Tooted

Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.

Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.

Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).

"Sport on mõnus mängumaa, millel paremusjärjestus tavaliselt mustvalgelt ja ajalookindlalt kirjas seisab. Ent Eesti spordi 101 sündmust tähtsuse järjekorras kirja panna või ülepea jäägitu erapooletusega välja valida pole võimalik. Kes ütleks, kas Ernst Idla loodud üle-eestiline võimlemisvaimustus oli rohkem või vähem tähtis kui Kristjan Palusalu kaks olümpiakulda? Või malegeenius Paul Kerese kogu maailmas hinnatud härrasmehelik käitumine tähtsam kui tema tööd jäädvustanud Valter Heueri meistrisulg? Kas Heino Lipp tõstis meie rahva pead rohkem punavõimudest aheldatuna või tõstnuks olümpiavõitjana? Kas laitmatu Gerd Kanter on väärtuslikum kui ürgsed hambad-risti-mehed Aavo Pikkuus, Jüri Jaanson ja Erki Nool? Siinne on Tiit Karuksi valik. Igal teisel olnuks oma eelistused ja teine stiil, aga üks on kindel: Karuks on isikupärases stiilis võtnud kokku Eesti Spordi Loo." Gunnar Press, raamatu toimetaja.

Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud "Eesti teatrisündmuste" mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine. Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.

Looduse märke ja sealhulgas Kuu liikumist taevavõlvil on jälginud põlvkonnad enne meid. Tänapäeval teeme sel teel taas esimesi samme, sest oleme hakanud mõistma oma esivanemate loodusega ühes rütmis elamise tarkust. Eriti aiandusega tegeledes peame arvestama, et loodus liigub tsükliliselt. Kord kuus aktiveerib Kuu kaheks-kolmeks päevaks iga sodiaagimärgi iseloomuliku energia. Kui me aiatöös selle energia omadusi arvestame, on meie taimed tervemad ja lopsakamad ning meil endal lähedasem suhe looduse ja selle ravijõuga. Selle raamatu abil õpite paremini looduse seaduspärasusi arvestama. Iga aednik saab tarvilikku teavet, millal on õige aeg taimi mulda panna ja ümber istutada, hooldustöid teha, aiakahjureid tõrjuda või oksi lõigata. Nõuanded on ülimalt praktilist laadi ja ohtrate jooniste toel saavad selgeks kuurütmid päeva, kuu ja aasta lõikes. Samuti saab tundma õppida 12 sodiaagimärki, nende omadusi ja seotust aiaga. Raamatu autor on veendunud, et tähtsam kui aia kujundamine, väetamine ja istutamine on aedniku aistinguline lähenemisviis loodusele ja tema sisemisele rütmile

Kogumikust leiate valiku vanu ja uuemaid luuletusi eesti luuleloost. See ei ole kõikehõlmav eesti luule antoloogia, vaid raamatutäis eestlastele armsaid ja olulisi luuletusi. Paljud vanemad tekstid on saanud peaaegu rahvalauludeks, ka uuemaid luuletusi on viisistatud. Olgu need luuletused teile meenutamiseks ja pakkugu äratundmisrõõmu!

Aleksander II (valitses aastail 1855-1881) oli keiser, kes viis Venemaal läbi rea äärmiselt olulisi reforme ning kaotas 1861. aastal Venemaal pärisorjuse. Keiser plaanis kehtestada riigis konstitutsioonilise monarhia, mis oleks kahtlemata Venemaa ajaloo hoopis teistsuguseks kujundanud, kuid langes revolutsionääridest narodnikute pommirünnaku ohvriks ning hukkus 1881. aasta 1. märtsi hommikul.

Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarahst üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri - tema noore näoga teisik - oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda.
Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast. Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd. Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Kui tahad oma elu muuta, on selleks vaid üks tähtis tingimus – sa pead olema valmis enda kallal tööd tegema. Mitte keegi teine ei saa su elu muuta. Isegi mitte sinu guru, psühholoog, ravitseja, ema, armsam, preester, ülemus või suur summa pangakontol. Aga kui sa oled pühendunud oma eesmärgile, tahad väljakutsest kinni haarata, siis ei ole mingeid piire vabadusel, rõõmul, tervisel ja õnnel, mille sa võid saavutada.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Triloogia viimane osa, järg romaanidele "Sügisvalgus" ja "Tuisune talv". Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Isak Dineseni nime all kirjutas taani kirjanik Karen Blixen.Teose "Babette'i pidusöök" tegevus toimub Norra puritaanlikus kalurikülas, kus vanatüdrukutest õdede Martine ja Philippa juurde saabub ootamatult prantsuse naine nimega Babette, kes oli sunnitud põgenema oma kodumaalt. Babette lubas õdesid peavarju eest truult teenida ja seda ta kaksteist aastat tegigi. Kui Babette võidab loteriiga, kulutab ta võidu suurejoonelise lõunasöögi valmistamisele. Lõunalauas selgub, et Prantsusmaal oli Babette olnud suur kokk. Ta pidas end suureks kunstnikuks ja säärase vapustava lõunasöögi valmistamine oli tema jaoks oma võimete näitamine – tema õnn. Paraku oli see viimane kord, kui ta seda teha sai, sest enam ei olnud kedagi, kes tema kokakunsti oleks imetlenud. Seda lugu peetakse Blixeni vastuseks oma kriitikutele."Surematu lugu" räägib vanast rikkast teekaupmehest Mr. Clayst. Ühel õhtul kuuleb Mr. Clay loo madrusest, kellele üks vanahärra lubas maksta viis gini, kui too veedaks öö tema naisega. Vanahärra soovis pärijat, kuna tal endal polnud see õnnestunud. Mr. Clay noor abiline Elishama ütles, et see lugu on väljamõeldis, mida madrused ikka omavahel räägivad, kuid mida pole tegelikult kunagi juhtunud. Fakte armastavat Mr. Clayd selline avastus ärritas ning ta otsustas selle loo tegelikkuseks muuta. Selle loo tarvis leitakse nii noor naine Virgine kui ka noor madrus. Mr Clay loodab nüüd, et madrus hakkab temaga juhtunut edasi rääkima, kuid madrus ütleb hoopiski, et sellest ei räägi ta kunagi mitte kellelegi.

"Sebastian Faulksi peetakse üheks peenetundelisemaks ja paremaks sõjaromaanide autoriks tänapäeva inglise kirjanduses. Ka käesolev raamat on ühtaegu liigutav armastuslugu, realistlik okupeeritud Prantsusmaa kirjeldus ja kujunemisromaan. Tegevus saab alguse 1942. aastal, kui 25-aastane Charlotte Gray sõidab Edinburghist Londonisse, et anda oma panus võidu heaks. Londonis armub ta ühel peol kohatud lendurisse, kes jääb peagi Prantsusmaa lennul kadunuks. Charlotte läheb salateenistuse ülesandel Prantsusmaale, et aidata prantslastel vastupanuliikumist luua. Sõjaaegne Prantsusmaa, noor arhitekt Julien Levade, tema kunstnikust isa ja külaelanikud on kujutatud realistlikult ja haaravalt."

Anthony Cade usub, et teda ootab ees vaid pisike seiklus ja võimalus kergesti sularaha teenida, kui ta lubab vanale sõbrale teene osutada. Ülesanne on pealtnäha väga lihtne: hiljuti surnud Euroopa krahvi mälestuste käsikiri tuleb viia tema Londoni kirjastajale. Kuid käsikiri sisaldab skandaalset kuningaperekonda puudutavat saladust ning peagi ei jää tulemata ka mõrv – tapetakse mees, kes, nagu selgub, on Anthonyt jälitanud. Tapetud mehe isiku välja selgitamise käigus jõutakse tumedaid saladusi täis Chimneysi maavaldusesse, kus neid, kes julgevad sisse astuda, ootab ees hädaoht.

Perched on the northern rim of the Baltic States, one thing for which Estonia is known far and wide is its folklore collections, which are among some of the largest in the world. Another aspect that makes the country exceptional is that, in spite of urbanisation, modern Estonians are still enthralled by their forest, and half of the territory is wooded. Forests and fairy tales stand side by side in this book. Here, you will find stories about the forest and the humans, animals, and supernatural creatures that thread its paths. Fairy tales reveal what people hold dear, the observations they make, and what lies at the depths of their souls. Thus, the English-language title: Deep in the Forest. Compiled by Risto Järv and translated into English by Adam Cullen, each fairy tale in this collection can also be found in the Estonian Folklore Archives.

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike jutustajaist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi 15 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja kohatud üleloomulikest olenditest. 2016. aastal ilmus eesti keeles metsamuinasjuttude kogumik „Metsavaimu heategu. Sada eesti muinasjuttu metsast ja meist“. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks on tõlkija Adam Cullen pannud raamatu ümber inglise keelde.

Kordustrükk.

"1993. aasta jaanuaris asusin tööle Eesti Vabariigi Välisministeeriumis. Sealt alates olen elanud suursaadikuna neli aastat Soomes ja neli aastat Itaalias. Eesti suursaadik olen lisaks olnud ka Maltal ja Küprosel. Välislähetuste vahel Tallinnas, välisministeeriumis, olen töötanud protokolliülemana ja peainspektorina. 2004. aasta juulikuus alustasin suursaadikuna, Eesti Vabariigi alalise esindajana ÜRO-s, New Yorgis. See raamat toetub mälule. See on minu isiklik kogemus sellest, kuidas üks inimene hakkab ajalooratta pööramise sunnil üleöö diplomaadiks ja mida ta seejuures tunneb, mõtleb ja näeb." -Jaak Jõerüüt

„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.

Kapitaalse koguteose Eesti kirjandus paguluses XX sajandil kaante vahele on koondatud kümme ülevaatepeatükki. Neis käsitletakse proosakirjandust (esitatakse 35 prosaisti loomingu lähivaatlused), luulet, memuaristikat, näite- ja lastekirjandust, antakse ülevaade tõlkekirjandusest ning tõlgetest võõrkeeltesse ja võõrkeeltes ilmunud teostest, samuti kordustrükkidest, kriitikast ja kirjandusteadusest. Koguteoses jälgitakse kirjandusprotsessi dünaamikat paguluses, raamatu peatükid on üles ehitatud üldsuundade iseloomustuste ja autoriportreede vaheldumisele. Tähelepanu keskendub ennekõike kirjandusteosele, biograafiline materjal jääb pigem taustaks. Osutatakse ka välis- ja kodueesti kirjanduses ilmnenud erinevustele ja paralleelidele. Arvuka ja pädeva autorkonnaga koguteose käsitluste laad varieerub traditsioonilisest akadeemilisusest lennukama esseistlikkuseni. Raamatut väärtustavad nii peatükke õpetavad mahukad ja põhjalikud valikbibliograafiad kui ka soliidne biograafiline andmestik, mis koondab informatsiooni 158 isiku kohta. Koguteos on illustreeritud rohkete fotodega (kokku 259 illustratsiooni) ning varustatud ingliskeelse resümeega, teatmeteose kasutamist hõlbustab nimeregister. Varasemaga võrreldes eesti kirjandusest paguluses XX sajandil kõige ulatuslikumat ja süvenenumat koondkäsitlust pakkuv kapitaalne teos võiks leida koha iga kultuuri ja teadmisi väärtustava eesti pere raamaturiiulis. Samavõrd teenib see raamat pedagoogilisi eesmärke nii humanitaarse kallakuga gümnaasiumi- kui ka ülikooliõppes ning annab olulise panuse eesti pagulaskultuuri kui fenomeni üldisemasse uurimisse.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse … Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi. Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele. Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

Ülevaatlik taimemääraja hõlmab metsa- ja niidutaimi, umbrohtusid ja prahitaimi ning soo- ja veetaimi. Raamat käsitleb 1340 liiki ja alamliiki taimi, mis ongi suurem osa Eesti piiridest leitud metsikult looduses kasvavatest taimedest. Kukeaabitsast leiab kõik Eestis kaitse all olevad taimeliigid. Tahvlitel kujutatud taimede juures on nüüdisaegsed levikukaardid Eesti taimede uuest levikuatlasest (2020). Lisatud on ka mitmete viimastel aastatel Eestist avastatud taimede kirjeldused.

 

Käesolev kümnes, täiendatud trükk võib lugejat hämmastada uute sugukondade ja liikide nimetustega. Taimenimetused on kooskõlas tänapäevase süstemaatikaga ning küllap pakuvad avastamisrõõmu ka ammustele taimehuvilistele.

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”

Valikus on üle kolmekümne eesti muinasjutu inglise keeles: „Ahne hunt”, „Kuuneitsi”, „Laulev puu”, „Söepuder”, „Taevane tare”, „Ussinaine” ja palju teisi. Raamatus on ära toodud ka muinasjuttudes olevate laulude noodid. Muinasjutul ei ole sünnipaika. On inimese meel, kuhu ta pesa on teinud, kus ta haub ja nukkub, et oleks jõudu edasi minna. Ta võiks elada igavesti, rännates ühe inimese juurest teise juurde, ühe keele juurest teise juurde, ühe rahva juurest teise juurde. Muinasjutt on see, mida me iga päev oleme ja elame, aga mida me ei saa teisti väljendada kui jutustades ja vestes. Olgu õnnistatud igaüks, kes paotab raudust, et lasta sisse muinasjutt. Olgu õnnistatud igaüks, kes paotab raudust, et lubada muinasjutt tema rännakule.

A fairy tale has no birthplace. There is only the mind of the person in whom it has nested, where it roosts and metamorphoses to gain the strength to carry on. It can achieve immortality by wandering from one person to another, from one language to another, from one nation to another. A fairy tale is what we are and what we experience every day but can only express through speaking and storytelling. May all who push open the iron door to let a fairy tale enter find fortune. May all who push open the iron door let a fairy tale venture onward find fortune. This collection contains over thirty Estonian fairy tales in English: “The Greedy Wolf”, “The Moon Maiden”, “The Singing Tree”, “Coal Porridge”, “The Hut in the Heavens”, “The Snake’s Wife” and many more. It also includes the music for songs sung in the stories.

Kordustrükk.

Euroopa südameks on nimetatud kolmnurka, mille moodustavad Praha, Viin ja Budapest. Käesolevas raamatus talletatu leiab aset põhjapoolses südamesopis, esitades muu seas ka ühe tahu ajaloos Tšehhi põrgu nime all tuntud sündmustest. Minategelane on 19-20-aastane eesti poiss ja tema isiklik lugu on ka killuke Euroopa ajaloost. Mälestuspiltide vahele on autor pikkinud arutlusi memuaaride kirjutamise problemaatika ja mälu kohta ning poleemilisi mõtteid mitmelt elualalt.

Ühel maikuu õhtul kaotab äsja Londonisse saabunud noor klimatoloog Adam Kindred hetke ajel langetatud otsuse tõttu kõik – kodu, töökoha, maine, passi, krediitkaardid ja raha. Politsei ja palgamõrvar armutult kannul, ei jää Adamil muud üle, kui peitu pugeda ja liituda kadunute ridadega, üritades ise samal ajal mõista, kuidas tema elu sedavõrd tähelepanuväärselt koost on lagunenud. Otsingud viivad ta Thamesi äärest Chelseast East Endi. Teel kohtab ta aristokraate, preestreid, prostituute ja politseinikke – aga kas tal õnnestub end uuesti leida? William Boydi (snd 1952) romaan kätkeb endas nii põnevikku kui ka lummavat kirjeldust tänapäeva Londonist ja selle kirjust elanikkonnast ühiskonna eri tasanditel. Eesti keeles on Boydilt varem ilmunud romaanid "Sinine pärastlõuna" (1993, e.k 1997), "Üks inimsüda" (2002, e.k 2006) ja "Rahutu" (2006, e.k 2009).

"Hawksmoor" on müstilise varjundiga lugu Londonist ja selle linna kirikutest, kinnisideedest, mis võivad viia kuritegudeni, ja loovusest. Teoses põimuvad minevik ja tänapäev.

Kasvatatud usus, et mehed kaitsevad meid ja peavad meid ülal, leidsime sageli, et meie pidime kaitsma ja ülal pidama neid. Kasvatatud usus, et me peame kogu oma aja laste eest hoolitsemisele pühendama, leidsime sageli, et lastega koju jäämine on luksus, mida said endale lubada vähesed. Kasvatatud usus, et naiselikkus seisneb pehmuses ja leppimises, leidsime sageli, et meie elu – lahutuses, tööl, isegi kodus – sõltus selle ettekujutuse revideerimisest ja innukast oma vajaduste eest sesmisest...

"Mu vaim mässab tardumuse vastu, Watson," ütles Sherlock Holmes. "Andke mulle probleeme, andke mulle tööd, andke mulle kõige segasem salakiri, kõige keerulisem analüüs, ja ma olen oma sõiduvees. Ma põlgan olesklemise töntsi rutiini. Ihkan vaimset erutust. Seepärast valisingi endale nii iseäraliku elukutse või pigem lõin selle"

Hercule Poirot on ostnud maamaja. Ühel nädalavahetusel kutsuvad ta naabrid, ehtinglaslikud Angkatellid pentsiku belglase endale külla. Kui Poirot kohale jõuab, on basseini servale kogunenud kummaline seltskond ning üks nägus noor mees lamab maalilises poosis basseini serval. Lamaja ees seisab revolver käes keskealine naine ning vette tilgub midagi veretaolist, mis tõenäoliselt on siiski värv. Ümberringi seisab veel trobikond ehmunud inimesi. Kas tegu on lavastusega detektiiv Hercule Poirot auks? Äkki aga taipab belglane, et kui mees basseini serval veel surnud pole, siis on ta kindlasti suremas. Etendust pole – on toimunud tõeline mõrv. Esimesel hetkel näib ka kahtlusalusega kõik selge olevat, hetk hiljem see enam nii kindel ei ole. Jälle peab terava taibuga toimekas detektiiv lahendama mõrvalugu, kus kõik on vägagi segane. Loomulikult teavad asjaosalised üksteise kohta paljutki, kuid võõrastega nad oma teadmisi ei jaga...

Judith (35 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega, kes talle rahvahulgas kanna peale astub. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult. Esialgu naudib Judith seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidevad armutõotused koormavaks muutuma, intensiivne andumus kipub lämmatama. Judith tunneb, et on nurka surutud, ahistatud ja pideva kontrolli all. Kõik katsed meest oma elust välja tõrjuda nurjuvad, Hannes järgneb talle unenägudessegi, ja kui Judith ärkab, ootab teda juba jälle, et teha talle meeldivaid üllatusi…

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi. Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks. Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale. „Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

19. sajandi Istanbul, Osmanite impeeriumit raputavad muutuste tuuled. Mitte kõik ei ole rahul sultani reformidega ning sündimas on hoolikalt ettevalmistatud vandenõu. Yasim, eunuhh ja sultani usaldusalune, peab lahendama nelja ohvitseri mõrva. Selle käigus satub ta haaremisse ja Istanbuli hämaratesse paikadesse ning teda aitab terve rida värvikaid tegelasi eesotsas Poola suursaadikuga.

Eesti ühe olulisema kunstikoguja Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni kataloog toob lugejateni muuseumikuraatorite valiku kogu pärlitest, tutvustades selle väärtuslikemaid, Euroopa kunstiloos kaasa rääkivaid teoseid. Samuti käsitleb raamat mitmeid küsitava autori ja valmimisdaatumiga šedöövreid, siit võib leida koopiaid, kordusi ja alles avastamist vajavaid töid, mis omal parimal moel iseloomustavad kunstiajaloo mitmekihilist loomust ning Johannes Mikkeli kui kollektsionääri lootusi, ootusi ja suurt kunstiarmastust. Johannes Mikkeli kunstikogule pühendatud muuseum avati 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina Kadrioru lossi endises köögimajas.

2002. aasta romaanivõistlusel III koha saavutanud romaan

Kõik räägivad töötajatest, kellele on antud piisavalt otsustusõigust, kuid vähestel on tegelikult sellised töötajad olemas. Juhid kurdavad pidevalt, et nemad annavad inimestele rohkem otsustusõigust kui need vastu suudavad võtta. Töötajatele on ju öeldud, et neil on otsustusõigus, kuid miks nad seda siis ei kasuta? Esiteks, tavaliselt ei piisa sellest, et inimestele öelda, et neil on otsustusõigus, seda tuleb tegudega näidata. Teiseks, otsustusõiguse andmine kui kontseptsioon on puhtalt kallite konsultantide poolt pakutav teooria, mis on juhitud ülevalt allapoole, kuid sageli ei ole pääsenud mõjule just rohujuure tasandil. Samas on aga järjest enam ettevõtteid saanud aru, et otsustusõiguste andmist saavad konsultandid küll suunata, kuid tegelikkuses langeb kogu elluviimise koormus ikka juhtidele. Juhtimine rohujuure tasandil räägib täpselt, kuidas panna inimesed ettevõtet edukaks muutma: ¤ Anna neile plaanid ¤ Anna neile töövahendid ¤ Anna neile aega ¤ Anna neile raha ¤ Anna neile luba. See raamat lihtne tavaloogikast lähtuv juhis, kuidas oma meeskonnale tegelikult piisavalt otsustusõigust anda ning panna nad ise ettevõtet arendama. Raamatu autor Guy Browning on ärikonsultant ja ühtlasi hea huumorisoonega kirjanik. Tal on oma kolumnid Guardian’is, Management Today’s ja People Management’is, kus ta kirjutab ärijuhi päevikut kõverpeeglist vaadatuna. Teda peetakse tänapäeva üheks teravmeelesmaks ja vaimukamaks elu vaatlejaks Suurbritannias. Vabal ajal juhib ta väga edukat ja innovatiivset konsultatsioonfirmat Smokehouse, mis on spetsialiseerunud kommunikatsiooni ja loomingulisuse küsimustele.

Balletikriitik Ago Herkül: "Meie teatriloos on Juta Lehiste ammu olemas olnud – 1960/61. a teatrihooajast. Kes siis on Juta Lehiste? Andehunnik. Omas žanris ületamatu. Balletis teda kellegagi võrrelda ei ole võimalik. Kõik Juta Lehiste laval loodu on kordumatu ja jäljendamatu. Kui tohin öelda ainult ühe isikliku elamuse Eesti balletiteatrist, siis on see Eino Tambergi / Mai Murdmaa / Juta Lehiste / Tiit Härmi "Joanna tentata" aastal 1971. Selle lavastusega toodi rahvuslikku kultuuri uus suurus, uus mõõde. See oli kõrgkultuur." Ballettmeister Mai Murdmaa: "Juta valdas oma keha ja närvikava, tal oli võrratu situatsioonidesse sisse elamise võime, uskumine nendesse olukordadesse. Tema näitlejalik sisseelamise kunst, see tegi temast Suure Artisti." Balletipedagoog, ballettmeister ja Tallinna Balletikooli esimene direktor Anna Ekston: "Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et Juta Lehiste on meie kultuuris tähelepanuväärne nähtus. Harva võib kohata tantsukunstis (aga mõiste "tantsukunst" on palju laiem kui "ballett") nii orgaanilist liikumise ja näitlejameisterlikkuse sünteesi kui Lehistel. Isegi siis, kui ta rollist sõltuvalt on pidanud oma välimust grimmi abil tundmatuseni muutma, end moondama, on ta oma väljendusrikkuse, musikaalsuse ja osasse sisseelamisvõimega jäänud eredaks individuaalsuseks." Raamat on ilmunud tänu Angela Arraste ja Tallinna Ülikooli endise koreograafiaosakonna kolleegide initsiatiivile. Raamatuga on kaasas DVD eredamate hetkedega Lehiste tantsuloost.

Olen tähele pannud, et kui lähen üle Kanali või selle alt läbi, näen vastaskaldal asju palju õigemas mõõdus. Prantsusmaad võib paremini mõista, elades Inglismaal. Suurbritannia eluviisi aga läbi gallia vaatenurga vaadates. Küllap nimetavad britid just seda konnaperspektiiviks. Kui ka kõik rohi ei olegi Kanali teisel kaldal rohelisem, sunnivad paljud erinevused elukommetes mind ikka ja jälle taga igatsema Kanali vastaskallast. Võimalik, et ka maitsed ja lõhnad. Nii võtan oma raamatus kokku pikaks veninud tööaastate jooksul korjunud muljed. Minu tähelepanekud ja mõtted ei tugine põhjalikel ajaloolistele uurimustele, vaid mu oma argipäevastele kogemustele. Olen siiski otsinud neile tuge ja tausta minevikust.