Tooted

2023. aasta 22. jaanuaril algab musta yin vesijänese aasta. Iga uue aasta algus on täis ootusi ja lootusi. Vastuseid sellele, mida tulevik toob, otsitakse sageli ka horoskoopidest. Ennustamise olulisim osa on iseenda määratlemine, mida feng shui horoskoop pakubki. Selles raamatus vaatame lähemalt, kuidas feng shui sünnikaart luuakse, ja – mis peamine – lugeja saab seda ise teha. Raamatus seletatakse lahti: 5 stiihiat, nende olemus ja kasutamine; yin/yang tasakaal; 12 loomamärgi eripära; 60 täiesti erilist 12 loomamärgi ja 5 stiihia kombinatsiooni. Missugused on vesijänese aasta energiad? Milline on vesijänese aasta mõju erinevatele loomamärkidele? Mida on meil oodata raha, karjääri, suhete ja tervise vallas? Kuidas ennast kaitsta ja samas oma soove tegevuste, aga ka kodu kaudu aktiveerida? Lisaks leiab siit vastused küsimustele. Iga olukorda on võimalik muuta tasakaalustamise teel. Seega tuleb vesijänese aastat kõigepealt tundma õppida, seejärel teha kindlaks isiklikud ohud ja võimalused ning siis võtta kasutusele just need edu võtmed, mis aitavad vesijänese aasta õnnelikuks teha.

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona. Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona.Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

Müstiline ja tavapäratu autobiograafia naiselt, kelle meelelise taju võimed ületavad inimlikud piirid. Iirlanna Lorna Byrne (snd 1953) on elanud vaimolenditest ümbritsetuna kogu oma teadliku elu. Tal on võime näha ingleid, surnud inimeste hingi ja aimata ette traagilisi sündmusi. Lapsena arvas ta, et kõik teised näevad sama mis temagi, alles hiljem sai ta aru, et on erand ning tema ülesanne on inglitelt saadud sõnumeid inimestele vahendada. Lorna juures ei käi abi ja lohutust otsimas mitte üksnes haiged ja vaevatud, vaid ka teoloogid ja usujuhid, et saada hingeabi ja vaimset juhatust. Autori seni ilmunud teoseid on avaldatud paljudes keeltes ja sageli on need raamatumüügi edetabelite esikümnes.

Teosest „Kehale meeldib tõde” leiab lugeja arvukatel teemadel kirjutatud mõtisklusi, mille teljeks ja üldläbivaks jooneks on suhtumine, et keskendumine üksnes ravimitele, mis suuremalt jaolt on kogu Lääne teaduspõhise meditsiini vundament, ei ole mõistlik lahendus. Selle asemel, et vankumatult vaid ravimitööstust usaldada, peaksime endalt küsima, miks me ei võiks pöörata pilku lihtsalt tervemate elukommete poole ja küsida endilt, kas alternatiivmeditsiin ikka on alati „koll”, kellest tuleb igal juhul hoiduda, või saaksime sealt mõndagi kasulikku üle võtta? Sageli on meis endis peituv jõud suurem, kui arvame: õppigem seda ära tundma ja oma tervise heaks tööle panema...

Olen üle poole sajandi maailmas rännanud ja alati on mind paelunud rikkumata loodus ja põlisrahvad. Miks? Rikkumata loodus seepärast, et selle väärtustamine on olnud mu tegevuste ja huvide keskmes kogu elu. Põlisrahvad seepärast, et paljudel neist on õnnestunud elada pikka aega samal maa-alal nõnda, et nad oma eluümbrust lootusetult nässu pole keeranud. Mismoodi on see neil korda läinud? Põlisrahvaste juures käies olen seda küsimust alati meeles kandnud ja sellele vastust otsinud. Lihtsat ja ühest seletust pole saanud, küll aga näinud ohtralt eri rahvaste iseäralikke hoiakuid ja arusaamu, mille üle omapead edasi mõlgutada. Kõike seda olen siia raamatusse põiminud.

Kümnete maailma põlisrahvaste seast, kellest kirjutada oleksin tahtnud, valisin välja kaksteist, kes elavad Eestiga võrreldes õige erinevates loodusoludes. Rahvad on raamatus järjestatud alates Arktikast, edasi liigun parasvöötmesse ning lõpuks kirjeldan troopikas asuvaid rahvaid. Eri maailmajagudes põikame rahvaste juurde, kelle koduseks eluümbruseks võivad olla metsad, mäed, rohtlad või meresaared. Igal sellisel rahval on vastavalt eluümbrusele välja kujunenud teatud omailm ehk nende traditsioonid, kombed ja veendumused.

See raamat on nagu ajastu dokument, mis pakub ülevaatliku kokkuvõtte usundilise mõtlemise hetkeseisust koos tagasivaatega minevikule. Raamatus on 100 temaatilist märksõna, mis kirjeldavad Eesti ühiskonnas eksisteeriva usundilise mõtlemise mitmekesisust. Märksõnade valikul oli üks põhikriteeriume vaimse komponendi olemasolu, samuti vastavate õpetuste seos Eestiga. Raamatu teine eesmärk on vaimsete õpetuste valdkonna inimlikustamine ja selle presenteerimine vähem hinnangulisel ja stereotüpiseeritud moel, pakkudes abi sektide, vaimsete rühmade ja suuremate religioonide alaharude rägastikus orienteerumisel.

Krooniliste haiguste koorem meie ühiskonnas aina suureneb, haigestuvad nii täiskasvanud kui ka lapsed. Rasvumine, diabeet, kõrgvererõhutõbi, dementsus, viljatus, südamehaigused, vähk … loetelu on pikk. Samal ajal kasvavad ravimifirmade sissetulekud ning arstidest on saamas ravimijaotusmasina väikesed hammasrattad. Kas meil on veel võimalik elada kõrge vanaduseni tervena ja surra õnnelikuna une pealt? See sõltub suuresti sellest, mida oleme valmis tervise säilitamiseks tegema. Selle raamatu fookuses on üks tänapäeva inimkonna suurimatest terviseprobleemidest – insuliiniresistentsus. See on enamiku meie krooniliste haiguste aluseks. Arutame põhjalikult selle põhjuste, ravi- ja ennetusmeetmete üle. Kasu ja uusi teadmisi saavad siit kaante vahelt nii meditsiinitöötajad kui ka kõik teised, kes hoolivad oma tervisest.

 

Dr Sergey Saadi (snd 1986) on sündinud, kasvanud ja lõpetanud meditsiinikooli Volgogradis Venemaal. 2010. aastal kolis ta elama Eestisse ning lõpetas 2014. aastal Tartu Ülikooli peremeditsiini erialal. Sellest ajast peale on dr Saadi töötanud perearstina ning lisaks keskendunud ennetusmeditsiinile.