on naisi ja mehi, kuigi hooti, ja kohvi saab ka. Ühe pere ajaarvamise alguseks saanud valge maja koondab endasse lugematul arvul lugusid, alustades Gudrunist ja Jónsist, esimestest inimestest, ja lõpetades Elina, ülemeremaale kadunud noore naisega. Üks maja, üks sajand, üks pere. Elu Islandi rannakülas on alalises liikumises. Romaan "Islandil ei ole liblikaid" on osa mõttelisest kolmikust, mille ülejäänud nurkadeks on luulekogu "Armastuse tähestik" (2012) ja lasteraamat "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" (2012).

Hedvig Hansoni raamat räägib meile seni jutustamata loo teenimatult unustusse langenud andekast ja emotsionaalsest näitlejannast ning tundlikust, haprast ja armsast naisest – Ellen Kaarmast, oma vanaemast. Ja kuigi nad selles maailmas mitte iialgi kohtunud ei ole, on seda südamlikku raamatut lugedes tajutav kahe loojahinge lähedus ja mõistmine. See on lootusrikka alguse ja kurva lõpuga lugu ühest ülekohtuselt vara pooleli jäänud näitlejateest, kus ometigi selle lühidusele vaatamata palju sära on.

Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused jazz'i-klubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest.

Tallinna Kunstihoones toimuva Aili ja Toomas Vindi näitusega "Kunstniku jalajälg" kaasnev kunstiraamat. Kunstnikud esitavad laia valikut oma maaliloomingust 1970-ndatest kuni käesoleva aastani. Abikaasadest maalijaid ühendab loodusmaastike peenetundeline käsitlemine: Toomas roheluses, Aili loojanguvalguses ja mere ääres. Nad justkui täiendavad teineteist. Nende maalimislaadile omane perfektsionism ja truudus ilule on andnud põhjust kestvaks publikupoolseks imetluseks. Raamat "Kunstniku jalajälg" on kaunis ja ajatu kinkeraamat nii Eesti kui Inglise keelse tekstiga.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. "Luule, ametnik" on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. "Luule, ametnik" saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Ühe 20. sajandi suurima india mõtleja ja rahuvõitleja Mahatma Gandhi mõtte-ja aforismikogu. “Mahatma Gandhi aegumatud mõtted vägivallatusest, tõest, armastusest, aususest ja kõlbelisest poliitikast on täna sama aktuaalsed, kui nad olid nende kirjutamise ajal enne ja pärast teist maailmasõda ning samuti nende eesti keelde tõlkimise ajal enam kui nelikümmend aastat tagasi. Gandhi suurus ja eeskuju seisneb eelkõige selles, et ta mitte ainult ei kuulutanud neid põhimõtteid, vaid ka järgis neid ja tegi kõik, et ka India rahvas ja kogu maailm seda tõde mõistaks ja ellu rakendaks. Tõde oli tema jumal ja vägivallatus ülim põhimõte. Eesti tuntuima orientalisti ja India mõtte vahendaja Linnart Mälli tõlgituna oli see Gandhi mõtteterade ja arutluste valik üks esimesi India mõtet tutvustavaid tekste eesti keeles. Võib julgesti öelda, et Gandhi annab võtme india vaimutraditsiooni – mis on ühtlasi üldinimlik – sügavamaks mõistmiseks, näidates samas teed, mida peaks järgima iga inimene,” kirjeldab teost eesti orientalist Märt Läänemets.

Meie esiemade elu oli tulvil rituaale. Need olid kombed, mida pärandati põlvest põlve ja mida leidus pea igas eluvaldkonnas, ning need olid tihedalt seotud naise rolliga peres ja ühiskonnas. Folkloristid Reet Hiiemäe ja Mare Kõiva tutvustavad erinevaid naise eluga seotud rituaale: olulisemate eluetappide juurde kuuluvad kombed, aastaringiga seotud tavad, tervise-, kaitse- ja ilurituaalid. Eraldi peatükid räägivad ravitsejatest ja nõiaprotsessidest. Eelkõige tulevad raamatus jutuks siinmail naiste elu saatnud pärimuslikud kombed, kuid autorid heidavad pilgu ka nüüdisaja naiste rituaalimaailma. Naiste kogemusi aitab raamatus nähtavaks muuta rikkalik valik allikaid alates vanimatest kättesaadavatest dokumentidest, 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole käsikirjadest kuni lähiminevikus talletatud kogemuslugudeni. Mõlemad autorid on viljakad teadlased. Reet Hiiemäe lemmikvaldkonnaks on pärimuslikud kaitseviisid ja vastavad kogemuslood, ta on avaldanud neil teemadel mitmeid raamatuid. Mare Kõiva on enam keskendunud loitsude ja rahvaarstide uurimisele.

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street

Vürstitar Sofka Dolgoruki elu kulges käsikäes XX sajandi suurte muutustega. "Punane printsess" on lugu sellest, kuidas tsaari-Venemaa ja Peterburi õukonna kõige kõrgema klassi plikakesest sai Briti kommunistliku partei liige. Sofka Zinovieff hakkab uurima oma vanaema meeletut ja skandaalirohket elu, kuhu mahtus boheemlusele kalduv elu pea kõigis Euroopa metropolides, vangilaager Prantsusmaal ja briti teatri suurkuju Laurence Olivier. Päranduseks saadud päevik, mis tegelikult kujutab endast vanaema Sofka kirglikke kirju oma elu suurele armastusele, avab lapselaps Sofka jaoks uksed, mille olemasolust ta varem mitte midagi ei teadnud. "Punane printsess" toob lugeja ette elu, kus ükski homme ei ole samasugune nagu eile, kus inimestel ei ole ühtegi pidepunkti, millest kinni hoida ja elu ei ole muud kui üks peadpööritamapanev ameerika raudtee, mille käänakud, tipud ja langused eales ei kordu. Autorist: Sofka Zinovieff õppis Londonis, Oxfordis ja Cambridge'is. 1990ndatel elas ta Moskvas, kus kohtus oma praeguse abikaasaga. Ta on vabakutselise ajakirjanikuna töötanud selliste väljaannete jaoks nagu The Independent Magazine, The Telegraph Magazine, The Times Literary Supplement, The Financial Times, The London Magazine. Praegu elab Sofka Zinovieff koos abikaasa ja kahe tütrega Kreekas.

"Puud kasvavad kõigile" on ajaloolis-humoorikas kolejutt, mille sündmustik vormub Õhtu ja Hommiku müstilisevõitu piirialal uduhäguses vahepealsuses, kus kuuvalgus koos tärkava Koidikuga kõigutab sajandeid valitsenud kristlikku religiooni. Hea ja Kurja, Õige ja Vale, Uue ja Vana heitluses armastatakse, kõheldakse, ekseldakse teadmatuses, võideldakse vabaduse eest ning püüeldakse nii isiklike kui ka kõrgemate eesmärkide poole. Ning hoolimata sellest, mida maailma vägevad oma upsakuses või ahnuses ette võtavad, kasvavad sessinatses maailmas puud siiski igaühe jaoks.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.