Tooted

Arstiteaduse areng viimase saja aasta jooksul on olnud silmapaistev, vabas maailmas üldiselt ka lineaarne. Oludest, kus paljud nakkushaigused olid veel potentsiaalselt surmavad, pärilikkuse aineline olemus ebaselge ning naistel polnud võimalust ega õigustki oma fertiilsust kontrollida, oleme jõudnud antibiootikumide, DNA biheeliksi ja antibeebipillideni. Eesti viimase saja aasta ajalugu nii sirgjooneline pole olnud. Meil takistasid heaoluühiskonna arendamist Vene ja Saksa okupatsioon. Hitleri-Saksamaa ja NSV Liit on ka meditsiiniloos olulised peatükid, kusjuures arstiteaduse areng neis riikides polnud sugugi ühemõtteliselt positiivne. Käesolev raamat vaatlebki Eesti meditsiini arengulugu neis muutlikes oludes, mida ajalugu meie kodumaale pakkunud on.

Eesti ja Läti on lähedased naaberriigid, mida ühendab nii ajaloopärand kui ka samalaadsed traditsioonid ja arusaamad. Meie keeled küll erinevad, kuigi öeldu sisu on tihtilugu väga sarnane – nii eestlased kui lätlased saavad aru, mida tähendab ahju taga konutada, hambaid varna riputada või jalgu selga võtta. Sõnaraamat on hea abiline eesti keelest tõlkijatele ning kõigile neile, kes soovivad eesti või läti keelega lähemalt tutvuda. Eesti-läti sõnaraamatus on üle 40 000 märksõna. Põhjalik ja tänapäevane väljaanne sisaldab keelenäiteid ja grammatilist teavet ning abistab kasutajat nii eesti keelest läti keelde tõlkimisel kui ka mõlema keele õppimisel.

AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971–-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. Eluvõla kandmise raske kohus kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud Lüürilist ja proosalist (1980).

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik? Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Eesti luule. Tavaformaadis ja kõvas köites raamat.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik "Kolõma jutud" avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Uus ja seni mahukaim läti-eesti sõnaraamat sisaldab üle 40 000 märksõna. Sõnaraamatu materjal on kogutud suurest nüüdisaegsest rööptekstide kogust, mis on Eestis üldkeele tõlkesõnaraamatu koostamisel uudne meetod. Lisaks põhisõnavarale on esitatud hulgaliselt erialatermineid, samuti kõnekeelseid ja slängisõnu ning põhjalik valik kohanimesid. Kuigi läti ja eesti keele kõnelejad on omavahel naabrid, on juba pikemat aega puudunud neid keeli ühendav kaasaegne sõnastik. Vastne Eesti Keele Instituudi töörühma koostatud läti-eesti sõnaraamat on mõeldud seda lünka täitma.

Mati Undi (1944–2005) omalaadne kaubamärk on hämarus. Seda esineb palju tema loomingus, kus alatihti on pime, on käimas null- või vaimude tund. Unt on kahtlemata eesti kirjanduse isepärane trikster, kes on rikkunud häid kombeid ja vembutanud, aga samal ajal loonud uusi maailmu ja tähendusi. See raamat räägib Mati Undist ja tema loomingust.

Kogumikus on avaldatud kõik auhinnatud esseed ning valik huvitavamatest töödest, mis said žüriiliikmetelt palju punkte. Osa autoreid on oma essee pealkirjana kasutanud esseevõistluse nime, teised on leidnud oma kirjatööle mingi uue pealkirja. Valiku tegemisel lähtusid koostajad soovist anda võimalikult mitmekesine ülevaade selle kohta, kuidas nähakse iseenda ja Eesti Vabariigi suhet ning kuidas kirjutajad kavatsevad osaleda sellise Eesti rajamises, kus nad tahaksid elada. Võistlusele laekus 326 esseed kõikidest Eesti maakondadest. Kirjutajate seas oli väga erinevate elukutsete esindajaid; autorite vanus jäi 7 ja 94 eluaasta vahele. Käsitlemist leidsid nii keskkonna, hariduse, poliitika, alkoholismi, emigratsiooni küsimused kui ka võrdsete võimaluste ja rahvusliku identiteedi temaatika.

Need 317 romantilist ja avameelset armastuskirja kahe aasta vältel 1956–1958 peegeldavad kahe tulevase kirjaniku tulist armulugu ligi 70 aastat tagasi Rootsis Stockholmi eeslinnas Stuvstas ja ülikoolilinnas Uppsalas. Eesti pagulusel oli hiilgeaeg, ühiskondlikud tavad üsna teistmoodi kui praegu. Kirjavahetus oli peamine kontakti pidamise viis, sest kaugekõned olid kallid, kinodes filmitsensuur alla 15-aastastele lastele, erootikas ja seksuaalsuses suurem vabadus sündimas ning kirjade autorid 22 ja 23 aastat vanad. Kirjavahetus moodustab omaette terviku ja sisaldab ka joonistatud pilte, mida siin on tekstidena kirjeldatud

Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel. "Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha," ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. "Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?" "Teeme nii, kuidas parem on." "Kellele parem?" küsib Lindner. "Orkestrile." "Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis," ütleb Lindner. "Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad." "Muidugi luban." Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. "See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole." "Kes siis nootidega tegeleb?" Lindner vaikib.

Mardi Valgemäe kriitikakogumik käsitleb kirjandust ( Ristikivi, Unt, mesilased eesti luules), teatrit (Unt, Undusk, Kivirähk, Kivastik, "Kalevipoeg", "Kuningas Ubu"), tantsu (Murdmaa, Von Krahli "Luikede järv"), filosoofiat (Kõiv, Emerson, eksistentsialism) ning ooperit ja arhitektuuri. Raamat sisaldab ka lühiartikleid pseudo-Shakespeare'ist, Eugene O'Neill'ist, Poola teatrist ja Mozartist.

See raamat sisaldab mälukilde aastakümnete tagant, möödunud sajandist. Tallinna vanalinna salakohtade avastamine oli siis lapsele erakodselt huvitav. Siis pääses veel kõikidesse hoovidesse ja ka paljud linnamüüri tornid olid avatud. Saaremaale lubati ainult miilitsa propuskiga. Seda kontrollis Kuivastus Vene piirivalvur. Aga koolis ja ülikoolis õpetasid meid veel üsna paljud Eesti-aegsed õpetajad. Ja lähedaste hulgas oli põnevaid tsaariaegseid inimesi. Neist on juttu ka selles raamatus.

Rootsi diplomaat Lars Peter Fredén käsitleb oma raamatus viieteistkümne aasta taguseid sündmusi. See oli aeg, mil vaid vähesed suutsid ette kujutada, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid saada NATO või Euroopa Liidu liikmeks. See Venemaa, mida raamatus kirjeldatakse, on oma veidrustest hoolimata märksa mõistlikum riik, kui see, mida me näeme täna. Autori teadmist mööda ei eksisteeri ühtki teist ülevaadet Eesti ja Venemaa vahelistest läbirääkimistest vägede väljaviimise üle aastatel 1991-1994. Sama lehtib ka Läti läbirääkimiste kohta, mis on selle raamatu teine suur teema. Vahest täidab avaldatud raamat sellega ühe lünga ka eesti lugejaskonna jaoks.

Teadsime ennegi, et Tuglase Seltsil on olnud tänuväärne osa Eesti taasiseseisvumisel ja noore riigi jaluleaitamisel, kuid ehk ei aimanud, et see panus oli nii suur. Tuginedes protokollidele ja statistilisele andmestikule näitab Heikki Rausmaa, kuivõrd ulatuslikku moraalset ja ainelist toetust eestlased Tuglase Seltsi vahendusel soomlastelt said. Seegi on killuke Eesti lähiajalugu ning au ja kiitus autorile selle täienduse eest.

Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi. Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel. Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris". Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.

Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

"Mil iganes me räägime religioossest ainesest, räägime piltidest, mis osutavad millelegi sõnades väljendamatule... Hakates nüüd järgnevalt tegelema "metafüüsiliste" objektidega, olen ma täiesti teadlik, et liigun piltide maailmas ja mitte ükski mu arutluskäik ei puuduta mõistusele kättesaamatut... Kui aga keegi mu lugejatest peaks tundma kiusatust lisada vaadeldavate jumalapiltide ette sõna "kõigest", satuks ta sedamaid vastuollu kogemusega, mis demonstreerib vähimagi kahtluse varjuta nende piltide erakordset numinoossust. Nende piltide erakordne vägi ei tekita meis mitte üksnes tunnet, et nad tähistavad ens realissimus't (reaalseimat olevat), vaid veenab meid ka selles, et nad tõepoolest väljendavad ja n-ö manifesteerivad teda. See muudab meie arutelu ebatavaliselt keeruliseks, kui mitte võimatuks," ütleb C. G. Jung. Ja ometi on ta selle teekonna ette võtnud, lootes olla hääleks paljudele, kellega on juhtunud sama, mis temaga.