Tooted

Hispaania klassiku Miguel De Cervantes Saavedra (1547-1616) maailmakuulus rüütliromaani paroodia annab laiahaardelise pildi 16.-17. sajandi Hispaania elust.

Hispaania klassiku Miguel De Cervantes Saavedra (1547-1616) maailmakuulus rüütliromaani paroodia annab laiahaardelise pildi 16.-17. sajandi Hispaania elust.

"Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu ülemöödunud sajandi teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiliselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu. Romaanis jutustatakse kahe noorpaari pulmadest, mis toimuvad kõigiti kombepäraselt: peig ja mõrsja pole teineteist varemalt näinud, abielu toimub ainult vanemate soovil ning ilma vastastikuse armastuseta. Sattunud äkki tormi kätte Gangesel, hukkuvad pulmalised viimseni. Ainult juhuse läbi pääsevad noormees ja neiu, kes ennast eksikombel meheks ja naiseks peavad. Teose keel on lihtne ning dialoogile lähenev.

"Samuti nagu "Tõe ja õiguse" II köites, kuulub ka romaani kolmandas köites esiletõstetud kujude hulgas keskne koht Indrekule. Selle juhuslikult revolutsiooni keerisesse sattunud noore inimese elamuste, meeleolude ja mõtiskluste kaudu laseb Tammsaare hinnata sündmusi, mis teose lehekülgedel lugeja silmade ees lahti rulluvad.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.

Kogumikus on valik Aira Kaalu luulet kogudest "Ma ei anna relva käest", "Võidurakett", "Vaba kodumaa", "Meretuuled", samuti seni avaldamata luuletusi.

«Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta. «Wilhelm Meisteri õpiaastad» ongi Johann Wofgang Goethe romaan «isiksuse kasvatamisest», mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.

Käesolevas romaanis on kirjanik intuitiivselt ette näinud kogu XIX sajandi ühiskondlik-majanduslikku arengut ja kõigist neist muudatustest tulenevaid vaimseid ning kasvatuslikke konsekventse. Goethe viimased eluaastad olid täidetud selle tunnetamisega, mille tulekuks «aeg oli käes» ja mille tulekut peab kiirendama igaüks ksa või omaenda kaua hellitatud, kuid juba iganenud aegadesse kuuluvatest ideaalidest loobumise arvel. «Wilhelm Meisteri rännuaastates» ongi palju «loobumist» - inimlike ja kasvatuslike põhimõtete nimel esitab Goethe siin ideid, mis ulatuvad kaugele eemale klassikalisest ja kodanlikust kultuurist, mida luua ja süvendada Goethe ise esmajoones oli aidanud. Goethe loobub siin eraisikulise igakülgsuse ideaalist, - üksikisik peab end mingil ühel alal välja arendama ja lisama omapoolse panuse ühiskonna hüvanguks.