Tooted

AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971–-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. Eluvõla kandmise raske kohus kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud Lüürilist ja proosalist (1980).

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik? Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik "Kolõma jutud" avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Et lapsele seda õiget lugemishimu tutvustada, peab iga lapsevanem, vanavanem, vanem õde või vend võtma selle raamatu, mudilase juures kannatlikult istuma ja talle algul lihtsamaid ja veidi hiljem juba keerukamaid luuletusi ja lugusid ette lugema. Väikelapsele tähendabki raamat alguses kuulamismõnu – põneva tegevustiku jälgimist ja kaunikõlalise keele kuulamist ja meeldejätmist. Sellele järgneb tähtede õppimine ja veerimine, lõpuks ladus lugeminegi, mida selle raamatu abil hõlbus saavutada on. Laine Jänes (raamatu eessõna autor)

Mati Undi (1944–2005) omalaadne kaubamärk on hämarus. Seda esineb palju tema loomingus, kus alatihti on pime, on käimas null- või vaimude tund. Unt on kahtlemata eesti kirjanduse isepärane trikster, kes on rikkunud häid kombeid ja vembutanud, aga samal ajal loonud uusi maailmu ja tähendusi. See raamat räägib Mati Undist ja tema loomingust.

Kogumikus on avaldatud kõik auhinnatud esseed ning valik huvitavamatest töödest, mis said žüriiliikmetelt palju punkte. Osa autoreid on oma essee pealkirjana kasutanud esseevõistluse nime, teised on leidnud oma kirjatööle mingi uue pealkirja. Valiku tegemisel lähtusid koostajad soovist anda võimalikult mitmekesine ülevaade selle kohta, kuidas nähakse iseenda ja Eesti Vabariigi suhet ning kuidas kirjutajad kavatsevad osaleda sellise Eesti rajamises, kus nad tahaksid elada. Võistlusele laekus 326 esseed kõikidest Eesti maakondadest. Kirjutajate seas oli väga erinevate elukutsete esindajaid; autorite vanus jäi 7 ja 94 eluaasta vahele. Käsitlemist leidsid nii keskkonna, hariduse, poliitika, alkoholismi, emigratsiooni küsimused kui ka võrdsete võimaluste ja rahvusliku identiteedi temaatika.

Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel. "Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha," ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. "Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?" "Teeme nii, kuidas parem on." "Kellele parem?" küsib Lindner. "Orkestrile." "Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis," ütleb Lindner. "Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad." "Muidugi luban." Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. "See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole." "Kes siis nootidega tegeleb?" Lindner vaikib.

Mardi Valgemäe kriitikakogumik käsitleb kirjandust ( Ristikivi, Unt, mesilased eesti luules), teatrit (Unt, Undusk, Kivirähk, Kivastik, "Kalevipoeg", "Kuningas Ubu"), tantsu (Murdmaa, Von Krahli "Luikede järv"), filosoofiat (Kõiv, Emerson, eksistentsialism) ning ooperit ja arhitektuuri. Raamat sisaldab ka lühiartikleid pseudo-Shakespeare'ist, Eugene O'Neill'ist, Poola teatrist ja Mozartist.

See raamat sisaldab mälukilde aastakümnete tagant, möödunud sajandist. Tallinna vanalinna salakohtade avastamine oli siis lapsele erakodselt huvitav. Siis pääses veel kõikidesse hoovidesse ja ka paljud linnamüüri tornid olid avatud. Saaremaale lubati ainult miilitsa propuskiga. Seda kontrollis Kuivastus Vene piirivalvur. Aga koolis ja ülikoolis õpetasid meid veel üsna paljud Eesti-aegsed õpetajad. Ja lähedaste hulgas oli põnevaid tsaariaegseid inimesi. Neist on juttu ka selles raamatus.

Rootsi diplomaat Lars Peter Fredén käsitleb oma raamatus viieteistkümne aasta taguseid sündmusi. See oli aeg, mil vaid vähesed suutsid ette kujutada, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid saada NATO või Euroopa Liidu liikmeks. See Venemaa, mida raamatus kirjeldatakse, on oma veidrustest hoolimata märksa mõistlikum riik, kui see, mida me näeme täna. Autori teadmist mööda ei eksisteeri ühtki teist ülevaadet Eesti ja Venemaa vahelistest läbirääkimistest vägede väljaviimise üle aastatel 1991-1994. Sama lehtib ka Läti läbirääkimiste kohta, mis on selle raamatu teine suur teema. Vahest täidab avaldatud raamat sellega ühe lünga ka eesti lugejaskonna jaoks.

Vahel on pimedus hääli täis, vana maja, tuul puhub öö hääli läbi pragude. Siis on jälle mõni õhtu nii vaikne, nagu hoiaks kogu ilm hinge kinni. Endalgi on siis tunne, et oleks parem olla mõne aja ilma hingamata. Lihtsalt istud vaikuses, Aleksander, püüad vaikuse rütmi tabada ja oma hingamist selle järgi seada, ükski hääl ei pääse enam vaikuse ringist sisse. On aasta 2066.

Teadsime ennegi, et Tuglase Seltsil on olnud tänuväärne osa Eesti taasiseseisvumisel ja noore riigi jaluleaitamisel, kuid ehk ei aimanud, et see panus oli nii suur. Tuginedes protokollidele ja statistilisele andmestikule näitab Heikki Rausmaa, kuivõrd ulatuslikku moraalset ja ainelist toetust eestlased Tuglase Seltsi vahendusel soomlastelt said. Seegi on killuke Eesti lähiajalugu ning au ja kiitus autorile selle täienduse eest.

Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksamaa Liitvabariigi diplomaadina. Kõigest mõni päev pärast Eesti taasiseseisvumist asus ta ametisse Saksa suursaadikuna Eestis, jäädes sellele ametikohale kuni 1995. aastani.

Autor on pärit sellisest baltisaksa perekonnast, kelle kodumaaks oli 300 aastat Eesti. Põhitöö kõrvalt on ta koostanud ja avaldanud uurimusi Eesti ajaloost. Oma mälestustes, mis hõlmavad nii Leningradi Saksa peakonsuli aega kui ka Tallinna-aastaid, vaatleb Wistinghausen Eesti kui endise Nõukogude liiduvabariigi nüüdisaegseks demokraatlikuks turumajanduslikuks õigusriigiks muutumise protsessi ja Eesti naasmist maailma riikide ühendusse. Selles seoses räägib ta ka Saksa-Eesti suhete taastamisest ja inimestest, kes nendel aastatel selles tegevuses osalesid.

Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi. Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel. Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris". Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.

Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

"Mil iganes me räägime religioossest ainesest, räägime piltidest, mis osutavad millelegi sõnades väljendamatule... Hakates nüüd järgnevalt tegelema "metafüüsiliste" objektidega, olen ma täiesti teadlik, et liigun piltide maailmas ja mitte ükski mu arutluskäik ei puuduta mõistusele kättesaamatut... Kui aga keegi mu lugejatest peaks tundma kiusatust lisada vaadeldavate jumalapiltide ette sõna "kõigest", satuks ta sedamaid vastuollu kogemusega, mis demonstreerib vähimagi kahtluse varjuta nende piltide erakordset numinoossust. Nende piltide erakordne vägi ei tekita meis mitte üksnes tunnet, et nad tähistavad ens realissimus't (reaalseimat olevat), vaid veenab meid ka selles, et nad tõepoolest väljendavad ja n-ö manifesteerivad teda. See muudab meie arutelu ebatavaliselt keeruliseks, kui mitte võimatuks," ütleb C. G. Jung. Ja ometi on ta selle teekonna ette võtnud, lootes olla hääleks paljudele, kellega on juhtunud sama, mis temaga.