.png)
Tooted
Tõesti on nii, et õnne peab elus olema.
Mind hoiab elus, kui ma saan laval mängida.
Kõik räägivad, aga keegi ei kuula.
–HELGI SALLO
Raamat annab teile võimaluse rännata koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta oli 1964. aastal tulnud, et jääda. Lavale ja meie ellu.
Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb ja mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka meie aeg.
Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse „väiksed nipid, väiksed trikid”, kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses „Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika (Vana Baskini Teatri suvelavastuses „Metsas ei kuule su karjumist keegi”)?
Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis „Õnne 13”. – „Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on kõik hästi.” (tsitaat raamatust).
Poisid ja tüdrukud hüüavad näitleja Sallot tänaval kohates „Alma! Alma!” ja küsivad käe peale autogrammi.
Raamat hõlmab aega alates aastatest, mil autor oli Treffneri koolipoiss 1950ndatel kuni ta tõusuni tänase maailma kosmoseteaduse püramiidi tippu. Treffneri poiste hilisemat saatust kirjeldab autor värvikalt. Nõmmik ise lõpetas Moskva Ülikooli ja töötas hiljem ülikooli kuulsas tuumafüüsika instituudis. Kosmosefüüsikuna pühendus ta kosmilise keskkonna ja planeetidevaheliste radiatsiooniväljade uurimisele. Tema nime kannab kosmose radiatsioonimudel „R. Nymmik, ISO Standard No. 15390”.
Riho Nõmmik (1936), selge pilgu ja terava sulega kosmoseteadlane (PhD 1998) vaatleb kosmost, maailma ja tänast Eestit realistliku vaatenurga alt. Ta kirjeldab raamatus ilmaruumi ilu ja täiuslikkust, ent põhjendab, miks on kosmos inimvaenulik keskkond ja unistus inimese elust Marsil kuulub täna veel ulme valdkonda. Nõmmiku stiil on sarmikas ja originaalne: otsekohest ütlemist ja ägedat sõnakust mahendab nukker huumor (kohati must huumor). Kuid raamatust õhkub ka soojust ja armastust, kui ta räägib oma emast ja sõpradest-füüsikutest.
Autorile meeldib diskuteerida. Ta soovib ka lugejaga alustada väitlust:
– Inimkonna unistusest „vallutadaˮ Marss – mida ütleb selle kohta loodus?
– Mis on tänapäeva ühiskonna kolm ulmet?
– Miks Maa magnetväli meenutab kangesti neid konnapoegi, keda Miku ja Manni kunagi sauna taga tiigi ääres püüdsid?
– Kas olla globaalne eestlane või jääda rahvuskaaslaseks? Jne.
Riho Nõmmiku teose teine peategelane on tema ema, omaaegne Tartu ülikooli geograafiadoktor Salme Nõmmik (1910–1988), kellele on raamatus pühendatud omaette peatükk. Kirjeldatakse, kuidas prof. Salme Nõmmiku käsitluses sai algelisest nõukogulikust majandusgeograafiast tuleviku teadus – inimgeograafia.
Sissejuhatuses selgitus raamatu pealkirja kohta:
Kaks teed teaduses.
Üks tee Maal. Teine tee Kosmoses.
Üks tee – geograafias. Teine tee – kosmoseteaduses.
Esimene tee – ema, Salme Nõmmiku tee.
Teine tee – poja, Riho Nõmmiku tee.
Mõlemad olid teerajajad. Mõlemad raiusid teadusetihnikus oma iseseisvat rada.
Raamatusse on lisatud ajakirjas Akadeemia 2020. aastal ilmunud Riho Nõmmiku artiklid „Teadusega Maalt Marsile” ja „Koloniseerime kosmose. Laipadega?”, mis ilmuvad ajakirja toimetuse nõusolekul.
Siin majas on muidu ilus valgus,
aga langeb kuidagi valesti.
(näidendist „Valguse põik”)
Äsja ilmus kirjastuselt SE&JS Paul-Eerik Rummo draamatekstide valikkogu „Kogutud mänge”. Töökeeli öelduna: sajandi suurkogu. Seda avades me justkui kuuleksime klassiku häält. 624-leheküljelisest raamatust leiate enamiku P.-E. Rummo näidendeid, kuuldemängu ja filmistsenaariumi. Raamatut „Kogutud mänge” võib võtta kui järge või teist köidet Paul-Eerik Rummo luuleraamatule „Kogutud luule” (kirjastus SE&JS, 2005). „Minu dramaturgiliste mängude tekkeimpulsid on olnud needsamad, mis luuletustelgi,” kirjutab P.-E.R. saatesõnas.
„„Tuhkatriinumänguga” alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on „Saatja aadress”. Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline, kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas „Saatja aadress” või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale”, kas „Valguse põik” või „L-hunt”.” – – Viivi Luik raamatu järelsõnas.
2004. aastal ilmunud "Kolm päevikut" käivituvad päevaga, mil Ingrid Bergmanil diagnoositakse vähk. Sellest hetkest jälgitakse paralleelselt umbes seitsme kuu jagu kolme erineva inimese päevikuid - Ingrid Bergmani, Ingmar Bergmani ja Maria von Roseni oma. Viimast peeti seni Ingrid Bergmani eelmisest abielust pärinevaks tütreks, kuid raamatus selgub, et tegelikult on tema isa Ingmar Bergman. "Kolm päevikut" on sügavalt isiklik perekonnalugu.
Teel kompass mõõdab mitmeid ilmakaari,
meid õõtsutavad ookeani veed.
Ja võõraid sadamaid ja võõraid saari
me näeme pikal, pikal mereteel.
Juhan Smuul
Eestlased on aegade vältel olnud mererahvas. See raamat räägib Tapal sündinud eesti poisist Paulist, kes noormeheks sirgudes õppis Tallinna Merekoolis meremeheks ja hiljem laevakapteniks tõusis. Paul Rohtlaane (1930–2020) mälestustes avaneb maailmamerd sõitnud meremehe põnev ja seiklusrikas, tihti väga karm elu. Taustaks maailmas toimunu ja Eesti elu möödunud sajandi teisel poolel. Laevakapten Rohtlaan kirjeldab põnevalt ka aastaid, mis järgnesid pärast riigi iseseisvuse taastamist.
Minu missiooniks on kübeke ilu luua.
Kõik õnnelikud tunded ladestuvad meis ning millal ja mis kujul nad väljenduvad, seda ei tea kunagi.
Dialoogid õpilase ja õpetaja vahel võivad mõlemale osapoolele väga väärtuslikud olla.
Raamatutel on oma elud ja inimesel oma suhted igaühega neist.
Iga inimene ise on justkui mõistatus.
Imelik küll – ma võin tunda õnne, kui vaatan silma oma koerale. Ta vaatab mind pikalt ja ma olen kindel, et ta tahab midagi öelda.
Eino Tamberg
Raamat koondab helilooja Eino Tambergi (1930–2010) mõtteid elust, muusikast, raamatutest, inimestest, armastusest, õnnest. Tervikuna on avaldatud abikaasa Mairele pühendatud laulutsükkel „Peeglitrikid. Op. 137. Kolm laulu Margaret Atwoodi, Viivi Luige ja Doris Kareva sõnadele / Mezzosopranile, flöödile, vibrafonile ja tšellole” (2010). Juures ka noodigraafika. Esmakordselt ilmus raamatus Eino Tambergi noorpõlveluule.
Kui tuleb sügis, meelitab mind kevad
Ja kevadel mind paelub hilissuvi.
Ma käratsen, kui soovitakse rahu,
Kuid vaikselt istun lärmajate seas.
Raamatu lõpus loetelud E. Tambergi teoste maailmaesiettekannetest väljaspool Eestit ja helilooja enda hinnangul olulisemad teosed loomeperioodide järgi.
See on õnnelik juhus, et olen saanud kirjutada mõned raamatud. Olen püüdnud lisada loetavale ka iseennast, jätta endast mingi jälg, enne kui aeg nagu sügisene karge meri selle, mis olnud, olematuks uhub.
Mind on alati huvitanud isiksused ja nende võlu, mis on jäävad väärtused ja „mille sära aeg ei vii”, kui tsiteerida Blokki.
Kergeid intervjuusid tuleb üliharva ette. Millegipärast on alati raske.
Kas armastusest on üldse midagi suuremat? Võib-olla ainult elu ja surm?
Kuulsus on meeldiv, kui sa ise ei pea selle all kannatama.
Kogumik „Puudutused ja jäljed” sisaldab valiku mõtteid karismaatilise telereporteri Urmas Oti (23. aprill 1955–17. oktoober 2008) raamatutest, mis on aastatel 1994–2012 ilmunud kirjastuselt SE&JS. Valik on tehtud raamatutest „Playback” (1994), „Carte blanche” (1995), portreeraamat Erika Salumäest „Surprise” (2002), „Asmerid. Topeltpeeglis” (2007) jt. Kasutatud on fragmente Urmas Oti intervjuudest Käbi Lareteiga raamatus „Eksiil” (1997) ja Karin Saarseniga raamatus „Grand Hotel, Stockholm. Poola suvi” (2006).
Sada aastat tagasi pakuti meie inimeste edasikestmiseks välja puu, kivi ja järv. Selle kõrvale sobisid ka maalähedane kell, piibel ja Jumal.
Südamearst asetab südame sees kõik paika, puhastab veresooned, sätib kambrid korda, korrastab klapid, vaatab, et lihas töötaks – aga väline karp? See on sauruste aegadest saadik sama. Keegi pole proovinudki seda disainida.
Tundke ära kannatlikud inimesed! Üha suurem defitsiit, aga meditsiinis on nad hindamatud.
Mis on siin maapealses üürikeses elus kõige tähtsam? Lähedase inimese olemasolu,
hoolivus ja headus.
Kes võiksid pretendeerida tiitlile „Eesti süda 100”? Dr. Rein Vahisalu eelistus: Jaan Poska, Paul Keres, Jaan Saul, Kihnu Virve.
Rein Vahisalu
Südamearst Rein Vahisalu kirjutab oma raamatus „Südamelt ära” arstikunstist ja arsti ning patsiendi omavahelise suhtlemise tähtsusest. Lugeja leiab siit häid nõuandeid, kuidas oma südant kõige paremini „ära tunda”, kuidas südant igapäevaselt heas toonuses hoida ning mis on eeldused selleks, et elada kõrge eani.
Dr. Rein Vahisalul (1946) on aukartust äratav ametistaaž, ta on pikki aastaid töötanud kardioloogina Ida-Tallinna Keskhaiglas ja võtab ka täna seal patsiente vastu. Aastatel 1995–1996 oli ta laevaarstina Livonial ja Regina Baltical, mil sai rikkalikke ravitsemise kogemusi polaarreisidelt Kanada Kõrg-Arktikas ja Antarktikas.
„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”
Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”
Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.