Tooted
Arc de Triomphe on 414-leheküljeline romaan, mis räägib haaravat lugu arstist ja pagulasest Ravicist. Romaanis segunevad isiklikud saatusekäigud Euroopa poliitiliste ja sotsiaalsete muutustega, luues tõeliselt kaasahaarava lugemiskogemuse.
Teine köide inglise lastekirjaniku Hugh Loftingi (1886-1947) populaarse Dolittle'i-seeria jutustustest. Heasüdamlik, üdini aus ning kartmatu tohter, kes oskab loomade keelt, võtab nende omakasupüüdmatut abi kasutades ette suuri asju nii loomariigi kui ka vähearenenud rahvaste "elu ja hariduse edendamiseks". "Reisides" annab autor jutujärje uue tegelase, kehva kingsepa poja Tommy kätte, kellest saab doktori assistent ning kaaslane seiklusrikkal merereisil, mille vältel imepärasel doktoril jällegi õnnestub mitmeti "maailma parandada" ja euroopalikku tsivilisatsiooni levitada. Jutustused nooremale koolieale.
Rikkalikult illustreeritud raamatu on kirjutanud autorite kollektiiv ja väljaandes käsitletakse paljusid varasemaid tabuteemasid, nagu Vabadussõda, Eesti Vabariigi tekkimine ja areng, aastate 1939-1941 sündmused, küüditamine ning sundkollektiviseerimine, venestuse rünnak.
Millist osa etendavad looduses röövlinnud -- kullilised ja kakulised -- ning kuidas neisse suhtuda, milliseid kullilisi ja kakulisi võib kohata Eesti NSV-s, kui suur on nende arv, kus ja kuidas nad elavad -- sellest kõnelebki käesolev teos. Raamat koosneb kahest põhiosast. Üldosas vaadeldakse inimese ja röövlindude suhteid läbi aegade, röövlindude bioloogiat. Eriosas võetakse vaatluse alla Eesti röövlinnud -- kullid ja kakud süstemaatilises järjestuses, kirjeldades nende välimust, levikut, arvukust, pesitsemist, saaki ja rännet. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad.
Rikkalikult illustreeritud populaarteaduslikus raamatus antakse ülevaade Eesti maa-ala pinnamoe ja pinnakatte kujunemisest ning taimestiku ja loomastiku arengust jääajal. Tutvustatakse mandrijää taandumist ja Läänemere arengulugu, Eesti jõgedevõrgu kujunemist, maakoore tektoonilisi liikumisi ning pärastjääaegset inimasustust. Näidatakse, kuidas maakoore pindmiste osade ehitus mõjustab inimese elu- ja tootmistegevust. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale, kuid pakub kahtlemata huvi ka geoloogia ja geograafia eriala üliõpilastele ning vastava eriala spetsialistidele.
Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899–1961) esikromaan kujutab nn. kadunud sugupõlve – Esimese maailmasõja läbiteinud noorust, kelles sõja koledused ja mõttetus on hävitanud lootused ja usu tulevikku.
Manuil Semjonovi raamat "Kalamehe aasta" on kalastusalases kirjanduses omaette pärl. Tavaliselt kõik selle ala käsiraamatud dotseerivad: tee nii ja tee naa. Nad tahavad olla õpikud selle sõna paremas mõttes. Sageli nad ongi seda, sest nende autoriteks on ju oma ala entusiastid. Käesolev raamat on hoopis midagi muud. See raamat on ka "õpik", kuid ilma nõuanneteta nii või teisiti teha. See raamat on lüürilis-humoristlik jutustus kalastamise kaunidusest, kodumaa looduse ilust, kalastajale osaks saavatest elu rikastavatest lõbusatest juhtumustest ja seiklustest. Pajatusi ilmestab pehme iroonia ja mahlakas huumor. Autor oskab lugejat lõbusa, muheda, sundimatu ja poliitiliselt korrektse naljatlemisega muigama panna, ühtlasi aga naljatlemise varjus tõhusaid näpunäiteid jagada.
Egon Rannet soovis alati kogu hingest, et inimesed elaksid hästi, et nad oleksid õnnelikud. Ta lootis, et aitab oma romaaniga "Kivid ja leib" paremini mõista möödunut ja kas või natukenegi kiirendada ees ootava kauni ja hea saabumist. Ta armastas väga oma raamatu tegelasi - palun, võtke nad sooja südamega vastu! Vaike Rannet
Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.
Eesti luule 1905-1940. Õpik XI klassile.
Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.
Ameerika tuntud lastearsti raamat lastevanematele on väga populaarne kogu maailmas. Suurte erialaste kogemustega autor on ühtlasi hea psühholoog, seetõttu põimuvad tema nõuannetes tihedalt lapse kasvatamise ja hooldamise probleemid. Autor on individuaalse lähenemise poolt. Benjamin Spock usaldab vanemate intuitsiooni ja tervet mõistust esilekerkivate kasvatusraskuste ületamisel: ta ei dikteeri, ei ähvarda, vaid soovitab, toetudes oma pikale arstipraktikale. Raamat on esituslaadilt isikupärane ja huvitav. See ei ole pealetükkivalt õpetlik loeng, vaid targa ja paljunäinud inimese vestlus teiega teie lapsest, kelle kehalisi ja vaimseid vajadusi te tema nõuannetele toetudes paremini mõistate ning keda nüüd vahest targemini kasvatada oskate.
1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi. "Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid," lausus ta. "Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki." Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt. "Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg."