Tooted

Teos 1967. aasta romaanivõistluselt. Mäemõisa (1944) Mets (1948) Aeg (1950)

See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud.Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid.Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see ühtedele sõgavamõttelisena, teistele aga lihtsa totrusena. Kummalgi korral polnud kohtu au riivatud, sest kohtunikule on ikkagi parem, kui teda peetakse totraks või sügavamõtteliseks, mitte aga kurdiks. Seepärast nägi ta ka palju vaeva, et kõigi silme eest oma kurtust varjata ja see läkski tal harilikult korda, et ta vahel endalegi ses asjas illusioone tegi, mis, olgu öeldud, on kergem, kui võiks arvata. Kõik küürakad käivad pea kõrgel, kõik kogelejad teevad palju sõnu, kõik kurdid kõnelevad tasa. Mis aga Florianisse puutub, siis arvas ta ise, et ta on ainult kõva kuulmisega. See oli ka ainus loovutus avalikule arvamisele ses suhtes ja see sündis avameelsuse ja oma isiku kaine hindamise silmapilkudel.Kui ta juba küllalt Quasimodo asja oli mäletsenud, heitis ta pea selga ja sulges poolenisti silmad, et paista majesteetlikumana ja erapooletumana, kuigi ta sel moel oli samaaegselt kurt ja pime. Mõlemad tingimused on ju vajalikud eeskujulikule kohtunikule. Säärases ametlikus poosis alustas ta ülekuulamist."Teie nimi?"

Romaani tegevusaeg ulatub augustist oktoobrini ab urbe condita 1116, meie ajaarvamise järgi aastal 363.

Ristiusu hüljanud Rooma keisri mõttekujutuslik päevik on 1978. aastal ilmunud "Keiser Julianuse" täienduseks ja teisenduseks. Erinevate eluvaadete, mõtteviiside, kultuuriideaalide kõrvutamine, küsimus progressi olemusest ja isiku osast ajaloos (ideaalide säilitajana ja loojana), inimese loodud poliitilise mehhanismi, tema vaimuelu ja hingeliste vajaduste seostumise probleem ütleb tänapäeva lugejale mõndagi olulist.

Luubi all on nn. Kadunud sugupõlve saatus ja inimsuhted, sõprus, armastus. Aasta 1928. Suure Saksa linna serval teenivad kolm noormeest kasinat ja riskantset elatist. Kõikjal lokkab rahutus, vaesus ja vägivald. Neile kolmele on sõprus ainus pelgupaik ümbritsevas kaoses. Siis aga armub noorim neist ja toob seltskonda noore naise, kellest saab sõpruskonna liige, ning nende sõprus pannakse proovile viisil, mida nad ei osanud ette näha.

Käesolev romaan (ilmus 1951) kuulub kirjaniku nn. keskmise perioodi teoste hulka ja kujutab inimest, kes muutub fataalse lapsepõlve ajel võõraks iseendale ja kogu maailmale ning kelle püüd taastada oma identiteeti läbi kokkuleppe totalitaarse režiimiga kui arvatava enamuse tahtega viib tema enda ja perekonna hukkumiseni. Romaani järgi on vändatud samanimeline film (rež. B. Bertolucci).

Käesolevasse kogumikku on kirjanik talletanud mälestusi meremehe-teest. Need mälestused on tõsielulised, tihti täpsete nimedegagi, ja neid on heietatud peamiselt Tallinna Merekaubasadama pisikeses lootsitoas.

"Telefon helises. Küll helises ikka kiledalt, kurivaim ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. Teravad signaalid puurisid mu pealuust läbi ja torkisid ärritavalt kuulmiskeskust. Ei jätnud järele, no mitte ei jätnud...Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Sõitsin ju lennujaamast taksoga koju ja vankusin sedamaid voodisse - seitse nädalat seal, see pole naljaasi, pealegi kui ollakse juba jõudnud kuldsesse keskikka. Võib-olla valeühendus?..."