.png)
Tooted
Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. Oskad armsa koera soove silmist lugeda. Karvad turris ja kõrvad ligipead olekul on oma tähendus. Tunned muret kadunud lamba pärast ja tunned suurt rõõmu ta leidmisest. Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad.
––Anu Raud
Anu Raua 2022. ja 2023. aastal kirjutatud juttude raamatu pealkiri sobib nõnda hästi just tema endaga. Uuest kogust leiab lugeja kolmkümmend lugu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, ka tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. See on soe ja huumoririkas jutukogu.
Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist
Mällu on kinnistunud üks ilus päev, bussisõit ja peatus Ridala kiriku juures, kus toimetas noor Toomas Paul. Seal maakohal olid ka ta naine ja kaks tütart ning koerust täis koerakutsikas. Toomas kõplas oma aiamaal ja kui meie imestasime, et nii puhas, umbrohtu ei olegi, siis Toomas naeris ja ütles, et tema aias ei kasvagi umbrohi.
Jutust „Jumal padja all”.
„Ma kirjutan toonastest inimestest ja sündmustest, nagu neid täna mäletan. Loodan, et minu eakaaslased leiavad mu raamatust mõndagi tuttavat ja noortele tuleb see oma silmaga mittenähtud aeg ehedalt silma ette, ütleb Anu Raud. Oma uues juturaamatus „Päevalill ja torupill” vaatab Anu värske pilguga tagasi vanadele asjadele. Kunstnikuna on tal oskus kirjutada ka sõnades otsekui värviliselt – värvides ja mustrites.
Sündmustest ja inimestest, kelle saatus oli elada Vene võimu all, kirjutab Anu stiilis, et elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas miskitmoodi ka koomiline. Heaks näiteks on kas või lood „Au lehmale”, „Loomaloendajad” ja „Miilitsamehe pärand”. Leiate raamatust ka hoopis teistlaadi jutte, nagu lugu Estonia teatri laulja Tiit Kuusiku koerast („Iseäralik varguselugu”), meenutus oma armsast vennast vannilinal, kellest kasvas vigurvänt („Vennake”) või kohtumine Hugo Lepnurmega („Jumal padja all”).
Raamatu lõpus on Lastenurk kahe seikluslooga. „Mõnel lapsevanemal või vanavanemal on nüüd võimalus ettelugemist lunivale lapsele just lastejutu leheküljed mu raamatus lahti keerata,” naerab Anu.
Kaks kunstnikku tegid meisterdamisraamatu, milles on rõõmu ja väljakutset väikestele ja suurtele.
Siin on õpetusi, kuidas teha tegelasi munakarpidest, tüüpe, keda paneb liikuma nukkvõll ja olendeid, kes peituvad üksikuks jäänud kindas. Kasutatud on argiseid materjale ja lihtsaid töövahendeid. Paarkümmend originaalset projekti on tähistatud raskusastme järgi märksõnadega: täitsa lihtne, nõuab keskendumist ja väljakutse.
Raamat on varustatud tegemisjuhiste ja joonistega. Teemakohased pildid, mille autor on Marilyn Piirsalu, kutsuvad meisterdajaid kaasa mänguilmadesse, kus tegutsevad Tegelased ja Tüübid.
Meisterdamine arendab käteosavust ja fantaasiat ning toetab leidlikku hakkamasaamise vaimu.
Koostaja Ebe-Ruuta Eelmäe, järelsõna Elo Lindsalu
Marilyn Piirsalu graafilised lehed
Tasa-tasa,
vaikselt-vaikselt
asub teele
inglikaitse
[---]
Lendab kaitsma
Looja loodut,
õnne habrast
iseloomu.
Kes meist poleks lugenud Heljo Männi luuletusi nii lastele kui ka suurtele. 320-leheküljeline kogu „Üheks maa ja taevagaˮ sisaldab Heljo Männi luulet täiskasvanutele. Luulekogu koostaja Heljo tütar Ebe-Ruuta Eelmäe on noppinud sellesse raamatusse luuletusi kolmekümnest erinevast raamatust või käsikirjast. „Põhiliselt olen siiski siia valinud veel avaldamata luuletusi, mida mu ema Heljo on kirjutanud oma elu viimase kümne aasta jooksul. Võiks öelda, et see luuleraamat toob nähtavale ühe hinge eluloo.ˮ Esmakordselt ilmuvad luuletused hõlmavad raamatu mahust kaks kolmandikku.
„Kõik me oleme linnud teel kevade poole.ˮ Heljo Männi luulet sedavõrd hästi kokkuvõtva luulereaga on pealkirjastanud oma järelsõna kirjandusdoktor Elo Lindsalu. „Linnud sümboliseerivad vabadust, aga ka lootust ja igatsust parema järele. Värsid „Kõik me oleme linnud teel / kevade poole” iseloomustavad tabavalt inimolemist – pidevat teelolekut, vabaduseiha, kõrgemale püüdu ja igavest kevadeootust; „kevad” võib olla mis tahes positiivselt laetud eesmärk,ˮ kirjutab Lindsalu. „Olgugi Heljo Mänd laialt tuntud eesti lastekirjanduse klassikuna, oli ta enda meelisžanriks hoopis täiskasvanuteluule.ˮ
Päevaraamat. Kirjad. Tõlked
Raamatus “Üks elu” avaneb Eesti ühe väljapaistvama tõlkija Valda Raua (1920–2013) päevikute, kirjade ja märkmete kaudu nii ta enda ja tema perekonna käekäik kui ka aeg ja inimesed, kultuurisündmused ja seltsielu läbi aastakümnete. Ta oli poole sajandi vältel eestlaste paljude lemmikraamatute (nt. Salingeri „Kuristik rukkis”) armastatumaid tõlkijaid, inglise ja ameerika kirjanduse eesti keelde vahendajana kõrgelt hinnatud. Valda Raua tõlked haaravad oma keelelise ilu ja mõistete küllusega. „Ta oli tõeline väärtkirjanduse maiasmokk,” meenutab tütar Anu Raud. „Emal aitas püsivalt maale elama asumisel kergemalt kohaneda just see haridus ja eluhoiak, mille ta oma koolidest kaasa sai. Igal juhul tundis ta suurt rõõmu loodusest, aiatööst, eriti lillepeenarde sättimisest. Tal oli jaksu ja jõudu ka rasketel aegadel hakkama saada.”
Valda Raud oli ka särav seltskonnainimene, kelles oli sarmi ja kombekust, mida rikastas peen briti huumor, mida ta täiuslikult valdas. Tema kodu oli kohtumispaik, kuhu külalised olid tihti kutsutud ja alati oodatud. Sellest kõigest ja paljust muust see raamat räägibki.
Vapralt kihutasid tormiratsud,
püherdades suurtes hangedes.
Siis nad väsisid ja pehmed matsud
kostsid metsast lume langedes.
Aga öö tõi selgust sula-summe,
külma tõi, et kõrva naksata.
Jänes jälgegi ei jäta lumme,
kuigi jookseb, nagu jaksab ta.
Kõrge kuuse kõrval vari nagu
vaenlane on maha heidetud.
Igas talvepäevas omajagu
kevadet on ära peidetud.
Mart Raud. Heitlikud ilmad.
Raamatust leiate kirjanik Mart Raua (1903–1980) loodusluulet, kirjutatud aastatel 1919–1979. Tema inspireerijaks on olnud Viljandimaa imeline loodus ja kodukoha Heimtali metsad, heinamaad, teed, jõgi, linnud, inimesed. Ning kodupaiga talved, suved, sügised ja kevaded.
Kui Anu Raud korraldab küllatulijaile oma Kääriku talus õpikäike, loeb ta külalistele tihti ette oma isa Mart Raua luuletusi, mis seostuvad koduse maastikuga Heimtalis.
Käesolev kogumik on järjekorras teine, võttes kokku 2008. ja 2009. a. Kääriku metsade vahel toimunud Metsaülikoolid. Kogumikus tuuakse lugejani nii toimunud loengute ja diskussioonide käigus aset leidnud mõttevahetusi kui ka võimalikke stsenaariume tulevikuks. Kahes viimases Metsaülikoolis oli jutuks usaldus ning Eesti roll maailmas ning maailma mõju Eestile.
