Tooted

Caroline sõidab Šotimaale, lootes astuda seal ühendusse oma vennaga, keda ta pole palju aastaid näinud, ja jõuda seejärel õigeaegselt tagasi oma laulatusele mehega, keda võimukas kasuema tema jaoks sobivaks peab. Kuid siis jääb ta ootamatu tuisu tõttu üksikusse majja lumevangi koos noormehega, kes on toibumas teda hiljaaegu tabanud tragöödiast. Mõlemaid ähvardab oht astuda kohutavaid eksisamme, kuid kas ilmtingimata...

Eesti läbi aegade tuntuim ravitseja ja ülimenuka raamatusarja "Ellujäämise õpetus I-VIII" autor Luule Viilma (1950-2002) oli esimeste hulgas, kes julges avalikult kõnelda organismi mittetraditsioonilisest tervendamisest ja tervenemisest ning seostas füüsilisi probleeme psüühikaga. Ta oli sügavalt veendunud, et iga inimene teab ise oma haiguse põhjust, aga enamik ei teadvusta seda endale või ei tegele mõtteraviga. Luule Viilma elutöö pärandiks on tema raamatud. Tänu nendele jõudis ta palju rohkemate abivajajateni, kui oleks jõudnud ainult õpetaja, lektori või ravijana tegutsedes. Juba esimene, 1995.a. ilmunud teos oli selle ilmekaks tõestuseks ja kujunes vastu ootusi tohutult menukaks. Autori kogu kirjalik looming käsitleb selliseid teemasid nagu haigused, nende tekkepõhjused ja ümbritsevaga leppimine, andestamine ja hävitavate emotsioonidega toimetulek. Viilma raamatud selgitavad avaralt ja omanäoliselt inimese tunde- ja mõttemaailma seoseid materiaalse tasandiga, füüsilise kehaga. See Eesti alternatiivravi kuldvarasse kuuluv teos õpetab eeskätt enese mõistmist ja abistamist ning selle õpetuse kesksel kohal on andestamine kui ellujäämise alus.

"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."

Järg 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "hea naabri päevik". Raamatu pealkiri kujutab endast teist poolt ütlemisest "Kui noored teaksid, kui vanad suudaksid" ja selles on peategelaseks taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane'il aidata lahendada probleeme õelaste elus. Rõhuasetus raamatus on Londoni vanadelt ja väetitelt pisut kõrvale nihkunud, kuigi esimeses raamatus tegutsenud vanaprouad esinevad ka siin.

Kunstnikust peategelase Charles Ryderi mälestused Bridesheadist ja sõprusest Sebastianiga on otsekui kuldses kumas, need jäävad tema elu parimateks aastateks, kaotatud paradiisiks, mida pole võimalik tagasi saada.

oe on abielus oma kursusekaaslase Mollyga ning neil on väike laps, kuid oma vanematest ei tea ta midagi, sest ta on adopteeritud. Joe ei suuda aga tulla toime teadmisega, et ema oli ta kunagi lapsendamiseks andnud. See ei lase tal nüüd päriselt armastada ka oma poega. Et eluga edasi minna, tuleb kõigepealt jõuda selgusele minevikus. Joe otsustab oma tõelise ema üles otsida. Minevikus tuhnimine võib aga tuua esile vägagi ootamatuid pöördeid. «Tule tagasi, kallis» on raamat esmapilgul ideaalsest perekonnast – mehest, naisest ja pisipojast –, mille püsimajäämine satub aga ootamatult ohtu.

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. «Vihurimäe» on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on «Vihurimäe» üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.