Tooted

Naabrikass tuleb pidevalt minu aeda ja peksab mind. Mida ma saaksin teha? Mõnikord on mul selline hirmus tung. Ma leban ooteasendis, kuni mu inimene tagasi tuleb. Siis ma jälitan teda ning ründan tema pahkluid. Kuidas saaksin ma talitseda oma agressiivsust? Kui ma ronin puu otsa, siis kas ma võin kindel olla, et olen võimeline sealt ka alla saama? Kas mu kassipoegade isa aitab ka mul pesakonda üles kasvatada?

Romaan käsitleb inimsuhteid: Ei saa öelda, et Sireli mees oleks tundetu joodik, kuid alkoholi ja õlut ta armastab. Ühel päeval tuleb mees koju koos 5-kuuse kaukaasia lambakoera kutsikaga. Sirelile pole kunagi loomad meeldinud, kuid teist vestluskaaslast tal pole ja ta hakkab koeraga rääkima, kusjuures koer nagu mõistaks oma perenaise tundeid ja mõtteid.

Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup

Praktiline käsiraamat kõigile koeraomanikele.

Originaali pealkiri: Kaarina Maununtytär

Raamat heidab valgust Pimeda ajastu kõige süngematele sündmustele, näidates kuidas:
Rooma keisririigi iha elevandiluu järele päästis valla epideemia, mis tappis poole Vahemeremaade rahvastikust;
antiikmaailma suurima tammi purunemine aitas kaasa islami tekkele;
kliimakatastroofi tagajärjel tekkis Venemaa steppides nüüdseks ammugi unustatud juudi kuningriik;
saladusliku kollase tolmu mahasadamine sundis hiinlasi äärmises hädas kannibalideks hakkama;
maajade riik alustas planeet Veenuse abiga "tähesõda";
Lõuna-Ameerika tsivilisatsioon valmistas surnute skelettidest slusuurusi nukke;
Jaapani suurkuningas kaebas, et "ei kollane kuld ega kümme tuhat nööritäit raha ei aita näljast jagu saada" ja küsis, mis kasu on "tuhandest kastist pärlistest sellel, kes külma pärast nälgib".

Kolmeteistaastase Lara elu pöördub peapeale kui temast saab kuulsas tüdrukute seriaalis üks kaksikõdedest. Nüüd ihkavad koolis kõik temaga sõprust, eriti Linda, keda Lara on alati tüdruku suurepärase väljanägemise pärast kadestanud. Ka Lara ise tunneb, et ta on midagi erakordset ja tal ei sobi enam omaealistega suhelda. Ühel päeval lõpeb aga tema roll filmis, kuid Lara ei julge seda teistele tunnistada. Ta hakkab veetma oma aega ostukeskustes, osturallil on vaja raha ja seda tal enam ei ole. Jääb üle...

Astuge ükskõik millisesse sõprade vestlusringi, ükskõik kus linnas või mis kellaajal, ja te kuulete vähemalt üht inimest bossi kirumas.Loomulikult on osa töövõtjaid lihtsalt nurisejad, seanahavedajad, kes suurema osa tööpäevast saadavad sõpradele elektronposti, joovad firma kulul kohvi ega mõista, miks neid ei edutata. Teisest küljes, on bosse, kes täiesti väärivad iga nende pihta sihitud kurja sõna. Need on ülemused, kes mängivad teie karjääriga romurallit. Minu eesmärk teose "Mängud bossiga" kirjutamisel oli võrdsustada mänguvõimalusi, anda teile, alluvale, võrdne võitlusvõimalus, võibolla koguni võiduvõimalus. Selleks küsitlesin mitut tosinat tipptasemel karjäärikoolitajat, kes on asjatundjad niihästi inimsuhetes kui ärialal. Samuti vestlesin arvukate töövõtjatega, kes on paljusid kirjeldatud taktikaid tegelikus elus kasutanud. Kui rakendada neid õigesti, on neist abi. Õppige neid tundma. Olge neiks valmis. Ja kui teid sunnitakse mängima, siis mängige visalt. Võidu nimel.

Marss on mõistatustest küllastatud, raevukalt punase värvusega planeet, mis on köitnud inimkonna tähelepanu, alates kõige varasematest müütidest ja lõpetades viimaste Hollywoodi filmidega. Ent ühtaegu peitub selles ka meie mineviku ja tulevikuga põimuv saladus, mida oleme seni kahjuks hoolimatult eiranud. Teoses "Marsi müsteerium" kirjeldavad raamatu "Jumalate jäljed" autorid viimaseid teaduslikke andmeid meie Päikesesüsteemi varitsenud hädaohust -- umbes 20000 aastat tagasi Marsi ja Maa lähedalt möödunud hiidkomeedist, mis purunes tosinkonnaks tükiks, igaühe läbimõõt kümneid kilomeetreid. Tõendid viitavad, et just nende "pommide" langemine Marsi pinnale tappis selle planeedi -- ja mitte miljoneid aastaid tagasi, nagu paljud teadlased senini arvavad, vaid suhteliselt hiljuti. Üha selgemini tuleb ilmsiks, et selliste kataklüsmide aegu võis hävida ja täieliku unustusehõlma vajuda seni tundmatu tsivilisatsioon. "Marsi müsteerium" uurib tavatut võimalust, et kosmilistel põhjustel hävis meie naaberplaneedil meiega võrdväärne arenenud tsivilisatsioon, mis eksisteeris seal veel suhteliselt hiljuti.

Siis tuli läbi Kirsipuu tee poolse värava nähtavale veel üks vari, ning koos selle tekitajaga sisenes kahe väravasamba vahelt parki väike, kuid mõjus rongkäik: lapsevanker, mis oli tihedalt täis tuubitud mänguasju ja lapsi, vankri kõrval aga käisid ühel pool tüdruk, kes kandis käes korvi, ja teisel pool madruseülikonnas poiss, kes vehkis kandevõrguga. Korv ja võrk olid mõlemad kraami täis, just nagu kavatseksid nende kandjad suunduda pikale reisile. Lapsevankrit lükkas aga sirge rühiga sihvakas olevus, kellel olid säravad roosajumelised põsed, säravad sinised silmad ja pisut ülespoole vaatava otsaga nina – olevus, kes oli Pargivahile liigagi tuttav.

Mia Farrow lugu on jutustus raskustega silmitsi seismisest, lootusest ja julgusest; hingelisest tugevusest ja kohustustest teiste inimeste ees, kellest kõige tähtsamaks on ta pidanud oma lapsi: Mial on 14 last, neist 10 adopteeritud. Lugejad ei unusta kergesti seda tähelepanuväärset raamatut, mis püsib meie mõtetes veel kaua pärast viimase lehekülje lugemist.

1994. aastal maailma bestsellerite edetabelisse kuulunud noore hispaanlannast naisautori sädelev romaan armastusest, kulinaariast ja hispaania peretraditsioonidest, mille moto on: "Voodisse ja söögilauda kutsutakse vaid üks kord."

"See ebatavaliselt kaunis raamat on terve maailm. "Mida küll keha meid uskuma sunnib? Et me pole kunagi meie ise, kuni meis pole kaht hinge." Võib-olla on just sellesse kätketud terve maailm. "Athos, kui suur on õieti süda?" küsisin temalt kord, kui olin alles väike laps. Ta vastas: "Nii suur ja nii raske nagu peotäis mulda." Seda tulebki Anne Michaelsi imepärase raamatu ette kujutamiseks ette kujutada. Imepärase -- sest see muudab lootusetut ja tantsib hüljatutega. Seda tasub kindlasti lugeda!" -- John Berger, teoste "G, nägemise viis" ja "Laulatuse" autor. "Aeg-ajalt ilmub romaan, mis lausa rabab oma ilu, terviklikkuse ja inimlikkusega. Lugu Teise maailmasõja tõttu orvuks jäänud luuletaja otsingutest on nii vahetu, et meil tuleb taas õudustele silma vaadata. Hämmastav saavutus." -- Rosemary Sullivan, teose "Varjudelooja: Gwendolyn MacEweni elu" autor. "Kõik leheküljed ergavad harukordse kõlbelise tarkuse ilu ja energiat, väljendades ühtaegu armastust inimese vastu ja häbi tema pärast... Nagu kõik suured kirjandusteosed, pürib ka see meelteigatsuste täitumisele. Kogu raamatus pole ainsatki ülearust sõna." -- Sean Virgo, teose "Selakhi" autor.

"Tumedate liblikate kodu" jutustab maailmast, mis annab lapsele tumedad tiivad juba enne, kui ta oma kookonist kooruda on jõudnud. Mille kõige eest tuleb inimesel maksta? Kas üksnes omaenda tegude eest? Ta mõtleb Saarale. Ja merele, millest kõik elu aegade alguses tõusnud on. Ta mõtleb meresügavuses värelevatele liiliatele, millel on rohelised meetripikkused varred. Ning oma vanematele, kes ei tulnud iialgi, kuigi lubasid tulla. Kes pidid saama pidutseda ja reisida. Juhani Johansson seisab oma tulevases töökabinetis. Tegevdirektor pakub tuld, nad on ju nüüd peaaegu võrdsed. Ja siis. "Sa ei pane ju pahaks, et oleme lasknud veidi su tausta uurida? Kuidas selle surmajuhtumiga õigupoolest oli? Sind kuulati ju samuti üle?" Seal see siis on. Minevik.

Kaheksa-aastane Ruut satub peale ema surma laste varjupaika, sest nagu Ruudu vanaema ütleb, mis lapsekasvatajat minust enam on. Iga hetk võib Mulla Madis mind enda juurde kutsuda. Nii satub Ruut peresse, kus on ema Anu veel seitse last, kaks temast nooremat ja teised poisid kõik vanemad. Kohe alguses teevad suuremad poisid Ruudule "reeglid" selgeks, kuid suurte "vendadega" saab ta hakkama hästi. Vahvalt kirjutatud raamat läbi lapse silmade täiskasvanute ja laste elutõdedest.

Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut.Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega. "Sina siin?" Elise naeratas irooniliselt. "Sa näed viirastust. Mind tegelikult pole siin." Raul raputas pahaselt pead ning läks ära.Ta teeb seda meelega. Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on? Igal juhul on ta huvitav isiksus. Minu põlgab ära, aga selle Oliveriga läheb koos koju...

Tegevuspaik -- S. linnake Jaapanis. Toimumisaeg -- tänapäev. Kas linnakesest üle käinud taifuun Yumiko on see, mis sunnib elanikke kummaliselt käituma, just nagu oleks nad massipsühhoosi ohvriks langenud? Psühhiaatriahaigla doktor Ezawa Masaki asub asja uurima ning satub silmitsi inimmõistusele esmapilgul vastuvõtmatute juhtumitega. Sasipundart lahti harutama hakates tulevad päevavalgele haiglas toimuvad tumedad lood ning Masaki tõmmatakse tahtmatult otse sündmuste keerisesse.