.png)
Tooted
Vaba Akadeemia raamatusarja esimese raamatu aluseks on Vabas Akadeemias peetud astronoomialoengud. „Tänapäeval ei piisa taevakehade kirjeldamiseks enam sellest, kui astronoom istub teleskoobi kõrval, vaatab palja silmaga okulaari ja kirjutab või joonistab üles, mida ta teleskoobis näeb. Taevakehade vaatlemiseks tuleb kasutusele võtta väga keeruline tehnika, kuid ka sellest jääb väheks, sest vaatlusest saame vaid arvude rea. Selleks et aru saada, mida need arvud tähendavad, tuleb sageli appi võtta teoreetiline füüsika. Ja kui tahame teada saada taevakehade või isegi kogu Universumi minevikku või tulevikku, tuleb meil tegelda uuritavate objektide matemaatilise ja füüsikalise modelleerimisega, sest inimese eluiga on kaugelt liiga lühike, et näiteks tähtede evolutsiooni vaatlustega kindlaks teha. Samas võib evolutsioon teinekord liigagi tormiline olla, näiteks supernoovades. Kõik see teeb mitteastronoomile tänapäeva astronoomiast arusaamise keeruliseks. Raamat ongi kirjutatud eesmärgiga, et taevastest protsessidest oleks lihtsam aru saada.“
Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?
Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest.
Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор
Maalikunstnik Elaine Risley naaseb pärast neljakümneaastast eemalolekut kodulinna Torontosse. Teda kummitavad mälestused lapsepõlves läbielatud julmusest ja reetmisest. Minevikuvarjudest põimitud troonil istub Cordelia – kunagine parim sõbranna ja suurim kiusaja. «Kassisilm» on romaan, kus lapsed mängivad oskuslikult õelaid mänge, jättes seeläbi üksteisesse igikestvad hingehaavad. Autorist: Margaret Atwood sündis 1939. aastal Kanadas Ottawa linnas. Lapsena maalikunstnikuks saamisest unistanud Atwood hakkas 5-6-aastaselt kirjutama näidendeid ja luuletusi. Tulevane kirjanik läks kooli alles 12-aastasena. Ta omandas inglise keeles bakalaureusekraadi Toronto Ülikooli Victoria kolledžist ning magistrikraadi Harvardi Ülikooli Radcliffe'i kolležist. Kuigi kriitikud on teda sageli feministlikuks autoriks nimetanud, ei meeldi Atwoodile ennast nõnda sildistada. Aktiivse keskkonnakaitsjana on ta oma uuemates romaanides puudutanud ka näiteks loodushoiu teemat. Kahekordne Bookeri kirjandusauhinna võitja on kirjutanud üle 50 raamatu, mida on avaldatud rohkem kui 45 riigis.
