Tooted

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Eestlasi elab nii Rootsis, USA-s, Austraalias kui ka Kanadas, kuid hoopis vähem teame seda, et meie rahvuskaaslasi on ka kauges ja eksootilises Argentinas. Aivar Jürgenson uurib raamatus, millal jõudsid esimesed eestlased Argentinasse, kuidas tekkisid sealsed esimesed eesti organisatsioonid ja kuidas eestlased Argentinas kohanesid. Missugust rolli mängib Argentina eestlaste jaoks päritolumaa Eesti? Kuidas paigutub Argentina eestlaskond globaalse eesti diasporaa võrgustikku? Kuidas on Argentina ja argentiinlased mõjutanud sealsete eestlaste identiteeti? Neile ja teistele küsimustele vastuseid otsides heidab autor pilgu ka Argentina ajalukku ja tänapäeva.

Mida me teame Lätist ja lätlastest? Midagi ikka. Nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad kaubareise Lätisse, mäletavad VEFi raadioid, RAFi väikebusse, pesumasinat Riga, Melodija heliplaate, Riia palsamit, loomulikult saldejumsi ja ehk veel midagi. Väga suurel osal eestimaalastest on reisimälestusi Lätist, oma lemmikpaigad lõunanaabrite juures. 2006. aastal ütles tollane Eesti suursaadik Läti Vabariigis Jaak Jõerüüt, et on lausa üllatav, kui "masendavalt vähe me Lätit igapäevaelus teadvustame". Käesolev raamat püüab seda puudujääki vähendada ning tutvustada põhjalikumalt meie lõunanaabrite elu-olu, ajalugu ja kultuurilugu, loodust ja geograafiat, sporti, aga ka Eesti ja Läti koostööd läbi aegade. Küsimuste ja vastuste vorm annab lugejale hea võimaluse ise kaasa mõelda ning oma teadmisi kontrollida. Väärt lisateadmisi annavad raamatu lõppu paigutatud arvukad lisad. Loomulikult ei puudu ühestki korralikust teatmeteosest isikunimede register.

Selles mälestusteraamatus on juttu majast Tõnismägi 16, kus möödunud sajandi 40-ndatel aastatel võeti vastu Eesti rahva jaoks raskeid otsuseid. Nõukogude okupatsiooniaja algul paiknes seal Karl Säre juhitud EK(b)P Keskkomitee ning kohe seejärel Saksa okupatsiooni ajal Julgeolekupolitsei ja SD Einsatzgruppe A-le allunud Sonderkommando 1-a Martin Sandbergeri juhtimisel. Kurja kuulsuse säilitas maja ka hiljem. Pärast sõda paiknesid seal Vabariiklik Parteikool ja Parteiarhiiv. 1952. Aastal tõrjuti parteikool EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi poolt välja. Just seda asutust hakati hiljem rahvasuus nimetama "ussipesaks". Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011) ja "Kümme aastat Valges majas" (2013).