Tooted

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. 

Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. 
Peeter Helme 

Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: "Murtud truudus" (2000) ja "Unikiri" (2002) ning koos pojaga lasteraamatud "Väikeste rüütlite õhtujutt" (2006), "Kõik kanged mehed" (2008) ja "Ajahädaliste jõulud" (2012).

Marcus Hernhagil ja Arne Talvingul on vähemalt kaks ühist joont – mõlemad alustasid oma finantskarjääri tühjade pihkudega ning mõlemad ihkasid seda olukorda tuntavalt parandada. Tänu tarkadele investeerimisotsustele on nad tänaseks rikkad, kui soovite, ka vabad. Mõõdukalt jõukaks on võrdlemisi lihtne saada, see nõuab vaid mõningaid teadmisi, väidavad Rootsi ühed tuntumad tegijad. Rikkuse kasvatamine eeldab aga juba märksa suuremaid pingutusi. Lisaks kõigele muule ka toetavat elustiili ning enesedistsipliini, et oma teadmised teooriast praktikasse panna. Taandub ju edukas investeerimine paljuski käitumisteadusele ning inimloomule. Nagu autorid isegi kuivalt nendivad – tihti tuleb elu lihtsalt vahele. Vastupidiselt levinud arusaamale ei ole miljonärid teistest targemad. Küll aga on nad valmis rohkem panustama – keskmiselt ca 8,4 tundi kuus, mis on ülejäänutest pea kaks korda enam. Neid eristab ka üsnagi mõõdukas elustiil, mis lubab kapitali ülejääki reinvesteerida. Autorid väidavad, et rikkaid ei iseloomusta mitte ulmeline autopark, vaid rida põhimõtteid, mille hulka kuuluvad nii eraelu puutumatus, optimism, edasipüüdlikkus, kannatlikkus, säästlikkus kui ka kalkuleeritud riskeerimine. Raamatus "Aktsiatega rikkaks ja vabaks" kergitavad Talving ja Hernhag saladuskatet oma lemmikstrateegiatelt, pakkudes lugejale unikaalset võimalust nende edulugu korrata. Raamatu väljaandmist toetasid LHV ja Nasdaq Tallinn.

Wall Street Journali bestseller. Michael Bungay Stanier neuroteadusele ja käitumisökonoomikale toetuv raamat pole sellest, kuidas juhist coach teha, vaid sellest, kuidas temast liider kujundada. Eelduseks on lihtsa ja samas keerulise uue harjumuse loomine: juht pead olema pisut kauem uudishimulik ning tormama pisut aeglasemalt tegutsema ja nõu jagama. Levinud arusaama kohaselt on juhi rolliks anda nõu, seda peetakse lisandväärtuse loomiseks. Preemiaks saab juht kiita ja parema kabineti. Kui juht piirdub vestlustes üksnes küsimuste esitamisega, kipub kontroll, seejärel ka enesekindlus kaduma. Ometi kinnitab Stanier, et sedalaadi coaching'ust peab saama igapäevane sundimatu praktika. Stanier kinnitab, et selline lähenemine aitab lõhkuda kolme nõiaringi: liigse sõltuvuse loomist, töösse uppumist ja ühenduse kaotamist. Sest mida rohkem teisi aidata, seda enam juhi abi vajatakse. Mida rohkem juhi abi vajatakse, seda rohkem kulub juhil aega teiste aitamisele. Tulemuseks on õnnetu ja närviline seltskond, kes ei suuda täita ülesandeid, milleks nad on palgatud. Stanier käib välja seitse küsimust, mis aitavad nendest nõiaringidest välja murda ning keskenduda ülesannetele, millel on tõeline mõju ja tähendus. Vaid nii saab juht tagasi oma aja, energia ja vahendid, et suunata need küsimustele, mis on olulised. See raamistik ei toeta üksnes professionaale, vaid kõiki, keda huvitab parem ning tulemuslikum suhtlemine, olgu selleks siis alluvate, ülemiste, kolleegide, klientide ja tarnijatega, aga ka abikaasa ning teismeliste lastega. Stanier pälvis aastal 2019 tiitli #1 Thought Leader coaching'u valdkonnas ning nimetati "juhtimis-Oscarite" Thinkers50 coaching'u auhinna nominendiks.

Kõrgema tootluse nimel tuleb võtta suurem risk – just nõnda on investoreid õpetatud. Mohnish Pabrai „Dhandho investor“ selgitab lihtsalt, arvukate näidete varal, kuidas madala riskiga kõrget tootlust teenida, laiendades Benjamin Grahami, Warren Buffetti ja Charlie Mungeri aegumatuid põhimõtteid. ¤ Keskendu olemasoleva äri ostmisele. See on palju kindlam kui idufirma. ¤ Osta lihtsaid ärisid valdkondades, kus muutused on ülimalt aeglased. „Me otsime lihtsaid tooteid, mida kõik vajavad,“ lisab Buffett selgituseks. ¤ Osta allasurutud hinnaga ettevõtteid allasurutud sektorites. Kui lähituleviku väljavaated on sünged ning ettevõte on kõikide viha ja põlu all, on parim aeg seda ettevõtet osta. Investoril on sellises olukorras üsnagi head šansid korjata üles fundamentaalväärtuse suhtes sügava allahindlusega vara. ¤ Osta vastupidava konkurentsieelisega ettevõtteid. „Ma ei taha sellist äri, mis on konkurendi jaoks lihtne. Ma tahan äri, mille ümber on vallikraav. Ma tahan keskele väga väärtuslikku lossi ja ma tahan, et hertsog, kes seda lossi juhib, oleks väga aus, töökas ja tubli. Ja siis ma tahan, et selle lossi ümber oleks vallikraav. See võib olla milline tahes: meie autokindlustusäri GEICO vallikraav on näiteks madalad kulud,“ avab Buffett vallikraavi kontseptsiooni tagamaad. ¤ Panusta suurelt, kui šansid on ülekaalukalt sinu kasuks. Munger tõdeb: „Investeerimine ongi panustamine valesti hinnatud objektidele. Ja sul on vaja palju teadmisi, et öelda, kas see on tõepoolest valesti hinnatud.“ ¤ Keskendu arbitraažile. Arbitraaži hinnaerinevused on väikesed ja vältavad vahel vaid mõne üürikese hetke, aga need on sisuliselt riskivabad ja annavad tasuta raha. ¤ Osta ärisid suure allahindlusega sisemiselt fundamentaalväärtuselt. Isegi kui tulevik kujuneb oodatust kehvemaks, on kapitali jäädava kaotuse tõenäosus väike. ¤ Otsi madala riski ja suure määramatusega ettevõtteid. See toob kaasa tugevalt allahinnatud ettevõtteid, eriti totalisaatori süsteemil põhineval aktsiaturul. Madal risk tähendab definitsiooni järgi minimaalset võimalikku kahjumit. ¤ Parem on olla matkija kui novaator. Innovatsioon on täringumäng, idee ülevõtmine ja skaleerimine kätkeb endas palju väiksemat riski ja rohkem võiduvõimalusi.

"Eesti käsitöö käsiraamat" annab juhised viie peamise käsitöötehnika ‒ tikkimise, heegeldamise, kudumise, pitsitehnikate ja vööde-paelade tegemiseks. Raamat on inspireeritud käsitööhuviliste seas legendiks saanud ajakirjanumbrist "Käsitööalbum nr 22". Ajatud käsitööteadmised on tänapäevaseks kohendanud ja oma nägemuse lisanud Eesti tuntuimad käsitöömeistrid ja -õpetajad Tiia Artla (silmuskudumine), Ulve Kangro (heegeldamine), Maret Lehis (vööd ja paelad), Silja Nõu (tikkimine) ja Eeva Talts (pitsid). Käsiraamatust leiab juhiseid ka rahvusliku käsitöö tegemiseks. Tööjuhiseid täiendavad põhjalikud ja selged joonised ja fotod. Raamat sobib nii algajatele kui ka edasijõudnud käsitööhuvilisele ja rahvarõivaste tegijale.

Anatoli Nekrassov on tänapäeva Venemaal kultusautoriks kujunenud psühholoog ja esoteerik. Käesolevas raamatus käsitletakse füüsilisi, psüühilisi ja energeetilisi probleeme, tervist ja üksildust, perekonnasuhteid, armastuskolmnurka ja suhteid ühiskonnas. Raamat on jagatud kolme osasse. Esimene osa "Inimene" süüvib sügavuti inimese olemusse – peatükid "Elu jõgi", "Mis on vaimsus", "Tervendamise seitse meetodit", "Armastuse väljendamise vormid" jt seletavad lahti inimese olemuse maailmas, tema püüdlused õnnele ja heaolule.Inimesse koonduvad kõik olemise vormid,Ta kannab oma südames maailmaruumi keset.Ta on kutsutud kiirgama endast maailmavalgust,Kuid päikeselt ta palub valgust ja soojust. Teine osa "Inimeste omavahelised suhted" õpetab inimest endaga toime tulema kriisiolukordades (elu haigena, elu pärast lähedase surma jm), ennast tunnustama ja armastama, rõhutades une ja tervislike eluviiside tähtsust, tuues välja armastuse prioriteedid ning mehe ja naise põhilised ülesanded harmoonilises kooselus. Kolmas osa "Õpime armastama" annab eluliste näidete põhjal lihtsad juhised õnneks ja harmooniaks ning virgutavaks enesemassaažiks. Neljas, parandatud ja täiendatud väljaanne.

Kui olete kimpus infomüra, vääritimõistmise ja sisutühjade koosolekutega, võtke see raamat ette ja õpite oma sõnumit – nii suulist kui ka kirjalikku – tulemuslikult edastama. Tihti juhtub nii, et vestlust alustades on meie endi jaoks selge, millest räägime, mida silmas peame või kuhu selle vestlusega jõuda tahame. Sama selget pilti ei pruugi olla aga meie vestluskaaslasel. Kui me neile aga oma ideid kohe ja selgelt kommunikeerida ei suuda, võivad need kaaslase peas omi radu hakata käima. Ebaõiged eeldused ja arusaamatused on aga edasiste probleemide allikaks, rääkimata kaasnevast ressursikulust. Mõtte tõhusaks kommunikeerimiseks on tegelikult vaja kõigest ühte minutit. Ja see ei tähenda mitte kõikvõimaliku informatsiooni pressimist ühte minutisse, vaid õigele infole ja sobivatele võtetele keskendumist. Chris Fenning näitab, kuidas oma sõnum esimesele paarile lausele rõhku pannes eesmärgipäraselt kohale viia. Võti seisneb selgelt väljendatud kontekstis, taotluses ja sõnumis. Raamatus pakutakse välja struktureeritud lähenemine tööalase suhtlemisoskuse lihvimisele laiemalt, millest saab kasu mis tahes astme või valdkonna töötaja. Kirjeldatud võtetest saavad kõik ühtmoodi kasu.

2000. aastal ilmus Arne Miku sulest raamat «Katkenud laulukaar», milles on juttu põhiliselt nendest estoonlastest, kes 1944. aasta sügisel põgenesid pealetungivate Nõukogude vägede eest läände. Oma uues raamatus vaatleb Arne Mikk neid aastaid, mil varemetes Estonia teater uuesti jalule tõusis, oma majja tagasi kolis ja aastate jooksul taas eesti kultuurielus auväärse koha kätte võitis. Mikk ei kirjuta ainult hoone taastamisest, vaid ka ajast teatri ümber ning inimestest, kes selles ajas ja majas tookord tegutsesid. Raamatus on kokku üle 180 foto ja illustratsiooni, paljud neist seni avaldamata.

Fraasist „win-win“ on saanud klišee, inimsuhtluse ainuke aktsepteeritav paradigma. Me usume, et jagatud õitseng – win-win – on sisukas ja püsiv. Jim Camp on veendunud, et läbirääkimistaktikana on win-win kokkuleppe surm. Olgu seda siis äriasjades, eraelus või kus tahes mujal. Camp ütleb, et win-win on sageli win-lose, kuna õhutab mittevajalikele kompromissidele minemist. Win-win on emotsiooni-, mitte otsusepõhine ja mängib südamele, mitte mõistusele. See ei põhine konkreetsetel printsiipidel, vaid pigem „targa kokkuleppe“ mudrul. Win-win läbirääkimised ei toimu selgel ja sammsammulisel moel ja see on ka üks põhjustest, miks saab tõelises ärimaailmas win-win alati tappa. Paljud, kohe väga paljud nutikad läbirääkijad teavad, et üle laua istuv innukas win-win-läbirääkija on neil kerge saak. Campi raamat paneb lauale süsteemi, mis viib fookuse eesmärkidele ja käitumisele, mida saab kontrollida, ning ütleb selgelt välja: ¤ kui suurt allahindlust tasub tegelikult pakkuda; ¤ kuidas läbirääkimisi paberil skemaatiliselt visandada ja samm-sammult kontrollida; ¤ kuidas tõhusalt reageerida kõigele, mis läbirääkimiste laua taga toimub; ¤ kuidas mitte kunagi lasta end tabada ettevalmistamata; ¤ kuidas naeratus näol minema jalutada, kui seda peaks vaja olema. Maailmas on jõutud paljude heade kokkulepeteni, enne kui Camp oma teooriaga välja tuli. Ometi on jõutud ka väga paljude halbadeni. Ilma Campi süsteemita võib küll kogemata enam-vähem viisaka tulemuseni jõuda, kuid koos selle süsteemiga tulevad lauale määratult paremad lepped. Jim Camp on läbirääkimiste coach ja Coach2100 asutaja, kes osaleb ligi 750 läbirääkimisel aastas. Ta on juhendanud tuhandeid läbirääkimisi enam kui 150 korporatsioonis. Tema süsteemi najal on eri valdkondade inimesed rääkinud läbi tehingute üle enam kui nelja miljardi dollari väärtuses.

Miks on uni meile kasulik? Mitu tundi ööund on soovitatav väikelapsele? Aga täiskasvanule? Vanurile? Miks me näeme und? Kuidas parandada oma une kvaliteeti? Mis on narkolepsia, parasomnia ja uneapnoe? Järjest enam inimesi kannatab mitmesugust tüüpi unehäirete all. Nende vastu võitlemiseks pole aga unerohi kaugeltki ainus lahendus – uneprobleemid võivad olla tingitud näiteks inimese east ja tervislikust seisundist, valest madratsist või väärast toitumisest enne uinumist. Ja isegi kui tegemist on nii palju, et uni tundub puhas ajaraiskamine, on uni organismile sama kosutav ja vajalik nagu toit või õhk. Kõigele sellele keskendubki käesolev kodumaiste autorite kirjutatud raamat – kui inimene tunneb oma und, saab ta olla õnnelik, puhanud, rõõmus ja energilisem. Eesti tunnustatuima unearsti ja ajakirjaniku koostööna valminud raamat on julgustav kaaslane teekonnal hea une juurde, jagades infot une olemuse kohta inimese eri eluperioodidel, kirjeldades levinumaid unehäireid ning andes lihtsaid soovitusi ja nippe nendega toimetulekuks. Sest üks on kindel: ühtegi hea une saavutamiseks tehtavat tegevust või väljakujunenud harjumust ei saa pidada tühiseks. Hea une nimel pole ükski pingutus üleliigne. Head und!

Aegade vältel on voodis tehtud peaaegu kõike. Muistsetel egiptlastel aitas voodi luua sidet hauataguse maailmaga, Shakespeare'i päevil kihas selle ümber seltskonnaelu ja Teise maailmasõja ajal juhtis Winston Churchill voodist tervet Suurbritanniat. Tänapäeval on voodi tõrjutud magamistoa ukse taha ning uneterapeudid soovitavad voodit kasutada üksnes magamiseks ja seksiks. Nii tulebki selle mööblieseme kirev ajalugu ja roll inimeste elus kõne alla hämmastavalt harva. Ometi on voodil, kus veedame umbes kolmandiku oma elust, jutustada vägevaid lugusid. "Horisontaalses ajaloos" tõmmatakse kõrvale eesriided, mis varjavad voodit kui inimkonna üht kõige tähtsamat leiutist. Ühtviisi saavad sõna nii hiigelsuurtes kõrtsivoodites üheskoos tukkuvad rännumehed kui kullatud vooditest käske jagavad valitsejad. Raamat toob lugeja ette voodi veidravõitu ja mõnikord naljaka, kuid alati paeluva ajaloo: see on jutustus, kuidas okstest ja lehtedest ürgpesast sai põranda kohal hõljuv tehnoloogiaime. Brian Fagan on antropoloogia emeriitprofessor California ülikoolis Santa Barbaras ja avaldanud mitu arheoloogiaraamatut. Nadia Durrani on kirjutanud arheoloogia teemal juba kaks aastakümmet, avaldanud koos Brian Faganiga mitu õpikut ja toimetanud ajakirja Current World Archaeology.

Aegade algusest saati on haldjariik võtnud… Seitsmeteistaastase näitlejahakatise Kelley Winslow jaoks on haldjad vaid tegelased lapsepõlve muinaslugudest. Siis aga kohtub ta Sonny Flanneryga, kelle terashallide silmade taga peitub sama terasene soov teda kaitsta. Sonny valvab Samhaini väravat, mis ühendab surelike maailma haldjate nõidusliku ja ohtliku Teineilmaga. Jäise kuninga Auberoni käsul suletud värav avaneb vaid kord aastas. Sel aastal, kui läheneb aeg, mil Samhaini Värav avali paiskub ja Haldjamaa hirmuäratavad asukad üritavad end pahaaimamatute inimeste maailma läbi murda, juhtub midagi ootamatut… midagi imelist ja kummalist.Kelleyle ei avane mitte ainult haldjailm tema ümber, vaid ta saab teada ka teda ootavast pärandist. Nüüd peab Kelley korraga hakkama saama nii haldjate hukutava reetlikkuse kui oma süvenevate tunnetega Sonny vastu – tulemuseks on rabavalt kaasahaarav lugu, millest kiirgab romantikat. "Imekummaline" on mitmekihiline lugu armastusest haldja ja sureliku vahel, reetmistest kuningate ja kuningannade vahel, ja maagiast… autori ja lugeja vahel.Lesley Livingston on Torontos elav kirjanik ja näitlejanna. Ta lõpetas Toronto ülikooli magistrikraadiga inglise keeles ning tema erialaks on kuningas Arthurit puudutav kirjandus ja Shakespeare. Samuti on Lesley teatritrupi Tempest asutajaliige ja üks põhinäitlejatest. "Imekummaline" on tema esimene romaan.

Milline on olümpiamedali hind? Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise. Kelly Sildaru keeruline teekond. Kelly Sildarust sai juba väikese tüdrukuna maailma parim pargisõitja, kes ei kaotanud oma lemmikalal ainsatki võistlust. 13-aastasena võitis ta kõigi aegade noorimana ekstreemsportlaste kõige mainekama jõuproovi, X-Gamesi. 16-aastasena tuli ta kõigi aegade noorimana täiskasvanute maailmameistriks rennisõidus. 19-aastasena tõi ta Eestile Pekingi taliolümpialt medali. See ei ole olnud lihtne teekond. Suurte võitude vahele on mahtunud ka palju musti päevi – valu, pisaraid ja loobumismõtteid. Kelly ei ole selle koorma all murdunud. Ka nüüd, kui imelapsest on meie kõigi silme all sirgunud noor naine, on temas ikka veel alles seesama siiras, sõbralik ja armas tüdruk, kellena ta aastaid tagasi avalikkuse ette astus. Selles – mitte suusatrikkides – on Kelly suurus.

Andy Barber on töötanud kakskümmend aastat piirkonna advokaadina. Teda austatakse kohtusaalis ning armastatakse kodus. Ta on abielus oma eluarmastuse Laurie´ga, kellega tal on teismelisest poeg Jacob. Andy rahulik elu aga muutub äärmuseni kui tema kodukandis pannakse toime mõrv – pargist leitakse noore poisi surnukeha. Veel suurem šokk tabab Andy´t siis kui süüdi mõistetakse tema enda poeg – olemuselt häbelik ning kohmakas Jacob. Andy usub oma poja süütusesse nii nagu seda teeks iga lapsevanem. Kuid pinge kasvab – tõendusmaterjal, kahtlused, karile jooksev abielu, naabrite põlgus. Kohtuprotsess, mis ähvardab lõhkuda Andy perekonna. Kui kaugele läheksid sina, et oma last kaitsta? Kui hästi üks lapsevanem oma last tegelikult tunneb? Andy Barberi jaoks, mehe jaoks raudse tahte ning tumeda saladusega, on see küsimus süütusest ning süüst selle sügavaimas tähenduses. Kui kaugele läheksid sina?

Suurbritannia juhtimisinstituudi (CMI) parim juhtimisraamat 2018. Paljusid tublisid spetsialiste tabab sama saatus – ühel ilusal päeval lükatakse lauale pakkumine astuda järgmine loogiline samm ning võtta vastu liidri positsioon. Vähesed aimavad sel hetkel, millise väljakutsega on tegelikult tegu. Ühtäkki selgub, et senistest suurepärastest tehnilistest oskustest enam ei piisa, et uus amet sisuga täita. Veelgi enam, ka edumõõdikud on sootuks teised, sest otsustavaks pole enam isiklik, vaid kogu meeskonna võimekus. Juhi päevad pole teps mitte vennad. Uued ülesanded ja väljakutsed voolavad justkui lakkamatu kosena uksest ja aknast sisse. Küll ootab juhtkond uut raportit, küll viskab boss lahendamiseks lauale järjekordse pakilise jama, küll kisuvad tiimis suhted hapuks. Ja nii selgubki, et senised suurepärased müügi-, finants-, või õigusalased nipid, mille najal on siiani purjetatud, enam edasi ei vii. Ühes efektiivsusega on äkitselt haihtunud ka rahulik uni, sest mitte miski pole ette valmistanud selleks, kuidas nutikaid strateegiaid sepitseda, kriise lahendada, parimaid töötajaid leida, hoida ning arendada. Kompaktses võtmes käepäraseid nõuandeid, konkreetseid juhtnööre ning põhimõtteid pakkuv "Juhi käsiraamat" on võtnud sihikule kõik need olulised teemad, mida üks tõhus juht peab virtuoosi kombel valdama. Raamat koondab kokku ajakirja Harvard Business Review' autorite kogemused ning parimad tavad, mis pärinevad nii klassikaks saanud artiklitest ning alles kujunemisjärgus ideedest ja uuringutest. Iga peatükk lõpeb põhipunktide ja tegevusjuhistega, mis aitavad loetut kohe ka praktikasse panna. Juttu tuleb sellestki, kuidas: juhtimisoskusi omandada usaldust võita mõjukaks isikuks kujuneda kindlakäeliselt delegeerida tõhusalt tagasisidet anda andekaid inimesi arendada meeskonnatööd korraldada finantsvahendeid kasutada strateegiaid koostada

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu "Juhuslik ekslemine Wall Streetil" esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi. Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada. Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest.

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller! Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute "heasoovijatega". Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu "Julgege juhtida" autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.

SA ARVAD, ET TEAD KOGU TÕDE. ARVA UUESTI. Kui Oxfordi ülikooli tudeng süüdistab üht professorit seksuaalses ahistamises, arvab inspektor Adam Fawley meeskond, et on seda kõike juba varem näinud. Aga nad eksivad. Sest sel korral on ründajaks naisterahvas, õppetooli säravaim täht, ja kannatajaks peaaegu kahemeetrine ragbimängija. Inspektor Fawley ja tema meeskonna jaoks algab tõe välja selgitamiseks võidujooks ajaga. Aga nad ei tea, et keegi jälgib neid. Ja sel kellelgi on plaan Fawley jäädavalt pildilt kõrvaldada…

Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

Paljud on väärtusaktsiatega kena kopika teeninud, legendaarne Warren Buffett teiste seas. Ta on noppinud turult silmapaistvaid ettevõtteid ammu enne seda, kui nende tegelik väärtus aktsiahindadest vastu vaatab. Marcus Hernhag nimetab neid oma raamatus maailma parimateks aktsiateks. Kuigi edu võivad tuua erinevad strateegiad, on just väärtusaktsiatesse investeerimine Buffettile ning tema mõttekaaslastele toonud enim tulu. Väärtusaktsiatega vähendab investor küll riske, kuid mitte tootlust, sobides hästi neile, kes soovivad üsnagi lihtsal viisil riske juhtida. Miks mitte ka traditsioonilisele pensionikogumisele kena alternatiiv tagada. Hernhag rõhutab, et muutuv maailm nõuab investorilt paindlikkust ning võimet aktsiaturu pikki trende ette näha. Oluline on ka mõista ühiskonna ootusi ning suundumusi, et välja sõeluda ettevõtted, mis tegelikult klientidele ja aktsionäridele väärtust loovad. Ta jagab vanameistrite meetodite najal juhatust, millised on väärtusaktsiate strateegiate arengud ja eelised, kuidas leida väärtusaktsiaid kasvufirmadest, millal on õige aeg osta ja müüa ning kuidas riske maandada.

Anne Girard toob lugejani seni jutustamata loo Eva Gouelist, salapärasest naisest, kes vallutas ühe kõigi aegade suurima kunstniku südame ning oli muusaks paljudele tema kubistlikele šedöövritele. Eva on ambitsioonikas noor naine, kes otsustab oma konservatiivsete vanemate äärelinnakodust ära joosta, et saada osa 20. sajandi alguse Pariisis pulbitsevast värvikast suurlinnaelust. Hoolimata oma noorusest ja kogenematusest õnnestub Eval saada õmblejanna töökoht kuulsas Moulin Rouge'is. Just seal kohtab ta esmakordselt tolle aja kunstimaailma tõusvat tähte, Pablo Picassot. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär, millest areneb kiiresti üks Picasso elu mõjukaimaid armastuslugusid. "Madame Picasso" on kaasahaarav lugu armastusest ja kaotusest, mis annab lugejale suurepärase võimaluse kiigata I maailmasõja eelse Pariisi kunsti- ja kultuurielu telgitagustesse ning ühe 20. sajandi mõistatuslikema kunstniku stuudiosse ja südamesse.

Investori arutule õhinale järgneb tihti põhjatu meeleheide, kirjutab matemaatikaprofessor John Allen Paulos raamatus "Matemaatik mängib börsil", lahates nii investeerimismaailmale omaseid paradokse ja mõistatusi kui ka totaalseks katastroofiks osutunud isiklikku armusuhet WorldComiga aktsiatega. Tänapäeval on WorldCom petuäri sünonüümiks, kuid õndsatel 1990ndate lõpuaastatel oli sel seljas eduka kõrgtehnoloogiliste sideettevõtete kugistaja pintsak. Erinevalt paljudest toonastest internetifirmadest küündis WorldComi käive 25 miljardi dollari kanti, klientide arv aga muljetavaldava 25 miljoni ligi. Kuigi praegu peetakse ettevõtte toonast tegevjuhti Bernie Ebbersit parajaks piraadiks, nähti siis temas vahvat mõõgakangelast. Tehnoloogiaguru George Gilder ise laulis kogu ettevõtmisele tulist kiidulaulu. "Olles juba aktsiad ostnud, hakkasin nagu muuseas mõtlema, et miks mitte osta veelgi rohkem," tunnustab Paulos oma toonast üsnagi arulagedat mõttekäiku. "Ma ei pea ennast õnnemänguriks, kuid sundisin end mõtlemisest loobuma, sundisin end lihtsalt tegutsema ja sundisin end ostma juurde WCOM-i aktsiaid, mis maksid märkimisväärselt rohkem kui need vähesed, mis mul juba olid. Kusjuures need ei jäänud ka minu viimaseks aktsiaostuks," kirjeldab Paulos aega, mil tema ratsionaalne meel ajutiselt areenilt lahkus. Lugejal ei tarvitse siiski peljata lääget kirjeldust sellest, kuidas Paulos püksata jäi. Selle asemel uurib ta nii enda kui ka teiste investorite kogemuse pinnalt investeerimismeetodeid ning probleeme nagu näiteks: kas turg on efektiivne või pigem juhuslik; kas tehnilise ja fundamentaalse analüüsi taga on midagi; kuidas mõõta riski;milline roll on kognitiivsel illusioonil;aga argiteadmisel;millised on kõige levinumad pettused;mida kujutavad endast optsioonid, portfelliteooria, lühikeseks müük ja efektiivse turu hüpotees;kas normaaljaotuse Gaussi kõver seletab turu kohatist äärmuslikku volatiilsust; aga fraktalid, kaos ja teised ebastandardsed tööriistad? Nii nagu tarkus ja rikkus on kaks iseasja, on vahe ka selles, kas teil on õigus või on teil õigus turu kohta, on Paulos veendunud. "Teil võib olla valedel põhjustel õigus ja te võite õige arutluskäiguga jõuda valele järeldusele. Võrrelge seda looga õpetajast, kes palub õpilastel öelda kaks asesõna. Kui keegi vabatahtlikult ei vasta, küsib õpetaja Tommylt, kes ütleb: "Kes, mina?" Börsi silmis on Tommyl õigus ja kuigi ta emakeeles ilmselt "viit" ei saa, teenib ta palju raha."

Nende kaante vahele kogutud viieteistkümne novelli autor vajab küllap põgusat tutvustust tänapäeva lugejale, sest tuntud on Imre Siil ennekõike Eesti Informaatikakeskuse kauaaegse direktori ja e-riigi loojana. Ometi avaldus tema kirjanduslik loomeanne juba üsna õrnas eas ja kolm aastakümmet tagasi Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppides juhatas Siil ka tollast Noorte Autorite Koondist ehk NAK-i. Olgugi et Imre Siili jutustusi, luuletusi ja humoreske on avaldanud mitmed ajalehed ja -kirjad, on käesolev kogumik esimene iseseisev väljaanne, mis tutvustab talle ainuomast, õrnuse- ja sarkasmisegust jutustajastiili.

Keskmiselt korra kuus astub Tartu Ülikooli geoloogia osakonna uksest sisse uudishimulik kodanik, kaenlas kivikamakas. "Ma leidsin meteoriidi!" teatab ta võidurõõmsalt. Teinekord leiab keegi teravsilm arvutiekraanilt naabri heinamaad uurides sealt kena ümara jälje – ahhaa, meteoriidikraater! Lähemal vaatlusel osutub leid aga metallisulamiks või rändkivi tükiks ning kraater tavaliseks lohuks. Kuidas ikkagi ära tunda taevakivi või selle tekitatud kraater? Kust taolised külalised üldse tulevad ja millest koosnevad? Mis toimub hetkel, kui nad maale kukuvad? Aga miks Maal on kraatreid vähe ja Kuul nii palju? Millest meteoriit koosneb ja miks see üldse tähtis on? Autor alustab taevakivide eluloo jutustamist kosmilistest kaugustest, teeb tiiru mitmel taevakehal ja kõigil Maa mandritel ning uurib viimaks mikroskoobi all taevakivide sisemust. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Jüri Plado kaitses 2000. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi geoloogia erialal ja töötab praegu geofüüsika ja petrofüüsika vanemteadurina Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis. Ta on ka Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komitee esimees, The Meteoritical Society ja Eesti Geoloogia Seltsi liige.

„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.

Amazoni 2018 aasta parim raamat lapsevanema ja perekonna kategoorias. Sageli ei märgata ega mõisteta aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laste peredes üksteise signaale. Tulemuseks on viha, ärrituvus, haavumine ja kokkukuuluvustunde puudumine. Erinevalt enamikest autoritest on tunnustatud psühholoogil ja terapeudil dr Sharon Saline'il isiklik kokkupuude ATH-ga. Ta kasvas üles koos üliaktiivse ja impulsiivse noorema vennaga, mis oli parajaks katsumuseks kogu perele. Seda osaliselt ka põhjusel, et toonaste arusaamade kohaselt tunnistati peres vaid autoritaarset kasvatamismeetodit, mis lihtsalt ei toiminud. Saline'i kui õe perspektiiv – elu koos pereliikmega, kelle ATH-d ei ravitud – on paljuski ajendiks, miks ta otsustas selle raamatu kirjutada. Lugematud lood, intervjuud ja dr Saline'i aastakümnete pikkune kliiniline kogemus enam kui tuhande noorega on justkui uks varakambrisse, mis on tulvil pereliikmete tundeid, mõtteid ja ideid sellest, milline on elu ATH-ga. Selle kogemuse pinnalt on ta välja töötanud spetsiaalse meetodi – ATH-ga lapse vanemaks olemise viis K-d, mis toetub enesekontrolli, kaastunde, kaasa töötamise, järjekindluse ning koos rõõmustamise põhimõtetele. Tegemist on tõhusa tõenduspõhise teejuhiga, mis aitab perekonnal vähendada stressi, lahendada igapäevaprobleeme ja tugevdada omavahelisi suhteid, mille järele kõik janunevad. Kasulikud harjutused ning kergesti meelde jäävad meetodid pakuvad mitmeid praktilisi strateegiaid, mis tõepoolest toimivad.

Mis eristab imetajaid teistest elusolenditest? Kuidas nad käituma õpivad? Miks on imetajate aju suur? Mida annab neile lõualuu olemasolu? Kuidas muudab imetajaid vanemlus? Miks on nende munandid kehavälised? Miks tekkis endotermia? Missugust infot edastavad imetajatele meeled? Kus paikneb inimene kogu selles skeemis? Bioloog Liam Drew on raamatus põhjalikult ette võtnud tunnused, mis määravad imetajate, sh homo sapiens'i elu, viies lugeja 310 miljoni aasta pikkusele ajaloorännakule. Inimese ja teiste imetajate vahelisi keerukaid seoseid ja sarnasusi on autor käsitlenud teadlase täpsusega, samas lihtsas keeles ja läbi kaasahaarava huumoriprisma, saateks lood isiklikest kogemustest. Võrdlevalt on kirjeldatud sedagi, kuidas evolutsioon lisaks imetajatele teistesse klassidesse kuuluvaid loomi mõjutanud on. Ülevaade algab hulkraksete tekkest, dinosauruste väljasuremisest ja veest välja tulnud kaladest, peatub elusolendite klassifitseerimise arengulool ja evolutsiooniteooriast kantud teaduskatsetel, mille abil teadlased üht või teist hüpoteesi kummutanud on, ning jõuab viimaks ühe kehaosa kaupa välja füüsiliste omadusteni, mis panevad aluse meie käitumismustritele ja suhetele. Kõige selle juures on autor välja toonud ka nii mõndagi müstilist, millele teadlased veel tänini üksmeelset seletust pole leidnud. Selgub, et inimene ei olegi looduse kroon ja imetajatele ainuomased tunnused toovad meid teistele liikidele lähemale, kui võiks arvata.

Riukalik psühholoogiline põnevik, millest ei puudu seks, petmine ja juhuslik kohtumine, mis viib mõrvani. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson vapustava Lily Kintneriga. Martiinit juues mängivad võõrad mängu, milles jutustavad intiimseid üksikasju oma elust. Vallatu vestlus Tedi ja Lily vahel võtab sootuks teise suuna, kui Ted naljaga pooleks väidab, et tahaks oma naise ära tappa. Mehe üllatuseks pakub Lily talle oma abi.

Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.

Nutikas toitumine on tänapäeval väga populaarse toitumisteema murranguline käsitlus, mis võimaldab saada söödavast toidust maksimaalset kasu. Ian Marberi kogemused toidudoktorina (The Food Doctor) panid ta kahtlema üksiku toitaine toimes, kui samal ajal jäeti tähelepanuta toitainete koostoime.Ta on kaua tõrjunud nn ühe sammu meetodit toitumises – näiteks "kui muretsed luude tervise pärast, söö rohkem kaltsiumi" –, sest tegeikult on selleks, et lisakaltsiumist kasu saada, vaja tarbida õiges koguses magneesiumi. Ta aitab lugejal mõista nutika toitumise põhimõtteid, süvenedes eraldi igasse toitainesse ja tuues välja, millised teised toitained selle toitaine mõju võimendavad või vähendavad; ta rakendab nutika toitumise põhimõtteid konkreetsetes valdkondades ning uurib paljusid toiduaineid, et leida, milliste teiste toiduainetega tuleks neid optimaalse toime saamiseks kombineerida. Iga toitaine juures pakub ta välja päeva näidismenüü, mis peaks andma juhtnöörid õigete valikute tegemisel. Omanda nutika toitumise harjumus ja su toitumine muutub alatiseks!

Kuulsuskultuur ja lakkamatud pildivood lõputult õnnelikest suunamudijatest annavad sulle lubaduse: kui oled edukas ja ajad kokku kuhjaga raha, saab sinust kõige õnnelikum inimene planeedil Maa, kirjutab Steven Bartlett oma bestselleris "Õnnelik seksikas miljonär". Bartlett, kelle askeldusi sotsiaalmeedias ja mujal jälgib üle 2 miljoni inimese, ütleb, et see lubadus on üks suur ja rasvane vale. Kümmekond aastat tagasi oli Bartlett 18-aastane ülikooli pooleli jätnud nooruk, kes näppas nurgapealsest poest toitu. Kõigest seitse aastat hiljem oli temast saanud börsiettevõtte asutaja ja tegevjuht. "Mul oli miljoneid pangas, miljoneid jälgijaid veebis, ma elasin New Yorgis ja reisisin maailmas kolm-­neli korda nädalas äriasjus ringi. Ma peatusin uhketes hotellides, sõitsin esimeses klassis ja sõin parimat toitu." Pealtnäha oli ta õnnelik seksikas miljonär. Ometi jõudis Bartlett jahmatava avastuseni: õnnelikkusest on asi kaugel. "Tegelikult eksisin ma õnnest mõeldes täielikult. Alles siis, kui ma sain kätte kõik selle, mis pidi mind minu arvates õnnelikuks tegema, sain ma aru nii mõnestki elu muutvast tõest õnne tegeliku olemuse kohta. Ma olin ohver. Ma olin tänapäevaste meedianarratiivide, ühismeedias levivate eksiarvamuste ja ühiskondlike tavade ohver," tunnistab Bartlett oma käänulisele teekonnale tagasi vaadates. Bartlett ütleb, et selle raamatu eesmärk on pigistada lugeja peast välja kogu sotsiaalse ajupesuga kaasnev möga ning asendada see praktiliste teaduslikult tõestatud tavatute ideedega, mis aitavad saavutada rahulolu, armastust ja edu, mida me kõik ju tegelikult pööraselt ihaldame ja otsime. Aafrikas, Botswana külas sündinud Steven Bartlett on maailma ühe mõjukaima ühismeediaettevõtte Social Chain rajaja. Kui Bartlett oma firma 27-aastaselt börsile viis, küündis selle turuväärtus peaaegu 200 miljoni naelani. Paljud peavad Stevenit üheks Euroopa kõige andekamaks nooreks ettevõtjaks ja mõtlejaks. Tema taskuhäälingust "The Diary Of A CEO" ("Tegevjuhi päevik") on saanud elustiili, äri ja mõtteviiside vallas üks kuulatuimaid Euroopas.

Miks maitseb vein paremini, kui peame seda kalliks? Miks hindame originaalteoseid kõrgemalt kui nende koopiaid? "Pimenägemine" on neuroteaduse ning vürtsikate turundusnäidete laineharjal kulgev lustakas reis tarbimiskäitumise maailma. Brändilogod, mida näeme; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerime; reklaamid, mis ekraanilt vastu kumavad; rakendused, mida igapäevaselt kasutame – need on kõigest tarbimismaailma nähtavaks kihiks. Teine, sügavam kiht, on aga hoolega kujundatud nõnda, et see kasutaks ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta. Neuroteadlane Matt A. Johnson ja turundaja Prince Ghuman heidavad valgust aju ja tarbimise sügavatele vastasmõjudele. Nad annavad turunduse vaatenurgast ülevaate mälestuste ja kogemuste, naudingu ja valu, emotsiooni ja loogika, taju ja tegelikkuse, tähelepanu, otsuselangetuse, sõltuvuse, uudsuse, sümpaatia, empaatia, suhtluse ja teadvustamata sõnumite edastamise neuroteadusest. Teisisõnu, kuidas toimub aju ning kuidas brändid seda ära kasutavad. Tandem väidab, et meie taju on ekslik: me ei koge maailma päris nii, nagu see tegelikult on, mängides turundajatele kätte ideaalse võimaluse. Selle paremaks mõistmiseks sukelduvad autorid viisidesse, kuidas konstrueerib aju meie kogemust igapäevaelust. Maitseb ju koeratoit hõrgult üksnes siis, kui panna sööjat uskuma, et tegemist on jumaliku pâté'ga. Uuringud, muide, näitavad, et selle kulinaarse eksiarvamuseni on vägagi lihtne jõuda. Tempokas, nutikas ja haarav "Pimenägemine" heidab uut valgust sügavalt juurdunud uskumustele ja mõttemustritele, mida brändid eelistuste loomiseks osavalt jälgivad. Johnson ja Ghuman põimivad teadusuuringute tulemused suurepärasteks lugudeks, pakkudes tarbijatele, turundajatele, brändidele või lihtsalt neuro-uudishimulikele piisavalt materjali, mille najal järgmisel kogunemisel säravaid etteasteid teha.

2008. aastal ilmunud dokument, mille autor oli keegi Satoshi Nakamoto, ja sellele järgnenud plokiahela tehnoloogia esimene praktiline rakendus, projekt Bitcoin, jäid tol ajal avalikkuse suurema tähelepanuta. Hiljem, kui teave hakkas tasapisi levima, naerdi projekti üle avalikult – ainuüksi idee, et eksisteerib elektrooniline raha, mida tagab selle emiteerimiseks kulutatud elekter, tundus paljudele naeruväärsena. Seda kuni hetkeni, mil hakati ühe bitcoini maksumust tuhandetes dollarites mõõtma. Aastal 2016 plahvatas massiline huvi plokiahela projektide vastu. Just siis astus see tööstus järgmisesse, vastutöötamise etappi – plokiahelal põhinevad projektid muutsid üha suuremaks ohuks, tekitades konflikte riikide, traditsiooniliste finantsasutuste, vahendajate ja finantsjärelevalve vahel. Tõsi, paljud neist ohtudest olid ka põhjendatud. Kõik on kuulnud sõna "krüptoraha", mis seostub tihedalt plokiahela tehnoloogiaga. Kus see raha tegelikult asub, kuidas see sinna satub, kuidas seda saada ja edaspidi kulutada ning mil viisil on raha pahatahtlike rünnakute eest kaitstud? Et krüptoraha-investeeringutest tulu saada, on vaja kõike seda mõista. Alexander Tsikhilovi raamat "Plokiahel. Põhimõtted ja alused" selgitab tehnoloogiliselt keerulisi ideid nii lihtsalt kui see on võimalik, et ka arvuti- ja finantstehnoloogia kauge lugeja saaks ettekujutuse plokiahela tehnoloogiast ja selle alusel loodud projektide tööpõhimõtetest. Samuti tuleb juttu plokiahela alusel ellu viidud populaarsematest projektidest – peamiselt krüptorahadest, ning tehnoloogia võimalikust kasutamisest erinevates valdkondades. Raamatu teises pooles selgitab autor krüptovaradesse investeerimisega seonduvat. Paljud ihkavad küll krüptoinvesteeringutega suuri summasid teenida, viimata end samas kurssi riskidega, mis sellega kaasnevad ning kuidas neid juhtida.

Wall Street Journal bestseller. Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post. Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall. Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone'i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib ühes kontekstis toimida konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena. Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

"Mällu sööbiv, vastupandamatu, vapustav." The Times "Salajane ajalugu" jutustab Hampdeni kolledži klassikalise filoloogia üliõpilastest, kes metsas salajast rituaali taaselustades kogemata inimese tapavad. Kuigi peategelane Richard Pappen selles kahetsusväärses sündmuses ei osale, loodavad sõbrad, et just tema saab aidata neil õnnetusest tõusnud probleeme lahendada. 20. sajandi üks olulisemaid romaane on kirjutatud noorte inimeste sõprusest ja selle proovile panemisest. Hampdeni kolledž, Hampden, Vermont. Isegi sel nimel oli range inglispärane kõla, vähemalt minu kõrva jaoks, mis tundis ängistavat igatsust Inglismaa järele ja jäi kurdiks väikeste misjonilinnade tumemagusale rütmile. Imetlesin kaua pilti hoonest, mida nimetati üldhooneks. Seda täitis nõrk akadeemiline valgus – see erines Planost, erines kõigest, mida ma teadsin –, valgus, mis viis mu mõtted tundidepikkusele istumisele tolmustes raamatukogudes ja vanadele raamatutele ja vaikusele. Donna Tartt on üks vähestest 20. sajandil alustanud kirjanikest, kes on vaid ühe romaaniga – "Salajane ajalugu" (1992) ‒ arvatud kirjandusajaloo panteonile klassikute sekka. 21. sajandil on ta avaldanud veel kaks romaani – "Väike sõber" (2002) ja "Ohakalind" (2013), mis on tema positsiooni meie aja olulisima kirjanikuna vaid põlistanud. Donna Tartt on sündinud 1962. aastal Greenwoodis Mississippis ja kasvas üles Grenada linnakeses. Ta alustas ülikooliõpinguid Mississippi ülikoolis, kust läks peagi edasi Benningtoni kolledžisse. Juba enne raamatu ilmumist ennustati sellele suurt menu, ja kui see 1992. aastal avaldati, ületas see kõigi ootused. Romaan on tõlgitud 30 keelde. "Jõuline, tark ja laitmatult kontrollitud… võimas romaan." The New York Times "Geniaalne." Sunday Times "Üks Ameerika kirjanduse tähtteoseid." Süddeutsche Zeitung "See on nii täiuslik, et mul jääb hing kinni." Ruth Rendell "Imeliselt kirjutatud romaan, mida ei saa käest panna." John Grisham

Meie õnneks ja õnnetuseks areneb biomeditsiin metsikul kiirusel, pakkudes meile üha rohkem eluaastaid ning paremat tervist, kuid ka info keerulisust ja üleküllust. Meie tähelepanu nimel konkureerivaid nõuandeid on rohkem kui eales varem ning alati ei pärine need just ülearu autoriteetsetest allikatest. Graham Lawton on biokeemiku taustaga teadusajakirjanik, kelle tööelust valdav osa on kulunud sellele, et hoida end kursis biomeditsiini uute tuultega. Tal on suisa unikaalne võime tunda kõmuline pealkiri kaugelt ära, nuhkida välja arutud moeröögatused ning eraldada faktid soovunelmatest. Lawton on võtnud kokku viimase aja tõsiteaduslikud terviseuuringud ning teisendanud need kasulikeks soovitusteks kõigis suuremates küsimustes: toit, toitumine, kaalukaotus, vedelikuvajadus, kehaline aktiivsus, ennetav meditsiin, magamine ja vananemine. Ta selgitab teaduse põhialuseid, kummutab levinud müüte, annab vajalikud tööriistad info kriitiliseks hindamiseks ning aitab eksitavatest pealkirjadest kaugemale näha. "See raamat võib päästa teie elu" on põhjalik ja tõenduspõhine teejuht tervemaks, kehaliselt võimekamaks ning loodetavasti ka pikemaks eluks.

«Seened kultuuriloos« pole tavaline seeneraamat – siin astuvad seened ette meie kaaslaste ja huviobjektina inimkultuuri valdkondades. Lisaks nende rollile toidukultuuris on juttu eestlaste ja teiste rahvaste suhtumisest seentesse, seenekorjamisest, seente kasvatamisest, seentega ravimisest, aga ka seenemürgitustest. Autor näitab, missuguses tähenduses esinevad seened mõistatustes, naljandites, muistendites, unenägudes. Saame teada, mida on inimesed arvanud seente päritolust, kes on seenealused, mis on pilvetükid ja kuidas on need seotud seentega. Kaasajal on seened väga populaarne dekoratsioonielement. Iseäranis punast kärbseseent kasutatakse sageli lasteraamatute illustratsioonides, vaateakendel, koomiksites, kujunduselemendina aedades ja õnnesümbolina postkaartidel. Miks on see nii? Ja kuidas on seotud kärbseseen ja kärbsed? Aivar Jürgenson on kaitsnud teadusmagistri kraadi folkloristikas ja doktorikraadi kultuuriajaloos. Tema teaduslikud huvid hõlmavad lisaks etnomükoloogiale diasporaauuringuid, migratsiooni- ja koloniaalajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas. Teine, täiendatud ja parandatud trükk.

Tippsport on võimas vaatemäng, mis köidab ja ühendab inimesi üle terve maailma. Kuid see on ka suurte panustega miljardiäri, millega kaasneval pingel on piisavalt jõudu räsida sportlikku vaimu, et selle varjus saaks areenile hiilida spordi vaenlane. Spordireporter ja uuriv ajakirjanik Hajo Seppelt on pikki aastaid liikunud kahes eri maailmas. Neist üks on viinud teda säravatele üritustele, maailmameistrivõistlustele ja olümpiamängudele, teine aga kulisside taha, sinna, kus toimuvad pettused ja korruptsioon. Just seal, kuhu tuledesära valgusvihk enam ei küündi, on ta kohtunud treenerite ja ametnike, arstide, mänedžeride ja sportlastega, kes on petnud ise või aidanud seda teistel teha. Rahvusvahelise haardega uuriva ajakirjanikuna on Seppelt püüdnud alati vestelda ka nendega, kes sporti kahjustavad, sellest rikastuvad ja ausa mängu reegleid jalge alla tallavad. Ta nimetab neid spordi vaenlasteks ning on veendunud, et nende kuritegelikud mahhinatsioonid tuleb paljastada. Seppelt viib lugeja salajastele kohtumistele ning toob päevavalgele rünnakud oma elu ja karjääri vastu jõudude poolt, kelle kriminaalsetele kandadele on ta jõuliselt astunud. Sõna saavad ka need, kes on spordimaailma mahhinatsioonide vastu julgelt välja astunud. Nii nagu ta isegi, saades 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste eel Venemaalt "preemiaks" viisakeelu. Seppelt on pühendanud end spordile ja juurdlevale ajakirjandusele aastast 1985, pälvides oma ennastsalgava töö eest rohkelt tunnustust. Ta on võtnud nõuks teha spordist taas aus võitlus – missioon, mis on teinud temast tulise eestkõneleja läbipaistva, sõltumatu ja rahaliselt iseseisva dopingutestimise süsteemi ning spordiliitude nimel. Raamatu kaasautor Wigbert Löer on kirjutanud raamatuid dopingust ja rahvusvahelisest spordiennustusest. Ajakirjanikuna on ta paljastanud mitmeid poliitilisi korruptsioonijuhtumeid.