Tooted
Psüühikat on inimkond püüdnud mõista juba aastatuhandeid. Ometi on ka tänapäeval psühholoogias rohkelt vastamata küsimusi. Veelgi enam, võib kahtlustada, et paljusid olulisi küsimusi pole veel isegi küsitud. "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" on mõeldud kõigile, kes soovivad inimese psüühikat ja selle olemust paremini mõista. Aaro Toomela kolmeköitelises teoses vastatakse kolmele põhjapanevale küsimusele. Esiteks, kas kujutiseloome on võimalik ainult kõnepõhise ehk semiootiliselt vahendatud mõtlemise alusel? Teiseks, kas lapse vaimse arengu staadiumid vastavad inimkultuuri arengu staadiumidele? Ning kolmandaks, mis on kunst? Raamat on kirjutatud laia lugejaskonda silmas pidades, kuid tegemata siiski järeleandmisi teaduslikkuses. Teose "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" teise köite "Inimkonna tee kritseldustest kunstiks" põhiteemaks on küsimus, kuidas on kujutiseloome arenenud inimkonna mitme miljoni aastase ajaloo vältel. Lähemal uurimisel selgub mitu huvitavat asja. Kõigepealt see, et inimene on siiamaani tõepoolest teadaolevalt ainuke loom, kes suudab iseseisvalt äratuntavaid asjade ja sündmuste kujutisi luua. Kuna inimese psüühikat eristab muudest loomadest just kõneliselt vahendatud mõtlemise võime, leiab kinnitust väide, et kujutiseloome aluseks on kõnelise mõtlemise protsessid. Seejärel avaneb kujutiseloome areng inimkonna ajaloos. Selgub, et hoolimata mõningatest teisejärgulistest erinevustest on kultuuri ja lapse kujutiseloome arengustaadiumid oma psühholoogiliselt olemuselt identsed. Lisaks selgub, et needsamad arengustaadiumid ilmnevad nii tasapinnaliste piltide kui ka kolmemõõtmeliste kujude loomisel.
Jan Assmann (snd 1938) on tänapäeva tuntumaid egüptolooge ja kultuurimälu uurijaid. Ta töötas alates 1976 kuni emeriteerumiseni 2003 Heidelbergi ülikooli egüptoloogia professorina, 2005 valiti ta Konstanzi ülikooli religiooniajaloo ja üldise kultuuriteaduse auprofessoriks. Assmanni väga mahukas looming, mis hõlmab ligemale poolsada monograafiat, pea sama palju toimetatud koguteoseid ja u 500 teadusartiklit, jaguneb laias laastus kolme valdkonna vahel: egüptoloogia, religiooniajalugu ja kultuurimälu uuringud. 2003. aastal ilmunud raamat "Moosese eristus ehk monoteismi hind" käsitleb pööret inimkonna ajaloos, mille järel asuti vastandama tõest ja väärusku, õiget ainujumalat ja ebajumalaid. Seda pööret nimetab autor "Moosese eristuseks" ja käsitab monoteismi sünni eeldusena. Assmann näitab samuti, et "Moosese eristus" märgib pööret religioonimeediumis: üleminekut rituaalilt tekstile, kultusreligiooni asendumist raamatureligiooniga. Teos on kirjutatud mõttelise järjena 1997. aastal ilmunud ja suurt poleemikat põhjustanud raamatule "Egiptlane Mooses" (eesti k-s 2017).
Luuletaja, esseist, draamakirjanik Joseph Brodsky (Jossif Aleksandrovitš Brodski, 1940–1996) jättis sügava jälje nii vene- kui inglisekeelsesse kirjandus- ja kultuurimaailma. Ta osales intensiivselt Ameerika ja eriti New Yorgi intellektuaalses elus ning Susan Sontagi sõnade järgi suutis seda oluliselt muuta. Brodsky luulemaailma iseloomustab erakordne pinge ühelt poolt Erose ja Thanatose ning teiselt poolt Kleio ja Urania, st ruumi ja aja vahel. Kõik asjad, sündmused ja kujundid Brodsky luules asuvad selles jõuväljas. Mihhail Lotmani raamatus "Pistriku talvekarje: esseid Joseph Brodsky poeetikast ja surmast" on käsitletud erinevates žanrites ja erinevatest vaatenurkadest Brodsky poeetika tähtsamaid külgi. Esimese väljaandega võrreldes on raamat kolmandiku võrra mahukam. Põhjalikumalt on käsitletud mere ja eriti taeva teemat, samuti on lisatud essee Brodsky armastusloost ja tema armastusluulest.