Tooted

Tegemist on 480-leheküljelise kõvakaanelise värvitrükis raamatuga, kus ülevaade aasta sündmustest, persoonidest, faktidest, suurhetkedest, skandaalidest jne. Eestis ja maailmas. Raamatus on iga valdkond eraldi lahti kirjutatud (poliitika, majandus, kultuur, sport jms), lisaks veel suur faktimaailm. Kommentaarid aasta tippteemadel.

Ülevaade aasta sündmustest, persoonidest, faktidest, suurhetkedest ja skandaalidest Eestis ja maailmas.

Jason Priestley on pisut üle kolmekümnene Londoni ajakirjanik, kellel on korraga liiga palju muresid. Endine tüdruksõber teatab kihlusest ja Jason kirjutab purjus peaga tema Facebooki lehele kommentaare, mis järgmisel hommikul ei tundu sugugi kõige mõistlikumad. Ajakirjanikuna peab ta kirjutama üsna küsitava väärtusega lugusid. Tema sõbrad tunduvad elavat mingis oma maailmas, sest neile pakuvad suuremat huvi näiteks Poola juustusordid ja 1980ndate aastate videomängud. Ja loomulikult on ta liiga sageli pidanud seletama, et ta ei ole see Jason Priestley. Kuid siis toimub saatuslik kohtumine – või vähemasti nii arvab Jason. Ta kohtub tänaval naisega, kes talle hetkeks naeratab ja sõidab taksoga minema. Jason ei tea temast mitte midagi, kuid tema kätte jääb naise ühekordne fotoaparaat, milles olevate fotode alusel hakkab ta tundmatut otsima. "Charlotte Street" on võrratult tempokas ja naljakas raamat kolmekümnendates eluaastates inimeste otsingutest ja saatustest. Danny Wallace (snd 1976) on briti kirjanik ja telesaatejuht. Tema varasema raamatu "Kõigele "Jah"" põhjal valmis 2008. aastal samanimeline film. "Charlotte Streeti" tõlkeõigused müüdi juba enne raamatu ilmumist paarikümnesse keelde ning selle põhjal tehakse ka film.

Raamatus "Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku" annab kogenud tehnoloogiaajakirjanik Ashlee Vance avalikkusele esimest korda realistliku ülevaate maailma ühe hulljulgeima ettevõtja erakordsest elust ja tegevusest. Autor, kellel oli eksklusiivne võimalus rääkida nii Muski kui ka tema pereliikmete ja sõpradega, jälgib mehe teed alates karmist lapsepõlvest Lõuna-Aafrikas kuni jõudmiseni maailma äritippude hulka. Vance küsitles ligi kolmesada inimest, et panna kirja Muski maailma muutvate ettevõtete – PayPali, Tesla, SpaceXi ja SolarCity – pöörased tekkelood ning iseloomustada meest, kes on uuendanud tööstust ja süstinud sellesse tublisti uuenduslikkust, samal ajal endale hulgaliselt vaenlasi kogudes. Vance väidab, et Musk – üks kõige ebatavalisemaid ja hämmastavamaid suurkujusid ettevõtluse ajaloos – on kaasaegne kombinatsioon sellistest legendaarsetest leiutajatest ja töösturitest, nagu Thomas Edison, Henry Ford, Howard Hughes ja Steve Jobs. Rohkem kui ükski teine tänapäeva ettevõtja on Musk suunanud oma energia ja tohutu varanduse avastamaks tulevikku, mis on rikas ja sama kaugeleulatuv nagu teadusliku fantastika kuldaja visionääride unistused.

Matti Nykänen (1963–2019) võitis suusahüpetes neli olümpiakulda ning tuli kuuekordseks maailmameistriks. Ta oli 1980ndatel ühe spordiala tuntuim nägu, kuid ühtlasi sai temast oma aja üks tuntumaid soomlasi. Peale spordi sai Matti kiirelt tuntuks ka hoopis muudel põhjustel – tema suust tuli hulk äraspidiseid mõttevälgatusi, mis muutusid üldrahvalikeks ütlusteks ning pidevalt viskas ta suuremaid ja väiksemaid vempe. Ühel hetkel väljus asi kontrolli alt, pisikestest vempudest ja ülemeelikutest pidudest kasvas välja tõsine alkoholism, sekeldused muutusid kriminaalseks ning kunagine iidol saatus korduvalt kohtupinki ja isegi vanglasse. "Elu oli laif" sisaldab suure hulka värvikaid ning tragikoomilisi lugusid, kuidas üsna tavaline soome poiss sai ühel hetkel meedia lemmikuks ja lüpsilehmast, kuidas olümpiavõitjast sai eluga puntras laulja, kes esines pidevalt mööda erinevaid kõrtse. Raamatul on nii dokumentaalne, naljakas kui tõsine külg – siin on kõik need pöörased lood Matti tegudest ja ütlemistest, kuid ühtlasi küsitakse – kas keegi oleks võinud midagi teha teisiti, et lool poleks olnud selline lõpp?

Demokraatia ja fašismi kokkupõrge kahekümnendal sajandil seadis kahtluse alla vabaduse võimalikkuse ja viis hauda miljonid inimesed. Võiks eeldada, et tänapäeval ei ole Hitleri ja Mussolini vaimsetele järglastele kohta – kuid maailmas toimuv näitab vastupidist. Fašism pole vaid mälestus Teisest maailmasõjast, vaid igapäevane oht rahule nüüdsel rahvusvahelisel poliitikamaastikul, hoiatab Madeleine Albright, Ameerika Ühendriikide 64. riigisekretär. Tema täheldused puudutavad riike, kus autoritaarsus demokraatiaga vägikaigast veab, olgu tegu näiteks Putini Venemaa, Erdoğani Türgi või Trumpi Ameerikaga. 1937. aastal Tšehhoslovakkias sündinud silmapaistva ühiskonnategelase sõnad põhinevad nii lapsepõlvekogemustel sõjajärgses Euroopas kui ka erakordsel diplomaadikarjääril. Neid ajendab mure, kuidas mitte korrata mineviku traagilisi vigu.

1) võtke paar banaanilindu; 2) pöörake rüütli pead võllas; 3) ravige oma haavad onguentiga; 4) lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit); 5) te ei pea midagi riivama, et tulla juulis; 6) kuivatage koera, võimalikult mere lähedal; 7) minnes sinna, võrgutage naine; 8) ja magage temaga; 9) kuni see kõik laiali paisatakse; 10) Või on nii, et meie peakesed seda ei võta. Umbes niisugune, raskesti tõlgendatava sisuga krüptogramm jäi maha kurikuulsast piraadist Olivier Levasseur'ist. See on ainuke teejuht sadu miljoneid maksva peidetud varanduse juurde, mille jälile püüab jõuda Eesti päritolu semiootik Jaagup Vihmasagar koos kahe välismaise kolleegiga. Aarne Rubeni uus põnevusromaan on globaalse haardega: varanduse jäljed viivad mitmele India ookeani saarele.

Kasutades reaalsest elust võetud lugusid, mis põhinevad 151 küsitletud tippjuhi kogemustel, samuti tema enda kogemustel, mis on kogunenud töötades Microsofti algusaastatel kõrvuti Bill Gatesiga, ning tegevjuhi ja tippjuhtide nõustajana, näitab Snyder, kuidas loovida mööda pingelistest väljakutsetest, et jõuda isikliku kasvu ja organisatsiooni eduni. Ta kirjeldab detailselt strateegiaid, kuidas võitlusest kasu saada, ja pakub hulgaliselt unikaalseid vahendeid ning käepäraseid tegevusi, et aidata sul neid töösse rakendada. Juhtimisraskustega võitlemise kunsti valdama õppides oled paremini varustatud, et elu väljakutsetele vastu astuda ning keskenduda sellele, mis on kõige tähtsam.

Tavatu lugu balti aadliku, Võisiku mõisahärra Timotheus von Bocki ja tema naise Eeva endise lihtsa taluneiu kompromissitust elust möödunud sajandi esimesel poolel. Raamat, mille ridadesse (ja ka nende vahele!) on autor kirjutanud palju selliseid tõdesid, mille avaldamine kaasaegset teemat käsitlevas teoses olnuks esmatrüki ilmumise ajal (1978), mõeldamatu. Tugeva isiksuse ja diktatuuri vastasseisu teema ajendas paljude allasurutud tõdede taasärkamist ja aktualiseerumist. "Keisri hull" on tõlgitud soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria, leedu, tšehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde.

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan "Kitsas tee sisemaale" räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal. Dorrigo Evans püüab asjatult kaitsta oma alluvaid nälja, koolera ja peksmise eest, ent päeva õudne lõpp aina läheneb. See on lugu paljudest vormidest, mille võivad võtta surm ja armastus, sõda ja rahu sel ajal, kui mees saab täiskasvanuks, et viimaks avastada, mille ta oma elus kaotanud on. Richard Flanagan (snd 1961) on Tasmaaniast pärit Austraalia kirjanik, ajaloolane ja filmitegija. Kõik tema kuus romaani on pälvinud ohtralt tunnustustust, romaani "Kitsas tee sisemaale" eest ta Man Bookeri auhinna. "Mõnel aastal võidavad Man Bookeri auhinna väga head raamatud, sel aastal võitis selle meistriteos," ütles 2014. a auhinnažürii esimees A. C. Crayling.

Raamatus "Korratavus" hoiatavad konsultatsioonifirma Bain & Company partnerid Chris Zook ja James Allen, et keerukus on kasumliku kasvu hiiliv surm. Edukad ettevõtted jäävad püsima tänu sellele, et hoiavad ettevõttes kesksel kohal lihtsust. Nad ei hüppa ühe strateegia juurest teise juurde, pidevalt midagi muutes. Selle asemel arendavad nad "korratavat ärimudelit", mis võimaldab järjepidevat arengut ning pakub ettevõtjatele võimaluse kiirelt kohaneda, takerdumata samal ajal keerukusse. Olles uurinud mitme aasta jooksul enam kui kahtsadat ettevõtet, osutavad Zook ja Allen, kuidas mõned kogu maailmas tuntud ettevõtted ühendavad ettevõtte eristuvas mudelis kiiruse, kohanemisvõime ja lihtsuse, mis on neid viinud pikaks ajaks oma valdkonna tippu. Sellised ettevõtted on näiteks Apple, IKEA, NIKE, Tetra Pak jt. Tegevjuhid, partnerid, juhid ja investorid peaksid kõik seda raamatut lugema. See on uus teejuht ettevõtetele selle kohta, kuidas jõuda tippu ning sinna ka jääda.

2019. aastal valla pääsenud koroonaviirus levis kiiresti üle maailma, külvates oma teel paanikat, segadust ja surma ning sundides riike astuma erakorralisi samme. Kuidas suutis üks pisike viirus terve maailma põlvili suruda? Raamat heidab valgust sellele, mismoodi maailm niisugusesse olukorda jõudis, millised looduslikud, poliitilised ja ühiskondlikud tegurid sellele kaasa aitasid, mida on minevikus valesti tehtud ja mida meil sellest õppida on. Mineviku vaatlemise ja oleviku kriitilise hindamise kõrval tutvustab autor ka võimalikke tulevikusuundumusi. Autorist Fareed Zakaria on India päritolu USA ajakirjanik, CNNi poliitikasaate "Fareed Zakaria GPS" juht ja tunnustatud välispoliitika-analüütik. Ajakiri Foreign Policy nimetas ta 2019. aastal viimase kümnendi kümne kõige mõjukama globaalse mõtleja hulka. Poliitilistelt vaadetelt määratleb ta ise end tsentristina, ent teda on kirjeldatud ka liberaali, konservatiivi, mõõduka ja radikaalse tsentristina. Zakaria on kirjutanud mitu menukaks saanud raamatut, nende seas "The Future of Freedom" ja "The Post-American World", milles ta käsitleb demokraatia olemust ja probleeme.

«Ma teenindasin Inglise kuningat» on kurbnaljakas lugu ühe väikese inimese, omamoodi tšehhi Nipernaadi hedonistlikest õnneotsingutest, tõusust ja langusest Teise maailmasõja eel, ajal ja järel. Monoloogivormis jutustust vürtsitab loendamatu hulk sümboleid ja assotsiatsioone ning münchhausenlikke hüperboole.

Teadmisi on mitut sorti. Mõned kuluvad kõige paremini ära eksamil, teised metsas matkates, kolmandad õhtulauavestluses. Koht, kus need kõik kokku saavad, on mälumäng. Siin pole edukad mitte need, kes on entsüklopeediad pähe õppinud, vaid pigem need, kes käivad maailmas ringi lahtiste silmadega ja tunnevad kõige vastu elavat huvi. Eesti mahukaim mälumänguraamatut – 5300 küsimust!See mälumänguraamat annab võimaluse – olgu siis puhtalt lugemise mõnust või kellegagi võisteldes – teha tiir ühtaegu tuntud ja veel avastamata teadmiste maailmas.

On aasta 1933 ja kirjanik Mihhail Bulgakovi karjäär on kokkuvarisemise äärel. Tema suur sõber ja eeskuju, poeet Ossip Mandelštam arreteeritakse, teda piinatakse ja saadetakse asumisele. Samal ajal astuvad Bulgakovi ellu ja löövad selle täiesti segamini kaks võrdselt salapärast – aga täiesti vastandlikku – tegelast: saatanlik KGB agent, keda kannustab isiklik vimm kõigi kirjanike ja eriti Bulgakovi vastu, ning ohtlikult siiras, kaunis Margarita. Kuklasse hingamas arreteerimisoht ja kõrvuni armunud, asub Bulgakov kirjutama oma kuulsaimat tööd – «Meistrit ja Margaritat». Romaani sündmustik, mille sündmuspaigad ulatuvad Moskva restoranidest, kirjanduseliidi kodudest ja Lubjanka kongidest Siberini välja, keerleb ümber kirgliku armukolmnurga, mis omakorda vastandub tolleaegsetele pingetele vaba loova vaimu ja diktaatorliku režiimi vahel. Margarita on tugev, idealistlik, võrgutav naine, keda armastavad raevukalt kaks väga erinevat meest, aga nad kumbki ei suuda teda kaitsta režiimi eest, mis nõuab inimohvreid.

Miks on inimesed valmis oma maa eest surma minema? Kas religioon tekitab vägivalda? Kas meid ajavad üksteise vastu sõtta uhkus, viha ja kättemaksuiha? Kas ideoloogia võib ärgitada inimest end vabatahtlikult õhku laskma? "Miks me sõdime" räägib sellest, kuidas inimene on kümneid tuhandeid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel arenenud võitlema – ja ka võitlemist vältima. Autor näitab, kuidas meie käitumine on kogu inimkonna ajaloo vältel viinud meid ikka ja jälle konfliktidesse – kuigi see on järjest ebamõistlikum. Sellest hoolimata jõuab ta lootusrikkale järeldusele, et kunagi tulevikus võivad sõjad maailmast siiski täielikult kaduda. Mitmetahulisemat teemat kui sõja põhjused on raske lahti mõtestada. Seda ei saa teha ainult kõrvalise uurijana ega ainult osalisena, teema avamiseks on vaja mõlemat poolt. Mike Martin seob teaduse ning isikliku kogemuse, et defineerida sõda. Seda tuleb mõista, sest sõda pole kuskile kadunud, ometi tundub see lääne inimeste jaoks kauge abstraktsioonina – isegi kui sõda toimub Euroopa külje all. Kohustuslik lugemine nii ajaloo- kui ka tänapäeva sündmuste mõistmiseks. – Riho Terras, erukindral

Gustavo Sánchez Sánchez, hüüdnimega Carretera ehk Maantee, on kirglik kollektsionäär ja ekstravagantne oksjonipidaja, kelle jaoks oksjon tähendab eelkõige lugude jutustamist. See raamat on tema elulugu ja tema hammaste lugu, aga ühtlasi põimub siia elurõõmsa ja hoogsa kirjandusliku mänguna terve rida teisi hambaid ja teisi tegelasi alates naaber Julio Cortázarist ja lõpetades onu Marcelo Sánchez-Proustiga. Ja muidugi ei saa unustada Marilyn Monroe enda hambaid! Need on küll kollakad ja ehk pisut puseriti – vist seepärast, et diivad suitsetavad –, aga see ei lähe meile korda.

Dr Sanjay Gupta, neurokirurg ja CNN-i meditsiinikorrespondent, kirjeldab imelistest paranemistest jutustavas raamatus arstiteaduse saavutusi, mis on elu ja surma traditsioonilist piiri ähmastanud. Need erakordsed juhtumid – alates terapeutilise hüpotermia katsetamisest, et päästa komatoosseid ajurabanduse või infarkti ohvreid, kuni üsasiseste elupäästvate operatsioonideni või loomade talveune uurimiseni, et aidata haavatud sõdureid kaugetel lahinguväljadel – muudavad ja rikastavad meie arusaamu elu ja surma olemusest.

Enno Tammeri koostatud raamat "Nõukogude kool ja õpilane" jätkub kohast, kus jäi pooleli omal ajal raamat "Nõukogude aeg ja inimene". Ehk sellest, kuidas lapsest püüti kasvatuslikult karastada nõukogude noor, kes omakorda astuks täisväärtuslike nõukogude kodanike vankumatusse perre. Rohkelt dokumenteeritud ja illustreeritud raamat on sündinud sadade inimese poolt saadetud materjalide põhjal.

Viimast 300 aastat nimetatakse kokkuvõtvalt antropotseeniks, mil inimtegevusest on saanud Maad kõigiti muutev jõud. Ent nüüd on elu pööranud ette uue lehekülje: alanud on novatseen, ütleb James Lovelock. Uuel ajastul sünnib tehisintellektist tehislik eluvorm – küborgid. Mis neile korda läheb? Mis saab nende arengu käigus inimkonnast ja emakesest Maast? James Lovelock on maailmakuulus inglise atmosfäärikeemik, mitmekülgne teadlane ja leiutaja. Oma paljudes keskkonnaalastes aimeraamatutes on ta tutvustanud ja selgitanud nn Gaia hüpoteesi: elu ja Maa on vastastiktoimes tervik ning planeeti võib vaadelda üheainsa organismina.

Pea igas Eesti peres on pidanud keegi Siberi vangilaagrite õuduseid üle elama. Me oleme lugenud ja kuulnud lugusid kümnetest ja sadadest süütutest inimestest, kes Stalini repressiivaparaadi hammasrataste vahele vangi jäid. Kommunistlik režiim ei halastanud aga mitte ainult teise maailmavaatega inimeste peale, vaid oli armutu ka omade suhtes. Nende omade suhtes, kelle idealistlik utoopia parimast elust ei mahtunud kuidagi Nõukogude võimu karmi reaalsusse. Me pole tahtnud neist siiani rääkida, oleme neist mööda vaadanud ja proovinud neid unustada. Ajalugu ei saa aga olla valiv ja seega oleme otsustanud jutustada loo mehest, kes uskus oma ideaalidesse ning seeläbi paremasse tulevikku. Vaatamata sellele, et tema paljud kamraadid hukkusid "omade" käe läbi ning talle endale sai osaks "omade" poolt aastakümnete pikkune kannatusterada, jäi ta ikka enda valitud teele, ausalt ja uhkelt. See on lugu mehest, kellel ka Stalini ajal Stalini nime kuuldes paha hakkas. Te hoiate käes rohkem kui veerand sajandit lauasahtlis peidus olnud Richard Majaku (Anslaud, 1884–1984) mälestusi vangilaagris ja asumisel veedetud ajast. Kahel korral Siberisse saadetud ideelist kommunisti Majakut süüdistati paljudes režiimivastastes kuritegudes, millest markantsem oli Andrei Ždanovi tapmiskatse. Neid ridu kirjutades ei uskunud Majak, et need kunagi ilmavalgust näevad. Liiga karm ja realistlik oli läbielatu kirjeldus. Pigem oli see mõeldud mälestustena vaid lähedastele: tütrele ja lapselastele. Richard Majak on pidanud oma elu jooksul mitut väärikat ametit, kuid ilmselgelt võime me kõige väärikamaks pidada õpetajakutset. Sestap uurisime ka Majaku kunagistelt õpilastelt, kuidas nemad neil keerulistel aastatel oma õpetajat mäletavad. Õpilased meenutasid, et tegemist oli esimese õpetajaga, kes tõstis veidi eesriiet tegeliku ja pealesurutud ajaloo vahel. Inimesega, kes rääkis läbielatud õudustest kartmata taas "omade poolt vangistatud olla". Tuntud südamearst Toomas-Andres Sulling meenutab Majakut viiekümnendatest: Me polnud kuulnud midagi Stalini terrorist ja Siberi vangilaagritest. Õpetaja Majak rääkis meile ettevaatlikult, samas üsna teravalt Stalini ajal tehtud suurtest hirmutegudest. Ta rääkis meile 1917. aasta revolutsioonist, mida nägi oma silmaga. Ta rääkis klassidevahelisest vihast, tuues ühe näite, kuidas kasakas otse perroonil teise inimese puruks raius. Veel panin tähele, et kui kooli aktusel või mõnel muul üritusel Stalinist head räägiti, siis lahkus õpetaja Majak vaikselt ruumist. Alles hiljem sain aru, et tal hakkas Stalini nime kuuldes paha. Richard Majaku lapselaps Andres Anvelt ütleb oma vanaisa kohta: Ta pidas end kommunistiks ja uskus, et utoopia on võimalik ilma vägivalla ja surveta, inimeste vabal tahtel. Isegi vangilaagrid polnud suutnud teda sellest idealismist võõrutada. Vanaisa ei uhkustanud kunagi ega pannud rinda neid kuldseid kulinaid, mida nõukogude võim oli talle lepituseks andnud. Sest ta ei uskunud sellesse, et see, kuidas maailm tema elu jooksul muutus, oli õige ja õiglane. Ta ei võtnud sellist pealesurutud käsitlust ja ka võimu lepitust kunagi omaks. Head ajarändamist ning arusaamist, et maailm ei ole must-valge.

Elie Wiesel (1928–2016) oli Rumeenia juudi päritolu ameerika kirjanik ja õpetlane, kes pühendas oma elu holokausti mälestuste jäädvustamisele ning oli ülemaailmselt tuntud inimõiguste eestkõneleja. 1986. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia. „Öö“ on Elie Wieseli isiklikel kogemustel põhineva triloogia esimene osa. Autor kirjeldab oma ellujäämist ja läbielamisi teismelisena Teise maailmasõja lõpuaastail. Lugu algab Sigheti linna juudi kogukonnas ning kulmineerub Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrite halastamatus tegelikkuses. Painava jutustuse võtab kokku valus tõde: kus puudub inimlikkus, seal jumal sureb. Originaali pealkiri La Nuit.

Kuidas oleme jõudnud olukorrani, kus teadmiste asemel kuulutatakse õhust võetud alternatiivfakte, võltsuudised levivad epideemiana ja tunnetel on rohkem kaalu kui tõendusmaterjalil? Tõejärgsus on üks meie aja muret tekitavamaid fenomene, ütleb Lee McIntyre. Mis kõige hullem, seda kujundatakse ja kasutatakse sihilikult poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Et tõde jalule aidata, selgitab ta oma raamatus üleilmseks kujunenud nähtuse päritolu ja tagamaid.

Inimesed vajavad hõimkondlikku grupikuuluvust. Mitmel pool üle maailma on kõige olulisem grupiidentiteet, mis pole üldse seotud riigiga, vaid põhineb rahvusel, piirkonnal, religioonil, kildkonnal või klannil. Amy Chua selgitab Ameerika Ühendriikide välis- ja sisepoliitiliste näidete varal, kui oluline on teadvustada ja mõista, kuidas hõimuinstinkt inimeste valikuid ja otsuseid mõjutab.

Selle raamatu autorit, ajakirjanik Anna Politkovskajat ei ole enam. Palgamõrvar laskis ta 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus raamatu peategelase, Vladimir Putini sünnipäeval.

"Putini Venemaa" lõpus ütleb Politkovskaja: "Olen palju mõelnud: miks ma ometi Putini niimoodi ette võtsin? Miks ma küll teda nii väga vihkan, et kirjutasin isegi raamatu? Ma pole ju tema oponent ega poliitiline võistleja, vaid kõigest Venemaa kodanik, 45-aastane moskvalanna, kes mäletab Nõukogude Liitu kogu selle 1970.-80. aastate kommunistlikus roiskumises – ega taha enam uuesti sinna sattuda."

Inimtõug ei ole tegelikult tõug. See on liik, ent jagatud mitmeks mugavaks rassiks nagu must, valge, asiaadi ja segavereline rass. Need jaotused rajanevad peentel bioloogilistel erisustel ja väljenduvad füsioloogilise teguritena. Rassism tähistab vastikust teise rassi vastu tervikuna või teise isiku vastu kõigest sellepärast, et ta on teatava rassi liige. Nagu pealkiri viitab, on see raamat mõeldud kasutamiseks rassismi praktilise käsiraamatuna nii rassistidele kui ka mitterassistidele. See käsitleb mitmesuguseid erinevate rasside ja rahvusrühmadega seotud stereotüüpe, samuti nende päritolu ja tõesust. Etnograafiaprofessor C. H. Dalton on tuntud Ameerika koomiku Sam Meansi pseudonüüm, mille all heidab ta satiirilise ja hüsteeriliselt naljaka pilgu korraliku rassisti hingellu.

Aastal 1912 valmis Tallinna kesklinnas moodne ja stiilne maja, mille projekteerijaks oli kuulus soome arhitekt Eliel Saarinen. Maja ehitati eestlaste esimese oma panga, Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse jaoks. Pangandusega jäi maja seotuks kuni Teise maailmasõjani. Kuid kohe, juba 1912. aasta detsembris kolis majja Gustav Pihlaka raamatukauplus – ja sellest hetkest kuni tänaseni pole majast puudunud raamatukauplus, vahel on neid olnud lausa neli korraga. Maja ülemistel korrustel paiknesid korterid, kus elasid paljud oma aja silmapaistvamad isikud, teiste seas Otto Strandman, Jüri Vilms ja Jaan Tõnisson. 1930-ndate lõpust kuni 1990-ndateni koondus majja kirjastuste tegevus, sellest sai kirjastuste maja, mille uhkel paraadtrepil on astunud kõigi sel ajal Eestis elanud kirjanike jalg. Nii sai majast eesti kirjanduse ja humanitaaria üks olulisemaid keskusi. Rääkimata sellest, et samast majast juhiti kogu Eesti NSV kirjastamist, trükkimist ja raamatukaubandust. Aastast 1953 tänaseni asub siin Kultuuriministeerium. Hilisemal ajal on siin asunud Itaalia ja Prantsusmaa suursaadiku residentsid. Aastail 1990–2002 asus siin Vaal Galerii. Maja ajalugu on rikas asutustest, isikutest ja lugudest. Käesolev raamat koondab ühiste kaante vahele suure osa Saarineni maja esimesest sajast aastast.

Ajakirjanik ja meediauurija Peter Pomerantsev on keskendunud võimustruktuuride propagandasõnumite analüüsile. 2015. aastal esines ta ka Tallinnas Lennart Meri konverentsil, samal aastal ilmus eesti keeles tema raamat "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik" ning ütles: "Lõputu narratiivide võitlus, tõdede tõestamine on just see, mida Kremli võimuladvik tahab, ning kui Lääs sellega kaasa läheb, on ta kaotanud." Nelikümmend aastat pärast seda, kui Peter Pomerantsevi teisitimõtlejatest vanemad KGB tagakiusamise eest NSVL-st emigreerusid, leiab Pomerantsev, et Kremlist on taas kujunemas suur (propaganda)jõud. Küsimused, mida autor esitab, viivad ta tagasi Venemaale, kuid vastused, mida ta sealt leiab, pole just sellised, nagu ta ootas.

Sõda ja sõja mäletamine on suured teemad. Relvad saab maha panna, mäletamist maha panna ei saa. 20. sajandi 2 suurt sõda on olnud lugematute ilukirjandusteoste ja memuaaride ainestikuks. Selles raamatus on üheksateistkümne toona veel poisieas mehe mälestused Saksa okupatsioonist ja Teisest maailmasõjast. Seega on eelistatud pigem laste, mitte meeste mälestusi sõja-aastaist: mälupildid on nähtud noorte silmadega, kuigi kirja on need pandud kümneid aastaid hiljem. Tekstid on valitud Ühenduse Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlustele "Minu elu Saksa ajal" ja "Sõja mõjud minu ja minu lähedaste elus" meenutuste hulgast. Kahele võistlusele laekus kokku üle 350 töö, 2006. aastal ilmus nende põhjal valik naiste mälestusi "Sõja ajal kasvanud tüdrukud". Käesolevat raamatut võib vaadata ka kui eelneva mälestustevaliku järge.

Bestselleriks saanud raamatus lahkab Michael Knowles metoodiliselt käimasolevat kultuurisõda, mille üks osapool on seadnud eesmärgiks nii põhjalikud muutused, et võib rääkida katsest Lääne kultuur lammutada. Autor vaatleb selle liikumise ideoloogilisi lätteid, arengut ja avaldusi, nagu poliitkorrektsuse juurutamine, võitlus kolonialismi, seksismi ja rassismiga (Black Lives Matter), monumentide purustamine jm.

Umbes aasta tagasi puhkes sõda Lõuna-Osseetias, mis kasvas üles Gruusia ja Venemaa täiemõõtmeliseks sõjaks. Käesolevas raamatus kommenteerib Gruusia president nii tollaseid sündmusi, sõja eelmängu ja järgnenud diplomaatilisi mänge ning lahenduste otsimist tulevikuks. Ta kirjeldab ka praegust poliitilist olukorda, Venemaa ja Gruusia suhteid, sõja tähendust Venemaa naaberriikidele ja kogu Euroopale.

Praegu on Euroopa proovilepaneku aeg, ütleb George Friedman sarjas "Postimehe raamat" ilmuva teose eessõnas. Millised on kaasaja Euroopa poliitilised, kultuurilised ja geograafilised tulipunktid ja kus on nende juured? Autor vaatleb piirkonniti maailmajao ajalugu ning kunagiste impeeriumide ‒ Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa ja Venemaa ‒ sajandeid kestnud võimuvõitlusi ning territoriaalküsimusi. Nende tuha all hõõguvates minevikukonfliktides peituvad mitmedki tänaste kriiside põhjused, mis mõjutavad Euroopa kodanike igapäevaelu ja tulevikku. Maailmas tunnustatud mõtleja värske ülevaade ajaloo ja tänapäeva seostest aitab paremini hinnata rahu haprust ja mõista selle väärtust.

See 2021. aasta reisikiri on omalaadne meditatsioon teemal, mida tähendab olla vaba. Kahe Afganistani lahinguveterani, fotoajakirjaniku ja sõjareporteri ning Daisy-nimelise musta koera 400 miili pikkusel teekonnal, mis kulgeb mööda Pennsylvania lõuna- ja keskosa raudteid, mõtiskleb Junger tänapäeva tsivilisatsioonist. See ei ole suurendanud inimeste turvatunnet ega rahulolu, väidab Junger. Hoopis inimestevaheliste sidemete nõrgenemine on põhjus, miks jõukaimates ühiskondades kasvab ärevuse ja depressiooni ning enesetappude arv.

Miks oli Island esimene riik, mis tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist? Kes on Islandi algatuse taga seisnud mees? Miks ta rääkis meie eest, kui meie hääl oli vaigistatud? Selles raamatus õpime seda inimest tundma. Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi välisminister, pühendab meid sellesse, mis juhtus siis, kui Nõukogude Liit püüdis vabadusvõitlust maha suruda, ja mis toimus pärast kulisside taga. Jón Baldvin on kirglik sotsiaaldemokraat, kes räägib väikeriikide solidaarsusest, Põhjamaade mudelist ja neoliberaalide väljakutsest sellele. Samuti kirjeldab ta, kuidas kasvav ebavõrdsus ohustab meie demokraatiat, ja õpetab, mida selle vastu ette võtta. Pärast riigipöördekatse nurjumist Moskvas 1991. a augustis tekkis Moskvas võimuvaakum ja Läänes peataolek. Hannibalsson haaras initsiatiivi, algatas Balti riikide taasiseseisvumise tunnustamise protsessi ja muutis selle pöördumatuks. Tänutäheks Eesti iseseisvuse tunnustamise eest, mis on nüüdseks legendaarseks saanud, nimetati Eesti Vabariigi Välisministeeriumi hoone esine väljak 1998. aasta augustis Islandi väljakuks. Jón Baldvin Hannibalsson on Islandi poliitik. Ta oli Islandi Sotsiaaldemokraatliku partei liider 1984–1996. Aastatel 1987–1995 oli ta rahandusminister ning seejärel välis- ja väliskaubanduse minister. Välisministrina taotles ta iseseisvuse taastanud Balti riikidele visalt toetust NATOs ja mujal. Tänutäheks toetuse eest on talle antud kõigi Balti riikide kõrgeimad autasud. Rahandusministrina jääb ta alatiseks meelde Islandi maksu- ja riigitulude süsteemi täieliku ümberkorraldajana. Välis- ja väliskaubanduse ministrina juhtis ta Islandi läbirääkimisi EL-iga Euroopa Majanduspiirkonna küsimuses (1989–1994), millest sai Islandi majandusliku jõukuse suurim tugisammas. Jón Baldvin Hannibalsson õppis majandust Edinburghi ja Stockholmi ülikoolis ning pääses Fulbrighti stipendiaadina Harvardisse. Ta kirjutab ohtralt majanduspoliitikast, haridusest ja rahvusvahelistest asjadest, nii kodu- kui ka välismaal.

Kümme aastat pärast ülemaailmse bestselleri "Heast suurepäraseks" (Good to Great) ilmumist on Jim Collins tagasi järgmise teedrajava teosega, küsides sedapuhku: miks mõned firmad on ebakindlates oludes ja isegi kaoses edukad, teised aga mitte? Tuginedes üheksa aastat kestnud uuringutele, rangele analüüsile ja kaasahaaravatele tõsielulugudele, sõnastavad Collins ja tema kolleeg Morten Hansen põhimõtted, mis võimaldavad ettearvamatutes oludes, tormilises ja kiiresti muutuvas "Valik olla suurepärane" erineb Collinsi eelmisest teosest selle poolest, et ei keskendu mitte ainult tulemuslikkusele, vaid ka määramatutele oludele, millega tänapäeva juhid silmitsi seisavad. Rohkem kui kahekümnest teadlasest koosneva rühmaga uurisid Collins ja Hansen firmasid, mis olid silmapaistvalt edukad – ületades 15 aasta jooksul oma majandusharu indeksit vähemalt kümme korda – keskkonnas, kus valitsesid võimsad jõud ja kiired muutused, mida juhid ei suutnud ei ette näha ega ohjeldada. Seejärel võrdlesid uurijad neid "10x-firmasid" hoolikalt valitud võrdlusrühma firmadega, millel samasuguses äärmuslikus keskkonnas ei õnnestunud silmapaistvat edu saavutada. Uuringutulemused pakkusid hulgaliselt üllatusi. Näiteks selgus, et - parimad juhid ei ole riskialtimad, ettenägelikumad ega loovamad kui võrdlusfirmade juhid; nad on distsiplineeritumad, empiirilisemad ja paranoilisemad; – innovaatilisus iseenesest ei ole kaootilises ja ebakindlas maailmas trumpkaart; tähtsam on oskus leida uuenduste õige määr, siduda loovus distsiplineeritusega; – lähtumine põhimõttest, et juhtimistegevus "kiires maailmas" nõuab alati "kiireid otsuseid" ja "kiiret tegutsemist", on hea viis surma saada; – silmapaistvad firmad muutuvad teisenenud maailmale reageerides vähem kui võrdlusfirmad. Autorid heidavad tavatarkusele väljakutse selliste mõtlemapanevate, tabavate ja äärmiselt praktiliste mõistete abil nagu "10x-juhid", "20-miiline marss", "kõigepealt tulistage püssist, siis kahurist", "juhtimine pealpool surmajoont", "suumige välja ja siis uuesti sisse" ning "SMaCi retsept". Ja lõpuks, viimases peatükis, esitavad Collins ja Hansen oma kõige provokatiivsema ja originaalsema analüüsi, defineerides, kvantifitseerides ja uurides juhuse osa. Silmapaistvatel firmadel ja juhtidel, kes need üles olid ehitanud, ei vedanud rohkem kui võrdlusfirmadel, kuid nad oskasid juhuse paremini enda kasuks tööle panna. See raamat on klassikaline Collins: levinud tõekspidamisi kummutav, andmetele tuginev ja meeliülendav. Koos Hanseniga näitab ta veenvalt, et isegi kaootilises ja ebakindlas maailmas on silmapaistvus otsustavuse, mitte pelgalt juhuse küsimus.