Tooted

Trükis koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.

Kuidas nautida söömist ja hoiduda paksuks minemast? See raamat annab laia valiku erinevatest dieetidest, mida tänapäeva maailmas praktiseeritakse. Igal õpetusel on oma looja, välja kujunenud koolkond ja teooriad ning neid järgides on saavutatud ka soovitud tulemusi. Kas ja milline variant kellelegi aga sobib, jääb igaühe enda otsustada ja järele proovida. Mai Maser on hariduselt lastearst, kes on põhilise osa oma elust pühendanud tulevaste arstide õpetamisele. Olles laste ravimise kõrval nende tervise ja arengu toetaja, on viimasel paarikümnel aastal tema hobiks kujunenud tervisliku toitumise uurimine ja arendamine Eestis.

Botswana detektiivist proua Precious Ramotswest, kellel taas tuleb tegemist teha mitmesuguste probleemidega. Kõigepealt tekib härra J.L.B. Matekonil depressioon ja ta ei tule ajutiselt toime oma töökoja juhtimisega

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut. Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri. „iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Douglas Findhorn Elder on kehvas seisus. Ta sai just viiekümneaastaseks, läks lahku oma sõbratarist ja lasi ennast minema nügida töökohalt vinduva üleriigilise ajalehe toimetuses. Oma sünnipäeva õhtul leiab ta ootamatu uue sõbra: rääkiva kärnkonna. Nii algab pöörane jaht virvatulukestele, mis viib Douglase tema hubasest majast Edinburghis riigi teise otsa – terve tee kaugel Šoti mägismaa lääneosas asuva Glentaragar House’ini.

Botswana detektiivil tuleb aidata ameeriklannat, kes otsib oma kümme aastat tagasi kaduma läinud poega. Detektiiv lubab asja uurida, lootmata küll õieti midagi leida. Samal ajal tuleb tal loomulikult lahendada keerulisi olukordi nii omaenda kui ka talle lähedaste inimeste elus. Tema sekretär saab ametikõrgendust, tema kihlatu elus toimuvad olulised muutused ning prouat ennast ähvardab oht, millest ta üldse teadlik ei ole.

Kui 11-aastane Tally Hamilton Teise maailmasõja hakul kodust Londonist kauges maanurgas asuvasse internaati saadetakse, ei ole ta selle üle sugugi õnnelik. Kohale jõudes selgub aga, et tegu on toreda kohaga täis sõbralikke lapsi, põnevaid õpetajaid ja kõikvõimalikke lemmikloomi. Just niisugusesse kooli on alati igatsenud minna ka suursugusest lossielust tüdinenud Bergaania prints Karil, kellega Tally kohtub kooliekskursioonil imekaunisse Bergaania kuningriiki. Ent puhkev sõda ja riigipööre Bergaanias toovad printsile kaela palju kurja ja tüdruk peab hakkama tema päästmiseks plaane sepitsema.

Vaimud pole koerad. Kutsumise peale nad ei tule. Kuid kuueteistkümneaastane Suze tahab väga, et Jesse – kuum sell, kes keeldub tema toas kummitamist jätma – kohemaid välja ilmuks. Sest Suze – ameti poolest vahendaja, kelle ülesandeks on saata tõrksad hinged tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad – on nelja traagilises autoõnnetuses hukkunud keskkooliõpilase vaimuga tegeledes kõrvuni hätta sattunud. Häda on selles, et üha enam paistab, nagu poleks õnnetuses mitte midagi juhuslikku, ja nelik ihkab kättemaksu... mitte ainult nohikule, kes nad tappis, vaid igaühele, kes neid takistab...

Noor biograaf Margaret Lea saab kirja ülipopulaarselt kirjanikult Vida Winterilt, kes soovib, et tema elust tõtt kirjutataks. Vida on oma biograafe ja fänne juba aastaid segadusse ajanud, jutustades igale küsijale oma elust erineva versiooni, vandudes sealjuures iga kord, et tegemist on puhta tõega. Margareti on Vida välja valinud selleks, et esimest korda täielikult ära rääkida oma tõeline lugu. Kuid ka Margaretil on oma lugu: ta sündis küll kaksikuna, kuid tema õde pidi surema, et Margaret saaks elama jääda. Aegajalt tunneb Margaret teispoolsuse aurat ning tugevat tõmmet oma teise poole järele, mida ta jääb igaveseks taga igatsema. Ka Vida jutustatud loos on kaksikud - kaks metsikut tüdrukut. Mida edasi, seda kummalisemaks see lugu läheb ning Margaret tunneb, et ta peab astuma vastu ka omaenda deemonitele.

Oliver Graham-Jones on loomaarst, kelle hoole all olid 1951. aastast alates Londoni loomaaia loomad. Ta asus kiiresti loomade ravimist reformima, oli üks esimese loomahaigla asutajatest ning oli alati kohal, kui mõni ohtlik loom lahti pääses või keegi loomaaia asukatest kiiret abi vajas. "Loomaaia jutujuppides" pajatab Oliver Graham-Jones mõnest erakordsest loomast, kelle eest ta hoolitses, jutustab muuhulgas sellest, kuidas teda ajas taga gorilla, kuidas ta püüdis tihedas udus kinni vihase jääkaru ja pani Londoni Toweri rongale puujala. Südamlikule ja toredale raamatule on kirjutanud eessõna kuulus zooloog Desmond Morris.

Romaan «Mõtleb ...» pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama. David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud «Väike maailm», «Ühest kohast teise» ja «Väärt töö».

Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud? Ruth Patchett, see õige Naissaatan, on nüüdseks 84-aastane ja valmis pensionile jääma. Kuid kellest võiks saada tema mantlipärija? Lavale astub Tyler Patchett, meie uut masti kangelanna ja Ruthi lapselaps. Ta on ülimalt enesekindel 23-aastane noormees: ilus, upsakas ja töötu. Tyler ei jää rahule enne, kuni temast on saanud võimu ja staatuse kõige suurem sümbol – naine. Fay Weldoni kultusromaanis „Naissaatana elu ja armastus“ võitlesid naised võimu pärast meestega, ja võitsid. Nüüd astuvad aga mehed otsustavaid samme, et võim endale tagasi saada…

Mia elu ei ole just kerge. Tema elu armastus jättis ta maha ja lendas Jaapanisse, tema parim sõbranna ei räägi temaga ja lisaks on keegi loonud veebilehekülje "Ma vihkan printsess Miat". Mõni ime siis, et ta langeb nii sügavasse depressiooni, et ei suuda voodistki tõusta. Mia meelepahaks veab isa teda psühholoogi jutule ja just nagu sellest veel vähe oleks, tahab vanaema, et Mia astuks maailma eksklusiivseima naisühingu liikmeks ja peaks avakõne selle ühingu heategevusgaalal kahe tuhande eduka ärinaise ees. Kuid mida New Yorgi kõmupress ka ei arva, on Mial teha palju muudki kui vaid endale uut unelmate printsi otsida. Ta peab endiselt tegelema enesekehtestamisega ja lisaks loeb ta ühe Genovia printsessi neljasaja-aastast päevikut, mis annab tema kätte võimaluse Renaldode tulevikku igaveseks muuta. On ta siiski valmis oma tiaarast loobuma, kui see tähendab dünastia hävitamist?

Sel kevadel on Mia otsustanud lõbutseda, hoolimata kurvast tõsiasjast, et üliõpilasvalitsus, mille eesotsas ta on, kipub pankrotti minema. Tema vanaemal on aga keerukas plaan, kuidas muretseda raha, teha Mia kuulsaks teatrilaval ja siduda ta romantiliselt mehega, kes ei ole mitte Mia sõber Michael. Nagu arvata võibki, toob see kaasa hulga segadust, valesti mõistmisi ja haavumisi. Kõigest on aga siiski väljapääs ja Mia näitab, et ta oskab ka tõesti lõbutseda.

Uus kooliaasta on vaevalt alanud, aga printsess Miat on juba tabanud mitu vapustust. Tähtsusetuim neist pole sugugi Tina arvamus, et Lilly on J. P. -ga Seda teinud! Lisaks Mia uus soeng, mis on pisut... ekstreemne? (Kuhu panna tiaara, kui sind on skalpeeritud?). Siis teatab Michael pommuudise. Talle pakutakse tööd vapustava teadusprojekti juures... Jaapanis!! Kas Mia täiuslik prints tõepoolest armastab teda, kui suudab temast niimoodi lahkuda? Ja mida oleks vaja teha, et ta jääks?

Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. «Tšapajevi ja Pustota» lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.

Käesolev teos on ainulaadne ekskursioon "keelatud piirkonda", pühitsemaks naise seksuaalsust selle keerukuses ja salapäras. Kaasaegse feminismi piibliks tunnistatud teose põhjal on paljudes ülikoolides ja kolledžites üle maailma alustatud V-päeva tähistamist, tõkestamaks naiste vastu suunatud vägivalda. Kohati jõhkralt otsekohene, kohati lapsemeelne ja vaimukas teos sõnastab naiste kõige intiimsemad fantaasiad ja hirmud, muutes nõnda alatiseks lugejate ettekujutust naisekehast ja seksist. Eve Ensler: "Ma otsustasin rääkida naistega nende vagiinadest, teha vagiina-intervjuusid, millest kasvasid välja vagiina monoloogid. Alguses olid naised tõrksalt meelestatud. Nad häbenesid. Aga kui nad olid kord juba hoogu sattunud, ei suutnud miski neid peatada. Tegelikult meeldib naistele vagiinadest rääkida. Nad lausa erutuvad, sest mitte keegi ei ole neilt kunagi midagi sellist küsinud."

"Lõunaringkonna" triloogia 2. osas astub mängu uus direktor, sest eelmine läks kaasa viimase alale X korraldatud ekspeditsiooniga ja jäi kadunuks. Vanad töötajad ei võta teda aga kergesti omaks ja vastamist ootab hulk küsimusi. Miks on direktori kirjutuslaua lukustatud sahtlis kompositsioon kahvatute lehtedega taimest, surnud hiirest ja iidsest mobiiltelefonist? Miks külitab üks teadlastest vahel kössitõmbunult laoruumi kõrgel lae all olevas riiulis? Rääkimata kõige tähtsamast küsimusest: mis toimub alal X?

Triloogia 3. osas saavad kokku eelmiste osade tegelased ning kohtame ka neid, kes seni vaatasid vastu ainult tuhmunud fotolt ja olid tunnistajateks ala X tekkimisele. Kas see tekkimine oli ikka nii lihtne? Ja kas kohtujad on ikka need, kes nad olid varem? Sest üks osalistest küll mäletab katkeid elust "Hävingu" bioloogilise peategelasena, kuid teab, et ise ta see ju ei olnud. Ning miks ta kahtlustab, et tema (või mitte-tema) surnud abikaasa nüüd kassikakuna edasi elab? Kas saab usaldada üldse kedagi, kes kunagi alaga X kokku on puutunud? Ja kus siis ala X tegelikult asub? Järg raamatule "Häving".