Tooted

Õppematerjal "Alguses on Sõna" on mõeldud piiblitundide läbiviimiseks väikerühmadele. Õppe tunnid põhinevad Ameerika evangeelse luterliku kiriku ettevalmistatud ja 1977. a. kasutusele võetud "Word of Witness" programmil, mida kasutatakse evangeelsetes luterlikes kirikutes ka Rootsis ja Saksamaal. Eesti keelde on materjal tõlgitud Kari Latvuse koostatud raamatust "Sanasta Elämä". Õppetundide toimetamise ja kasutusele võtmise eest vastutab Suomen kirkon Seurakuntatoiminnan keskusliitto koos kristliku õppekeskusega. Eestis on vastavat koolitust korraldatud EELK usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna baasil.

1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.

Kuni nende surmast ei peata miski neiu Bonnie Parkeri ja noormehe Clyde Barrow' hullumeelset, metsikut ja romantilist jõuku. Nad on kahekümne kahe ja kahekümne kolme aastased. Kahe aasta jooksul (1932-1934) panid need kohutavad armastajad ühendriikide lõunaosas toime veriseid kuritegusid ja andsid tööd kogu politseile. Bonnie Parkeri ja Clyde Barrow' ajujaht jätab endast järele pika vereraja -- tosin tapetud politseinikku ja tsiviilisikut. Armastus, autod ja tulevahetused. Barrow' bande vapustav pagemine politsei nina alt seob kuni nende viimase hingetõmbeni üht Dallase eeslinna hulkurit ning unistavat tütarlast, idealisti, poetessi. Kõik see toimub Ameerika Ühendriikide suure depressiooni perioodil, mil maad haarab meeleheide. Ajal, mil Capone'id teevad oma tegusid, tõugatakse Bonnie ja Clyde lõputusse seiklusse. Sünnib legend. See esitab ajale väljakutse tänu Arthur Penni filmile (1967), kus mängivad Warren Beatty ja Faye Dunaway. Legendi toetab ka Serge Gainbourg'i lauluke.

Teaduskonverents Eesti Rahvusraamatukogus 12. märtsil 2005

7. juulil 1941, mil Saksa 18. armee operatsiooni "Barbarossa" raames Eesti piiri ületas, tervitasid eestlased teda kui bolshevismist vabastajat. Edasi tungides kohtasid Saksa sõdurid ennast metsavendadeks nimetanud eesti vabadusvõitlejaid, kes sama aasta 22. juunil olid alustanud avalikku võitlust väiksemate Punaarmee üksustega. Augustis 1941 moodustas Wehrmacht neist eesti partisanidest julgestusüksusi, mis pidid kaitsma rindele viivaid Saksa varustusteid. Samal ajal hakkas Saksa välipolitsei vabatahtlikest uuesti Eesti politseid looma. 1942. aasta oktoobris formeeris Relva-SS Eesti Leegioni, millest enne sai alguse Eesti SS-vabatahtlike brigaad ja pärast 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. See raamat püüab dokumenteerida nende eestlaste ajalugu, kusjuures käsitletakse ka Wehrmachti ja välipolitsei eelmainitud üksusi ning 1944. aasta veebruari üldmobilisatsiooniga moodustatud piirikaitserügemente. 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul koondati viimaste säilinud osad 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi.

Olavi Noroneni arutleb "Eluraamatus" elu erinevate ilmingute ja nende algupära üle jahmatava panevast vaatenurgast. Kui traditsioonilise teraapia meetodid pakuvad sageli vaid karkusid, siis Noronen õpetab kõndima...Sündimine on inimese elu kõige vapustavam kogemus. "Eluraamatus" käsitletakse muuhulgas ka seda, kuidas emaüsas viibimise ja sündimise ajal kogetu uuesti läbielamine võib sageli aidata inimesel raskustest ja ängistusest pääseda. Meie kõigi sisemuses on valu, mille teadvustamise eest me mitmel eri viisil üritame põgeneda ja mille algupära võib peituda just nimelt sünnikogemuses. "Eluraamat" on väärtuslik ja oma ajast ees olev teos kõigile neile, kes tunnevad huvi inimese heaolu vastu. Aeg on küps uut tüüpi teraapia jaoks, kus patsiente nimetatakse klientideks ja kus inimesi aidatakse turvaliselt oma hirmu, masenduse, ahistatuse ja raevuga kohtuda - selle asemel et neid tundeid ravimitega lämmatada.

Pascale Roze on oma lühikese Concourt'i preemia pälvinud romaani esimestest lehekülgedest peale osanud luua erilise, haarava atmosfääri. Lühikeste, täpsete ja lihtsate lausetega kirjeldab ta oma kangelanna lapsepõlve emapoolsete vanavanemate juures Pariisis karmi ja jumalakartliku vanaema ning matemaatikast ja Uuest Maailmast haaratud vanaisa seltskonnas. On ka ema, kuid ta on maailmaga kontakti kaotanud, sulgunud vaikusesse, kaaslasteks depressioon ja alkohol. Väike tüdruk igavleb, lämbub ja kannatab. Pealegi halvendab lapse olukorda pidev undamine kõrvus. Oma isast ei tea laps midagi. Vanaema keeldub sellest rääkimast. Lõpuks jõuab Laura kätte Jaapani kamikaze Tsurukawa Oshi päevik "Ma suren Okinawas". Sellest peale jälitab hävituslendur Zéro (muide, see on anagramm autori nimest) tüdrukut ning võtab ta täiesti oma võimusesse..

Oleg Gordijevski oli üks kõrgeima auastmega KGB ohvitser, kes kunagi on töötanud inglaste heaks. Aastatel 1974-1985 oli ta Briti Salaluuretalituse salaagent, olles esmalt KGB ohvitser Kopenhaagenis ja siis Londonis. Ta suutis lääne luurajatele anda palju selgema pildid Nõukogude juhtide mõtteviisist, paljastades KGB poliitilise aruandluse tendetslikkuse, selle organisatsiooni puuduliku objektiivsuse ja kehva analüüsivõime.

Kolmas Koduraamat lõpetab selle sarja, mis on loodud inimestele, kes kodu loomisel soovivad näha kaugemale ja sügavamale, kui "omapärane" või "trendikas" kujundus inimesele elukeskkonna näol pakkuda suudab. Koduraamatud ei pretendeeri küll absoluutsele tõele, kuid kuna siin saavad sõna ainult absoluutsed asjatundjad, siis väärib pea iga rida kõigis kolmes raamatus lugemist. Kuigi uued paremad materjalid ja seadmed üllatavad meid iga aastaga üha enam, on Koduraamatute sari disainitud kauamängivana. Need põhimõtted, mida siin pakuvad välja arhitektid, sisearhitektid, insenerid ja materjalide asjatundjad, ei aegu.

Jüri Remmelgas oli Eesti Leegioni sõjakirjasaatja Teises maailmasõjas. Eelnenud 14 aastat ajakirjanikuna ja aasta vabatahtlikuna Idarindel olid parimad eeldused selleks tööks. Ta kirjeldab elu Berliinis sõjakirjasaatjate keskuses, sealset preisi korda ja tsensuuri, kuid ka oma ameti eeliseid, nt ligipääs salastatud teabele. Kujutlus Eesti Leegionist kui tulevaste Eesti rahvusväeosade tuumikust annab mõtte eestlaste vastupidamisele tolles SS-i pesas. Ka leegioni õppekeskust Debicas ja leegionäride esimesi ränki lahinguid kirjeldab autor põhjalikult. Tema sõltumatu ja omas ajas väga objektiivne mõtteviis on eriti sümpaatne.

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Risto Santala on leidnud 35 aastase uurimistöö jooksul Pühal Maal hulgaliselt vanu juutlikke käsikirju Messia-ootuse, tema imepärase sünniloo, lepitustöö, ülestõusmise ja taastuleku kohta.

Desmond Bagley (1923-1983) on inglise kirjanik, kelle sulest on ilmunud arvukalt põnevusromaane. "Kuldkiil" oli Desmond Bagley esimene romaan, mis ilmus 1963. a. ja muutus kohe bestselleriks. Romaani tegevus keerleb ümber Mussolini kulla, mis väidetavasti läinud sõja lõpus kaduma. Peategelane Peter Halloran tutvub Walkeriga - ühega kahest mehest, kes teab kulla asukohta. Nende ühine ind kuld Itaaliast ära tuua vaibub, kui nad loevad 16 itaallase hukkamisest, keda arvati olevat seotud kulla kadumisega. Pärast naise surma kaob Peteri elust sisu ja ta otsib seda seikluses. Koos Walkeri ja Coertzega otsustataksegi neli tonni kulda ära tuua.

Ajaloodoktor Feliks Kinkar vaatleb oma raamatus 20. sajandi alguses loodud ja kuni Esimese maailmasõjani edukalt arenenud baltisaksa haridusseltside tegevust Eesti alal. Uurimusest selgub nende seltside järjekindel töö ja silmapaistvalt head tulemused emakeelse kultuuri ja hariduse edendamisel, vaatamata üha tugevnevale venestamispoliitikale. Edu eelduseks oli kõigi saksa ühiskonnakihtide, nii lihtinimeste, haritlaste, vaimulike kui ka aadlike aktiivne osavõtt selles liikumises. Kuigi tihedam koostöö eestlaste ja sakslaste vahel sellel alal puudus, aitas saksa seltside tegevus ka eestlastel võidelda ähvardava venestamispoliitika vastu ning oli eeskujuks analoogiliste eesti haridus- ja kultuuriseltside loomisel. Vaadeldud seltsid olid see alus, millest kasvas välja Eesti Vabariigis kuni 1939. aastani edukalt tegutsenud saksa vähemusrahvuse kultuuriautonoomia.

Apologeetiline raamat, mis vastab küsimustele nagu: kas Jumal on olemas, kas teadus ja Pühakiri on vastuolus, kas imed on võimalikud jne.

Tuntud Iisraeli riigitegelase autobiograafia, keda võib panna ühte ritta sääraste 20. sajandi kuulsate naispoliitikutega nagu Indira Gandhi, Benazir Bhutto ja Margaret Thatcher.Raamat peaks huvi pakkuma niihästi poliitikutele kui ka tavalugejatele, luues värvika pildi ühe väikeriigi loomisest ja sellega kaasnevatest raskustest (araablaste vaenulikkus, Teise maailmasõja üle elanud juudi pagulaste tulv). Peale selle annab autor ülevaate nn. Palestiina probleemi tekkimisest ja arenemisest, mis ei ole lahendatud veel tänapäevalgi ja püsib endiselt maailma ajakirjanduse uudistes. Me näeme suurriikide kahepalgelist poliitikat, kes omavahelises rivaalitsemises kasutavad ära väiksemaid rahvaid. Golda Meiri viljakas ja pikk elutee jõudis lõpule 1978. aastal. Raamat tema elutööst on sama vaheldusrikas ja põnev kui kogu Iisraeli riigi loomise ja arenemise lugu.

Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

Kaks romaanivõistlust (1994, 1998) võitnud ja 2000. aasta Eduard Vilde kirjanduspreemia pälvinud autori üheksanda romaani ("Kirjailm kastepiisas", 2017) viimistlemise ajal andsid kirjandussõbrad 3. augusti 2016 Postimehe leinakuulutuste rubriigis üllatuslikult mõista ("Mälestame … laureaati …"), et sulemees on juba manalateele lahkunud. Eksitus mõjus täie tervise juures autorile meeltülendavalt – lõpetanud vaimustusega käsiloleva romaani, inspireeriti teda äkki süvenema Stephen Hawkingi töödesse, küsimustesse Kõige algusest ja Jumala olemasolust või olematusest. Romaan kujutab kolme pensionieas sõbra rännakuid Eestimaal. Üks neist on füüsikateoreetik, teine teoloog, kolmas bioloog. Nähakse palju kummalist "nagu taevas, nõnda ka maa peal" ning vahetatakse hulgaliselt teadmisi ja mõtteid. Dialoogides on kasutatud – sageli üsna meelevaldselt ehk pehmemalt öeldes mänguliselt – ohtralt detaile, tsitaate ja parafraase eesti keeles kirjutatud või eesti keelde tõlgitud asjasse puutuvast kirjavarast.

Tallinna Botaanikaaed loodi 1961. aastal. Läbi aegade on seal tegeldud ilutaimede kogumise ja uurimisega. Neljakümne viie aastaga on Kloostrimetsas 26 hektaril rajatud Eestimaa kõige rikkalikumad taimekollektsioonid, kus kasvab hoolsate aednike käe all umbes 8500 erinevat taime.

"Helista vanaemale, kui midagi peaks juhtuma ja sul on abi vaja," ütles ema Carey´le enne lahkumist. Kui Carey Tildri-nimelise hobusega minema hakkab, ütleb ta Hannah´le, et see võiks ka kaasa tulla, kuid Hannah vihkab ratsasõitu. Kohemaid on maamaja täis Hannah´ salapäraseid tuttavaid. Varsti kasutavad Hannah ja ta sõber ära terviseprobleemi, mis on vaevanud Carey´t sellest ajast saadik, kui ta meningiiti põdes. Siis kaob Carey´ mobiil - tema eluliselt tähtis ühendusliin. Hirm nahas, lahkub ta koos hobuse Tildri ja kolli Tinaga saarelt ning asub teele oma vanaema juurde. Lugu Carey´ pikast ja sageli ohtlikust teekonnast koos oma kahe armsa ja alatihti saamatu loomaga, üllatava lõpuga lugu reetlikkusest ja tagaajamisest.

Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele

Raamat püüab olla abivahendiks orienteerumisel käsimüügiravimite rohkes hulgas. See ei ole iseravimise õpik, vaid teatmik ravimite kohta, mis on apteekides müügil ilma arsti retseptita. Vajadusel on ka apteekrid lahkelt nõus nende ravimite kohta põhjalikumaid selgitusi andma. Igaüks, kes kasutab mingit ravimit, peab teadma selle nimetust ja kasutatavat kogust. Ravimi manustamisel peab arvestama, et see hakkab toimima teatud aja möödumisel. Et anda objektiivne hinnang ravimi toimimise või mittetoimimise kohta, on vaja teada eelnimetatud ajavahemikku. Samuti on vajalik ravimi efektiivse doosi teadmine, et vältida asjatut liigtarvitamist.

Henrik Liljegren, kes põgenes Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestist põgenikuna Rootsi, on tegutsenud diplomaadina Stockholmis, Lääne-Berliinis, Tokyos ja Pariisis, julgeolekupoliitika eksperdina Rootsi välisministeeriumis, tõlkinud Heinrich Bölli ja kirjutanud kõnesid Olof Palmele; on olnud Rootsi suursaadik Ankaras, Ida-Berliinis, Brüsselis ja Washingtonis.

Ta oli rohkem kui kaunis - ta oli lausa võrratu. Emily Lyonina sündinud leedi Hamiltoni pilgus oli taevasina ning huultel tuleleegid. Väikeses Walesi ja Iiri mere vahele kiilutud külas 26. aprillil 1765. aastal ilmavalgust näinud laps kasvas üles äärmiselt vaestes oludes. Sepaametit pidanud isa suri kaks kuud pärast tütre sündi. Ema Mary ei osanud lugeda ega kirjutada. Väikesele Emilyle, keda kutsuti Emmaks, sai ometi osaks erakordne saatus. Iseendalegi üllatuseks tõusis ta Londoni seltskonnaredelil üha kõrgemale positsioonile ning abiellus lõpuks lord William Hamiltoniga, kes oli Tema Majesteedi Kuninganna saadik Napoli Kuningriigis. Mees oli Emilyst kolmkümmend viis aastat vanem ning temasse meeletult armunud. Tänu lordile tegi maatüdrukust saadikuprouaks saanud Emma tutvust kirjandus-, kunsti- ja muusikamaailma ning poliitika telgitagustega. Abikaasa õhutusel avastas ta endas lauluande ning erakordsed miimivõimed. Ühel 1793. aasta sügishommikul saabus Napoli reidile laev Agamemnon, pardal noor kapten Horatio Nelson. Mees oli kolmekümne viie aastane ning juba kuus ja pool aastat abielus. Noore saadikuproua ja tulevase admirali vahel tärkas kirg, mis väärib legendi...

1884. aasta märtsis teeb mees nimega Moses Wilhelm Šapira väikeses Rotterdami hotellis enesetapu. Ristiusku pöördunud juut, maadeuurija ja suli, kunstikoguja ja võltsija oli omal ajal üks kõige rikkalikum kuju Jeruusalemmas. Tema surm varjutas saladuse, mida pole lahendatud tänapäevani: kas Moosese kümmet käsku selgitavad rulliraamatud, mis leiti Jordaania koobastes, olid ehtsad või võltsing? Briti Muuseumi pakkumine osta need temalt ära miljoni naela eest tekitaski skandaali, mis vapustas krimi- ja arheoloogide ringkondi. Kriitikud on kiitnud ajaloolise materjali ja detektiivijutu sugemete põimumist selles romaanis.

Oleme jõudnud Tammsaare uue suurjuubeli, tema 125. sünniaastapäeva tähistamise künnisele. See kohustab meid täpsustama ja täiustama kirjaniku loomingu uurimist, andma sellele sünteesi, et jõuda mõnigi samm lähemale tõelisele Tammsaarele. Käesolev kogumik tutvustab kolme kõige suuremat välismaa Tammsaare-uurijat: Veli Ilmari Mikkoneni Soomest, Friedrich Scholtzi Saksamaalt ja Vladimir Macurat Tšehhist ning publitseerib nende vormilt ja mahult erinevate kirjutiste tõlkeid. Välismaa kirjandusteadlased rõhutavad oma uurimustes "Tõe ja õiguse" seotust mitte üksnes Eesti, vaid ka Euroopa ja terve maailma probleemidega.Koostanud Elem Treier

Raamat Franciscus Assisist

Raamat Eesti lähiajaloost ja sellega seotud tegelastest läbi ennesõjaaegse Eesti Vabariigi poliitilise politsei ohvitseri Evald Miksoni eluseikluste ja kokkupuudete tol ajal aktiivselt tegutsenud ja sageli salapära katte alla jäänud isikutega (nt. Karl Säre). Ennesõjaaegne laiem avalikkus Eestis tundis Evald Miksonit jalgpalli rahvuskoondise väravavahi Mikina -- nn. sajakäelise puurivahina, kelle keeruline elukäik viis teda pärast sõda 1946.a. Islandile, kus ta tutvustas soome sauna, propageeris jalg- ja korvpalli ning jättis muulgi viisil oma jälje saareriigi ellu. Tema elu varjutas KGB hüsteeriline jaht saladustele, mida ta võis teada kui mees, kes sõja ajal kuulas üle tippkommuniste.

"Mulle näib, et tänapäeva suurim ajadus on laiahaardelisem nägemus Jeesusest Kristusest. Peame nägema teda kui isikut, kelles üksinda elab kogu Jumala täius. Ainult tema läbi võime kogeda täiuslikku elu. Piibel on otsekui prisma, kus Jeesuse Kristuse valgus muutub paljudeks kauniteks värvideks. Piibel on portree Jeesusest Kristusest." Käesolev raamat aitab meil seda portreed selgemalt näha. John Stott vaatleb Piibli kultuurilist, sotsiaalset, geograafilist ja ajaloolist tausta. Ta esitab kokkuvõtlikult Piibli loo ja selgitab selle sõnumit. Tema eesmärk on, et me mõistaksime Piiblit paremini, rakendaksime selle õpetust täiuslikumalt ellu ja kasvaksime niisugusteks inimesteks nagu Jumal meid näha tahab.

Viktor Suvorovi raamat jõudis vene lugejani hilinemisega; inglise keeles ilmus see 1981. aastal, prantsuse keeles 1982. aastal ja tõlgiti ka paljudesse teistesse keeltesse, äratades kõikjal suurt huvi. See ei saanudki teisiti olla: autor, Nõukogude ohvitser, kirjeldab seestpoolt kõige arvukamat, kõige hirmuäratavamat armeed maailmas. Pealegi jõudis raamat, mis kandis pealkirja "Vabastaja jutustused" - seal räägitakse Tšehhoslovakkia vabastamisest" 1968. aastal - lugeja kätte just sel hetkel, kui Nõukogude armee asus "vabastama" Afganistani.

"Väike maja suures metsas" viib lugeja taas Laura lapsepõlveradadele – looduslähedasse, imelihtsasse, kuid terviklikku maaellu, mis tänapäeva linnalastele võib tunduda lausa muinasjutuna.

Nad olid harjutanud seda kõike kuude, tegelikult isegi aastate kaupa. Nad olid võidelnud kaartide ja kompassidega ning valmistanud end ette kriitiliseks maabumiseks, mis oli küll ohtlik, kuid millel ei olnud nende tegeliku ülesandega midagi tegemist. Nad pidid jõudma maale. Nad pidid saama ühendust oma kontaktisikutega. Nad pidid sulama ühiskonda, saatma šifreeritud raadiosaadete abil Rootsi infot, saatma nähtamatu tindiga kirjutatud kirju ning pildistama lennuvälju, sadamaid, raudteid ja kõiki sõjalisi objekte, mida nad nägid, seejärel ise koos filmidega välja pääsema ning võtma ühendust Valdini ja Andreassoniga. Ja minek läbi metsa nende esimesele kohtumispaigale polnud midagi, võrreldes sellega, mis neid ees ootas

Selle raamatu kangelane Vassili Stalin sai kuulsaks vaid seetõttu, et põlvnes mehest, kes kandis "rahva isa", "suure tüürimehe", "kõikide rahvaste parima sõbra" kõlavaid tiitleid – ta oli juhuslikult Jossif Stalini poeg. Talle sai osaks "kuldne noorus", kindrali aukraad juba 26 aastaselt, suure spordimetseeni loorberid, pärast isa surma aga vangipõli ja surm tundmatusse hääbununa. Hinnangust Vassili kui isiku suhtes jäi alatiseks mõjutama mälestus Jossif Stalini tegudest. Alles 80ndate aastate lõpus hakkasid mitmed ajakirjanikud ja kirjamehed objektiivsemalt hindama Vassili Stalini isikut, kujutama teda mitte ainult tumedates toonides. Jäägu lugeja otsustada, kes siis Vassili Stalin tegelikult oli.

Soome üks autoriteetsemaid poliitikuid Mauno Koivisto (president 1982-1994; peaminister 1968-1970; 1979-1981) avaldas 2001. aastal teose "Vene idee" ("Venäjän idea"), mis tänaseks on ilmunud ka Rootsis ja Venemaal. See ei ole lihtsalt "veel üks raamat Venemaast", vaid meie lähiajaloo poliitilistes sündmustes osalenud ajaloohuvilise inimese püüe lahti mõtestada Venemaa ajaloo pöördelisi perioode ning venelaste mõttemaailma, mida on mõjutanud õigeusklikkus, slaavlus ja sotsialism.

Vabadussõja merelahingud on osa suurest võitlusest, mis tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise 20. sajandi esimese veerandi sõjakeeristes. Saatuse tahtel sai meie liitlaseks tolleaegne üliriik merel - Briti impeerium - ja Suurbritannia ning Eesti ühendlaevastikul õnnestus vastas olev punane Balti laevastik suruda Soome lahe idasoppi, kuhu see jäi järgnenud kahe-kümneks aastaks. Kuidas see kõik toimus, sellest jutustabki siinne raamat.

Sinu käes on VÕLURAAMAT seitsme toreda muinasjutuga võluritest, printsessidest, kuningatest, huntidest ja paljudest teistest põnevatest tegelastest. Ja mis eriti tore – kõik need lood on kirjutanud samasugused poisid ja tüdrukud nagu Sina. 2011. a. sügistalvel saatsid paljud Eestimaa lapsed ja täiskasvanud Rakvere Teatri Tuhkatriinule suure hulga päris ise välja mõeldud muinasjutte. Kõiki neid peaaegu neljasada lugu saab lugeda Rakvere Teatri koduleheküljelt. Mõne aja möödudes juhtus nende muinasjuttudega aga midagi imelikku. Võib-olla mõjus neile teatri võlumaailma lähedus, võib-olla aga hoopis midagi muud, kuid ühtäkki hüppasid seitse muinaslugu kodulehelt välja ja nõudsid, et neist raamat saaks. Ja nii juhtuski, et nüüd on Sinu käes see VÕLURAAMAT. Raamatu mõned lehed on taotluslikult tagurpidi köidetud.

Poola kirjaniku ja teleajakirjaniku Roman Dobrzyński usutlus esperanto keele looja L. L. Zamenhofi lapselapse L. C. Zaleski-Zamenhofiga on huvitav, ajaloolise väärtusega kirjapanek, mis tutvustab kahe suure isiksuse, Doktoro Esperanto ja tema Prantsusmaale elama asunud ehitusinsenerist pojapoja kaasaega, elu ja saatust. See on sisukas kolmekõne võrdsete partnerite vahel, mille ulatuslik teemade ring hõlmab muu hulgas rahvaste ja riikide ajalugu, keeleteadust ja tehissaarte ehitamist.