Tooted

Romaan on peamiselt vana-traditsioonilise Hiina miljöö raamistikus antud talupoja elusaatuse kirjeldus, kes omaenese visa töö tagajärjel (osalt küll ka õnneliku juhuse tõttu) saadud varanduse kasvatab üha suuremaks, sealjuures muutudes ise orjapidajaks ja teiste kurnajaks. Vastuvaidlematult meisterlikud on peategelase Wang Lungi ja ta orjatarist naise O-lani kuju. Ka hulk teisi figuure on nähtud suure arusaamisega ja kujutatud elava reaalsusega.

Norra kirjanikul Björnstjerne Björnsonil (1832-1910) on Henrik Ibseni kõrval tähtis koht nii Norras kui ka väljaspool, kuuludes tähtsamate maailmakirjanduse meistrite hulka realistlik-naturalistliku ajajärgu ühe juhtivama kujuna. Autor pühendab palju tähelepanu positiivse, loodusteadustega leppinud usuelu küsimustele, positivistlikule kasvatusele, abielureformidele, naisliikumisele ja üldse ühiskonnaelu tervendamisele. Neid sihte taotleb kujukalt ka romaan "Jumala teedel" (1889), kus autor praktilisi päevaprobleeme käsitleb sellise hooga, et probleemid kujunevad elavaiks inimesiks.

Nooruses. Tormis "Juviklased", see talupojasuguvõsa ajalugu, on täis rikkalikku ja voogavat elu: inimpõlved tõusevad ja hävivad, võitlevad võimu, mõju ja õiguse pärast, võitlevad maa, mere ja loodusjõudude vastu. Ühed võitlevad oma saatuse vastu, teised aga alistuvad sellele alandlikult.Tervikuna on "Juviklaste" romaanitsükkel suurimaid töid norra kirjanduses, üks neid, mis jääb kauaks püsima oma eepilise jõu, inimesekirjelduse sügavuse ja rikka hingelise sisu poolest.

Sisu: Saaremaa onupoeg Kosjakased Säärane mulk Kosjaviinad Lydia Koidula näidendeid (P. Ambur)

Sisukord: Maine ike Reservkaten ja saatus Ühe suvise seikluse lõpp Andres Kingsepp Siimeon ärkab Vabadusepüha õhtul

Jutustuse "Org Mägedi armastus" tegevuspaigaks on 20. sajandi alguse väiksem provintsilinn, mille elukorraldus on tuntavalt paranenud.

Prantsuse rahvuskangelase Jeanne d'Arc'i kuju on õhutanud paljusid kirjanikke käsitlema teda oma teoseis, kuid ükski pole vaadelnud teda nii omapärasest seisukohast kui Bernard Shaw. Nimelt on kõik eelnenud autorid näinud Orleans'i neitsit sangarliku ja üleinimliku olendina. Shaw aga näeb temas vaid inimest. Johanna pole pühak oma üleloomulikkude võimete tõttu, vaid just seepärast, et ta on täiuslikult loomulik. Shaw nimetab Johannat esimeseks protestandiks, sest ta on esimesi individualiste ja patrioote keskajal, mil selline mõtteviis tundus veel ketserlikuna, ning väidab, et Johanna oleks pidanud astuma tuleriidale ka siis, kui ta poleks sattunud vangi inglaste kätte; ka prantslased oleksid viimaks põletanud ta "ketserlike" ideede pärast.

Raamat sisaldab kaks W. B. Yeatsi novellitsüklit: «Punane Hanrahan» ja «Salajane Roos». Autor, kes on iiri kirjandusliku uuestisünni suurimaid kujusid, käsitleb neis peamiselt romantilisi vanakeldi rahvaluule motiive. Üksikud jutustused esimeses tsüklis on põimitud tervikuks peakuju, rändlauliku Owen Hanrahani isiku abil, kuna teises tsüklis on siduvaks elemendiks kandev idee. Sündmustik areneb lihtsa iiri taluelu taustal ja tegelasteks on loomutruult joonistatud maainimesed. Sellesse realistlikku olustikku süstib aga luuletaja suure annuse oma rahva mütoloogiat, pärimusi ja usku üleloomulikesse jõududesse. Yeats´i keel ja stiil, hoolimata näilisest lihtsusest, on sügavalt lüürilised ja imeliselt haaravana mõjub tema jutustamisel see lihtsate, ebausklike, ilumeelsete inimeste meile tundmatu ja isegi võõras maailm.

Romaan algab Pariisi kõrgema seltskonna kujutusega läinud sajandi lõppaastail. Krahvinna Thérèse Martin, kes on tüdinud nii oma armukesest Le Ménil'ist kui ka pealinna kärarikusest, otsustab minna Põhja-Itaaliasse, et veeta seal kevadet. Elades Firenzes luuletaja miss Bell'i ilusas villas, ta kohtab kujur Dechartre'it, keda hakkab kirglikult armastama. Ent endine sõber ilmub, et teda tagasi võita, ning noore naise õnn tumestub võistlevate meeste armukadedusest. Oma abikaasa kutsel, kes peab saama ministriks, krahvinna Thérèse tuleb tagasi Pariisi, kus Le Ménil jätkab tema jälitamist. Uskumata, et Thérèse kuulub vaid temale, Dechartre hülgab ta pärast ägedat stseeni.

Romaani sündmustik areneb vanas Poolas ja Mazowszes, kuningas Wladyslaw Jagiello ajal, kuulsa Tannenbergi lahingu (1410) eelaastail. Teoses esitatakse rikkalik tegelaskond, kelle keskkujuks on vahva ja tugev poola aadlik Zbyszko Bogdaniecist, kes armub Mazowsze vürstinna õueneitsisse Danusiasse ning sooritab tema auks kangelastegusid.

"Selambid" on egoismi-eepos, ühe manduva, vääras suunas elama tõugatud perekonnagrupi arengulugu. Teost läbib sümpaatselt irooniline põhitoon; kujusid vaadeldakse parajalt kauguselt, sümpaatiaavaldused on kahetähenduslikud ja mänglevad. Kõiges märkab hea stilisti oskuslikku kätt. Ei peaks olema põhjendamatu just selle teose tutvustamine eesti publikule rootsi uuema kunstiküpse romaanitoodangu musternäitena.

Ludwig Renn oma romaaniga "Sõda" on saavutanud peaaegu samasuguse kuulsuse kui E. Remarque oma esikteosega "Läänerindel muutuseta". Ludwig Renni kui kirjandusliku pseudonüümi taga peitub Arnold Vieht von Golssenau, kes on sündinud Dresdenis 1889. a. ja võttis ohvitserina osa maailmasõjast, teenis seejärel lühikest aega Saksa politseiväes, kust lahkus majorina. On kirjandusteadlasi, kes Renni asetavad kõrgemale Remarque'ist. Renn üllatas oma "uusasjalikkusega". Ta ei taotle mingit erilist efekti ega taha läbi suruda mingit kindlat ideed, veenet. Ta ainult kirjeldab kainelt tõsiasju, nii nagu ta neid sõjas näinud.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.

Taani kirjaniku J. Anker Larseni romaan "Tarkade kivi" ilmus 1923. a. ning autor sai selle eest suure kirjandusauhinna. Romaan tõi kirjanikule üleöö kuulsuse ja see tõlgiti kohe pärast ilmumist 15 keelde. Knut Hamsun nimetab seda romaani "grandioosseks saavutuseks", Georg Brandes "valguse imeks" ja Heinrich Federer "suureks luuletuseks". Pöörduda ümber, saada nagu lapseks, alata otsast peale, see mõte on "Tarkade kivi" aluseks. Ja igaüks selle tegelasist peab alustama otsast peale, et leida oma õiget teed. Larseni teosed on rikkad kujude ja sündmuste poolest, mis ei anna edasi ainult aja usundlikke ja maailmavaatelisi voole, vaid ka üldinimlikke sündmusi ja elamusi. Õilsalt, südamlikult kõlavas kõnes, kaunites piltides elavad ainult elamusi taotleva ja kõige välise, poliitilise ja sotsiaalse vastu ükskõikseks jääva kirjaniku "avatud", lapselikult usklikud inimesed.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on selle praegusaja vaimuelu ühe silmahakkavama esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele. Praegusel kibestunud ja pessimistlikul ajastul, mille kõle vaim inimkonda nii raskelt rõhub, Maeterlincki elujaatav ja julgustav vaim on teenäitajaks parema ja hingestatuma tuleviku poole.

"Teekonna lõpp" on romaaniks ümber töötatud R. C. Sherriffi samanimelise näidendi järgi. See on lihtne ja selgejooneline kaevikuelu-kujutus läänerindel Esimese maailmasõja ajal. Lihtne ja võltsimatu, kuid seda haaravam. Näidendi autor R. C. Sherriff võttis maailmasõjast osa jalaväe ohvitserina ning nägi oma silmaga selle koledust ja julmust, elas isiklikult läbi kohutavaid lahinguid ning sõja raskemaid, tumedamaid ja lootusetumaid hetki. Saanud 1917. a. Ypres'i all haavata, võis ta kogemuste varal kujutada ka neid kannatusi, mis kaasnevad haavadega, kujutada surijaid sidumispunktides pidamas viimast võitlust elu eest. Näidendi on kaemusliku oskusega romaaniks ümber töötanud V. Bartlett, jällegi inglane, kes maailmasõjast samuti isiklikult osa võttis, alguses nooremleitnandina ja lõpuks kompaniiülemana, sai samuti haavata ning pidi selle tagajärjel raskelt haigena veetma aasta kodus. See seik pole jätnud mõju avaldamata V. Bartletti loomingule, kes nii täiuslikult ja leidliku oskuse ja vaistuga suutis näidendist luua romaani, mis köidab meid samavõrd kui näidendi ettekanne teatriski. J. Variste

Lodzi linnake kasvab. Üksteise võidu kerkivad linna kohale vabrikukorstnad, rikkudes õhku mustade suitsupilvedega. Vabrikust voolavad reoveed mürgitavad õhku ja maapinda, nii et ümbruses koltuvad puud ja rohi. Ka inimesed, kes voolavad kokku siia "tõotatud maale", kõdunevad füüsiliselt ja moraalselt. Noor, energiline mõisnik Karol Borowiecki on enesele leidnud siin tänuliku tööpõllu. Iga vabrikant võtaks ta meeleldi enese juurde teenistusse. Kuid Borowiecki tahab ise asutada vabrikut, et välja suruda alaväärtuslikku turukaupa, mida produtseerivad Lodzi juudid. Viimased panevad käima kõik rattad, et Borowiecki ei saaks oma kavatsust teostada. Karol otsustab siiski eesmärgile jõuda. Ta mõrsja Anka ohverdab selleks kogu oma varanduse. Karol aga abiellub rikka saksa vabrikandi tütrega, sest Anna varandusest ei piisa sihile jõudmiseks. Ometi ei rahulda Borowieckit ei rikkus ega rahulik perekonnaelu. Juhuslikult kohates oma endist mõrsjat, kes on õnne leidnud ennastsalgavas töös laste-varjupaigas, saab Karol aru, et ta on hoolimatult jalgade alla tallanud oma tõelise õnne...

Lodzi linnake kasvab. Üksteise võidu kerkivad linna kohale vabrikukorstnad, rikkudes õhku mustade suitsupilvedega. Vabrikust voolavad reoveed mürgitavad õhku ja maapinda, nii et ümbruses koltuvad puud ja rohi. Ka inimesed, kes voolavad kokku siia "tõotatud maale", kõdunevad füüsiliselt ja moraalselt. Noor, energiline mõisnik Karol Borowiecki on enesele leidnud siin tänuliku tööpõllu. Iga vabrikant võtaks ta meeleldi enese juurde teenistusse. Kuid Borowiecki tahab ise asutada vabrikut, et välja suruda alaväärtuslikku turukaupa, mida produtseerivad Lodzi juudid. Viimased panevad käima kõik rattad, et Borowiecki ei saaks oma kavatsust teostada. Karol otsustab siiski eesmärgile jõuda. Ta mõrsja Anka ohverdab selleks kogu oma varanduse. Karol aga abiellub rikka saksa vabrikandi tütrega, sest Anna varandusest ei piisa sihile jõudmiseks. Ometi ei rahulda Borowieckit ei rikkus ega rahulik perekonnaelu. Juhuslikult kohates oma endist mõrsjat, kes on õnne leidnud ennastsalgavas töös laste-varjupaigas, saab Karol aru, et ta on hoolimatult jalgade alla tallanud oma tõelise õnne...

Romaan "Le Feu" (Tuli) on üks haaravamaid dokumente maailmasõjast vapustatud inimkonna kohta oma eepiliselt suurejoonelise ehituse ja vahetu ning terava tõsielukujutusega. Kirjanik on nimetanud seda romaani ühe pooljao päevikuks, vihjates sellega oma kavatsusele edasi anda absoluutse siiruse ja võimalikult tühjendava täielikkusega kogu olustikku, mille keskel ta elas sõja algusest peale. Nii on see üksikasjalik aruanne ühe rindel asuva pooljao elust kõigis muutlikes ja ometi nii ühetaolistes olukordades alalise kaevikuelu-viletsuse ja surmaähvarduse keskel.

Romaanis "Uputus" kujutatakse sõda rootslastega, kes okupeerivad Suur-Poola ja Varssavi. Leedu hetman vürst Janusz Radziwill alistub vaenlasele ning tema teenistusest lahkub rida poola patrioote, nende seas ka Skrzetuski, Wolodyjowski ja vana vahva pan Zagloba. Teose peategelaseks on noor aadlik Andrzej Kmicic, kelle hetman saadab tähtsate ülesannetega vürst Boguslaw Radziwilli juurde. Pärast kohtumist Boguslawiga veendub pan Kmicic samuti Radziwillide reetlikkuses, katkestab kõik sidemed nendega ja teeninb oma isamaad Babiniczi varjunime all, sooritades mitmesuguseid kangelastegusid, sellal kui ta mõrsja Olenka Billewicz jääb kauemaks ajaks Radziwillide kätte vangi. Vahepeal tekib Poolas täielik anarhia. Nii rootslased kui ka venelased laastavad maad. Ainult üksikud patrioodid esinevad põgenenud kuninga pooldajaina. Kmicic-Babinicz etendab tähtsat osa Jasna Gora kloostri kaitsmisel rootslaste vastu, kes on sunnitud lõppeks taanduma. Pärast Jasna Gora Kloostri päästmist siirdub pan Kmicie Sileesiasse: siin astub ta kuningas Jan Kazimierzi teenistusse ning pöördub varsti tema saatjaskonnaga isamaale tagasi. Poola rahvas koondub viimaks oma õnnetu kuninga ümber, kes on saabunud Lwowi, ja nüüd algab otsustav võitlus vaenlastega. Kmicic võtab innukalt osa Varssavi piiramisest, kuhu on asunud oma väega Rootsi marssal Wittemberg. Pealinn vallutatakse ühendatud Poola vägede poolt ning siis läheb Kmicic tugeva ratsasalga eesotsas Žmudzimaale, kus viibib tema pruut vürst Radziwilli võimuses.

Romaanis kujutab autor haruldase fantaasia inimest, kes aetuna oma suurtest meelekujutlusest püüab elus saavutada sama, mis iga teine loov kunstiinimene oma alal, skulptor, skulptuuris, maalija maalis jne., kirjaniku romaanikuju aga näitlejana, kes siiski ei suuda piirduda kitsa teatrilavaga, vaid kelle rahuldamatu seesmine tung sunnib teda väsimatult näitlema elus endas. Ainult selles ta leiab oma õnne. Omapärase ülesehituse kõrval, täis elujõudu ja poeesiat, on see teos Bojeri loomingus huvitavamaid.