Tooted

Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.

Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan "Alkeemik" on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.

„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

Romaani "Grand Hôteli fenomenaalsed naised" tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool. Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga. Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.

Laste halloweenipeol mõrvatakse üks tüdruk. Suure valetajana tuntud Joyce oli mõni tund tagasi teatanud, et nägi kunagi pealt, kuidas keegi tapeti. Rääkis ta tõtt või luiskas? Kas seekordse kuriteo taga on väärastunud psüühikaga inimene või keegi, kes kardab omaenda turvalisuse pärast? Võltsingud, kadunuks jäänud või surnult leitud inimesed, kasuahnus ja selle kõige kõrval peaaegu ebamaine ilu... Uurima kutsutud Poirot’ meelest on kogu loos midagi paganlikku ja müstilist. Järgneb teinegi mõrv. Hercule Poirot’l tuleb ajaga võidu joostes ära hoida järgmine. Agatha Christie (1890–1976) on kõigi aegade üks enim avaldatud autoreid, teda edestavad vaid piibel ja Shakespeare’i teosed. Tema raamatuid on müüdud kokku üle kahe miljardi eksemplari ja tõlgitud sajasse võõrkeelde. Kuuekümneaastasest viljakast kirjanikutööst sündis üle 70 romaani, lisaks veel kümneid jutukogusid ja näidendeid. 2023. aastal esilinastus romaanil põhinev mängufilm "Kummitus Veneetsias", mille lavastas taaskord Oscari-võitja Kenneth Branagh, kes täidab ka geniaalse detektiivi Hercule Poirot’d rolli. Teistes osades teevad kaasa Kyle Allen, Jamie Dornan, Tina Fey, Michelle Yeoh jpt.

"Kadunud tütre" peategelane on keskealine lahutatud naine Leda, ülikooli õppejõud, kes pärast pikki aastaid lastele pühendumist leiab end üksi ja vabana, sest täiskasvanud tütred on kolinud isa juurde Kanadasse. Ta otsustab minna mere äärde puhkama. Esimest korda ei ole tal mitte kellegi ees mingeid kohustusi, ta ei pea kellegi teise eest vastutama ega hoolt kandma. Romaan kirjeldab värvikalt suvist rannamelu ja inimesi. Peagi jääb Ledale silma noor ema Nina, kes mängib andunult oma väikese tütrega. Naiste vahel tekib sümpaatia ja mõistmine, kuid see lööb kõikuma, kui Nina laps kaotab rannas oma lemmiknuku ega suuda sellest kuidagi üle saada. Nagu paljudes teistes Ferrante romaanides, lahatakse ka siin iseäranis emade ja tütarde vahelisi rohkem või vähem sassis suhteid. Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga, mille alusel valmis suurepärane teleseriaal. Ka käesolevast raamatust on tehtud juba palju kiitust pälvinud film, sedapuhku mitte itaallaste, vaid brittide poolt, peaosas Olivia Colman.

Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?

Hinnatud teadlase ja kunagise USA senaatori S. I. Hayakawa (1906–1992) populaarteaduslike teoste klassikasse kuuluv "Keel mõttes ja teos" on kaasahaarav käsitlus keele olemusest ja viisidest, kuidas keel meie mõtlemist ja maailmast arusaamist kujundab. Tegu on tervikliku sissejuhatusega keelesemantikasse, mis pakub põhjaliku ülevaate keele funktsioonidest. Me saame sõnade abil nii teisi veenda ja mõjutada kui ka objektiivset infot edasi anda, nii eelarvamusi ja viha õhutada kui ka koostööd ja teineteisemõistmist luua. Mõistes, kuidas keel toimib, milliseid ohte ja võimalusi see endas peidab, õpime tundma inimese toimimise üht olulisemat külge. See, esmakordselt 1949. aastal ilmunud raamat on palju aastaid hiljem sama aktuaalne, pakkudes ka tänapäeva lugejale vajalikke teadmisi meid ümbritsevate sõnumite mõistmiseks. Eestikeelse tõlke aluseks on teose viies, 1991. aastal ilmunud täiendatud väljaanne, mida on kaasajastanud Hayakawa poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa.

Romaanis "Kiri sinule" pöördub aastaid Šveitsis elanud vene kirjanik Mihhail Šiškin (s 1961 Moskvas) tagasi ammu unustatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste, ning kestab kauem kui elu. Pealtnäha on kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega "Kiri sinule" on küllap kergemini loetav kui "Veenuse juus" või "Izmaili vallutamine". Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb. Minevik muutub olevikuks: Shakespeare ja Marco Polo, polaarlenduri seiklused ja Vene vägede pealetung Pekingile. See on romaan saladusest. Sellest, et surm on samasugune and nagu armastus.

Doris Lessing kirjutas „Kõige ilusama unelma” pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire’is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku. Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid. Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse. Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites. Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky. See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Kasvades üles pere ainsa lapsena, tundis Hajime end sageli üksildasena, kuni leidis kooli ajal endale hingesugulase Shimamotos, kes oli samuti üksiklaps. Kui elutee nad lahku viis, püüdis Hajime leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on ta viimaks saavutanud selle, mida ta soovis: ta on õnnelikult abielus, tal on kaks toredat tütart ja tema töö populaarse džässiklubi mänedžerina võimaldab tal muretult ära elada. Nüüd näib kõik tema elus olevat täiuslik, ent sellegipoolest tunneb Hajime, et midagi oleks justkui puudu. Ja siis tuleb tema ellu tagasi kunagine klassiõde Shimamoto, kellest on saanud imekaunis naine. See taaskohtumine viib Hajime minevikumälestuste radadele ja paneb teda küsima, kas elu, mida ta pidas täiuslikuks, ikkagi on seda. Tema ebakindlust süvendab veelgi veetleva Shimamoto mõistatuslik käitumine. Korraga hakkavad mehe elus toimuma sündmused, milleks ta pole valmis, kuid mis sunnivad teda vaatama sügavale hingepõhja, et leida vastus oma kõhklustele.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Laboris toodetud haigustekitajast alguse saanud surmatõbi on üle Maa käinud, ent väike rühm inimesi on ellu jäänud koos rohesilmsete ruikaritega, biotehnoloogia abil loodud leebe liigiga, kes peaksid asuma inimeste asemele. Kunagine Jumala Aednike liige ning seente ja mesilaste tundja Toby armastab ikka veel tänavatarka Zebi, kellel on huvipakkuv minevik. Ruikarite tõrges prohvet Lumemees-Jimmy sonib, Amanda on pärast värvisõdalaste rünnakut šokis ja Vandelnokk ihaldab väljakutsuvat Välerebast, kes ripsutab tiiba Zebiga. Samal ajal ähvardavad rünnata hiiglasuured sigaamid ja pahatahtlikud värvisõdalased. Margaret Atwoodi vaimukas, perutava kujutlusvõime ja musta huumoriga pikitud ettearvamatu, põnev ja puhuti naljakas „MaddAddam” viib meid triloogia kahest esimesest osast – „Orüksist ja Ruigast” ja „Uputuse aastast” – tuttavasse düstoopsesse maailma ning annab loole liigutava ja dramaatilise lõpplahenduse.

 

Kanada tuntumaid, tõlgitumaid ja tunnustatumaid kirjanikke Margaret Atwood (snd 1939) on rohkem kui 40 raamatu autor, kahekordne Bookeri preemia laureaat (2000 ja 2019) ning ka Eestis mitme tõlkega esindatud. „MaddAddam” on tema neljateistkümnes romaan ja samanimelise triloogia viimane osa.

Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse. Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro. Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.

Mallenite suguvõsal on lasunud põlvest põlve needus, mida põhjustab valge triip nende süsimustades juustes. Triibuga sünnivad ainult suguvõsa meessoost liikmed, ent ka teisi, kes on seotud perekonnaga kas veresidemete kaudu või muul moel, ei jäta see needus puudutamata. Kõrgekalda pärija Thomas Mallen kogeb seda omal nahal, kui ta tormilistel 1850. aastatel pankrotti läheb. Ent Mallenite needus ei lõpe sellega, selle hävitav mõju ulatub ka järgmistele põlvedele. «Mallenite needus» on esimene osa Catherine Cooksoni meeliköitvast triloogiast.

Majandussüsteem on kokku varisemas. On aeg vahetada see välja uue vastu. Enam kui viiskümmend aastat tagasi šokeeris maailma Rooma Klubi tellitud aruanne „Kasvu piirid”. Selles näidati esimest korda, kuidas rahvastiku ja tööstuse kiire kasv tõukavad inimkonna kuristiku servale. Nüüd olemegi sinna jõudnud ja ületamas mitmeid Maa taluvuspiire. Lisaks põhjustab süvenev ebavõrdsus sotsiaalset ebastabiilsust, mis raskendab kriiside ohjamist veelgi. Üha rohkem kutsutakse üles ühiskonda muutma, ent kuidas seda teha? „Meie kõigi Maa” lahkab esimest korda, mida süsteemne muutus inimkonna jaoks tegelikult tähendab. Raamat on ühtaegu vastumürk meeleheitele ja teekaart paremasse tulevikku. Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased näitavad uute arvutimudelite ja värskete analüüside alusel, kuidas on vaja teha viis kiireloomulist ja erakorralist pööret, et planeedi taluvuspiire arvestades viia ellu ulatuslik ühiskondlik muutus ühe põlvkonna jooksul. Autorite kollektiiv uurib raamatus järgmist: – globaalset majandussüsteemi taaskäivitav otsetee; – meie sajandi kaks alternatiivset stsenaariumi: „Liiga vähe liiga hilja” vs „Hiigelhüpe”; – viis süsteemi nihet ergutavat sammu, mis teevad aastaks 2050 lõpu vaesusele ja ebavõrdsusele ning kujundavad ümber toidu- ja energiasüsteemi. See inimkonna ellujäämise kollektiivne teejuht on kohustuslik lugemismaterjal igaühele, kes soovib, et inimelu meie hapral planeedil edasi kestaks.

Iiri-inglise kirjanik ja filosoof Dame Iris Murdoch on oma raamatutes lahanud hea ja kurja, seksuaalsuse, moraali ja alateadvuse küsimusi. Ta on kirjutanud toonilt väga erinevaid teoseid, koomilisest sügavalt traagiliseni, kuid neid kõiki ühendab tegelaste siseelu, nende hinge keerdkäikude ja valikute nüansirohke kirjeldamine. aastal Bookeri preemia saanud romaani „Meri, meri” peetakse üheks paremaks tema teoste seas. Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa”. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.

Viperusterohke golfiraundi ajal lööb Bobby Jones palli üle kaljujärsaku serva. Palli ei õnnestugi tal leida, küll aga näeb ta eendi all kividel lamamas tundmatut surevat meest. Enne viimast hingetõmmet lööb surija silmad lahti ja toob kuuldavale üheainsa lause: "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Need mõistatuslikud sõnad jäävad Bobbyt ja tema tarmukat kaaslast leedi Francest kummitama. Püüdes saladust omal käel lahendada, satuvad algajad detektiivid seiklustesse, kus miski pole päris see, millena paistab, ning seavad end lõpuks surmaohtu.

Kapitalism on olnud mõnda aega ummikus. Sel ei ole lahendusi paljudele probleemidele: haigustele, ebavõrdsusele, digilõhele – ja kõige ilmekamalt keskkonnakriisile. Suuri kriise saab lahendada ainult innovaatiliste lahenduste abil. Selleks on tarvis kapitalismi põhjalikku muutust, mis hõlmab ava- ja erasektori koostööd, missioonikeskset mõtlemist ja huvirühmadega arvestamist: jagada ei tule üksnes riske, vaid ka hüvesid. Tuleb mõelda julgelt ja mobiliseerida ressursid sama söakalt, nagu seda tehti Kuule jõudmiseks – seekord ent ränkade ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Selleks peab ühiskonnakord olema kaasav, kestlik ja põhinema innovatsioonil, mis lahendab konkreetseid probleeme. See nõuab ettevõtete, ühiskonna ja avasektori koondumist ühise eesmärgi nimel. Senine tee on umbtee.

Penkellis Hallis on mõrv pelgalt mäng… Kitty Cardew on nautinud elu Port Trevanis ja korduvat rolli populaarses telesarjas ning kõik näib roosiline, välja arvatud pisitilluke probleem, et ta on täiesti rahatu. Seetõttu haarab Kitty kohe kinni heast võimalusest ja on nõus appi minema seltskonnale, kes kavatseb korraldada rannikul paiknevas gootipärases härrastemajas nädalalõpu mõrvamüsteeriumi. Lavastus paiskab tema teele Ned Crowe’i, kes on küll nägus, ent suudab talle rohkem närvidele käia kui ükski teine mees, keda ta senini on tundnud. Just siis, kui sädemed hakkavad lendama, leitakse surnukeha, ja sellel korral pole surm osa plaanist. Kitty ja Ned, kes vajavad hädasti abi, et välja selgitada, kes nende külalistest on tegelik mõrvar, pöörduvad Molly Higginsi poole. Molly pakub küll nädalalõpu mõrvamüsteeriumi osatäitjatele toitlustusteenust, kuid on ühtlasi ainus, kes saab aidata neil kindlaks teha mõrvari, enne kui antakse uus hoop… Kate Johnson on auhinnatud armastus-, kriminaal- ja ulmeromaanide autor. Kuueteistkümneselt intervjueeris ta oma koolilehe jaoks kuulsat peakokka, kahekümne kolmeselt müüs maha oma esimese raamatu. Kate elab Essexis koos väikese kassikarjaga ning kirjutab raamatuid sellepärast, et kosmosepiraadiks, printsessiks või mõrvariks saamine nõuaks liiga palju vaeva.

Kriminaalromaani tegevus toimub Rhodosel, kirjanike loomemajas, kuhu on läinud tööd tegema ja puhkama Kalev ja Diana Karu. Lisaks rahvusvahelisele seltskonnale puhkab seal peale nende veel üks eestlane, üsnagi sõnakehv luuletaja Ilmar Jaanus. Ühel päeval maalilises vanalinnas jalutades märkavad Diana ja Kalev seda meest rääkimas noore naisega, kes tundub samuti kuidagi eestlaslik. See kohtumine meenub neile, kui ühel hommikul leitakse puhkekodu kõrvalt, hoone ja rannakalju vahelisest lõhest sellesama neiu laip. Miks oli see naine Rhodosele tulnud ja kuidas ta oli oma lõpu leidnud? Juurdleva mõistusega literaadipaar asub asja uurima!

Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Teatud ajastul saabub teatud maades hetk, kui inimesed ootavad justkui mingit olulist ja traagilist sündmust, mis võimaldaks lahendada kõik nende probleemid. Tavaliselt nimetatakse sellist perioodi sõjaeelseks. Armumiseks ei tasu seda aega valida. 1940. aastal kohtub 21-aastane algaja kirjanik Jerry Salinger New Yorgis 15-aastase Oona O'Neilliga, kes on Ameerika kuulsaima draamakirjaniku tütar. Nende idüll algab tegelikult alles järgmisel suvel mõni kuu enne Pearl Harborit. 1942. aasta alguses kutsutakse Salinger Euroopasse sõtta ja Oona sõidab Hollywoodi õnne otsima. Nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last. Kirjanik Frédéric Beigbeder on Prantsusmaal tuntud avaliku elu tegelane, kes oma kirjandussaavutuste kõrval on silma paistnud ka mitmete teiste ettevõtmistega. Ta on ajakirja Figaro följetonist ja ajakirja Lui peatoimetaja. Eesti keeles on varem ilmunud Beigbederi romaanid "Armastus kestab kolm aastat" (Varrak, 2008), millest ta on ise ka filmi teinud, ja "17,90 €" (Varrak, 2011).

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele. Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu "Võlur Ozi" plekkmehel, polegi südant. "Plekkmees" on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud "Kui jumal oli jänes" ja "Imeliste sündmuste aasta".

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama. Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel.

"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."

Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.

Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.

Kaks vanaprouat hakkavad maikuus kavandama balli, mis peaks toimuma septembris ja tooma kokku kõik Violet Airdile armsad inimesed. Mõte sellest peost tõotab tuua koju tagasi ka hoopis kaugele rännanud pereliikmed. Kõige saladuslikum on olnud kauni Pandora saatus, kes põgenes kodust kakskümmend aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaanis põimuvad erinevad suhtumised ja eri põlvkondade arusaamad. "Merikarbiotsijate" lugejad kohtuvad taas juba tuttava Noel Keelinguga ning mõttelt ja meeleolult võibki "Septembrit" just "Merikarbiotsijatega" võrrelda.

"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.

Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.

Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.

1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.

Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:

Ja isegi kui elu lahku meid viis,

nüüd laulude jumala ees seisan siin

ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.

 

Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.

Armin Kõomäe «Taevas» on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.

Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.

Kuidas elada tähendusrikast elu, seistes silmitsi tundmatuga, küsib raamatus "Tähtsaimad küsimused" tuntud briti filosoof Bryan Magee (1930–2019). Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Mõistus aitab sellele üksjagu kaasa, aga salapära jääb. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. Magee kutsub lugejat üles kaardistama, kust jookseb mõistetavuse piir. Arutlustes toetub ta oma peamiste filosoofiliste õpetajate nagu Locke'i, Hume'i, Kanti ja Schopenhaueri töödele. 1970.–1980. aastatel nii teles kui ka raadios aktiivselt filosoofilist mõtlemist populariseerinud Magee eelviimaseks raamatuks jäänud "Tähtsaimad küsimused" on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu (ja surma) tähenduse üle.

Elena Ferrante romaan "Täiskasvanute valelik elu" avaldati 2019. aastal ja mõned aastad hiljem tehti sellest ka teleseriaal. Taas kord toimub tegevus Napolis, kus 1990. aastate alguses kuuleb 12-aastane peategelane Giovanna juhuslikult pealt, kuidas tema jumaldatud isa väitel hakkab ta tasapisi omandama oma tädi, isa õe Vittoria nägu. See jahmatav avaldus on seda ebameeldivam, et Vittoriat peetakse inetuks. Kuuldu ajendab tüdrukut lähemalt uurima isapoolset perekonda, keda tema vanemad on püüdnud oma elust eemale hoida.

Romaan järgib Giovanna psühholoogilist ja seksuaalset kujunemist kahes vastandlikus Napolis: tuttavas keskklassi Rione Alto ülemises linnaosas ja all vaeses ja räpases tööstusrajoonis. Mõlemas püüab ta leida vastust teda kasvueas vaevavatele küsimustele, õpib tundma all-linna inimesi, keda tema vasakpoolsete vaadetega haritlastest vanemad põlgavad. Tema kodune elu keeratakse pea peale, kui isa perekonna maha jätab. Õrnas murdeeas on seda kõike peaaegu liiga palju, kuid varasemalt kardetud all-linnas kohtab ta nii mõndagi uut ja lootustandvat. Tädi Vittoria ja kõik, mida ta esindab, on täielik vastand Giovanna vanematele, see on „nagu Napoli, aga hoopis teine planeet”.

Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga "Minu geniaalne sõbranna", millest on olemas ka teleseriaal. Ka käesoleva raamatu ekraniseering on pälvinud rohkelt tunnustust.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga.

„Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).

Kordustrükk.

Paula McLaini romaani "Tiir ümber päikese" keskmes on ajalooline tegelaskuju, Keenias üles kasvanud erakordne naine Beryl Markham, kes oli novaatorlik hobusetreener ja hulljulge lendur. Romaani sündmustik toimub 1920. aastate Keenias, kus noor ja kartmatu Beryl satub traagilisse armukolmnurka safarikütt Denys Finch Hattoni ja Taani kirjaniku, teose "Aafrika äärel" autori Karen Blixeniga. Keerulisest tunnetepuntrast teed välja otsides mõistab Beryl lõpuks, et tema kutsumuseks on lennata.Beryl sattus Keeniasse ajal, kui ta oli alles laps. Pärast seda, kui ema pere juurest ära läks, kasvatasid tüdrukut hobusetreenerist isa ja kohaliku kipsigise hõimu liikmed. Tavatu kasvatuse mõjul sirgub Berylist julge ja tahtekindel neiu, kes üle kõige armastab metsikut loodust. Kui kõik tuttav ja usaldusväärne tema elust kaob, satub Beryl äpardunud suhete võrku ning boheemlike ja lõbujanuliste uusasunike seltskonda. McLaini mõjuvõimas romaan kirjeldab ühe erakordse naise ettevõtmisi ja tema iseseisvuspüüdlusi, andes aimu inimvaimu vabaduseihast ja visadusest. Kogu lugu hargneb lahti Aafrika majesteetliku looduse taustal.Paula McLain on rahvusvahelise menuki "Pariisi abikaasa" (e.k 2012) autor. McLain on avaldanud ka luulekogusid ja mälestusteraamatu. Ta elab koos perega Clevelandis.