Tooted

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele. XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna. Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

meie kehad pole enam need või pigem pole need kehad enam meie või pigem pole need meie enam meie alati on meie alati on need kehad ilusad siledad nõtked kerged liikuvad muretud ja alati on meie aga need pole need pole need

Maximilian Albert Dauthendey (1867–1918), kirjanik, maalikunstnik ja rännumees, on kaheksa vaatega Biwa järve maastikule elustanud vana, Hiinast laenatud kunstitraditsiooni, mille jaapani kunstnikud kohaldasid Jaapani paikadele ja looduspiltidele. Kaheksa vaate hulgas on alati ehapuna, lumi, sügiskuu, õhtul koju pöörduvad purjekad, templikellad, metshanede lend, vihm ja päikseloojang. Piltide objekt on niisiis kindlaks määratud, kuid paigad erinevad. Biwa järve ümbrus oli üks tuntuimaid ja populaarsemaid maastikke, mida piltidel kujutati.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis. „Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Serhi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt. Serhi Žadani loomingust on eesti keeles avaldatud ka luuletusi Maarja Kangro tõlkes (Vikerkaar nr 9, 2014, Looming nr 3, 2022, tõlkeluulekogus „Varietee“) ning kolm esseed Riina Roasto tõlkes (Akadeemia nr 9, 2017).

„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu. Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan „Ilusad“ on mõtteline järg autori esimesele romaanile „Klaas“ (LR nr 12–14, 2018, tlk Aive Mandel). Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. „Ilusad“ on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest. „Ilusad“ võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. Teose taustast on saatesõnas lähemalt kirjutanud tõlkija Merle Vare.

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid "Kadunukese ülestähendusi" tundis eesti lugeja seni kui "Teatriromaani". Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda. Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale „Meistris ja Margaritas“. Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask. Uuele väljaandele on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva, kes valgustab raamatu kirjutamise ja ilmumise tausta.

Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV "Buddenbrookideks". Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan "Kahaneva valguse aegu" ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan "Cabo de gata" (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat "Tõotatud maa" (Tänapäev, 2013).

Ma hakkasin kirjutama seda lugu sellepärast, et need, kelle jäljetutel haudadel praegu kasvab kastehein või ürgmets, tulevad peaaegu igal ööl oma haudadest minu juurde ja tuletavad end meelde. ... On möödunud pool sajandit sellest, kui olin nendega koos. Olen enamuses unustanud nende nimed, nemad aga tulevad ikka ja jälle. Elmar Valpi (1913 – 1995) Kogumik „Katki“ toob kokku pildid nende inimeste eludest, kelle nõukogude võim Teise maailmasõja eel, ajal ja järel küüditatute ja arreteeritutena Venemaale saatis. Koostaja Vahur Laiapea kogus katkendeid paljudest varem ilmunud väljaannetest ja jagas need kolme ossa: Ema, Laps ja Isa. Siinsete kaante vahel on ligemale 80 inimese mälestused, murdosa kannatusest, mis inimesed katki tegi. „Kui midagi nii kohutavat sünnib, siis inimene küsib: miks just mina? Ja midagi pole teha – me ei leia vastust sellele küsimusele,” kirjutab raamatu eessõnas vaimulik Toomas Paul. Kuidas toime tulla kõikjale kanduva vägivalla ja selle jälgedega? Meelde tuletades. Meeles hoides. Mäletades.

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss" koondab eelkõige lähiajaloost inspireeritud lühiproosat. Ajakirjades Looming ja Vikerkaar ilmunud juttude kõrval sisaldab kogumik ka mitut seniilmumata lugu. "Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe." Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli "Auk" eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli "Kolhoosi miss" eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan "Minu venna keha" ajalooliste romaanide võistlusel III koha.

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni. Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre. Kirjanik palus vennast kunstnikul Josefil täiendada jutte joonistustega ning nüüd ilmub tõlge esimest korda kõigi algsete illustratsioonidega.

Ühel sombusel õhtupoolikul 1746. aasta novembris sildub New Yorgi sadamas laev, mille pardalt astub maha uljas noormees, kaasas enam kui tuhandenaelane veksel, et see rahaks vahetada. Ameerika iseseisvussõjani on jäänud 30 aastat ning New York pole kaugeltki veel mingi suurlinn, ent salapärase varanduse ja võluva jutuga noormehe jaoks peitub seal sadu võimalusi. Peagi selgub, et uue elu keerises on võimalik ühtaegu leida uusi sõpru ja armuda, kuid sattuda ka enneolematutesse pahandustesse. Ootamatuid pöördeid täis romaan viib lugeja 18. sajandi New Yorgi äri- ja teatrimaailma – aega, mida täitis edumeelsuse ja vanameelsuse võitlus ning kus pandi alus tänapäevasele New Yorgile.

1961. aastal Helsingis sündinud Kjell Westö on soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, kelle loomingu tähtsust märgivad mitmed nominatsioonid mainekatele kirjanduspreemiatele, sealhulgas korduvalt Soome kirjanduse peaauhinnale Finlandia, mille ta pälvis 2006. aastal oma neljanda romaaniga „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ (tlk Tõnis Arnover, Eesti Raamat, 2011). 2002. aastal ilmunud romaan „Lang“ on lugu keskealise teletähe identiteedikriisist ja meeleheitlikust armastusest, mille taustal kangastuvad lugejale ilustamata kaadrid meie kaasaja olelusvõitlustest heaoluühiskonnas. Kjell Westö tabab meisterlikult armutu meediamaastiku närvilist olustikku, mida illustreerivad hästi romaani nimitegelase Christian Langi nördinud küsimused: „Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest? Miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?“. Raamatu lõpus tutvustab Westö elu ja loomingut lähemalt Tõnis Arnover, kes on tõlkinud ka tema teosed „Terendus 38“, „Väävelkollane taevas“ ja „Tritonus. Saarestikulugu“ (2014, 2018, 2020, Eesti Raamat). Loomingu Raamatukogus on Kjell Westölt ilmunud veel „Bruusi juhtum“ (1996, nr 19) Mari Alliku tõlkes.

„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. „Liivaraamatut“ pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks. Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse. Raamatule on saatesõna kirjutanud Klaarika Kaldjärv.

Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest. Carolina Pihelgas (snd 1986) on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat.

Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike "maskide" taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga: kui Harriet oma maskid langetab, ei jää sugugi kõik teda kui autorit uskuma. "Lõõmav maailm" on üles ehitatud kui salapärase kunstniku Harriet Burdeniga seotud tekstide kogumik. Burdeni lugu rullub lahti mitme allika kaudu, mille hulgas on tema enda (mitte täienisti usaldusväärsed) päevaraamatud ning ta laste, armukese ja hea sõbra tunnistused. Iga seletus on ometigi erinev ja saladusi tuleb järjest juurde. Burdeni loo kaudu arutleb USA kirjanik Siri Hustvedt kunsti ja loominguga seotud küsimuste üle, sh selle üle, kui võrdsed ikkagi on nais- ja meesloojate võimalused ennast teostada.

1835. aastal jõudis Jenast Võrru noor ja entusiastlik Heinrich Eisenschmidt, kes hakkas õpetama hiljem legendaarseks saanud I järgu poeglaste erakool-pansionaadis ehk Krümmeri koolis. Südamlikult meenutab ta kooli igapäevategevusi, õpilaste koerustükke ja oma värvikaid kolleege.

Teffi (kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) oli XX sajandi alguse Vene humorist ja näitekirjanik. Nii on ka nendes mälestuses nii kurikuulsaid tegelasi kui Lenin ja Rasputin esitatud pigem läbi huumoriprisma, olgugi tõsiseid teemasid käsitledes. Hilisemate sündmuste valguses omandavad tema kirjeldatud olud ja inimesed kahtlemata süngema varjundi, kuid suure pildi paremaks mõistmiseks annavad oma panuse ka need terava pilgu ja keele abil kirja pandud väikesed vinjetid. Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast leiab lisateavet nii Teffi kui ka nende mälestuste tausta kohta.

„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse. „Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.

Deborah Levy on Briti kirjanik, kes alustas luuletaja ja näitekirjanikuna, mitu tema näidendit lavastati Royal Shakespeare Companys. Viimastel aastatel on ta üha enam esile tõusnud proosakirjanikuna ning kõik tema romaanid on äratanud suurt tähelepanu. Ta on avaldanud ka triloogia, mida ise nimetab elavaks autobiograafiaks, sest ta ei ole neid raamatuid kirjutanud mitte tagantjärele tark olles, vaid keset elutormi. Romaani "Mees, kes nägi kõike" alguses on noor ajaloolane Saul Adler kutsutud kommunistlikku Ida-Berliini uurimistööd tegema ning ta on nõustunud vastutasuks näitama sealset elu soodsas valguses. Ta tahab viia oma tõlgi biitlite fanaatikust õele kingituse – foto endast Abbey Roadi ülekäigurajal. Foto tegemise käigus saab Adler kerge löögi mööduvalt autolt ja see osutub tema elukäiku muutvaks vahejuhtumiks. See romaan on siiski palju rohkem kui ühe edevavõitu ajaloolase isiklik lugu, see näitab, kui raske on inimestel näha selgelt iseennast ja teisi. Levy käsitluses peegeldavad isiklik ja perekonnalugu ajalugu, raamatus põimub realism unenäolisuse ja kujutlustega, inimesi saadavad kujuteldavad ja tegelikud reetmised, tegevus kulgeb 1988. aastast 2016. aastasse. Deborah Levy on ise öelnud, et tema meelest on kirjanduse mõte kujutada inimese kõhklust nii suhetes kui ka suurte ühiskondlike muutuste keskele sattununa.

Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.

Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni. „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“ ei leidnud pärast valmimist piisavalt julget kirjastajat ning Bora Ćosić (snd 1932) pidi selle 1969. aastal ise välja andma. Süsteemiväline trükis mõjus lugejatele aga nagu tormitäis värsket õhku teemal, millest seni oli avaldatud ainult pateetilisi kangelaslugusid ja võimutruid illusioone. Lõbusaid groteskseid pildikesi esitav romaan pälvis Jugoslaavia tähtsaima kirjandusauhinna NIN ning sellest sai vabastavat naeru pakkuv kultusteos. Romaani lõpust leiab tõlkija Madis Vainomaa järelsõna ja lühiintervjuu autoriga.

Philip Rothi (1933–2018) romaanis paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis. Ameerika proosa suurmeistri viimane romaan on väärikas lõpp-punkt tema pikale loometeele.

Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?

"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada. Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.

 

Juan Preciado annab surivoodil olevale emale lubaduse otsida üles oma isa Pedro Páramo. Seeläbi satub ta Comalasse – külla, mis varem kees elust, ent on nüüdseks välja surnud, ning pole lõpuni selge, kas selle üle valitsevad vähesed alles jäänud elanikud või seal oma elu veetnud inimeste hinged. Nende lugude kaudu avaneb Juanile pilt olnud ajast ning tema isa rollist piirkonna käekäigus. „Pedro Páramo“ on polüfooniline romaan, kus väga olulisel kohal on poeetiline ja müütiline mõõde, kuid avaneb ka Mehhiko tegelikkus XX sajandi esimesel poolel, mil revolutsiooni ajal ja järel maapiirkonnad vaesusid, lokkas mässuliste jõukide omavoli ning õnne asuti otsima linnadest. Juan Rulfo (1917–1986) ilukirjanduslik pärand koosneb vaid kahest romaanist ja ühest jutukogust, kuid teda peetakse üheks Mehhiko kirjanduse olulisimaks hääleks ja suurimaks Ladina-Ameerika kirjanduse uuendajaks. Uuele väljaandele on kirjutanud saatesõna Ruth Sepp, kes tutvustab autori elukäiku, tema loomingus olulisi teemasid ja selle kohta kirjandusloos ning annab ka põhjaliku ülevaate romaani ajaloolisest taustast.

Perekond kolib Buda mägedesse nomenklatuuri linnajakku endistelt maaomanikelt ära võetud suvemajja. Samal ajal kui perepoeg leiab villa aiast oma paradiisi ja kujutluste ergutaja ning mängib naabritüdruk Évaga ajastu meeleolusid peegeldavaid mänge, kujundavad vanemad uue, kommunistliku kõrgklassi elustiili ja palkavad maalt teenija. Talutüdruk Szidikese saabumine vallandab kolme põlvkonna pereliikmeis teadvustamata tungid ja tunded ning viib kohtumiseni tõelise Teisega. Ungari kirjanik Péter Nádas (snd 1942) pani oma kirjanduslikule debüüdile „Piibel“ punkti 1962. aasta teisel jõulupühal vaevalt kahekümneaastasena. Väljakutsuvalt pealkirjastatud jutustus koondab terve rea teemasid, motiive, intriige ja kirgi, mida autor on järgnevate aastakümnete jooksul üha uuesti läbi kirjutanud, ning on ilmselt parim sissejuhatus Nádasi kavalasse romaanimaailma.

Mart Kangur (snd 1971) jätkab oma kuuendas luulekogus katseid armastusest üle saada, aga mässib end üha sügavamale sisse. Tema tekstid on korraga valusalt verilihal ja kelmikalt mängulised, tumedalt tundelised ja tantsisklevalt filosoofilised. Kanguri poeetiline ruum ulatub sisekaemuslikest jõeorgudest ja padrikutest Ukraina sõjatandriteni.

„Mis tõukab lõputult kirjandust tagant? Mis paneb inimesed kirjutama? Teised inimesed, nende ema, tähed, või vanad mõõtmatud asjad, Jumal, keel?“ küsib Pierre Michon. Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ eluseikadest ja loomingust leiab ta vastuseid ja ka uusi küsimusi. Intensiivne ja mänguline, erudeeritud ja poeetiline „Rimbaud, poeg“ on elujutustus, aga mitte biograafia, see on austusavaldus mässulisele luuletajale, kes pööras nagu möödaminnes pea peale kogu luule. Luuletaja elust on tänaseks saanud legend, tema looming, tema luuletused, „kahe leheserva vahel pikk kitsas tindist kaev, mille põhja lugeja lehekülg lehekülje järel aina langeb“, pulbitseb aga värskelt ja kutsub aina uuesti sealt ammutama. Tõlkija Leena Tomasbergi saatesõna ja kommentaarid tutvustavad lähemalt lühivormide meistri ja prantsuse kirjanduse elava klassiku Pierre Michoni (snd 1945) loomingulisi tõekspidamisi ja aitavad avada raamatu konteksti.

Kuninganna Maria Theresia rajatud Theresienstadt ehk Terezín pole olnud mitte ainult tähtis sõjaväelinn, vaid ka natside koonduslaager, kus Teise maailmasõja viimastel päevadel sündis sarmikas Lebo, kes on kogu elu pühendanud paiga ajaloo uurimisele. Rahulike aegade saabudes on aga sõjavägi Terezínist lahkunud, ning et kindluslinna hukust päästa, kutsub Lebo appi kohaliku kitsekarjuse, kes oskab veidi arvutit käsitseda. Neil õnnestub oma skvoti ümber rajada kiiresti kuulsust võitev meelelahutuskeskus, kuhu hakkavad voorima turistid, kellele müüakse getopitsat ja Kafka pildiga T-särke, ning ajaloo kurjusest piinatud noored, kellele Lebo õhtused loengud toovad meelerahu. Vaba mõtlemise kants on aga pinnuks silmas kohalikule ametlikule Mälukojale, ning kui valitsus otsustab Lebo ettevõtmise hävitada, kutsuvad valgevenelased kitsekarjuse oma kodumaale, et ta rajaks sealgi eduka mäluasutuse. Ainult et Valgevenes kohtub kitsekarjus juba sootuks teistsuguste oludega. Sünkmusta huumori ja alternatiivajaloolise fantaasiaga vürtsitatud „Saatana värkstuba“ on tšehhi elava klassiku ja kunagise underground-poeedi Jáchym Topoli (snd 1962) kõige tuntum ja tõlgitum romaan.

Saksamaalt 1634. aastal Tallinna kolinud Reiner Brockmann (1609–1647) kirjutas ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ (1637) ning tegi seda talle omasel viisil ehk kõige moodsamate poeetikareeglite järgi. Wimberg on Brockmanni esimesse valikkogusse koondanud läbilõike kogu luuletaja loomingust – alates esimesest teadaolevast luuletusest kuni viimaseni –, tõlkinud neid kõigist keeltest, milles Brockmann luuletas – saksa, ladina ja kreeka keelest –, ja transpoetiseerinud tänapäeva eesti keelde Brockmanni vanas eesti kirjakeeles loodud luuletused. Väga erinevaid klassikalisi luulevorme meisterlikult vallanud Brockmann avaneb neis luuletustes moodsa ja rõõmsa humanistliku poeedina, kes hindab ja armastab elu selle kõigis avaldumisviisides.

„Sinise linnu saladuse“ peategelane Kayo liigub kriminaalset lugu uurides Ghana maa- ja linnaelu, teaduse ja maagia, inimeste ja vaimuilma ning kohalike keelte vahel. Autor Nii Ayikwei Parkes liigub Ghana ja Inglismaa, proosa ja luule ning kirjutamise ja kirjastamise vahel. Tema elu ja loomingu ning Aafrika kirjanduse ja selle tõlkimise keerukuse kohta saab rohkem teada tõlkija Heili Sepa saatesõnast.

Anaïs Nini „Spioon armastuse majas“ jälgib Sabinat, naist, kes armastust otsides end naudingutesse kaotab. Justkui näitleja vahetab naine rolle vastavalt sellele, kellega parasjagu aega veedab, kadestades seejuures kergust, millega päris näitlejad igal õhtul oma lava-mina maha jätavad ja tavaellu naasevad. Sabina peab iga rolli osaks endast ning nendib ühel varahommikul, et saab esimest korda aru Duchamp’i maalist „Trepist laskuv akt“, kus trepist alla kõnnivad ühe ja sama naise kaheksa või kümme kontuuri nagu naise isiksuse mitu paljastust, mis on osavalt mitmeks kihiks jagatud. Ühte pole võimalik teisest eraldada, nii nagu ei saa me koju naastes maha koorida oma nahka. 1954. aastal ilmudes äratas lugu tähelepanu kangelanna tõttu, kellel võib näha varem meestegelastele iseloomulikuks peetud jooni: ta otsib aktiivselt armusuhteid, kuid hülgab need kergekäeliselt. Kõike seda saadab hirm end liigselt siduda ning samas kõigele vasturääkiv turvatunde otsing. Anaïs Nin (1903–1977) oli USA kirjanik, kes on enim tuntud oma päevikute, aga ka romaanide poolest, mis tihti käsitlesid naiselikkust ja seksuaalsust. Uustrükki saadab tõlkija Anne Lange järelsõna, mis avab autori loomingu põhimõtteid ja tagamaid.

Jaapani majandusime pärast Teist maailmasõda ei sündinud üleöö ega võluväel. Selle taga oli miljonite inimeste töö ja nende lugu pole just sageli räägitud. Yū Miri (snd 1968) raamatus põimuvad isiklik ja ajalooline, selle tegelaste seas on nii keisripere liikmed kui ka kodutud. Jutustaja saabub Põhja-Jaapanist Tōkyōsse, et otsida tööd 1964. aasta olümpiamängude rajatiste ehitamisel. Oma elule vaatab ta tagasi siis, kui Tōkyō taas olümpialinnaks kandideerib. Ajas ja ruumis liikudes keskendab autor oma pilgu neile, kellest muidu kaldume mööda vaatama. Näitekirjanik ja prosaist Yū Miri võitis 1996. aastal prestiižse Akutagawa auhinna. Tema romaan „Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs“ sai 2020. aastal USA rahvusliku kirjandusauhinna tõlkeraamatute seas. Raamatule on lisatud tõlkija saatesõna.

Harvardi ülikoolis õpetav ukraina poetess elab kunstnik Mõkolaga üle intensiivse armuloo. See tõotab esimesel pilgul midagi tõelist ja vastupandamatut, mees on uue aja nägu, aga ometi on suhe kohe algusest peale vägivaldne, vanu mustreid ilmutav „rahvusmõtte ohvrilugu“. Intellektuaalselt ja emotsionaalselt kirglikus monoloogis asub naine uurima lõppenud suhte arheoloogiat. Oksana Zabužko (sünd. 1960) tõi romaaniga „Ukraina seksi väliuuringud“ ukraina kirjandusse täiesti uue julge hääle. Raamat tõusis 1996. aastal ilmudes aastateks müügiedetabelite tippu ning tekitab siiani teravaid arutelusid naiste vabaduse, nende väärkohtlemise ja postkoloniaalsete käitumismustrite üle. 2006. aastal kuulutati romaan Ukraina ühiskonda esimesel viieteistkümnel iseseisvusaastal enim mõjutanud kirjandusteoseks. Raamatut saadab tõlkija Veronika Einbergi autorit tutvustav järelsõna.

"Uste maja" on tõsielusündmustel põhinev ajalooline romaan. See vaatleb rahvust, sugu, seksuaalsust ja võimu Briti koloniaalimpeeriumi Kagu-Aasia asumaadel 20. sajandi algupoolel. Üks oma ajastu tuntumaid kirjanikke William Somerset Maugham saabub 1921. aastal Penangi saarele, räsituna pikast reisist ja õnnetust abielust. Ta peatub oma vana sõbra Roberti majas, otsides meeleheitlikult teemasid uue raamatu jaoks. Roberti abikaasa Lesley jutustab talle lugusid, mis räägivad elust väinaasundustes, silmakirjalikkusest, sõjast, skandaalidest, armastusest, revolutsioonist ja mõrvast.