Tooted

meie kehad pole enam need või pigem pole need kehad enam meie või pigem pole need meie enam meie alati on meie alati on need kehad ilusad siledad nõtked kerged liikuvad muretud ja alati on meie aga need pole need pole need

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu. Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid

Undinė Radzevičiūtė romaani "Kalad ja draakonid" tegevus liugleb ühest sajandist ja maailmajaost teise, kirjeldades jesuiitide misjonitööd 18. sajandi Hiinas ja veidi iseäraliku perekonna elu ühes suvalises Euroopa (võimalik, et Leedu või Poola) suurlinnas 21. sajandil. See on lugu 18. sajandi eurooplase unistusest muuta kogu maailm, sealhulgas Hiina, endanäoliseks ja Vana Maailma vastuseisust sellele. Lugu kultuurikontaktidest, kauge ja võõra ahvatlusest ja allutamispüüust, aga samas ka hirmust ja mõistmatusest võõra ees. Romaan mängib ka keeleliselt võõruse efektiga. Raamatu rohked dialoogid on kui pingestatud pingpongipartiid, milles on möödalööke ja pihtasaamisi, pallipüüdmisi ja tagasipõrgatusi. Leedu üks rahvusvaheliselt tuntuim nüüdiskirjanik Undinė Radzevičiūtė (snd 1967) on õppinud Vilniuse Kunstiülikoolis ja töötanud aastaid reklaamialal. Esimese romaani avaldas ta 2003. aastal. "Kalad ja draakonid" on tema neljas romaan ja see on pälvinud tunnustust nii Leedus (Leedu aasta raamat 2013) kui ka kogu Euroopas (Euroopa Liidu kirjandusauhind 2015). Eesti keeles on varem ilmunud Radzevičiūtė jutukogu "Ei mingit Baden-Badenit" (LR, 2014).

Ma hakkasin kirjutama seda lugu sellepärast, et need, kelle jäljetutel haudadel praegu kasvab kastehein või ürgmets, tulevad peaaegu igal ööl oma haudadest minu juurde ja tuletavad end meelde. ... On möödunud pool sajandit sellest, kui olin nendega koos. Olen enamuses unustanud nende nimed, nemad aga tulevad ikka ja jälle. Elmar Valpi (1913 – 1995) Kogumik „Katki“ toob kokku pildid nende inimeste eludest, kelle nõukogude võim Teise maailmasõja eel, ajal ja järel küüditatute ja arreteeritutena Venemaale saatis. Koostaja Vahur Laiapea kogus katkendeid paljudest varem ilmunud väljaannetest ja jagas need kolme ossa: Ema, Laps ja Isa. Siinsete kaante vahel on ligemale 80 inimese mälestused, murdosa kannatusest, mis inimesed katki tegi. „Kui midagi nii kohutavat sünnib, siis inimene küsib: miks just mina? Ja midagi pole teha – me ei leia vastust sellele küsimusele,” kirjutab raamatu eessõnas vaimulik Toomas Paul. Kuidas toime tulla kõikjale kanduva vägivalla ja selle jälgedega? Meelde tuletades. Meeles hoides. Mäletades.

Ühel sombusel õhtupoolikul 1746. aasta novembris sildub New Yorgi sadamas laev, mille pardalt astub maha uljas noormees, kaasas enam kui tuhandenaelane veksel, et see rahaks vahetada. Ameerika iseseisvussõjani on jäänud 30 aastat ning New York pole kaugeltki veel mingi suurlinn, ent salapärase varanduse ja võluva jutuga noormehe jaoks peitub seal sadu võimalusi. Peagi selgub, et uue elu keerises on võimalik ühtaegu leida uusi sõpru ja armuda, kuid sattuda ka enneolematutesse pahandustesse. Ootamatuid pöördeid täis romaan viib lugeja 18. sajandi New Yorgi äri- ja teatrimaailma – aega, mida täitis edumeelsuse ja vanameelsuse võitlus ning kus pandi alus tänapäevasele New Yorgile.

Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.

Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?

Katrin Ruusi debüütkogu novellides kohtume abielust väsinud paaridega, mitmete (sh elu)kunstnikega, ehk üldjuhul natuke mökude meeste ja tarmuka(ma)te naistega. Tegelased lähevad lahku ja tulevad kokku, põgenevad saatuse eest, kogevad ootamatuid orgastilisi elamusi, ehitavad sauna, lürbivad latte’t, notivad rotte ja matavad isa. Saab nalja, aga mitte ainult, ning teekonna lõpus ootab väljateenitud puhkus ja big chill. * Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas. Asjad, mis tuli visata, on juba visatud, riided, mis tuli põletada, on juba põletatud. Ühest särgist on täitsa kahju, see sobis mulle, tegi naiselikumaks, kui ma olen. Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemini öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest.

"Uste maja" on tõsielusündmustel põhinev ajalooline romaan. See vaatleb rahvust, sugu, seksuaalsust ja võimu Briti koloniaalimpeeriumi Kagu-Aasia asumaadel 20. sajandi algupoolel. Üks oma ajastu tuntumaid kirjanikke William Somerset Maugham saabub 1921. aastal Penangi saarele, räsituna pikast reisist ja õnnetust abielust. Ta peatub oma vana sõbra Roberti majas, otsides meeleheitlikult teemasid uue raamatu jaoks. Roberti abikaasa Lesley jutustab talle lugusid, mis räägivad elust väinaasundustes, silmakirjalikkusest, sõjast, skandaalidest, armastusest, revolutsioonist ja mõrvast.