Tooted

Mõnikord ma neelan toidu nii kiiresti alla, et ei saa arugi, et oleksin söönud. Kas see on ohtlik? Miks ma ei suuda kontrollida oma juhuslikku soovi magada inimestega, isegi võõrastega? Miks ma tunnen vastupandamatut vajadust püherdada kalarapetel, rebase väljaheidetel ja muul sarnasel, mida inimesed peavad eemaletõukavaiks. Miks ma armastan oma naissoost inimest, kuid vihkan tema abikaasat?

Romaan käsitleb inimsuhteid: Ei saa öelda, et Sireli mees oleks tundetu joodik, kuid alkoholi ja õlut ta armastab. Ühel päeval tuleb mees koju koos 5-kuuse kaukaasia lambakoera kutsikaga. Sirelile pole kunagi loomad meeldinud, kuid teist vestluskaaslast tal pole ja ta hakkab koeraga rääkima, kusjuures koer nagu mõistaks oma perenaise tundeid ja mõtteid.

Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup

Maailmakuulsa romaani "Sinuhe" autori põnev ja pingeline ajalooline romaan kirjeldab 1453.a. toimunud Konstantinoopoli piiramist. Teoses põimunud võitluse võimu, vabaduse ja armastuse vahel on autor suutnud nii visuaalselt ja emotsionaalselt edasi anda, et kohati tundub teos monumentaalmaalina lahti rulluvat.

Originaali pealkiri: Kaarina Maununtytär

Kaudravi on iidne ja ammust ajast tunnustatud kätega ravitsemise meetod. Selle meetodi eeliseks on see, et töövahendid s.t. käed on alati kaasas ja seda võib alati kasutada, ilma et peaks tarvitama erinevaid nõelu, röntgenit, ultraheli, keemilisi ravimeid või nüüdisaegset kirurgiat.

Kolmeteistaastase Lara elu pöördub peapeale kui temast saab kuulsas tüdrukute seriaalis üks kaksikõdedest. Nüüd ihkavad koolis kõik temaga sõprust, eriti Linda, keda Lara on alati tüdruku suurepärase väljanägemise pärast kadestanud. Ka Lara ise tunneb, et ta on midagi erakordset ja tal ei sobi enam omaealistega suhelda. Ühel päeval lõpeb aga tema roll filmis, kuid Lara ei julge seda teistele tunnistada. Ta hakkab veetma oma aega ostukeskustes, osturallil on vaja raha ja seda tal enam ei ole. Jääb üle...

Siis tuli läbi Kirsipuu tee poolse värava nähtavale veel üks vari, ning koos selle tekitajaga sisenes kahe väravasamba vahelt parki väike, kuid mõjus rongkäik: lapsevanker, mis oli tihedalt täis tuubitud mänguasju ja lapsi, vankri kõrval aga käisid ühel pool tüdruk, kes kandis käes korvi, ja teisel pool madruseülikonnas poiss, kes vehkis kandevõrguga. Korv ja võrk olid mõlemad kraami täis, just nagu kavatseksid nende kandjad suunduda pikale reisile. Lapsevankrit lükkas aga sirge rühiga sihvakas olevus, kellel olid säravad roosajumelised põsed, säravad sinised silmad ja pisut ülespoole vaatava otsaga nina – olevus, kes oli Pargivahile liigagi tuttav.

Kas lahing meeste ja naiste vahel jääb kestma igavesti? Miks lõpeb üle poolte abieludest lahutusega? Dr. Grey arvates on vastus lihtne: mehed ja naised on erinevad olendid, erinevate vajaduste, prioriteetide ning isegi erineva keelekasutusega. Dr. Grey seletab, miks mehed ja naised teevad tahtmatult üksteisele haiget - kuna nad tähtsustavad erinevaid eluaspekte. "Mehed, naised ja suhted" ei kontsentreeru sellele, miks mehed ja naised on erinevad, vaid pigem aitab meestel ja naistel mõista, miks käituvad nad ühel või teisel viisil.

Mia Farrow lugu on jutustus raskustega silmitsi seismisest, lootusest ja julgusest; hingelisest tugevusest ja kohustustest teiste inimeste ees, kellest kõige tähtsamaks on ta pidanud oma lapsi: Mial on 14 last, neist 10 adopteeritud. Lugejad ei unusta kergesti seda tähelepanuväärset raamatut, mis püsib meie mõtetes veel kaua pärast viimase lehekülje lugemist.

"See ebatavaliselt kaunis raamat on terve maailm. "Mida küll keha meid uskuma sunnib? Et me pole kunagi meie ise, kuni meis pole kaht hinge." Võib-olla on just sellesse kätketud terve maailm. "Athos, kui suur on õieti süda?" küsisin temalt kord, kui olin alles väike laps. Ta vastas: "Nii suur ja nii raske nagu peotäis mulda." Seda tulebki Anne Michaelsi imepärase raamatu ette kujutamiseks ette kujutada. Imepärase -- sest see muudab lootusetut ja tantsib hüljatutega. Seda tasub kindlasti lugeda!" -- John Berger, teoste "G, nägemise viis" ja "Laulatuse" autor. "Aeg-ajalt ilmub romaan, mis lausa rabab oma ilu, terviklikkuse ja inimlikkusega. Lugu Teise maailmasõja tõttu orvuks jäänud luuletaja otsingutest on nii vahetu, et meil tuleb taas õudustele silma vaadata. Hämmastav saavutus." -- Rosemary Sullivan, teose "Varjudelooja: Gwendolyn MacEweni elu" autor. "Kõik leheküljed ergavad harukordse kõlbelise tarkuse ilu ja energiat, väljendades ühtaegu armastust inimese vastu ja häbi tema pärast... Nagu kõik suured kirjandusteosed, pürib ka see meelteigatsuste täitumisele. Kogu raamatus pole ainsatki ülearust sõna." -- Sean Virgo, teose "Selakhi" autor.

"Tumedate liblikate kodu" jutustab maailmast, mis annab lapsele tumedad tiivad juba enne, kui ta oma kookonist kooruda on jõudnud. Mille kõige eest tuleb inimesel maksta? Kas üksnes omaenda tegude eest? Ta mõtleb Saarale. Ja merele, millest kõik elu aegade alguses tõusnud on. Ta mõtleb meresügavuses värelevatele liiliatele, millel on rohelised meetripikkused varred. Ning oma vanematele, kes ei tulnud iialgi, kuigi lubasid tulla. Kes pidid saama pidutseda ja reisida. Juhani Johansson seisab oma tulevases töökabinetis. Tegevdirektor pakub tuld, nad on ju nüüd peaaegu võrdsed. Ja siis. "Sa ei pane ju pahaks, et oleme lasknud veidi su tausta uurida? Kuidas selle surmajuhtumiga õigupoolest oli? Sind kuulati ju samuti üle?" Seal see siis on. Minevik.

Kaheksa-aastane Ruut satub peale ema surma laste varjupaika, sest nagu Ruudu vanaema ütleb, mis lapsekasvatajat minust enam on. Iga hetk võib Mulla Madis mind enda juurde kutsuda. Nii satub Ruut peresse, kus on ema Anu veel seitse last, kaks temast nooremat ja teised poisid kõik vanemad. Kohe alguses teevad suuremad poisid Ruudule "reeglid" selgeks, kuid suurte "vendadega" saab ta hakkama hästi. Vahvalt kirjutatud raamat läbi lapse silmade täiskasvanute ja laste elutõdedest.

Tegevuspaik -- S. linnake Jaapanis. Toimumisaeg -- tänapäev. Kas linnakesest üle käinud taifuun Yumiko on see, mis sunnib elanikke kummaliselt käituma, just nagu oleks nad massipsühhoosi ohvriks langenud? Psühhiaatriahaigla doktor Ezawa Masaki asub asja uurima ning satub silmitsi inimmõistusele esmapilgul vastuvõtmatute juhtumitega. Sasipundart lahti harutama hakates tulevad päevavalgele haiglas toimuvad tumedad lood ning Masaki tõmmatakse tahtmatult otse sündmuste keerisesse.