Tooted

Kõrgema tootluse nimel tuleb võtta suurem risk – just nõnda on investoreid õpetatud. Mohnish Pabrai „Dhandho investor“ selgitab lihtsalt, arvukate näidete varal, kuidas madala riskiga kõrget tootlust teenida, laiendades Benjamin Grahami, Warren Buffetti ja Charlie Mungeri aegumatuid põhimõtteid. ¤ Keskendu olemasoleva äri ostmisele. See on palju kindlam kui idufirma. ¤ Osta lihtsaid ärisid valdkondades, kus muutused on ülimalt aeglased. „Me otsime lihtsaid tooteid, mida kõik vajavad,“ lisab Buffett selgituseks. ¤ Osta allasurutud hinnaga ettevõtteid allasurutud sektorites. Kui lähituleviku väljavaated on sünged ning ettevõte on kõikide viha ja põlu all, on parim aeg seda ettevõtet osta. Investoril on sellises olukorras üsnagi head šansid korjata üles fundamentaalväärtuse suhtes sügava allahindlusega vara. ¤ Osta vastupidava konkurentsieelisega ettevõtteid. „Ma ei taha sellist äri, mis on konkurendi jaoks lihtne. Ma tahan äri, mille ümber on vallikraav. Ma tahan keskele väga väärtuslikku lossi ja ma tahan, et hertsog, kes seda lossi juhib, oleks väga aus, töökas ja tubli. Ja siis ma tahan, et selle lossi ümber oleks vallikraav. See võib olla milline tahes: meie autokindlustusäri GEICO vallikraav on näiteks madalad kulud,“ avab Buffett vallikraavi kontseptsiooni tagamaad. ¤ Panusta suurelt, kui šansid on ülekaalukalt sinu kasuks. Munger tõdeb: „Investeerimine ongi panustamine valesti hinnatud objektidele. Ja sul on vaja palju teadmisi, et öelda, kas see on tõepoolest valesti hinnatud.“ ¤ Keskendu arbitraažile. Arbitraaži hinnaerinevused on väikesed ja vältavad vahel vaid mõne üürikese hetke, aga need on sisuliselt riskivabad ja annavad tasuta raha. ¤ Osta ärisid suure allahindlusega sisemiselt fundamentaalväärtuselt. Isegi kui tulevik kujuneb oodatust kehvemaks, on kapitali jäädava kaotuse tõenäosus väike. ¤ Otsi madala riski ja suure määramatusega ettevõtteid. See toob kaasa tugevalt allahinnatud ettevõtteid, eriti totalisaatori süsteemil põhineval aktsiaturul. Madal risk tähendab definitsiooni järgi minimaalset võimalikku kahjumit. ¤ Parem on olla matkija kui novaator. Innovatsioon on täringumäng, idee ülevõtmine ja skaleerimine kätkeb endas palju väiksemat riski ja rohkem võiduvõimalusi.

Kui olete kimpus infomüra, vääritimõistmise ja sisutühjade koosolekutega, võtke see raamat ette ja õpite oma sõnumit – nii suulist kui ka kirjalikku – tulemuslikult edastama. Tihti juhtub nii, et vestlust alustades on meie endi jaoks selge, millest räägime, mida silmas peame või kuhu selle vestlusega jõuda tahame. Sama selget pilti ei pruugi olla aga meie vestluskaaslasel. Kui me neile aga oma ideid kohe ja selgelt kommunikeerida ei suuda, võivad need kaaslase peas omi radu hakata käima. Ebaõiged eeldused ja arusaamatused on aga edasiste probleemide allikaks, rääkimata kaasnevast ressursikulust. Mõtte tõhusaks kommunikeerimiseks on tegelikult vaja kõigest ühte minutit. Ja see ei tähenda mitte kõikvõimaliku informatsiooni pressimist ühte minutisse, vaid õigele infole ja sobivatele võtetele keskendumist. Chris Fenning näitab, kuidas oma sõnum esimesele paarile lausele rõhku pannes eesmärgipäraselt kohale viia. Võti seisneb selgelt väljendatud kontekstis, taotluses ja sõnumis. Raamatus pakutakse välja struktureeritud lähenemine tööalase suhtlemisoskuse lihvimisele laiemalt, millest saab kasu mis tahes astme või valdkonna töötaja. Kirjeldatud võtetest saavad kõik ühtmoodi kasu.

2000. aastal ilmus Arne Miku sulest raamat «Katkenud laulukaar», milles on juttu põhiliselt nendest estoonlastest, kes 1944. aasta sügisel põgenesid pealetungivate Nõukogude vägede eest läände. Oma uues raamatus vaatleb Arne Mikk neid aastaid, mil varemetes Estonia teater uuesti jalule tõusis, oma majja tagasi kolis ja aastate jooksul taas eesti kultuurielus auväärse koha kätte võitis. Mikk ei kirjuta ainult hoone taastamisest, vaid ka ajast teatri ümber ning inimestest, kes selles ajas ja majas tookord tegutsesid. Raamatus on kokku üle 180 foto ja illustratsiooni, paljud neist seni avaldamata.

2016. aastal on eelkõige idamaa tarkuste vahendajana tuntud teadjamees Gunnar Aarma 100. sünniaastapäev. Suurem osa tema teadmistest on olnud suunatud inimestele, kes ei ole õnnelikud. Need on talletatud 14 raamatusse, 148 artiklisse temalt ja temast ning 19 intervjuusse. Enamik raamatutest on läbi müüdud, artiklid laiali paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Kirjastus Pegasus alustab Gunnar Aarma elutarkuste väljaandmist traktaatidest "Mõtlemine", "Hingamine" ja "Toitumine". Raamatus on avaldatud ka Gunnar Aarma kireva eluloo kirjeldus. Guru teatas Gunnar Aarmale 1938. aastal pärast vastavaid katseid, et tema selle elu põhiülesanne on küsimustele vastamine. Pidades kogu aeg silmas selle elu peaülesannet, hoiduski Aarma misjonitööst, pidades seda üheks kõige halvemaks tegevuseks üldse. Kodustel kohtumistel oli juhuseid, kus küllatulnud ei ole osanud midagi küsida ja, oodates peremehe juttu, viisid olukorra selleni, et viimane neid tulemise eest viisakalt tänas ja selliselt kokkusaamise lõpetas. "Mu guru veenis mind, et inimene on kõikvõimas ja esijoones tuleb seda kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada," on öelnud Gunnar Aarma. "Selleks, et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma. Kui nüüd hinnata nende tegurite tähtsust proportsioonis, on tulemus ligikaudselt selline: õige mõtlemine – 70%, õige hingamine – 10%, õige toitumine – 10% ja küllaldane liikumine – 10%. Võib julgesti öelda, kui inimene seab oma mõtlemise korda või tänapäevaselt öeldes suudab muuta ennast stressivabaks, siis ta tõenäoliselt saab oma hädadest lahti."

Fraasist „win-win“ on saanud klišee, inimsuhtluse ainuke aktsepteeritav paradigma. Me usume, et jagatud õitseng – win-win – on sisukas ja püsiv. Jim Camp on veendunud, et läbirääkimistaktikana on win-win kokkuleppe surm. Olgu seda siis äriasjades, eraelus või kus tahes mujal. Camp ütleb, et win-win on sageli win-lose, kuna õhutab mittevajalikele kompromissidele minemist. Win-win on emotsiooni-, mitte otsusepõhine ja mängib südamele, mitte mõistusele. See ei põhine konkreetsetel printsiipidel, vaid pigem „targa kokkuleppe“ mudrul. Win-win läbirääkimised ei toimu selgel ja sammsammulisel moel ja see on ka üks põhjustest, miks saab tõelises ärimaailmas win-win alati tappa. Paljud, kohe väga paljud nutikad läbirääkijad teavad, et üle laua istuv innukas win-win-läbirääkija on neil kerge saak. Campi raamat paneb lauale süsteemi, mis viib fookuse eesmärkidele ja käitumisele, mida saab kontrollida, ning ütleb selgelt välja: ¤ kui suurt allahindlust tasub tegelikult pakkuda; ¤ kuidas läbirääkimisi paberil skemaatiliselt visandada ja samm-sammult kontrollida; ¤ kuidas tõhusalt reageerida kõigele, mis läbirääkimiste laua taga toimub; ¤ kuidas mitte kunagi lasta end tabada ettevalmistamata; ¤ kuidas naeratus näol minema jalutada, kui seda peaks vaja olema. Maailmas on jõutud paljude heade kokkulepeteni, enne kui Camp oma teooriaga välja tuli. Ometi on jõutud ka väga paljude halbadeni. Ilma Campi süsteemita võib küll kogemata enam-vähem viisaka tulemuseni jõuda, kuid koos selle süsteemiga tulevad lauale määratult paremad lepped. Jim Camp on läbirääkimiste coach ja Coach2100 asutaja, kes osaleb ligi 750 läbirääkimisel aastas. Ta on juhendanud tuhandeid läbirääkimisi enam kui 150 korporatsioonis. Tema süsteemi najal on eri valdkondade inimesed rääkinud läbi tehingute üle enam kui nelja miljardi dollari väärtuses.

Miks on uni meile kasulik? Mitu tundi ööund on soovitatav väikelapsele? Aga täiskasvanule? Vanurile? Miks me näeme und? Kuidas parandada oma une kvaliteeti? Mis on narkolepsia, parasomnia ja uneapnoe? Järjest enam inimesi kannatab mitmesugust tüüpi unehäirete all. Nende vastu võitlemiseks pole aga unerohi kaugeltki ainus lahendus – uneprobleemid võivad olla tingitud näiteks inimese east ja tervislikust seisundist, valest madratsist või väärast toitumisest enne uinumist. Ja isegi kui tegemist on nii palju, et uni tundub puhas ajaraiskamine, on uni organismile sama kosutav ja vajalik nagu toit või õhk. Kõigele sellele keskendubki käesolev kodumaiste autorite kirjutatud raamat – kui inimene tunneb oma und, saab ta olla õnnelik, puhanud, rõõmus ja energilisem. Eesti tunnustatuima unearsti ja ajakirjaniku koostööna valminud raamat on julgustav kaaslane teekonnal hea une juurde, jagades infot une olemuse kohta inimese eri eluperioodidel, kirjeldades levinumaid unehäireid ning andes lihtsaid soovitusi ja nippe nendega toimetulekuks. Sest üks on kindel: ühtegi hea une saavutamiseks tehtavat tegevust või väljakujunenud harjumust ei saa pidada tühiseks. Hea une nimel pole ükski pingutus üleliigne. Head und!

Milline on olümpiamedali hind? Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise. Kelly Sildaru keeruline teekond. Kelly Sildarust sai juba väikese tüdrukuna maailma parim pargisõitja, kes ei kaotanud oma lemmikalal ainsatki võistlust. 13-aastasena võitis ta kõigi aegade noorimana ekstreemsportlaste kõige mainekama jõuproovi, X-Gamesi. 16-aastasena tuli ta kõigi aegade noorimana täiskasvanute maailmameistriks rennisõidus. 19-aastasena tõi ta Eestile Pekingi taliolümpialt medali. See ei ole olnud lihtne teekond. Suurte võitude vahele on mahtunud ka palju musti päevi – valu, pisaraid ja loobumismõtteid. Kelly ei ole selle koorma all murdunud. Ka nüüd, kui imelapsest on meie kõigi silme all sirgunud noor naine, on temas ikka veel alles seesama siiras, sõbralik ja armas tüdruk, kellena ta aastaid tagasi avalikkuse ette astus. Selles – mitte suusatrikkides – on Kelly suurus.

See on lugu Mart Laari esimese valitsuse tõusust ja langusest. Põnev ja paeluv nagu kogu too uskumatult dramaatiline ja värvikas ajastu. Kalle Muuli alustas tööd Postimehe esimese Tallinna korrespondendina aastal 1989. Ta on ajakirjanikuna kajastanud laulvat revolutsiooni ja Eesti riigi taassündi, kõiki neid murrangulisi sündmusi, kus maa ja rahva saatus rippus sageli juuksekarva otsas. Nüüd, 20 aastat hiljem kirjutab ta üliharuldastele dokumentidele ja poliitikute avameelsetele meenutustele tuginedes kaasahaarava loo sellest, mis tookord kirjutama jäi. Raamat heidab kirka valgusvihu Isamaa tagatuppa, Laari valitsuse poliitika keerdkäikudele ja skandaalidele. See on justkui järg autori omaaegsetele reportaažidele, mis pakkusid kõneainet tervele Eestile.

Andy Barber on töötanud kakskümmend aastat piirkonna advokaadina. Teda austatakse kohtusaalis ning armastatakse kodus. Ta on abielus oma eluarmastuse Laurie´ga, kellega tal on teismelisest poeg Jacob. Andy rahulik elu aga muutub äärmuseni kui tema kodukandis pannakse toime mõrv – pargist leitakse noore poisi surnukeha. Veel suurem šokk tabab Andy´t siis kui süüdi mõistetakse tema enda poeg – olemuselt häbelik ning kohmakas Jacob. Andy usub oma poja süütusesse nii nagu seda teeks iga lapsevanem. Kuid pinge kasvab – tõendusmaterjal, kahtlused, karile jooksev abielu, naabrite põlgus. Kohtuprotsess, mis ähvardab lõhkuda Andy perekonna. Kui kaugele läheksid sina, et oma last kaitsta? Kui hästi üks lapsevanem oma last tegelikult tunneb? Andy Barberi jaoks, mehe jaoks raudse tahte ning tumeda saladusega, on see küsimus süütusest ning süüst selle sügavaimas tähenduses. Kui kaugele läheksid sina?

Targad inimesed mõtlevad teiste peale, nad aitavad teisi nii palju, kui suudavad, ning tulemuseks on õnn. Armastus ja kaastunne toovad kasu nii sulle kui ka teistele. Headus teiste vastu avab su meele ja südame rahule.

Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

Anne Girard toob lugejani seni jutustamata loo Eva Gouelist, salapärasest naisest, kes vallutas ühe kõigi aegade suurima kunstniku südame ning oli muusaks paljudele tema kubistlikele šedöövritele. Eva on ambitsioonikas noor naine, kes otsustab oma konservatiivsete vanemate äärelinnakodust ära joosta, et saada osa 20. sajandi alguse Pariisis pulbitsevast värvikast suurlinnaelust. Hoolimata oma noorusest ja kogenematusest õnnestub Eval saada õmblejanna töökoht kuulsas Moulin Rouge'is. Just seal kohtab ta esmakordselt tolle aja kunstimaailma tõusvat tähte, Pablo Picassot. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär, millest areneb kiiresti üks Picasso elu mõjukaimaid armastuslugusid. "Madame Picasso" on kaasahaarav lugu armastusest ja kaotusest, mis annab lugejale suurepärase võimaluse kiigata I maailmasõja eelse Pariisi kunsti- ja kultuurielu telgitagustesse ning ühe 20. sajandi mõistatuslikema kunstniku stuudiosse ja südamesse.

Nende kaante vahele kogutud viieteistkümne novelli autor vajab küllap põgusat tutvustust tänapäeva lugejale, sest tuntud on Imre Siil ennekõike Eesti Informaatikakeskuse kauaaegse direktori ja e-riigi loojana. Ometi avaldus tema kirjanduslik loomeanne juba üsna õrnas eas ja kolm aastakümmet tagasi Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppides juhatas Siil ka tollast Noorte Autorite Koondist ehk NAK-i. Olgugi et Imre Siili jutustusi, luuletusi ja humoreske on avaldanud mitmed ajalehed ja -kirjad, on käesolev kogumik esimene iseseisev väljaanne, mis tutvustab talle ainuomast, õrnuse- ja sarkasmisegust jutustajastiili.

„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.

Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.

Carolijn Visseri raamatus kohtume naistega, keda elu on sünnimaalt kaugele viinud. Ehk mäletate veel Miss Concordiat Sigrid Xin Wangi, seni vist ainsat hiinlannat meie iludusvõistluste ajaloost? Nüüd elab ta Kanadas, aga kuidas ta Eestisse sattus? Tema loo alguses saavad Moskvas kokku eesti neiu ja hiina noormees, kelle järeltulija ja tema abikaasaga kohtub raamatu autor 1990. aasta suvel Pekingist Moskvasse sõites. Pika rongireisi vältel sõlmitakse sõprus, mis toob Carolijn Visseri järgmisel aastal ka Eestisse, kus on juba ootamas uued inimesed ja uued lood. Õnnelikule lapsepõlvele Rägavere mõisas järgnenud Umsiedlung´it ja sõja lõpu koledusi Saksamaal meenutab Edith von zur Mühlen; Nõukogude Liidu lagunemisega riikide ja inimeste vahele tõmmatud piire kunagine Tallinna muusikapedagoog Larissa, kes nüüd õpetab laulma navaho lapsi. Ka ülejäänud tegelaste teekonnad on olnud pikad ja keerulised: Saksamaa juudipere teismeline tütar Bettina jõuab Shanghai kaudu lõpuks Austraaliasse, inglise neiu Esther armub hiina üliõpilasse ja järgneb talle Hiinasse, otse II maailmasõja künnisel. Nii kujuneb meil nende jutustuste abil veel üks vaade 20. sajandi pöördelistele aegadele, läbi võõrsile sattunud naiste silmade.

Novak Djokovici elulooraamat

Nutikas toitumine on tänapäeval väga populaarse toitumisteema murranguline käsitlus, mis võimaldab saada söödavast toidust maksimaalset kasu. Ian Marberi kogemused toidudoktorina (The Food Doctor) panid ta kahtlema üksiku toitaine toimes, kui samal ajal jäeti tähelepanuta toitainete koostoime.Ta on kaua tõrjunud nn ühe sammu meetodit toitumises – näiteks "kui muretsed luude tervise pärast, söö rohkem kaltsiumi" –, sest tegeikult on selleks, et lisakaltsiumist kasu saada, vaja tarbida õiges koguses magneesiumi. Ta aitab lugejal mõista nutika toitumise põhimõtteid, süvenedes eraldi igasse toitainesse ja tuues välja, millised teised toitained selle toitaine mõju võimendavad või vähendavad; ta rakendab nutika toitumise põhimõtteid konkreetsetes valdkondades ning uurib paljusid toiduaineid, et leida, milliste teiste toiduainetega tuleks neid optimaalse toime saamiseks kombineerida. Iga toitaine juures pakub ta välja päeva näidismenüü, mis peaks andma juhtnöörid õigete valikute tegemisel. Omanda nutika toitumise harjumus ja su toitumine muutub alatiseks!

«Seened kultuuriloos« pole tavaline seeneraamat – siin astuvad seened ette meie kaaslaste ja huviobjektina inimkultuuri valdkondades. Lisaks nende rollile toidukultuuris on juttu eestlaste ja teiste rahvaste suhtumisest seentesse, seenekorjamisest, seente kasvatamisest, seentega ravimisest, aga ka seenemürgitustest. Autor näitab, missuguses tähenduses esinevad seened mõistatustes, naljandites, muistendites, unenägudes. Saame teada, mida on inimesed arvanud seente päritolust, kes on seenealused, mis on pilvetükid ja kuidas on need seotud seentega. Kaasajal on seened väga populaarne dekoratsioonielement. Iseäranis punast kärbseseent kasutatakse sageli lasteraamatute illustratsioonides, vaateakendel, koomiksites, kujunduselemendina aedades ja õnnesümbolina postkaartidel. Miks on see nii? Ja kuidas on seotud kärbseseen ja kärbsed? Aivar Jürgenson on kaitsnud teadusmagistri kraadi folkloristikas ja doktorikraadi kultuuriajaloos. Tema teaduslikud huvid hõlmavad lisaks etnomükoloogiale diasporaauuringuid, migratsiooni- ja koloniaalajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas. Teine, täiendatud ja parandatud trükk.

Seks on vaimustav, oluline ja mõnikord hirmus. Seks on tavaline elu osa. Seks sotsiaalmeedias ja sotsiaalmeediaga on avaliku arvamuse kohaselt aga hälbiv, riskantne või omane vaid teismelistele. Elame vastuolulises maailmas, kus valitseb jätkuv tendents stigmatiseerida kõike, mis jääb traditsioonilisest ideaalist väljapoole, ent nutirakendusi ja digiteenuseid reklaamitakse aina enam seksi leidmise ja praktiseerimise viisina. "Seks ja sotsiaalmeedia" püüab selles padrikus teed leida ning pakub teaduspõhist ja samas hõlpsasti jälgitavat arutelu seksi ja sotsiaalmeedia seostest.

Autorid uurivad, kuidas sotsiaalmeedia seksi kujundab; selgitavad, millal ja kus sotsiaalmeediaseks aset leiab ning mis see üldse on. Seksi ja sotsiaalmeedia mõistmiseks tuleb analüüsida kultuurinorme, sotsiaalmeediaplatvorme ning inimeste teguviise ja suhteid.

Katrin Tiidenberg on Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor. Emily van der Nagel on Austraalia Monashi ülikooli meedia-, filmi- ja ajakirjanduskooli sotsiaalmeedia lektor.

"Sügav, ent lihtsasti loetav; meelelahutuslik, ent ülimalt sisukas raamat, milles uuritakse seksi ja sotsiaalmeediat kogu nende jahmatavas keerukuses. See on kohustuslik lugemisvara nii lapsevanematele, haridustöötajatele, ajakirjanikele, IT-spetsialistidele kui ka poliitikakujundajatele." Susanna Paasonen, meediauuringute professor, Turu ülikool, Soome

"Tiidenberg ja van der Nagel pakuvad haarava, ent ka süvitsimineva sissejuhatuse tänapäeva seksuaalsuste ja sotsiaalmeedia keerdkäikudesse. Selles raamatus käsitletakse teoreetilisi põhimõisteid konkreetsete näidete varal, tuues esiplaanile meediakasutajate eneste kirjeldused digiintiimsuse ja seksuaalse eneseväljenduse avastusretkedest. See on vaheldusrikas ja hõlbus lugemine, milles siiski ei lihtsustata seda, kuidas platvormide käitumisreeglid, paigaomased regulatsioonisüsteemid ning seksi- ja soopoliitika sotsiaalmeediakasutajaid mõjutavad. See raamat on asendamatu seksuaalsus- ja soouuringute, terviseedenduse ja hariduse, meedia- ja internetiuuringute valdkonnas tegutsevate teadlaste, tudengite ja praktikute jaoks." Kath Albury, meedia ja kommunikatsiooni professor, Swinburne'i tehnoloogiaülikool, Austraalia

Koolifotograaf Ilka Jensen saab ühel päeval ootamatu telefonikõne Ameerikast. Selgub, et Ilka isa, kellega tal pole õnnestunud ühendust saada sellest ajast peale, kui too enam kui 30 aastat tagasi, spordikott õlal, kodust lahkus ja kadus, on surnud ning tema testamendis on mainitud ka Ilkat. Aastakümneid pakitsenud mahajäetuse valu, igatsus ja soov isa lahkumist mõista tärkavad uue hooga. Miks isa nad nii järsku maha jättis? Milline inimene ta tegelikult oli? Mis temast kauge ookeani taga sai? Lootes oma küsimustele vastuseid leida, otsustab Ilka isiklikult kohale sõita. Reis kujuneb aga oodatust erinevaks. Üleöö saab Ilkast provintsilinna matusebüroo omanik, isa uus pere käitub kummaliselt, isa elu tundub mõistatusi täis ning küsimusi tekib aina juurde..

Käesolev väike raamat võtab kokku tuntud ravitseja ning ülimenuka raamatusarja "Ellujäämise õpetus" autori Luule Viilma loomingu põhitõed, käsitledes selliseid teemasid nagu haigused ja depressioon, iseenda armastamine, õppimine ja areng, andestamine, armastus, mehe ja naise suhted ning suhted lastega, viha ja negatiivsus jpt.

"Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie´d" põhineb Eestis 20 aastat elanud Soome ajakirjaniku ja etnoloogi Sami Lotila Tartu-päevikule kevadest 1996. "Tartu kevad 1996" on Sami Lotila kolmas eestikeelne raamat. Nii "Kasutusjuhend: Soome" (2012) kui ka "Lolluse entsüklopeedia" (2013) on kujunenud müügihittideks.

"Ma olen mänginud tosinas eesti bändis. Ja veel tosinas, mis märkimist ei vääri. Olen kirjutanud paar täitsa head laulu. Lasknud raadios muusikat, teinekord neli-viis tundi jutti. Juhtinud telekas muusikasaateid ning kehastunud talendikonkursil ebaõiglaseks kohtunikuks. Musitseerinud koos tõeliste ässadega, kes teavad, et harjutamine ei tee mitte meistriks, vaid harjutajaks. Ning loomulikult olen ma kuulanud tohutult palju muusikat. Kui see kõik ei anna mulle õigustust ja kohustustki muusikast kirjutada, siis ma ei tea, mis annab. Võta käeulatusse nii stressipall kui salvrätik – kui ma oma ülesannete kõrgusel püsin, läheb sul mõlemat vaja." Nii tutvustab Mihkel Raud ise oma uut raamatut, milles ta kirjutab oma muusikuteest ning muusikast ja muusikutest, kes on teda sellel teel kõige rohkem mõjutanud. Juttu tuleb paljudest Eesti muusika staaridest alates Rein Rannapist ja Jaanus Nõgistost kuni Lenna ja Ineseni välja.

Bulgaaria pimedast selgeltnägijast Vangast, kes elas aastail 1911‒1996, on kirjutatud palju raamatuid ja talle on pühendatud hulgaliselt internetilehekülgi, millest mõned imetlevad selgeltnägijat sügava austusega, teised meenutavad oma olemuselt kõige enam kollast ajakirjandust kõige sinna juurde kuuluvaga, kolmandad aga püüavad tõestada, et kuulus Bulgaaria pime selgeltnägija oli lihtsalt väga kaval rahaahne petis ja lisaks sellele ehk ka eriteenistuste agent. Teadlased püüdsid Vangat uurida ja mõista ligi kolmkümmend aastat. Tema sõnu kirjutati üles ja kontrolliti hiljem, kogutud on tohutus mahus materjali. Professor Georgi Lozanov korraldas sotsioloogilise küsitluse 7000 Vangat külastanud inimesele, mis tõestas, et 70% Vanga ennustustest täitusid. 1970. aastate lõpus toimus Bulgaarias avalik diskussioon Vanga kui fenomeni üle. Professor Nikola Šipkovenski võttis tulemused kokku sõnadega: "Me ei suuda selle nähtuse olemust tõestada, kuid me ei saa seda ka eitada." Vanga kui ennustaja ja selgeltnägija ei valinud oma teed ise, kuigi tundub, et nägi seda alateadlikult lapseeas ette, kui kippus keeldudele vaatamata kinnisilmi asjade otsimist mängima, kinnitades, et näeb nõndaviisi mõndagi hoopis paremini kui avasilmi. Nägemisvõime tõeline kaotus viis tüdruku siiski pikaks ajaks masendusse. Mure aga ei tule tavaliselt üksi, vaid otsib endale liitlasi – õige pea selgus, et pimedast neiust peab lisaks kõigele muule saama kasuema orbunud õdedele-vendadele. Sellal hakkasidki Vangat külastama saadikud teisalt, kes tegid talle ülesandeks olla toeks veel enamatele inimestele kui üksnes oma lähedased. Vanga teenistus, kui seda nõnda võib nimetada, kestis kaua ‒ palju kauem, kui ta seda ise soovinud oleks. Kolmel korral püüdis ta n-ö maailmast lahkuda, minna ära kloostrisse, kuid see ei õnnestunud. Esimesel korral olid kõik nunnad läinud palverännakule ja Vanga koputas asjatult suletud ustele. Teisel korral oli haigestunud kloostri eestseisja ega võtnud kedagi jutule, kolmandal korral tegi mineku võimatuks paduvihm. "Teie magate öösel, kuid mina lehitsen inimsaatuste lehekülgi ja elan läbi kõigi inimeste tragöödiaid," on Vanga öelnud. "Ainult mu keha puhkab sellal, mõtted aga uitavad ringi. Ma näen nii palju, öösiti näen ja kuulen ma eriti hästi. Elan sellal läbi kõigi inimeste piinu ega suuda ega julgegi seda selgitada, sest range hääl hoiatab mind lakkamatult, et ma midagi mingil juhul selgitada ei püüaks, sest inimesed on väärt just seda elu, mida nad elavad…" Pime selgeltnägija lahkus siit ilmast 11. augustil 1996 naeratusega, tõdedes, et nüüd on ta minekuks valmis ‒ tema ülesanne olla ligimestele nõuandjaks ja lohutuseks on täidetud, ta võib minna puhkama. Kui peaks olema täitunud see, mida Vanga ühena viimastest asjadest ette kuulutas – et 2005. aastal sünnib ilma laps, kellest saab tema ande pärija –, siis peaks ettekuulutuses mainitud tüdruk nüüd juba kuueaastane olema. Kui on nii, et temagi anne avaneb täies jõus alles 12 aasta vanuses, nagu juhtus Vangaga, siis peaksime sellest kuulma 2017. aasta paiku. Vanga nägi minevikku ja tulevikku, aga ta oli ka ravitseja. Kuna ta ravitsejana kinnitas, et inimest aitavad kõige paremini need taimed, mis kasvavad tema enda kodukohas, siis ongi raamatusse valitud esmajoones retseptid, mille koostisosi saab ka Eestist korjata.

Raamat mõtestab ümber Vene riigi tekkeloo ja korrigeerib mitmeid meie vanema ajalooga seotud küsimusi. Vene riik tekkis sisuliselt slaavlaste osaluseta, laienedes alles hiljem slaavi aladele, alistades ja maksustades sealsed rahvad. Nimetus ‘venelased' tähistas eri ajal erineva etnilise dominandiga kooslust: algselt olid selles valdavaks friisid, seejärel skandinaavlased, siis mitmed läänemeresoome rahvad ja merjalased ning alles nende järel slaavlased. Slaavistumine hoogustus pärast seda, kui 988-989 võeti vastu slaavi vormis ristiusk, misjärel seni riigiloomes kaasa löönud muinaseestlased Venest lahku lõid. Novgorodimaal püsis tänu Vana-Vene riigi algusaegadest kohalikele rahvastele jäänud privileegidele siiski veel kaua teistsugune, tugeva vürstivõimuta riiklus.

Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda. Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda... Kolm asja on aga kindlad. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, ta januneb Bella vere järele. Ja kolmandaks, Bella on tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.

Selles teravmeelses ja naljakas linnaulmes on alkohol maagiline, deemonid reaalsed ja millenniumilaps Bailey Chen liitub "päris" töö leidmise asemel grupi koletistega võitlevate Chicago baarmenidega. Raamat sisaldab 15 retsepti Vana-Kokteili pärimusraamatust. Bailey Chen on äsja lõpetanud ülikooli ja proovib hakkama saada kõigi uus-täiskasvanu probleemidega: pole raha, pole tööd, on vaid imelik suhe Zane'iga, vana "sõbraga" keskkoolist. Kuid kui Zane tutvustab Baileyle oma koletistega võitlevaid baarmenidest sõpru, muutuvad ta deemonid palju reaalsemaks. Tuleb välja, et kurjad elajad varitsevad öösiti Chicago tänavatel ning neid on võimalik jahtida vaid maagiliselt segatud kokteilide abil, mis annavad üleloomulikud võimed. Kas nendest võimetest aga piisab, et Baileyl õnnestuks peatada õudust tekitavad surmajuhtumid? Ning mida ta teeb, kui tekib võimalus saada tööle turvalises "pärismaailmas"? Suurepärane lugemine Vampiiritapja Buffy, Scott Pilgrim vs Maailm ning täiskasvanud Harry Potteri fännidele.

Rüütel olla ei ole Eestis kerge olnud, ei aastasadu ega -kümneid tagasi. Mõnigi tahtnuks Rüütli kõrvaldada – vähemasti võimult. Selle õnnestumisel oli aga pettunuid kordades rohkem. Eesti rahvas hindas Arnold Rüütlit teistest poliitikutest enam nii ülemnõukogu esimehe kui vabariigi presidendina. Tema elu hõlmab ja peegeldab peaaegu tervet sajandit Eesti ajaloost kõigi selle tumedate ja helgete aegadega. Rüütel on elanud truu ja töökana mitte ainult koos oma rahvaga, vaid ka oma teadlasest abikaasaga.

Miks põeb osa inimesi viirushaigusi raskelt või isegi sureb nende tagajärjel, teised aga kogevad kõigest kergeid haigusnähte? Mis määrab selle, kes taastub tõsisest haigusest täielikult ning keda jäävad sümptomid pikalt vaevama? On see kõik vaid pime õnn? Gastroenteroloog Robynne Chutkan kinnitab, et haigustekitajatega lahingut lüües ei ole võidumeeskonda kuulumine õnnelik juhus ega kokkusattumus – suuresti taandub asi meie soolestiku tervisele. Viimase poole sajandi jooksul on tuvastatud vähemalt kolmkümmend uut viirust, millele puudub ravi, sealhulgas HIV, ebola, C-hepatiit ja SARS-CoV-2. Kui viirused muutuvad üha tavalisemaks, on kokkupuude nendega möödapääsmatu, ent haigestumine mitte. „Tulemus“ oleneb inimese „pinnasest“ – sisemisest ökosüsteemist, mis toetab ja toidab organismis kõike, sealhulgas immuunsüsteemi. Selleks pinnaseks on meie mikrobioom – triljonid bakterid ja muud mikroorganismid, mis elutsevad soolestikus ja tegutsevad kaaspilootidena pea kõigis olulistes kehafunktsioonides: seedimises, hormoonide ja vitamiinide sünteesis, ravimite metabolismis, mürkainete kahjutuks tegemises, suhtluses kesknärvisüsteemiga, geenide aktiveerimises jne. Mikrobioom osaleb ka immuunkaitse treenimises, et see reageeriks haigustekitajatele asjakohasel viisil. Mikrobioomi koostis ja üldine seisukord ennustavad viirusega kokkupuutele järgnevat paremini kui ükskõik millised muud tunnused, nagu vanus, kaasuvad haigused jne. Hea uudis on aga see, et erinevalt geenidest on inimese mikrobioom pidevas teisenemises, reageerides märkimisväärselt toidusedeli muutustele. „Viirusevastane soolestik“ tutvustab lihtsaid viise, kuidas tugevdada toitumise, vaimupõhiste strateegiate ja tervisliku eluviisiga oma loomulikku kaitsemehhanismi. Me saame seda teha igal ajal, ka siis, kui vanus on soliidne ning krooniline tervisemure ei anna asu.