Tooted

"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

See raamat räägib loo Eesti päritolu Felix Kerstenist, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Himmler oli kogu sõja aja sõltuvuses Kersteni raviseanssidest ja viimane suutis sageli mõjutada natsijuhi otsuseid. Kui Saksamaa kaotus tundus olevat juba möödapääsmatu, hakkas Himmler oma naha päästmiseks meeleheitlikult kaubitsema koonduslaagrivangidega. Kersten omalt poolt püüdis päästetud vange Rootsi toimetada. Mälestuste ja päevaraamatutega jätab Kersten maha hulga mõistatusi, mille üle uurijad on jagelenud rohkem kui pool sajandit. Kes Kersten tegelikult oli? Oportunistlik silmamoondaja või karismaatiline heategija?